Nädalavahetused mööduvad liiga kiiresti

Viimasel ajal mööduvad nädalavahetused kuidagi väga kiiresti. Maha rahunemise aega üldse ei ole.

See nädalavahetus oli väga teguderohke. Reedel käisime Johanna ja Carinaga väljasõidul. Laupäeval tegutsesime aias ja pühapäeval käsisime külas ja siis oli meil külaline.

Nagu mainitud, reedel oli meil väike pärastlõunane väljasõit. Alustuseks sõitsime Mattsee äärde. Johanna valis mingi eriti keerulise ja käänulise tee. Kuna me ei olnud miskit lõ7unaks söönud siis mul läks üsna kiiresti süda pahaks. Esimene pool reisist ei olnud minu jaoks väga mõnus ja ma olin õnnelik kui me kohale jõudsime. Auto saime kohe Mattsee äärde pargitud ja ilm oli päikeseline. Esimese asjana sai oma varbad kohe vette kastetud. Vesi oli üsna jahe ja põhi kivine. Edasi jalutasime me lossi juurde kus oli ka restoran. Seal me tegime „väikese“ jäätise pausi ja pidasime edasist sõjaplaani. Kuna kell oli juba üsna palju, siis Salzburgi sõit ei oleks ennast ära tasunud ja otsus langes järgmise järve äärde sõitmise kasuks. Mattsee ääres jõime me väljasõidu terviseks ühe spritzeri ja sõime jäätist. Jäätis oli Amarettoga ja mega suur. Seal oli vist seitse erinevat jäätisepalli, pähklid ja hunnik vahukoort peal. Igal juhul kõhu täitis see ära ja edasi sõites ei hakanud mul enam paha.

Järgmineseks sihtpunktiks oli kuskil 15 km eemal asuv Wallersee. Wallersee asus juba Salzburgi maakonnas. See meenutas rohkem Lõuna-Eesti järve, sest künkad olid seak üsna mdalad. Lisaks ei olnud keegi seda järve värvinud. Kui kõik teised järved olid sinakas-roheliseks värvitud, siis see nägi täiesti tavaline välja. Ma ei tea miks Austerlased osa järvedest ära värvivad… Igal juhul seal me chillisime niisama ja tegime paar pilti Johanna kaameraga. Wallersee vesi oli veidi soem kui Mattsee oma, aga põhi oli täpselt samamoodi kivine.

 

Edasi viis me teekond tagasi Ülem-Austriasse Irrsee äärde. Irrsee oli jälle küngaste keskel, aga kahjuks võrreldes kahe eelmise järvega ei midagi erilist. Kallas oli ka väga kõrge aga varba sai ikka sisse kastetud. Kuna Moondsee oli vaid 4km kaugusel otsustasime, et ei ole kaua Irrsee ääres vaid sõidame edasi.

 

Moodnsee oli nendest neljast järvest kõige ilusam. Alustuseks jalutasime natuke ringi ja otsisime kohta kus saaks varba vette pista. Kui varbad olid kastetud siis oli aeg päevale ilus punkt panna. Istusime tunnikeseks restorani maha ja jõime ühe jahutava Hugo. Moondsee oli jälle Austerlaste poolt siniseks värvitud ja seal oli juba kaljut ka näha. Hetkeks tekkis tunne, et oleks nagu kuskil puhkusel. Moondsee on Riedist kuskil 55km kaugusel nii, et täitsa sõidukaugusel. Koju jõudsin ma kuskil kümne paiku. Michael oli päeva jooksul maja eest heki ära püganud ja basseini äärise ära parandanud. Kellegi kass oli basseini ääre peale hüpanud ja oma küüntega kolm augukest torganud.

Laupäevaks oli meil plaanitud ülejäänud heki pügamine. Kuna me jagame naabritega ühte heki osa, siis tavaliselt lõikame seda koos. Tundub, et naaber on meie peale solvunud, kuna ta alustas ilma midagi ütlemata heki kallal tegutsemist. Ning kui varasemalt on ta meile välja pakkunud, et võime oma oksad tema kärusse panna, siis see aasta ei öeldud midagi ja käru peideti oma aeda ära. Kuna me soetasime Eduardi ja Klausiga (Michi vanaisa ja onu) kolme peale eelmisel aastal käru, siis oli see meil endal see kord olemas. Igal juhul tere meile enam ei öelda. Michit see häirib, aga mul on suht suva. Peaasi, et enam öö läbi ei lärmaks. Me ei ole öelnud neile midagi halvasti. Lihtsalt palusime, et siis kui seaduslik öörahu hakkab, püüaksid nad meiega arvestada ja ei lärmaks enam nii palju. Igal juhul lõppes me välitöö vihmaga. Õnneks sadama hakkas täpselt sel hetkel kui me olime valmis saanud.

 

Eile käisime Michaeli ema juures lõunat söömas ja pärast seda tuli Johann külla, mis tttu möödus päev üsna kiiresti kuigi mitte miskit reaalselt ei teinud. Lootust on, et järgmine nädalavahetus on veidi rahulikum eriti kuna homme jõuab kohale kuumalaine mis juba eilsest Prantsusmaa kohal möllab. Laupäevaks lubab lausa 33C, nii et tõenäoliselt ma basseinist välja ei roni.

See nädal saab olema ka veidi kiirem kui viimased kaks olid. Esiteks olen ma homme ühte tarnijat auditeerimas ja siis on vaja Septembrikuu tööreis ära plaanida. Sellest aga veidi hiljem lähemalt. Lisaks hakkab vaikselt puhkus kätte jõudma, mistõttu on vaja osa asju ära lõpetada, et saaks rahulikult puhkama minna. 18 päeva pärast samal ajal olen ma juba teel Frankfurti. Aeg läheb ikka mega kiiresti, eriti kui on suvi.

Päikseline neljapäev!

Märkamatult on esmaspäevast juba jälle neljapäev saanud. Kuigi neljapäevad on meil kujunenud väljas käimise päevateks, siis täna jääme me koju. Lihtsalt ei viitsi kuhugi minna. Michael on pikalt tööl ja mul on plaanis koristada. Tegelikult viimasel ajal me enam nii tihti väljas ei käi. Talvel sai tihemini käidud. Eks see tulenebki Michaeli pikematest tööpäevadest ja sellest, et suvel on mõnusam kodus terrassil istuda ja grillida.

See eest homme lähme Johanna ja Carinaga järvede äärde sõitma ja võimalik, et Salzburgi. Nimelt kinkisime me Carinale sünnipäevaks väljasõidu. Kuhu, on tema jaoks homseni üllatus. Kui päris aus olla, siis me panime paar varianti kokku ja laseme tal lemmiku valida.

Kahjuks minu lemmik jääb ära. Alguses plaanisime minna Bad Ischli lillenäitusele ja siis gondliga ülesse mägedesse sõita ja seal õhtust süüa. Kahjuks vigastas Carina oma jalga mis tõttu ta väga pikki jalutuskäike teha ei saa ja lillenäitus on üsna suurel maa-alal. Lisaks me ei saa enne 13:00 homme tulema mis tähendab aga seda, et osa lilledest jääks nagu nii nägemata.

Ja nüüd kõige tähtsam uudis: Nimelt sain ma kolmandat korda eile hilisõhtul tädiks!!!!!!!!!! Mu õel, Kirsil, sündis perre esimene laps. See uudis tegi kohe päeva ilusamaks ja mu niigi hea tuju veel paremaks. Palju, palju õnne neile!!!!

Tänud kõigile tagasiside eest!

Nagu ma olen varem maininud – igasugune tagasiside minu kirjutiste kohta on oodatud.

Enamik tagasisidest on õnneks olnud positiivne. Eriti see mis puudutab sisu. See teeb mu meele rõõmsaks ja motiveerib tulevikus edasi kirjutama.

Olen saanud ka kriitikat oma kirjutamisoskuse kohta. Siinkohal pean tunnistama, et peale keskkooli ei ole ma enam eesti keele grammatikale tähelepanu pööranud. Praeguseks olen kõigele lisaks Eestist 4 aastat ka eemal olnud. Mu igapäevaseks keeleks on saksa keel ja töökeeleks on inglise keel. Kohati on päevi, kus ma eesti keels ei kirjuta ja ei räägi.

Ma ei usu, et kui ma eesti keeles räägin on mul mingisugne aktsent juurde tekkinud. Ma tean, et kui ma räägin siis ajan vahest sarnaseid eesti keelseid sõnu saksa keelsetega sassi. Vahest tulevad saksa keelsed sõnad enne eesti keelseid ja osaliselt ununevad mõned eesti keelsed sõnad ära. Aga minu jaoks on kõige keerulisem sõnade järjekord. Ma lihtsalt ei oska enam sõnu õigesse järjekorda panna. Ma pean ka tunnistama, et ma ei ole peale keskkooli lõppu eriti eesti keelseid raamatuid ega ajakirju lugenud. Esiteks on eesti keeleseid raamatuid Austrias raske saada. Tean küll, et on e-lugerid jne, aga raamatu lugemiseks on ka aega vaja. Internetis loen küll erinevad kollaseid väljaandeid, aga mul on tunne, et sealne eesti keel ei ole väga palju parem kui minu oma.

Sellega seoses vabandan ette ära, et mu kirjutised ei saa olema korrektsed. Mu eesmärk on pigem oma mõtteid edastada ja nii kaua kui kõik minust aru saavad on see eesmärk ka täidetud. Loodan, et mu vigane eesti keel kedagi ei häiri ja ma püüan tulevikus natuke rohkem tähelepanu pöörata sellele kuidas ma kirjutan.

Eespool sai juba mainitud, et igasugune tagasiside on oodatud. Ma rõõmustan ka kriitika üle, sest see annab mulle võimaluse ennast parandada. Lisaks tähendab igasugune tagasiside, et keegi mu kirjutisi loeb mis minu jaoks tähendab ka seda, et mul on mõtet seda blogi edasi pidada.

Peetrituli

Petersfeuer (ka: Peterfeuer, Peterlfeuer, Peter-und-Paul-Feuer) ehk Peetrituli

Eile ma rääkisin kolleegile, et Eestis on Jaanipäev ja tahaks ka midagi põlema panna ja siidrit juua. Johanna on pärit väikesest külast. Väikseste külade eelis ongi, et peetakse rohkem traditsioonidest kinni ja inimeste vaheline suhtlus on tugevam. Michael kasvas eismesed kaksteist eluaastat Riedis, mis tõttu on mul mulje jäänud, et osadest traditsioonidest ei ole tal aimu või siis need teda ei huvita.

Johanna rääkis mulle, et Austrias on ka sarnane traditsioon. Seda peetakse pigem Peetri Päeval või sellele järgneval reedel või laupäeval. Traditsioon on Baieris ja Austrias. Ma ei leidnud netist väga palju infot selle kohta, aga erinevus meie Jaanipäevale seisneb selles, et sageli pannakse õlekõrtest nukk lõkkele otsa. Seda kutsutakse  «Peteriks ». Miks ? Ei oska keegi mulle seletada. Kuid nii pea kui nukk on ära põlenud tuleb hakata üle lõkke hüppama. Kes üle lõkke suudab hüpata saab soovida ja see peaks täide minema.

Selle kirjelduse peale tuli mulle meelde, et me olime saanud kutse Eberschwangi Peetritulele 3. Juulil. Sel hetkel kui me kutse saime ei saanud ma aru  mis asi see on. Ma ei ole kindel kas me tulele lähme, sest kui päris aus olla meie naabrid ei ole meie jaoks eriti sümpaatsed. Eks saab spontaanselt otsustatud mis me selle tulega teeme, aga tore on ikkagi teada, et selline traditsioon on ka Austrias olemas.

Jaanipäev

Jaanid on käes!

Me rääkisime Michaeliga ka, et võiks miskit teha, aga sellest tõenäoliselt ei tule midagi, sest meil lahistab vihma sadada. Muidu oleks vähemalt grilligi tule teinud ja paar vorstikest sinna peale visanud. Mis seal ikka, ma panen paar küünalt põlema ja vaatab edasi. Ühe siidri joon ma sellegi pooles täna ära (ärge küsige mis teema mul sellega on, kui me emaga Hispaanias palverännuakul olime nõudsin ma ka jaanipäeval siidrit – see kuulub lihtsalt jaanipäeva juurde).

Mu jaanipäev saab koosnema töö – trenn – kodu. Ja grill liha asemel sööme suppi. Sellistel hetkedel mõtled küll, et oleks tore Eestis olla ja igatsen koduste traditsioonide järgi veidi enam kui mõnel teisel argipäeval. Kellele ei meeldiks siis lõkke ääres seltskonnaga isutuda, head-paremat näost sisse ajada ja niisama jutustada?

Meil on igal jaanipäeval ikka lõke olund ja grill, ma ei mäleta jaanipäeva kus ei oleks grillitud. Peaaegu alati on ka keegi külla tulnud või oleme kuskil ise käinud. Ema juba ka saatis pildi lõkkest, mul on tunne, et isal on eesmärk, et see vähemalt reedeni põleks vaadates seda hiiglaslikku pakku mis nad sinna lõkkese peitsid.

Austrias on hall, vihmane argipäev ja keegi ei tee täna lõket ning üks väike Eestlane joob küünlavalgel siidrit ja lurbib suppi… Ehk õnnestub järgmine aasta mul jälle jaani melust osa saada isamaa pinnal või vähemalt midagigi siin riigis organiseerida.

Tegelikult mis ma ikka siin vingun. Mul on tänu katoliikliele pühadele terve maikuu lebo olnud ja osa juunit otsa ning lõket sai ka Eestis olles tehtud ja lambaliha grillitud. Jaanipäev sai mitmekordselt tegelikult tähistatud ja isaga ka päikesetõus keset küma Maikuu ööd ära vaadatud. Ega see jaanipäev viimane ei ole ja eks neid saab veel kodumaa pinnal tähistatud.

Soovin kõigile ilusaid Jaanipidustusi!

Kasside probleemid

Enamasti kevadest sügiseni tahavad me kassid öösiti õue minna. Päeval magatakse hambad laiali toas ja kui hämaraks läheb siis nõutakse õue laskmist. Talvel siis kui lumi maas isegi ei pisteta nina välja. Viimsel ajal tundub, et on kuri kass meie hoovis käima hakanud mis tõttu enam öösiti Boris välja ei kipu. Ju siis lõikuvad teritooriumid.

Ega meil midagi selle vastu ei ole kui nad kogu aeg toas on. Las olla. Üleeile öösel nõudis Boris kuskil kell 4 hommikul õue laskmist. Mina seda ei kuulnud, mis tõttu läks Michi teda õue laskma. Eile siis tehti õhtul nunnu nägu pähe ja järjekordselt õue ei tahetud minna. Meie sellest suurt numbrit ei teinud ja läksime magama, Boris toas.

Nagu ma ühes eelnevas postituses maininud olen on meil teatud aja hetkedel olnud kassidega probleeme. Tegelikult on see probleem vaid ühe kassiga – Boris. Doris on täiesti normaalne harju keskmine kass kes käib omapead ja ei tekita kunagi mingit probleemi. Aga Boris on teist moodi. Teist moodi on tal juba see tähelepanuvajadus. Ükskõik kes külla ei tule ollakse sõbrad nurutakse pai ja sülle. See meid ei häirigi, kuna enamik inimestes kes külas käib on kassisõbrad ja paitavad hea meelega. Probleem on pigem selles, et kui miskit ei sobi siis hakatakse põrandale pissima.

Alguses me arvasime, et äkki on põletik. Sai arsti juures käidud, aga tema ei tuvastanud midagi. Igaks-juhuks anti talle aga rohud aga see pissimise maania jätkus. Mõnda aega tegime seda tralli kaasa ja käisime arsti vahet. Proovisime igasugu hormoone ja värke aga ei aidanud midagi. Loomaarst siis pakkus välja psüholoogi juurde minekut. See oligi koht kus me panime asjale piiri. Kuna enamasti pissis ta põrandale siis kui teda mingil põhjusel välja ei lastud siis otsustasime, et laseme tal oma tahtmist saada – kui ta tahab õue siis enam ei takista. Lisaks panime ühe pissikasti sinna kohta kuhu ta oma loike tekitas ja vahetasime vaibad ära (vahemärkusena, see pissi probleem oli juba eesmises elukohas, kolides kadus see mõneks ajaks ära aga siis tekkis uuesti).

Peale seda ei ole enam probleemi olnud. Kuni tänase öö trallini. Ärkan siis mina ülesse kassi kisa peale. Kell oli kaks öösel ja läksin teda välja laskma. Kass siis tormas nagu hobune ülemise korruse vetsu ukse juurest terassi ukse juurde ise jumalast õnnelik. Korra käis peast läbi, et väljas sajab ja tema ilma ringi vaatamiseta kargab õue ja paneb kohe nelja tuule poole ajama. Tundus natuke tavatu see käitumine.

Kuna meil on esik sensorite peal ja alumise korruse oma oli kassi pärast välja lülitatud, siis ma pidin selle käsitsi sisse lülitama, sest maja oli pime. Hakkasin ülesse minema kui järsku märkasin, et ukse esine vaip on kortsus. Aimasin juba ette mis seal olla võib – Boris oli loigu vaiba peale maha pannud ja püüdis seda ära peita. Ehk siis ma sain keset ööd kassi pissi koristada. Õnneks me uued vaibad on sellised mida saab pesumasinas pesta. Muidu ei oleks suurt numbrit sellest, aga ma ei jäänud enam magama. Vist kuskil nelja paiku sai jälle uinutud.

Hommikul oma nägu Boris ei näidanud, mis tähendab, et ta teab väga hästi mis ta valesti tegi. Kuri olen ta peale muidugi ka. Oleks, et juhtus õnnetus ja ei jõudnund pissikastini – ei pissikast oli enne seda loiku ja täiesti saadaval ja puhas. Veel lähemal sinna kus me ta jätsime olid kaks teist pissikasti. Lisaks, pole pikemat aega meil sellist jama enam olnud. Mu mõte oli, et ju siis miskit ei sobinud talle. Võib-olla sai liiga vähe tähelepanu. Kahjuks sellest kassist on mul natuke raske aru saada, pikka aega on kõik normaalne ja siis pöörab jälle ära. Nii palju ma igal juhul tean, et tulevikus enam isast kassi ei võta.

Nii kiiresti on pühapäeva õhtud käes

image

Küll nädalavahetused lähevad kiiresti. Käes on jälle pühapäev ja Eestis hakkavad jaanid. Jaanipäeva ilm on ka Austrias. Külm, hall ja vihmane. Sobiv aeg ka Austria roogadeks.

See nädalavahetus kokkas enamus ajast Michael. Ehk siis see tõenäoliselt mu figuurile hästi ei mõjunud. Aga mis seal ikka. Homme jälle jõusaali. Mu spordi hullusega on hakanud nakatuma ka Michael, sest täna tuli otsus, et ta hakkab ka sügisest käima. Eks näeb, mul oleks igal juhul hea meel kui ta kaasa tuleks.

Täna nagu eelpool aimata võis kokkas Michael. Ta vist sai esimest korda knödlitega hakkama mis ka mulle maitsesid. Üldiselt ma knödlitest vaimustatud ei ole aga see kord olid head. Michi tegi neid teist korda elus ja teeb maitsega ka oma emale silmad ette.

Kõige maitsvam oli aga kukeseene soust. See kord seda vahukoorega ei teinud vaid võttis pigem creme fini mille rasva protsent on 15%. Poole vähem kui vahukoorel. Kukeseened olid küll hinge hinnaga aga nad olid seda väärt. Ja mu 20 minutit iga üksiku seene valimine oli ka seda aega väärt, sest seened olid ilusad ja värsked.

Me liha üldiselt väga palju ei söö. Enamasti kui siis kana. See nädalavahetus oli siis loomalihast hakkliha ja täna sealiha. See oli hea vaheldus kanale. Michael seda siga see kord ka kuivaks ei ajanud nii, et maitsev oli ka.

Mul on hea meel, et Michi vahest kokata ka viitsib. Tegi mu pühapäevase olemise ka chillimaks kui ma sain kõrvalt vaadata kuidas inimene kolm tundi pliidi ees tantsib ja kõrvale spritzerit juua.

See nädalavahetus me suurt midagi korda ei saatnud. Kuidagi ei olnud seda jaksu ja vihma sajab ka kogu aeg. Vahest on ju hea ka lihtsalt niisama olla. Ei peagi ringi jaurama.

Prügi sorteerimisest

Üheks suureks erinevuseks Austria ja Eesti vahel avastasin ma enda jaoks prügi sorteerimise. Kui Lasnamäel oli teemaks, et biolagunev läheb eraldi ja pandiga pudelid eraldi, siis kogu ülejäänud prügi läks ühte prügikasti.

Siin visataks prügikasti ainult selliseid asju mida ära pesta ei saa või noh mida sorteerida on veidi raske. Eberschwangis me bio lagunevat ei kogu. Senftenbachis oli meil selle jaoks lausa eraldi prügikonteiner. Muu prügi aga tuleb viia sorteerimis keskusesse.

Austrias on igas külas prügisorteerimise keskused. Väiksemates on see iga kahe nädala tagant lahti. Meil on iga nädal. Sorteeritakse (see on vaid osa sellest) siin siis klaaspudeleid – värvilised ja valged; plastmass pudelid – värvilised ja valged aga ilma korgita. Kork läheb eraldi. Siis igasugused alumiinumist anumad ja konservid, jogurtitopsid, igasugu muud anumad. Siis tugevamast plastmassist pudelid (näiteks pesuvahendid ja kanistrid) lähevad eraldi. Plasmassi jaoks on lausa terve rida konteinereid – krõbisev plastmass ja mitte krõbisev läheb eraldi. Siis sorteeritakse paberit, papp ühte, veidi tugevam paber teise ja ajalehed kolmandasse. Siis sorteeritakse veel tetrapakid ka eraldi kus jälle tuleb kork eemaldada. Ka kogutakse toiduõli jääke eraldi, sest muidu kahjustavad need kanalisatsiooni.

Meie külas saab põhimõtteliselt kõik prügi tasuta ära tuua. Ja kõige jaoks on eraldi konteiner või plats.

Eks see ole veidi tüütu iga nädal prügi laiali vedada aga sellega tuleb elada, sest muidu saab meie pisike olmeprügikast juba nädalaga täis ja siin veetalse seda kord kuus ära. Pealegi on Asutrias prügi sorteerimine normaalne ja iseenesest mõistetav ja ikka loodad, et ehk on see kuidagi moodi ka loodusele kasulik.

Piltidest ja pealkirjadest

Anneli juhtis mu tähelepanu sellele, et mu piltidega postitustelt puuduvad pealikrjad ja seetöttu on neid raske ülesse leida arhiivist.

Esiteks on köik postitused järjest nähtavad siis kui minna otse http://dolfake.tumblr.com/. Arhiivis on pildipostitustel vaid pildid näha ja ma möistan miks see otsimine raskendatud on.

Hea uudis on aga, et ma uurisin välja kuidas ma saan lisada pildid oma tekstidele KOOS pealkirjadega.

Tagasiside on alati oodatud üks köik milline – tänud Annu!!!!!!!

Natuke kohast kus ma elan

Ma mötlesin, et kirjutaks väheke kohast kus me elame ja meie eilsest seiklusest naabriga.

Me elukohaks on Ülem-Austria maakond mille pealinn on Linz. Linzist asume kuskikl 70 km kaugusel ca. kolmetuhande elanikuga linnas Eberschwang.

Eberschwangi kolisime me 18. Aprillil 2013 koos enamjaolt vanemate abiga, kes tulid Eestist meile kaubikuga appi. Enne seda üürisme majakest Senftenbachis. Meie maja asub küla ääres ja kuskil viiesaja meetri körgusel. Ülem-Austria on jaotatud neljaks neljandikuks ja meie küla asub  Innviertelis ja me kuulume Ried im Innkreisi valda. Meie neljadikust jookseb läbi jögi Inn, kust on ka pärit nii valla nimi mis tähendab otsetölkes Ried Inni käänakus ja ka neljandiku nimi mis tähendab Inni neljandikku.

Oma külast me mägesid ei näe kuna küngas on ees, aga kohe künka taga avaneb pilt Alpidele. Samuti näen ma neid hea ilma puhul tööle söites. Mägedeni jöudmiseks tuleks arvestada kuskil 40 minutit söidu aega minu juurest kui on soovi neid katsuma minna. Austria üks köige ilusamaid külakesi, mida on ka Hiinlased kopeerinud – Hall Statd – asub minu juurest ka kuskil 100 km kaugusel. Mägede ja järvede vahel.

Me oleme igati rahul oma asukohaga, eriti looduse poole plealt. Me oleme önneks piisavalt kaugel mägedest, et järske ilmastike muutuseid ja äkesetorme ja lume torme meil ei ole. Oleme küll naabritelt kuulnud, et kui on lumetorm siis tuiskab ka Eberschwangi kinni, aga see juhtub tunduvalt harvemini kui mägede vahel.

Mis aga meie elu kirevamaks teeb on meie naabrid.

Meie maja asub esimeses reas kui tulla Autobahni poolt. See on teine maja ja maisikollast värvi. Esimeses majas elab perekond. Ema on austerlane ja isa rumeenlane. Neil on kolm tütart kellest üks elab juba oma elu. Teised kaks on kodus. Ühel neist on tüdruk söber kellele meeldib väga lärmata. Köige väiksem käib koolis ja söidab ringi rolleriga mis on üsna vali. Nende naabrite puhul ongi peamine probleem, et nad on valjud. Oleme kaks suve nende lärmamist kannatnud ja otsustasime, et see suvi püüame nendega rääkida. Mai kuus oli paar korda kus nad jälle oma aias pidutsesid ja tegid löket. Viimane kord viskas meil üle kui kolmveerand üks ärkasime kiljete ja naeru peale ülsesse. Sel korral karjus Michael aknast, et nad vöiksid veidi vaiksemad olla. See toimis möneks ajaks. Enamast ollakse aga lärmakad enne rahu aega mis on 22 :00 Austrias, mis töttu tuleb see lihtsalt enam jaolt ära kannatada.

Laupäev vastu pühapäeva olime me juba 23 :00 paiku magama läinud ja järsku hakkas meie akna all mingi möll ja pidu pihta. Hullult kisati ja naerdi ja kuulda oli kuidas üks öllepudel teise järgi lahti läks. Meie olime aga selle peale üleval ja üsna pahased. Samal öhtul ei olnud aga mötet minna nendega rääkima, sest kui inimene alkoholi tarbib siis ta reaktsioon vöib hoopis teine olla kui kainena. Lihtsalt ei näinud me sellel mötet. Nii siis kutsusime nad pühapäeval korra enda juurde terassile kovile ja rääkisime ka oma probleemist, et nad on liiga lärmakad. Selle maja pernaine muutus kohe kaitsvaks ja talle üldse ei meeldinud see, et me neile ette kirjutame, et nad lärmata ei vöi. Aga möne aja pärast nad aktsepteerisid seda, sest me selgitasime neile üsna pöhjalikult, et kui nad väljas istudes niisama räägivad siis me neid ei kuule, aga kui hakatakse kiljuma vöi lärmama, siis seda me kuuleme ja see on äärmiselt häiriv. Igal juhul me loodame, et probleem on lahendatud. Eks aeg näitab seda.

Meie majast edasi elab roosakas majas üksikisa koos oma viie lapsega. Köik lapsed on täisealised aga elavad veel kodus. Me oleme paar korda ka külas käinud ja eks neil paras sega-summa-suvila ole, aga samas saavad nad ka kenasti hakkama. Kui me Ebereschwangi kolisime siis oli naabril parajasti käsil lahutus oma naisest, kes oli teise mehega Mallorcale elama kolinud ja kogu perekonna ja vara Austriasse jätnud. Muidu on nad üsna rahulikud ja erilist tähelepanud ei ärata, kui v.a. koera haukumine aga seegi päevasel ajal.

Maja edasi on naaber kellega me maja taga maatükkidega kokku puutume. Vat seal elab töenäoliselt meie tänava köige uudishimulikum naine. Tal on täpselt alati teada mis kell me tööle läheme ja koju tuleme, kes meil külas käivad ja kui kaua nad meie juured on. Lisaks sellele tuntakse haiglast huvi ka meie aia vastu ja kuidas see välja näeb. Aga positiivne seal juures on, et valvekorea meil vaja ei lähe, sest naabrinaine teeb selle töö ära.

Nende körval kohe elab üks gei paar kelle vanemad elavad nende vastas, nad on ülirahulikud ja mitte millegiga tegelikult silma ei hakka. Vahest jooksevad nende kutsud ringi aga see kedagi ei häiri, sest nad on nii ülisöbralikud.

Meie vastas on kaks maja. Esmene tee äärest kuulub ühele perkonnale, kus pereemal on sees oma firma – küünestuudio. Toredad inimesed, eriti millegagi silma ei jää, kui välja arvata nende poeg oma mopeediga mis on üles tuunitud ja väga vali, nii et kui ta söitma läheb on kuulda veel küla teise otsa mootori räuskamist. Ja nende körval elab üks vanem rumeeniast pärit paar kelle poeg on juba täiskasvanu ja elab Viinis. Nad on vist köige rahulikumad naabrid meie tänava peale.

Üldselt on meil üsna rahulik. Päeval on muidugi autosid ka kuulda, sest me oleme üsna tee ääres ikkagi.Üldiselt.  Austrias on väga raske kuhugi körvalisse kohta oma elamist saada. Aga sellest pikemalt millalgi hiljem.

Kena Esmaspäeva!