Tere jälle

Pole pikka aega midagi siia Blogisse kirjutanud jälle… Pole nagu väga seda kirjutamise pisikut olnud. Ei saa öelda, et aega ei oleks. Pigem asi on viitsimises kinni.

Hetkel on vähem kui kaks nädalat lühi-tööd järgi. See tähendab, et kui kõik hästi läheb ja oktoobriks on töö alles, hakkab jälle täistööaeg pihta.

Vahepeal saime oma päikesepaneelid paika. Täna ühendatakse kõik viimased asjad ära ja siis saab soenduse sisse lülitada. Meil lubab küll täna veel 30 kraadi sooja, aga homme on see pidu juba läbi. See muidugi ei tähenda, et meeletult külmaks läheb, aga väga üle 23 kraadi enam ei luba.

Michi sai ka vahepeal oma esimese Tax Advisori eksami tehtud. Järgmine on 9. novembril. Eelmisel nädalal hakkas ta ka oma magistritööd kirjutama. Lootus on, et suvel ehk lõpetab juba. Ta on jõudnud juba ca 11 lehekülge kirjutada. 19. oktoobril hakkab ta vaikselt jälle ekamiks õppima. Tema päevad mööduvadki kas töötamise või õppimise tähe all. Ta pidid eelmine nädal Viinis olema, aga loengud lükati korrona tõttu edasi.

See koroona on ka selline vahva teema mis kuidagi vaibuda ei taha. Eelmise reedega on see nätaja siin 100 000 elaniku kohta 59,7. Hetkel ei tohi Austerlased reisida Euroopas Rootsi, Hispaaniasse ja Balkani maadesse, sest nendest maadest tagasi tulles peab 14. päevaks karantiini jääma. Kes aga karantiinis olla ei taha peab tegema ÜHE korra koroona testi, mis maksab hetkel 130€. Maski tuleb kanda igal pool ja üritused on piiratutd arvuga inimestega. Austria üritab siin ka midagi valgusfoori süsteemiga teha, aga kuna reeglid pole paika pandud siis värvitakse küll valdasid roheliseks, kollaseks, oranziks ja punaseks, aga tagajärgi hetkel ei ole. Meie vald on igal juhul roheline ja nii nagu ka koroona kõrgajal, siis ka praegu meil väga neid viiruse haigeid ei ole. Need on pigem Viinis, Linzis ja Innsbruckis hetkel.

Tööturu olukord on ka hetkel päris huvitav. Austrias on seadus, et tööandja tohib koondanda ainult kvartali lõpus. Igal juhul on nüüd iga päev uudistes teated sellest, et kes paneb kuskil uksed kinni. Kes koondab hunniku töötajaid ära jne. Praeguse seisusga on Austrias ca. 400 000 töötut eilse seisuga, mis on 24% rohkem kui eelmine aasta. Huvitav saab olema number oktroobriks. Meie firmas on suur koosolek reedel, kus antakse teada, palju inimesi koondatakse ja mis tingimustel. Hetkel on selline veidi rusuv õhkkond firmas ja keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.  Kõlakad on, et need kes lahti lastakse saavad oma koondamise teate juba järgmisel nädalal ja peavad koheselt lahkuma.

Mõnes mõttes on päris huvitavad ajad, kuid samas on see koroona paanika nii ära tüütanud juba. Osa asju mis maailmas tehakse ja teatud reeglid on ikka nii loogika vastased, et annab olla. Võib-olla selle pärast pole väga suurt motivatsiooni olud ka kirjutada, sest mis selles pool-koduperenaise elust ikka pikalt ja laialt heietada. Tahaks, et see koroona paanika juba vaikselt läbi saaks ja saaks jälle vaba inimese kombel maailmas ringi liikuda.

2019 lõpp

2019 oli ikka lõpuks hullumaja. Põhimõtteliselt veetsin ma terve novembri kuu Seattles tööreisil. Midagi erilist Seattle minu jaoks enam ei ole. Peaaegu nagu kolmas kodu. Igal juhul ma tunnen linna juba sama hästi kui Tallinna. Tegelikul oli see tööreis üsna intensiivne ja isegi vaba pühapäeva ei olnud. Ühel pärast lõunal käisime Boeing muuseomis, aga see oli ka suht kõik. Eks kõige meelde jäävamad olidki restoranis käigud.

Ühe korra suutsime me 300 Dollari eest Sushit süüa – Shiro’s Sushi restoranis. Siin on üks pilt taldrikutäiest mis maksis $50.

Koht oli tegelikult väga pisike. Samas Sushi oli värskelt valmistatud ja käsitsi otse silme all.

Teine koht mis oli taskukohasem ja kus me maksime ca $120 kolme käigulise õhtusöögi eest koos veinidega oli Kreeka restoran Omega Ouzeri. Sisustuselt oli see täiesti uue välimusega ja puhas. Pearoa sõime me nii kiiresti ära, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Aga see oli väga hea kvaliteediga ja autentne restoran.

Üks restoranidest mis veel väga hea oli ja meelde jäi, oli india restoran Nirmal’s. Sinna pidime aga enne juba koha kinni panema, sest ta oli päris täis. Mis mulle meeldis oli, et toidud ei olnud väga vürtsikad aga samas nendes oli nii plaju erinevadi vürtse sees. Pearoogadeks olid meil karrid loomalihaga ja sealihaga.

Please Seattle reisi hüppasin korra kodunt Austrias läbi ja edasi läks vanaema 80.ndale sünnipäevale Eestis. Kodus oli mõnus olla ja jälle pere näha. Isa oli värskelt ka angerjat suitsutanud. See angerjas isutab mind ikka veel pidevalt. Selline tunne nagu oleks sõltuvus tekkinud.

Peale Eestit tegin jälle pisikese põrke koju selles, et see ära ehtida ja siis viis mu tee Inglismaale Derby kanti. Seal ma olin vaid kolm päeva. Vihma sadas ja suht sombune oli. Ei midagi erilist. Inglismaa võttis see kord mind suhteliselt külmalt ja ebasõbralikult vastu. Teenidus ja inimesed olid kuidagi väga ebameeldivad. V.a. siis firmas kus ma auditeerimas käisin. Seal oldi ikka viisakad ja sõbralikud.

Jõulud veetsime Austrias. Michi perekond oli meil lõunaks juba ja järgmisel päeva hommikusöögiks. Ütleme nii, et järgmine aasta veedame me jõulud kas üksinda või Eestis, sest mulle jäi mulje, et selles perekonnas peale meie Michiga kedagi jõulud väga ei huvita.

26. Detsembril lendasin ma Eestisse neljaks päevaks, et saaksin vanematele ikka isiklikult ka häid jõule soovida. See oli hästi mõnus ja kuidagi kahju oli, et nii vähe aega Eestis olin.

Uue aasta võtsime vastu kodus. Meile tulid üllatuskülalistena lõuna paiku kõik külla. Vaid Julia oli tööl. Tekkis idee fondued süüa, aga Sabine ei viistsinud ja teda huvitas pigem uusaasta programm telekas. Mis tõttu nad läksid õhtu poole ilusti oma kodudesse tagasi ja me võtsime uue aasta vastu rahulikult Michiga koos. Ehk siis 2019 sai väga rahulikult ära saadetud.

Kirjutamise kriis?

No ei ole midagi huvitavat kirjutada. Mingist detailsest akende pesust, mida me nädalavahetusel tegime ei ole suurt mõtet kirjutada. Me ei tee reaalselt hetkel mitte midagi huvitavat. Kodu – töö –kodu rutiin on. Õhtul teed süüa ja peale sööki ronid magama, sest töö juures on pingeline ja õhtul ei jaksa isegi telekat vaadata.

See nädal on õnneks Austrias lühike nädal. 1. november on siin riigis püha. Enamasti käiakse esivanemate haudadel ja ehitakse need ära. Ma võtsin ka neljapäeva vabaks, et saaksin rahulikult toimetada ja lõuna paiku nädalavahetuseks poes ära käia. Plaanis ei ole meil otseselt mitte midagi. Tahaks lihtsalt rahulikult olla, sest see on Michil viimane vaba nädalavahetus sellel aastal. Siis hakkavad maksunõustaja kursused pihta ja vahepeal on ülikool ka. Ehk ühesõnaga hakkab tal suur õppimise maraton.

Teisel novembril on Peterskirchenis ka hooaja viimane jalka mäng, kuhu me lubasime ka kohale minna. Mind see otseselt ei huvita aga me peame sotsialiseeruma. Eriti ilusat ilma ka ei luba. Hetkel näitab vihma.

Tegelikult on hull väsimus peal ja tahaks nagu pigem magada päevad maha. Ehk on peale pikka nädalavahetust parem. Aga hetkel on küll selline tunne, et ma ei viitsi mitte kui midagi teha. Isegi pesu ei viitsinud nädalavahetusel pesta.

Täna on välja minek Johannaga – eks kolleegiga. Me lubasime talle, et saame kokku ja lähme sööma. Ma juba põnevusega ootan mis uudiseid ta räägib. Tal on teiste vanade kolleegidega ka kontakt.

Oih

Pikk aeg on möödas, sellest kui ma viimati kirjutasin. Natuke üle 7 kuu. Vahepeal on üsna palju toimunud. Mitu korda olen töö reisil käinud. Korra olen Eestis käinud. See nädal olid vanaema ja vanaisa koos emaga külas. Väga mõnus rahulik nädalavahetus oli.

Ma olen hetkel kahe vahel. Kas lõpetada, see kirjutamine või võtta jälle sulg kätte ning igast päevast natuke kirjutada. Tegelikult alustasin ma seda blogi ju selle mõttega, et oma igapäevast elu kirjeldada siin Austrias.

Paraku peale kolimist ja viimase aja suurt töökoormust on mul raske jälle blogi lainele saada. Ma siiski annaks veel ühe võimaluse sellele kõigile, ma arvan. Kui järgmise aasta veebruari lõpuni ma siia ei jõua, siis on ehk aeg see kinni panna.

Mulle iseenesest kirjutada meeldib, mis sest, et ma seda hästi ei oska. See on minu hobi. Igatahes proovime siis väiksemaid postitusi teha ja iga päev 🙂

Vancouver ja Seattle

Veebruari lõpus pidime me kolleegiga Vacoverisse ja Seattlisse tööreisile minema.

Ütleme nii, et mulle meeldib kuskil pool tundi lisa aega plaanida, juhul kui midagi valesti peaks minema. Igal juhul oli see kord üks mu lemmik kolleegidest mu kaaslaseks. Ma olen temaga juba korra kliendi juures Le Havres käinud. Nii kena kui mu kohvrit tõstetakse ja tassitakse ja uksi lahti tehakse.

Igal juhul hakkasime siis Müncheni poole sõitma. Meil oli suhteliselt keeruline lend ostetud. München- Frankfurt- London- Vancouver. Esimene takistus oli poolel teel Münchenisse. Täpselt meie ees toimus pirakas avarii. Lausa nii, et autod läksid põlema. Meil vedas, et see oli täpselt autobahni mahasõidu juures ja me saime kohe kõrval teedele liiklema. See läks meile maksma 20 minutit.

Lennujaamas tuli välja, et sekretär ei olnud meile pagasit tellinud. Hallelujah! Ehk siis ostsime pagasi 50€ lisaks. Vahet ei ole. Ehk siis sinna mu lisa minutid kaovadki.

Edasi läks hommikusöögi aeg sujuvalt. Üsna pea oli lennuki peale minek ja sättisime end mugavalt istuma. Sai natuke aega istutd ja siis teatas piloot, et lennuk on katki ja nad püüavad seda parandada. See tegi mind natuke närviliseks, sest meil oli vaid tund aega Frankfurdis, et jõuda Heatrow lennule.

Natukese aja pärast teatas piloot, et lennuk on katki ja sellega me täna ei lenda kuhugi. Järgmine lend pidi minema samal ajal kui me oleksime pidanud Frankfurdis maanduma. Ehk siis me poleks ühelegi järgnevale lennule jõudnud.

Ega siis midagi. Loivasime Lufthansa Service keskusesse ja rääkisime oma kurva loo ära. Meid pandi üsna kiiresti Toronto lennule Air Canadaga ja sealt edasi Vancouveri lennule. Ainuke asi, et Toronto lennule oli pardale minek alanud ja me pidime rongiga terminali teise osasse jõudma. Aga jõudsime ilusti. Küll viimastena, aga ikkagi. Kus juures me olime jumalast kindlad, et pagas ei jõua lõpu sihtkohta.

Mind tegi murelikuks vaid see, et meil oli 40 minutit aega Torontos selleks, et jõuda Vancouveri lennule. Meie õnneks olid nad seadust muutnud ka me ei pidanud pagasit välja võtma. Passi kontroll võttis aega täpselt 2 minutit ja buss viis meid peaaegu Gateini. Lõpp kokkuvõttes pidime me 30 minutit ootama.

Toronto-Vancouveri lennu magasin ma maha. Siis oli järgmine tõe hetk. Pagas. Meie üllatuseks jõudis see kohale. Ma ei tea kuidas nad seda tegid. Aga meie mõlema pagas oli kohal. Minu oma oli minu lennuile jõudnud ja kolleegi oma läks läbi Londoni.

Hotell oli meil kesklinnas. Õhtul me tegime kiired söögid ja läksime magama.

Järgmisel päeval läks külastus mega hästi ja me olime juba nelja paiku tagasi hotellis ning läksime jalutama. Kanadalased on mega sõbralikud ja viisakad. Kõik on ka abivalmid kui midagi on. Kuna meil õnnestus ära eksida, siis otsustasin korraks- 1 minutiks andmeside sisse lülitada ja vaadata kus hotell on. See läks mulle 10€ maksma.

Õhtul tiirutasime natuke autoga ringi. Kuna oli üli külm, siis me ei jaksanud hotellist välja sööma minna.

Järgmisel päeval pakkusid kandalased mulle jäätist vahtra siirupiga hommiku söögiks, sest ma olin ühe kokaga eelmisel päeval jutustanud, et mulle maitseb see. Ehk nad olid mulle jäätise organiseerinud. Ma olin väga liigutatud.

Edasi läks autoga Seattlisse. Sõit ise sjus kenasti. Piiril läks meil pikalt, sest meid peedistati täiega. Piirivalvurile ei mahtunud pähe, et me autoga tuleme ja lennukiga läheme… ta ei saanud aru miks me Kanadasse tagasi ei lähe.

Seattles olime me Downtownis Warwickis. Saime mega halvad toad. Vaade oli seina. Toas oli pime. Kõikjal olid kasutamise jäljed ja koht oli vana. Samas asukoht oli tore.

Me väga palju ei teinudki. Esimesel õhtul käisime sushit söömas.

Teisel Riederi baaris.

Ja kolmandal Argentiina restoranis.

Väga palju aega ringi käia ei saanud, sest palju tööd oli. Aga Kerry park sai ära vaadatud ja lihtsalt Downtownis ringi jalutatud

Tagasilend oli õnneks sündmustevaene.

4 kuud hiljem, isa 60 ja Alicante

Hetkel istun ma lennukis. Kolmandat korda see aasta teel Seattle poole. Mul on äärmiselt igav, sest filmidest midagi põnevat ei ole hetkel Lufthansal pakkuda ja oma alla tõmmatud Grey Anatoomiat ka ei viitsi vaadata.

See kord on nett la üliaeglane Lufthansal. Tööd ei saa teha. Mu parim sõbranna on lennukis Hiina poole. Teistel on ka tegemist. Michi on ka väsinud, sest ega ta väga peale mu öiset lahkumist ju ei maga.

Nagu eelmises postitses neli kuud tagasi mainisin olin selleks ajaks läinud Alicantes, Vancouveris ja Seattles. Nüüdseks on lisandunud Pariis, Seattle ja Eesti.

Alicante meeldis mulle väga. Seal oli Veebruaris ikka normaalne temperatuur ja Hispaania toit on mega.

Alicantes tähistasime isa 60. sünnipäeva. Me saime vanematega kokku 14. veebruari hommikul Müncheni lennujaamas. Nemad tulid Eestist LOTiga ja ma Austriast autoga. Peale õllesid ja weißwurste läks siis Norvegianiga Hispaania poole.

Novegiani lend oli päris mugav. Jalaruumi neil oli. Natuke häiris, et esimesel lennul olime me viimaste seas ja me pagas visati üldpagasisse. See tähendab, et me pidime lennujaamas pagasit ootama. Samas sai see ka üle elatud.

Esmamulje sellest piirkonnast oli, et see sarnaneb San Diegole. Vähemasti õhust. Oli natuke eksootilisem ja samas ma tundsin ennast hästi.

Peale auto kätte saamist hakkasime liikuma öömaja poole. Vahepeale jäi poe peatus. Mulle väga meeldivad need Hispaania poed. Hinnad on ka mõistlikud. Ühe tuunikala steigi hind jäi 4€ kanti.

Õhtusöögi valik oligi sel päeval tuunikala ja ema oli peakokk. Ööbisime Pilar de la Horadadas. Isa oli mõnusa korteri broneerinud. Kaks vannituba ja neli magamistuba. Suur lahtine köök.

Järgmisel päeval viis meid isa väikesele ringsõidule. Ema jäi samal ajal korterisse õhtusööki ja muid asju korraldama.

Sõit viis mööda külavahe teid veehoidlatest mööda. Möödusime sidruni, apelsini, mandariinide ja mandli põldudest. Vaated olid ilusad.

Üks sihtkohtadest oli Santuario de Santa María Magdalena. See on Gaudi loodud kirik nõlva otsas. Vaated olid kaugusesse ilusad ja parajasti harjutati oreli mängu kirikus.

Peale seda tegime kiire lõuna ühes küla restoranis ja edasi läks Canelobre koobastesse. Need ei olnud väga suured koopad ja kuskil 40 minutiga olid läbi. Pileti hind oli vist 10€. Igal juhul ronimist jagus aga need olid väga ilusad.

Peale tuuritamist läksime tagasi koju, kus ema oli juba õhtusööki valmistamas. Sellel õhtul olid loomaliha steigid menüüs. Toit on Hispaanias ikka nii hea kvaliteediga.

Järgmisel päeval oli isa 60 pidu. Hommiku poole läksime ringi sõitma. Alustasime mere äärega, aga seal oli nii tugev tuul ja külm, et see ei olnud mingi nauding.

Peale jalutuskäiku sattusime kogemata turule. Isa sooviks olid värsked mandariinid. Jalutasime kogu turu läbi ja uudistasime tooteid ning saime ka mandariinid kätte ja oluline. Mega maitsvaid oliive.

Peale turgu läks La Manga poolsaarele ringi sõitma. Mulle meeldis see täiega. See on selline piklik poolsaar mille peal on linn. Need vaated merele olid ilusad ja mulle meeldis see koht väga. Kõrged hooned, hotellid, meri… tekkis täielik puhkuse tunne.

Enne koju jõudmist lippasime poest läbi ja ostsime järgmise lõuna ära. Ette rutates selle lõuna tegin ma üle järgmisel päeval õhtusöögiks Austrias. Praadisin kala ära. See oli nii hea ja sain veel tööle ka seda kaasa võtta. Igatahes näksisime natuke ja siis läksime kõik uinaku tegema. Kui ma ei oleks ärganud, oleksime tõenäoliselt peole hiljaks jäänud.

Pidu oli vägev. Sissejuhatuseks mängis meile mariachi bänd tunnikese muusikat. Alguses olime üksinda kogu restoranis, sest Hispaanlased söövad ju õhtusööki üsna hilja.

Tellitud road olid nii head ja kõrghetk olid loomaliha tükid mida saime ise kuumal soola plaadil praadida. Siin on mõned pildid õhtust.

Järgmisel päeval sai isa siis päriselt 60. Meil oli pikk brunch koos sinimerekarpidega. Kell 16 läks lend Münchenisse. Vahepeal jamasime võtme ära andmisega, aga õnneks võttis see ukrainlane kellele pidime ära maksma lõpuks telefoni vastu.

Münchenis tähistasime siis korraliku saksa šnitsliga sünnipäeva edasi.

Hispaaniast on mul vaid soojad mälestused ja nagu ma enne mainisin ma tunnen end seal üsna kodus.

Peale pikka pausi jälle üks postitus

Vaikselt on jälle üks pikemat sorti paus vahele tulnud. Kahjuks on mul tööl nii palju tegemist ja päeva lõpuks on mul kopp kõigest nii ees, et ma ausalt ka ei suuda end sundida veel midagi kirjutama.

Vahepeal on ka nii palju muutunud, et näiteks Michael lõi oma firma ja nüüd lõpetab vaikselt palgaarvestuse kursust. Kirjalik eksam on tal 13. aprillil ja suuline 30. Tööd on hetkel juba nii palju, et ta peab enamus nädalavahetustel ka sellega tegelema. Tal on büroo väljas pool kodu, kus ta kliente vastu võtab. Koduses büroos teeb ta tööd vaid nädalavahetuseti. See tähendab muidugi seda, et kogu majapidamine ja kõik sellega seonduv on minu õlgadel.

Siis veebruaris sai isa 60 ära peetud Alicantes, mille kohta ma kirjutan eraldi. Lisaks üks tööreis Vancouverisse ja Seattlesse on mul seljataga. Hetkel on nimekirjas ootamas veel Prantsusmaa trip, Saksamaale pean paariks päevaks põrkama, tagasi Seattlesse, piletid on ka bookitud Eestisse jaanipäevaks ja augusti lõpus/septembri alguses pean Inglismaale ka nädalaks minema.

Nagu ma mainisin on töö juures mega palju tegemist. Lihstalt üks mu peamistest tarnijatest ei suuda oma kvaliteedi probleeme kontrolli alla saada ja ta tekitab sellega mulle hunnikutes tööd juurde. Mu töö on ju põhimõtteliselt jälle jalule aidata. Jama on lihtsalt selles, et kui mu peamine tarnija võtab 90% ajast siis jäävad ülejäänud 20 tarnijat ja muud tööülesanded tahaplaanile kuni uued probleemid tuld võtavad. Igal juhul olen ma hetkel tulekahjude kustutamise faasis ja naiivselt loodan, et novembris alanud kaos kunagi ka oma lõpu leiab. Aerospace eksole…

Maja juures me enam kõpitsenud ei ole. Elektrikud lubasid küll täna tulla, aga ma kahtlen selles, et nad tulevad. Väljas on vaja viimased lambid piagaldada ja sauna osa elektri ühedused valmis teha. Plaanis on maapind ära tasandanda ja muru maha panna nii kiiresti kui võimalik, sest meil on juba soe ja muru on hakanud kasvama. Lisaks on vaja päikesepaneelid ära paigaldada, sest riiklik soodustus nendele kehtib vaid see aasta, ning on mõttekas see trikk enne suve ära teha. Ülejäänud ajsadega tuleb veidi oodata ja vaadata kuidas rahaliselt lood on, sest Michi firma loomine tegi ikkagi augu meie eelarvesse.

Lisaks hakkavad mul kahe nädala päerast 6 sigma kursused mis toimuvad töö ajast. Mis kursus see on? Tisteerides Vikipeediat:

Kuus sigmat ehk 6 sigmat ehk 6σ all tähistab enamasti juhtimismeetodit või ka -protsessi ja juhtimissüsteemi, mille eemärgiks on protsesside parendamine ja statistiliste meetodite kasutamine kvaliteedistrateegiate tagamisel nii teenindus- kui ka tootmisettevõtete juhtimise eri tasanditel. 6σ-t vaadeldakse ka kvaliteedijuhtimise ühe töömeetodina.

Termin “kuus sigmat” tuleb statistikast ja kasutatakse statistiliseskvaliteedijuhtimises, mis aitab hinnata protsessi suutlikkust. Kuus sigmat saab täiustada uusi või olemasolevaid protsesse, kasutades selle määratletud metoodikat. Selle põhieesmärk on rakendada mõõdikupõhist strateegiat, mis spetsialiseerub protsessi täiustamisele ja variatsiooni vähendamisele äri- ja tootmisprotsessides.

Kuut sigmat iseloomustab ülimalt kõrge kvaliteeditasemega protsess. Selleks et saavutada kuue sigma taset, ei tohi protsess toota rohkem kui 3,4 defekti 1 miljonist võimalusest (99,99966% juhtumitest on defektivabad). Kuut sigmat hakati kasutama ärimaailmas esimesena 1986. aastal Motorolas ning selle töötasid välja Bill Smith ja Mikel J. Harry.“

Lisaks teooriale on ka praktiline töö mille eesmärk on firmas mingile probleemile lahendus leida või raha säästa. Igal juhul ootan ma sed kursust põnevusega ja ehk näen ka tulevikus probleeme teise vaatenurga alt.

Igal juhul igav mul ei hakka ja aeg jookseb ludinal eest ära, sest nii kurb kui see ka ei ole on mul enam-vähem oktroobrini juba teada mis mind ees ootab… ja siis ongi jälle aasta läbi.


Tööreis Pariisi ja isadepäev

See aeg läheb nii mega kiiresti. Mul on juba praegu selline tunne, et kohe on jõulud. Kaasa ei aita muidugi, et terve Austria on täis jõulukaunistusi ja järgmisel nädalal on firma jõulupidu. Ainuke probleem on ilm – selline tunne on, et kevad on käes.

Eelmise nädala sain ma veedetud tööasjus Pariisi. Üsna väsitav reis oli ja ma pole praeguseks oma und täis maganud. Samas oli see täiega lahe ja esimest korda nägin ma Pariisi. Lisaks kolleeg kellega ma tööreisil olin, oli hästi tore ja see tegi elu väga lihtsaks. Ütleme nii, et see oli üks parimaid tööreise.

Igatahes oli reisi eesmärk tarnija kvalifitseerida. Oma reisi alustasime me teisipäeval. Ööbimine oli Chantillys, mis on 11 000 elanikuga linn ja on veel n.ö. osa Pariisi äärelinnadest. Kuigi seda Pariisi hõngu seal üldse ei ole, sest lennujaamast sõit kulges läbi metsade ja parkide ja oli imeilus.

Ööbisime me Best Westernis.

Kuna lennujaamast Chantillysse jõudmiseks kulus meil vaid nelikümmend minutit siis me jõudsime veel valges linnakesse. Seda valget aega kasutasime me usina

Õhtust sõime me hotelli restoranis, sest Google ütles, et see on hea. Ütleme nii, et see ei olnud midagi erilist. Võib-olla seisnes see mu toidu valikus ka, aga ikkagi liha ei olnud hästi tehtud.

Järgmisel päeval oli eesmärk tarnija kenasti auditiks ette valmistada, sest järgmisel päeval oli kunde platsis ja pidid hakkama siis meid peedistama. Igatahes kulges see kõik sujuvalt ja vastupidiselt minu ootustele oli tarnija end hästi ette valmistanud.

Tööga saime me õigeaegselt valmis. Kuna õhtusöögini oli veel aega tekkis tarnijal idee, et tellib meile limusiini mis viib meid Pariisi ja nätab meile seda enne kui õhtusöök algab. See autojuhi sõitmine oli veidi hull, ma ei julgeks. Lisaks see Pariisi liiklus ja märgistamat ringteed. Nad sõidavad ringteedel kaose põhimõttel. Hullumaja!

Igatahes sõidutati siis meid mööda Pariisi. Me saime isegi kiire foto Louvre juures teha. See sõit üksinda oli juba super elamus.

Meil oli kella 19:45 paadi sõit ja õhtusöök Saine’i ääres broneeritud. Õhtusöök algas aperitiiviga. Sinna kõrvale toodi igasuguseid ampse. Peedi kartulikrõpse, toorjuustu ampse, täidetud seeni.

Õhtusöök ise oli mega maitsev. Eelroaks oli vedel muna koos trüfflitega. See oli super maitseelamus.

Siis serveeriti meile tortellinisid koos krabisabadega. See kaste mille sees nad on oli tummine kala- ja mereandide kaste. See oli nii hea. Nii, nii, nii hea.

Pearoaks oli loomaliha rulaad. Mis oli nii pehme ja ülimegamaitsev.

Millest ma väga ei hoolinud oli magustoit. See oli küll maitsev, aga ma ei ole suur magus sõber. Vahepeale serveeriti veel juustu ka.

Õhtu ja vaated olid surepärased. Neid nautisime nii paadi aknast kui ka käisime paar korda väljas Eiffeli Torni ja Jumalaemakiritut vaatamas. See oli üks väga ilus õhtu ja me saime nii ilusa elamuse.

Enne tagasisõitu Chantillysse käisime ka Pariisis vaateplatformil kus avanes veelkord vaade tervele Pariisile. Mis mind üllatas oli, et südaööl olid igal pool veel ummikud ja üsna tihe liiklus. Moulin Rudgei nägime ka autoaknast ära.

Hotelli jõudisme me kell kaks öösel ja kell kuus hommikul oli juba äratus. Tuli jälle tööle minna. Audit läks väga hästi. Saime rohelise tule kundelt, et võime edasi tegutseda. Samas oli see üsna keeruline audit, sest ma olen ise harjunud vigu otsima. Nüüd oli mu töö tarnijal aidata vigu parandada. Igatahes kõik läks hästi ja kella kuueks õhtul olime valmis.

Siin kohal tuli tarnija mõttega, et tahaks meid Pariisi sööma viia. Ta oli L’Oiseau Blanc’i laua broneerinud. See on üks katuse restoran Triumfi kaare lähedal.

Aperitiiviks oli meil Champagne. Lisaks sellele pakuti igasuguseid ampse jälle.

Eelroaks oli champignoni vaht. See maitses väga hästi.

Teine eelroog oli krabitasku. Kuna see oli külm, siis ei läinud see mulle nii hästi please.

Pearoaks oli loomaliha beekonil ja koriandril. Ma ei ole suur koriandri fänn, aga see sobis sinna suurepäraselt ja maistese väga hästi. Ainuke asi mis mind selle roa puhul häiris oli, et nuudlid olid juba serveerimise ajal suhtelsielt külmaks läinud.

Magustoiduks oli mul kohupiima vaht mingi veidra jäätisega. Minu jaoks maistes see nagu kala, kuigi me arvasime, et see võis ka mingit sorti pähkel olla.

Ütleme nii, et õhtusöök laeval maitses mulle rohkem kui selles uhkes restoranis. Igal juhul oli see mõnus lõpp ühele toredale tööreisile.

Samal ajal kui ma nautisin oma Pariisi elu asus isa kodust Saksamaa poole teele ja lubas ka meilt läbi tulla. Alguses ta täpselt ei teadnud millal ta meie juurde jõuab. Kokkuvõttes jõudis ta meie juurde laupäeval poole seitsme paiku õhtul. Me veetsime terve õhtu lobisedes ja Michi tõi meile vahepeal õhtusöögiks pizza. Meil oli ka midagi muud varuks ja plaanitud, aga me lasime isal valida mida ta pigem sooviks.

Isadepäeval tõi meile Michi värsked saiad pagarilt ja peale hommikusööki sõitsime me Juliale külla. Julia oli lõunaks ka pizza valmistanud. Peale lõunat ja magustoitu sõidsime me tagasi koju ja isa hakkas kella kolme paiku Tsehhi poole liikuma. Ma olen nii rõõmus, et ta meile külla tuli ja et ma sain isadepäeva isaga veeta. Mu meelest võiksid vanemad tihemini nii minu juurde tulla.

Vahepeal sai ka sissesõidutee meil valmis ja lisaks see nädal tegid plaatijad ka ukseesise valmis. Nädalavahetusel plaanime äärekivid maja ümber ära panna ja siis on selleks aastaks kõik maja töödega… ma… loodan


Ülevaade viimase aja tegemistest

Ma ei ole üsna pikka aega leidnud/võtnud aega, et miskit jälle kirja panna.

Mis siis vahepeal on toimunud? Esiteks saime me majaga nii kaugele, et see on nüüd elamiskõlbulik ja me kolisime 13. augustil sisse. Algus oli natuke veider ja harjumatu, sest ainukesed mööbliesemed olid meil köök ja magamistuba. Me jäime nimelt natukene hiljaks mööbli tellimisega ja me pidime natukene aega kastidest elama.

Kõige esimesena tulid Michi töötoa asjad ära. 

Siis büroo. Peale seda büroo tulemist hakkas ka kastie lõpuks vähemaks jääma.





Nädal peale sisse kolimist tulid meie garderoobi kapid ja elamine muutus täitsa inimlikuks juba.





Nüüdseks on meil ka elutuba. See tuli aga oktoobri esimesel nädalal, siis kui ma Seattles olin.








Hetkel on meil maja seisukohalt sissesõidutee tegemisel. Täna peaks see nii kaugele valmis saama, et järgmisel nädalal hakatakse asfalteerima. Vahepeal mõtlesime plaatida, aga tuli välja, et plaadid mis nad pakkusid olid nii inteud ja ilusamad plaadid oleks terve varanudse maksma läinud nii, et me jäime asfaldi juurde.
















Nädalavahetusel on plaan aia ümbus ehk valmis saada ja kiire sõit Linzi Ikeasse. Mul on vaja paari taime ja seal on need nii odavad, et see on sõitu väärt.




Vahepeal oli peale pikka puhkust töö juures veidi hullumaja, sest noh, keegi mu tööd ju ära ei tee. Siia maani on suur hunnik millega tegeleda, aga mul on tunne, et sellele enam lõppu ei tule. Lisaks on meil muutused töökorralduses ja ületunnid on lubatud vaid ülemuse käest luba küsides. Põhimõtteliselt öeldi meile, et me peaksime tegema nii palju kui jõuame ja kui keegi kriiskama hakkab, siis paksu naha kasvatama ja neid ignoreerima.






Nagu mainitud käisin jälle vahepeal Seattles. See reis oli see kord ühe kolleegiga kes oli mega vinguja. Kõige kohta oli tal mingit vingumist. Esimesel õhtul normaalse toidu asemel pidin pizza tellima, sest neiu ei viitsinud sööma minna. Kokkuvõttes ta aga seda pizzat ei söönud, sest kõht valutas. Seda öeldes kallati aga pool liitrit Red Bulli hommikusöögks kõrist alla ja päeva jooksul joodi neid 5 tükki. Päeva lõpuks kurdeti aga kõhuvalu üle.




Teisel päeval ma juba ignoreerisin teda, sest mina tahtsin sushit ja jaapani retoranis sai muid asju ka tellida, nii et sinna me ka läksime. Tundus, et ta oli pigem rahul sellega, nii et õhtusöök oli täitsa OK.




Kolmapäeval tahtis meid tarnija sööma viia. Kuna neiu tahtis siis stake’i siis me otsisime midagi uut tarnija läheda. Sõber Google soovitas meile ühte pisikest restorani lähedal. Üllatuseks oli see tõesti väga romantilise atmosfääriga ja mega hea toiduga restoran. Jällegi olin ma ainuke kes stake’i sõi. Lisaks mind häiris hullult see, et ma pidin kogu aeg rääkima. Ta ei rääkinud mitte midagi tarnijaga. Kuna ma tunnen neid inimesi juba viis aastat ei olnud see minu jaoks probleem. Õhtu oli väga lõbus.










Enne sööma minekut viis meid tarnija halloweeni poodi. See oli nagu nii lahe. Ma siia maani kahetsen, et ma ei ostnud endale Griffindori salli ja Harry Potteri prille... aga samas üheks õhtuks oleks nagu raha raiskamine, arvestades seda, et me jääme koju. Siiski sain kahe dollariga vampiiri hambad. Aga seal oli nii palju vahvaid asju ja me saime hullult nalja. Halloweeni komme ma ei leidnud. Ma tahtsin mingeid veidraid silmamune vöi mingied rõveda välimusega komme. Aga neil ei olnud midagi ja Wallmartis olid ka samasugused kommerts asjad nagu Austrias. Sel juhul ma juba ostan nad siit.








Neljapäev oli siis meie viimane päev Seattles. Kuna me olime terve päeva tööl, siis jõudsime teha vaid kiire jalutuskäigu Pike Place Marketil, käisime Kerry Parkis ja siis läksime Riederisse sööma

Mulle väga meeldib see koht, sest see on kohe kiirtee ääres, samas downtownis ja vanas Roosevelti majas. Lisaks tehakse seal elaval tulel süüa ja toit on lihtsalt nii hea. Ma tellisin endale pardi ja maailma parimad friikad. Need olid nii maitsvad. Ma ei oska isegi kirjeldada. Parkima pidime Amazoni majas ja parkimise eest oli Seattle südalinnas tasu null dollarit peale kella kuute õhtul.







Mulle väga meeldib see koht, sest see on kohe kiirtee ääres, samas downtownis ja vanas Roosevelti majas. Lisaks tehakse seal elaval tulel süüa ja toit on lihtsalt nii hea. Ma tellisin endale pardi ja maailma parimad friikad. Need olid nii maitsvad. Ma ei oska isegi kirjeldada. Parkima pidime Amazoni majas ja parkimise eest oli Seattle südalinnas tasu null dollarit peale kella kuute õhtul.




Seekordne tööreis oli tänu sellele inimesele suur pettumus, aga sinna ei ole midagi parata. Õnneks on tõenäosus mega väike, et ma pean selle inimesega kuhugi veel reisima.




Järgmine tööreis on Pariisi ja siis on selleks aastaks loodetavasti kõik. Ma juba mainisin ülemusele, et ma ei taha enam see aasta kuhugi lennata ja pigem soovin veeta ülejäänud aasta kodus ja nautida see aasta ka jõuluaega, sest eelmine aasta olin ma kõige mõnusama aja Torontos ja Tulsas. Lisaks peale seda oli mul mingi kõhuviirus mille sai Michi ka ja me veetsime enne jõule selle asemel, et jõuluturul käia hoopis voodis. Lisaks tänu sellele, et siseviimistlus sai nädal enne jõule valmis pidime kolm korda päevas õhutamas käima mis oli oma ette jauramine. Õnneks mul on tunne, et see aasta saab jõuluaega rohkem nautida ja mull on plaan see kord ise küpsiseid ka teha. Ma loodan, et see plaan saab teoks ja meil tõesti tulevad rahulikud jõulud.

Lend koju

Nädal möödus ülihelikiirusel. Hetkel istun Condori lennul Frankfurti jee jee jee!! See kord on mu linnuks Boeing 767-300. See Boeingu mudel meedib mulle kõige vähem. Muide Ameeriklased kasutavad 767 ka sõjalennukina. Condori variant on igal juhul mugavam kui Delta oma. Kuigi mu põlved on vastu teist istet ja mul on mega “õnne” sellega, et ma olen keskmisel istmel ja mul mõlemal pool kõrval on inimesed. Ma loodan, et nad ei jää õhkutõusul magama… mulle ei meeldi see inimeste tülitamine kui on vetsu vaja.

Ma liiguks tagasi sinna kus mu eelmine postitus lõppes. Me jõudsime Seattlesse kuskil 20 minutit varem kui plaanitud. Kahjuks pidime lennukuga vaba kohta ootama pea tund aega, mis tõttu kaotasime 40 minutit.

Kuna ma korra kuus (mõningate eranditega) USA pinnale maandun, siis käib passikontroll üsna kiiresti. See kord siis ei läinud õnneks. Kahjuks ei suutnud ma automaati enda sõrmejälgi lugema panna ja kokkuvõttes pidin lisaks automaatsele kontrollile ka tavalise läbima. Kuna ma olin äristel eesmärkidel USAd külastamas, siis oli see naine kes mind kontrollis veidi veider. Küsis mitu korda, et ega mul mingeid tooteid kaasas ei ole. Ma siis seletasin, et ma olen kvaliteedi kontrollis ja ma ei jaura mingite lennukiosadega mööda maailma ringi (mitte, et ma seda teinud ei oleks, aga ma olen osi USAst Austriasse transportinud). Naine siis noogutas usinasti ja tegi irvitades mu tollideklaratsioonile märke. Kolm korda võite arvata kes läbi tolli scannerite minema pidi. Jep – mina. Õnneks oli ajakadu heal juhul kaks minutit, sest nad lasid mu kohvrid scannerist läbi ja asi ants.

Järgmiseks siis viis rong meid S terminalist A terminali ja me saime lõpuks õue! Seattles viib rendiautodeni buss ja need käivad üsna tihti. Kusagil 30 minutiga olime me rendiautode majas ja rendiauto oli ka käes.

See kord oli sekretär Sixti asemel Alamo kinni pannid. Ehk siis ma võisin suu puhtaks pühkida GMC-st. Autoks osutus Nissan Versa. Valida oli veel mingi teine Nissan ja Ford Focus. Aga kuna nendel autodel olid kriimud, siis me valisime kõige puhtama auto. Me ei tahtnud hiljem tõestamisega jamada, et me seda autot ära ei lõhkunud, sest Alamo ei olnud võimeline meile kahjude nimekirja näitama.

Nissan Versa ei olnud üldse minu maitse järgi auto. Suure tagumikuga ja veel suuremaga pimeda nurgaga. No nii raske oli sõita ja mu meelest oli pidurdusteekond väga pikk võrreldes sellega millega mina harjunud olen.

Samas sõit hotelli kulges ilma suuremate sündmusteta. Meie hotelliks oli Best Western Plus Edmondsis. Täiesti tavaline Best Western – ei kisu päeva hotellis veetma aga magamiseks piisav. Eks koristamise teenusega ma ka rahule ei jäänud, sest pidevalt unustati midagi asendada ja korralikult tolmu ei imetud ja ei võetud. Samas must ei olnud.. Ütlen päris ausalt, et see oli siiski üks kehvematest hotellidest tööreisil kus ma olnud olen. Aga noh ma olen ära hellitud ka.

Esimesel õhtul saime kolleegiga kokku, kes järgmisel päeva Tulsase lendama pidi. Ma olen õnnelik, et mul seal enam tarnijat ei ole. Ma eelistan iga kell Seattlet üks kõik mis USA linnale.

Ülejäänud päevad möödusid töötähe all. Oli üsna pingeline nädal. Kuna meil väga aega ei olnud, siis otsustasime kohe esimesel päeval Seattle tripi ära teha. Liiklus oli kohutav. Nad on nii palju tänavaid kinni pannud Downtownis. Meil võttis Lake Unioni juurest Poolteist tundi, et jõuda Pike Place Marketini (tavatingimustes võtab see max 10 minutit).

Selleks ajaks kui me Pike Place Marketini jõudisme oli see juba kinni pandud. See eest sai seal ees tasuta parkida. Ütleme nii, et ma ei nautinud see kordset Seattlet üldse. Nii palav oli ja haises. Lisaks oli nii palju inimesi ja miski ei sjunud nagu tavaliselt. Mu seekordne kolleeg ei olnud ka väga huvitav kaaslane. Ta oli küll jutukas aga ka paras targutaja.

Peale linnapeal käiku käisime kärmelt Lake Unioni juures söömas, kus pidime ka 30 minutit ootama enne kui istekoha saime. Seal istusime kuskil tunni ja kui kinni panema hakati kell 22, pidime ka liikuma hakkama. Toit oli suurepärane. Ma sõin krabikoogi eelroaks ja lõhe pearoaks. Väga maitsev oli.

Õhtu parim hetk oli vaade Kerry Pargis. Kuigi tundus, et ma olen üksinda oma vaimustuseks ja seal oli hunnik jaapanlasi kes poosetasid ja tegid oma nägusid enne kui ma löögile sain. Aga vaade oli ilus.

Hotelli jõudsime kokkuvõttes kell 00. Järgmine päev veinis tööl juba nii pikale, et kohe peale tööd läksime sööma hotelli kõrval olevasse Sunset 190. See kord sõin 10 Dollari eest kolm austrit eelroaks ja siis pearoaks oli kreveti, lobsteri ja porkbelly pasta. Meg-ha-hea hiigelports pastat.

Kolmapäeval viis tarnija meid New New-Mexico restorani, mis oli päris OK, aga ei midagi märkimisväärset. Austrias saab ka paremat Mehhiko toitu.

Neljapäeval lendas mu kolleeg tagasi Austriasse kuna ta sai oma teemadega valmis. Mul oli veel üht-teist arutada ja ma pidin reedeni jääma. Kuna neljapäev venis ka pikaks ja mul ei olnud energiat midagi teha siis ma tõin endale Blue Sushist hunniku Sushit ja mugisin töökõrvalt seda edasi, sest noh nii palju oli lihtsalt teha.

Reede läks päris rahulikult juba, osalt selle pärast, et siis kui ma ärkasin olid enamik inimestest koju läinud. Kiiremad meilid vastasin kohe ära ja siis oli tarnija juurde minek ja otsade kokku tõmbamine. Ma lootsin täiega, et jõuan shoppama, aga peale Walmarti ma lihtsalt ei viitsinud kuhugi minna. No ei olnud energiat ja ütleme nii, et tänu plaadipanija kahjudele ei ole seda raha ka, et shopata.

Õhtul jõudsin hotelli kõrval olevasse kalarestorani, minu meelest oli selle nimi Arnies. Toit oli päris OK, kuid mitte midagi jalust rabavat. Peaasi, et kõhu sai täis ja meele heaks.

Ma olen võib-olla veidi asotsiaalne, aga ma eelistan viimasel ajal pigem üksinda tööreisil olla. Võib-olla on asi selles, et enda eest hoolitsemine on lihtsam kui võõra inimese vajaduste eest hoolitsemine ja temaga arvestamine.

Täna hommikul pidingi hotellist check-outi kell 11 tegema. Kuna mul tõesti ei olnud midagi targemat teha ja telekas hoitatati, et ei ole mõtet Downtowni minna ja mul oli värskelt meeles see jube sõidu kaos, siis ma otsustasin lennujaama minna. Geniaalne oli see, et ma olin kokkuvõttes viis tundi varem kohal. Tavaliselt läheb ca 1,5 tundi Everettist koos tankimise ja auto tagasianmisega terminali jõudmine. Minu “rõõmuks” ei oldud check-in‘i veel avatud. Ja ma pidin 2 tundi ootama kuni see lahti tehti.

Condoril on siis Euroopa ja USA vahelisteks reisideks lubatud 23 kg üldpagasit ja 6 kg käsipagasit. Üldpagasiga polnud suurt probleemi, kuigi ma olin oma dokumentidega selle ilusad 5 kg raskemaks teinud. Hea oli, et ma need üldpagasisse toppisin. Käsipagas oli 7,5 kg ja seal oli läpakas kotiga. Alguses taheti see ära võtta ja tasuta check in teha. Siis ma küsisin selle poniti, kuna lennuki kaalu see ei vähenda ja lisaks ma ju ei maksa midagi. Pluss ma võtan selle kohvri sisu nagu nii välja. Miks mul see käsipagasi kohver üldse on, on puhas mugavus. Kokkuvõttes ma ajasin selle neiu nii segadusse, et mul lubati siiski mu käsipagasi kohver kätte jätta. Nali seisnes selles, et ma pidin lubama, et ma võtan lennukis läpaka koti välja. Nagu WHAT? Siis ma võtan ju veel rohkem ruumi. Kuna see kõik olu nii loogika vastane, siis ma ütlesin, et jaa jaa ma võtan selle välja. NOT. Ma olen juba kaks tundi lennukis ja kellelegi pole midagi ette jäänud.

Nüüd siis lennu ja teeninduse juurde. Maapealne teenindus oli päris sõbralik ja lennuk lahkus Seattlest õigel ajal. Lennuk ise on vana aga see eest sisu tundub uuema poolne. WC-st saab aru, et lennuk on päris kasutatud juba, sest WC pott logiseb. Mul oli päris hirm, et see annab kohe otsad nu raskuse all. Maandumisel tulid lausa päästepaadid lahti.

Muidugi on Economys kõik mugavused ära võetud ja jäänud vaid kõik mis vajalik aga nii vähe kui võimalik. Samas on istmed laiemad kui Thomas Cookil ehk mu tagumik mahub kenasti ära ja ruumi jääb ülegi. Samuti pakutakse hinna sees süüa ja alkoholivabu jooke. Toit on kesine. Valikus vaid üks lihata pasta roog. Aga ikkagi parem kui mitte midagi. Meelelahutus süsteem on tasuline. Tasuta on kaks filmi – Avatar ja Lego Batman. Ja sarjadest on Two Broke Girls ja mingi mõttetu multikas. Kogu muusika valik on tastua. Selleks, et ülejäänud filme vaadata tuleb 8€ maksta. Paraku ei ole seal midagi huvitavat vaadata ja ma ei kavatse seda 8€ maksta. Pealegi ma peaksin pigem enamus lendu magama mitte filme passima. Täiendus: magasingi põhimõtteliselt kogu lennu maandumiseni maha… 🙂

Mis mind ees ootab on siis kahe tunnine peatus Frankfurdi lennujaamas, kus tuleb ka passikontroll läbida ja halvemal juhul turvast läbi minna. Ma maandun c.a. kell 13:00 ja lennuk Münchenisse läheb 15:00. Münchenis tuleb siis pagas ära oodata (mis tavaliselt võtab seal ülipikalt aega) ja siis auto Sixtist saada. Kui kõik hästi läheb olen ma kell 17 teel Austria poole ja kuskil 19 kodus.

Me leppisime Michiga kokku, et läheme koos ehitusele. Ta ei ole mulle kaks päeva enam pilte saatnud ja rääkinud kaugel nad on, sest see peaks olema üllatus. Ootan täie põnevusega. Sabine on mulle küll pilte saatnud aga need ei ütle mulle midagi, sest need on nii veidra nurga alt tehtud, et ei saa midagi aru. Aga no ta üritab. Igal juhul peavad järgmiseks elektrikud oma töö ära tegema. See ei takista küll põrandapanijaid, aga köögi tulekuks peab kõik valmis olema. Köök tuleb juuli keskel. Uhh… ma juba ootan seda lõppu!