Mis veel teoksil olnud?

Alustuseks tahan tänada kõiki kes mu sünnipäeva meeles pidasid. Eemaldasin meelega kõik sotsiaalmeedia jäljed sellest, et näha kui paljudel see siis päriselt ka meeles on. Oli üsna palju üllatusi ja pigem positiivsed, et nii paljudel ma ikka meeles olen.

Peale sünnipäeva pidustusi lahkusid vanemad kuskil kella ührteist ajal minu juurest ja suundusid edasi Saksamaa poole. Nende järgmine öömaja oli plaanitud Würtzburgi. Mina jäin aga koju, sest pidin järgmisel päeval tööle minema. Veetsin päeva veidi koristades. Samuti oli vaja poes käia, sest külmkapp oli tühi. Michael ei olnud seda vahepeal eriti täiendanud. Muidu veetsime rahuliku õhtu kahekesi vaimselt valmistudes järgmiseks tööpäevaks.

Viimased kolm tööpäeva enne puhkust läksid suhteliselt kiiresti. Üsna palju tööd oli mis tõttu polnud ka mingit kirjutist vahepeal. Reedel käisime Johanna ja Carinaga sõidul musta. Mis see täpselt oli kirjutan ma hiljem, siis kui kõik pildid kätte saan.

Reedel siis koju jõudes oli naabritel pidu täies hoos. Kuna Michael oli sõbra juures ja kell oli veidi üle kümne ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud. Kusagil üheteiskümne paiku jõudis ka Michael koju. Naabrite peo vaibumist ei olnud kuulda. Kuna meil mõlemal oli üsna pikk tööpäev seljataga tahtsime magama minna. Michael oli terve hommiku keldri aknaid meie kivideks ette valmistanud mis tõttu ta oli eriti väsinud, sest sellega kaasnes äärekivide lõikamine ja betooni valamine. Väljas oli ka kuskil 36 kraadi mis omakorda väsitas.

Panime siis kõik aknad selle palavusega kinni, et vähem lärmi väljast kostuks. Muidugi veidi kõvema pauguga, et naabrid ka asjast arunsaaksid, et poolkasteist tahame me magama minna. Just siis kui ma suutsin lõpuks magama jääda hakkasid naerud ja kilked kostma. Selle lärmi peale olime me mõlemad jälle üleval.

Ma olen eelnevalt maininud, et oleme naabritele nii mõnelgi korral öelnud, et nad võiksid vaiksemad olla peale seda kui öörahu kehtima hakkab. Ühe korra kutsusime isegi enda juurde kohvile. Selle peale vaid solvuti ja lõpetati teretamine.

Kuna me olime mõlemad mega väsinud nii muljeterohkest päevast kui ka kohutavast palavusest siis ma otsustasin minna järjekordselt naabrite juurde paluma, et nad vähe tooni maha keeraks. Selle asemel, et vabandati hakkati mu peale karjuma, et nüüd aitab ja nad kaebavad meid kohtusse. Ma olen õnneks hea närvikavaga ja ütlesin neile, et palun väga, järgmine kord kutsume siis politsei. Enne kui midagi sealt vastu tuli keerasin ma ringinja läksin koju. Michael oli muidugi maruvihane, et mu peale häält tõsteti. Tal on seda temperamenti siinkohal veidi rohkem, mis tõttu oligi parem, et minusugune üldse midagi ütlema läks.

Kuna tundub, et meie naabri saagat muud moodi ei saa lahedada kui politseisse minna, siis käisimegi laupäeval nõu küsimas, et mis edasi. Tahtsime tegelikult juba kohe avalduse teha, aga politseinik ütles, et targem on järgmine kord nad kohale kutsuda. Ta imestas isegi, et me nii kaua viitsisme kannatada.

Kuna vihma sadas ja me olime öistest seiklustest väsinud veetsime laupäeva filme vaadates. Käisime korra ka Johanni juures ja siis söömas. Pühapäev möödus ka üsna rahulikult. Lõunatasime vahelduseks ka Sabine juures, kes oli tortillasid valmistanud.

Esmaspäeval kell seitse hommikult toodi kohale kivid mida me siis peale vihmasaju lõppemist ümber maja ka enamuse päevast jaotasime. Kuna Michael oli natuke üle poole kogusest rohkem tellinud pidime Johanni traktoriga appi kutsuma, et need tagasi viia. Selles sthtes on hea, et iga kord kui on miskit vaja ei ole vaja pikalt paluda. Johann on kohe platsis ja töö tehtud. Lõpetasime oma päeva kell kaheksa õhtul. Teisipäeva hommik kulus garaazi taguse koristamisele. Reedel ootavad mind viis prügikotti mis tuleb jäätmekogumiskeskusesse viia.

Kolmapäeval oli jälle vihmane ilm ja lisaks kõigele üsna külm. Kuna me olime terve algava nädala Fabiani nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks toitnud oli ta nii armas ja kutsus meid hommikusöögile. Muidugi, ega see toitmine niisama ei olnud vaid ta aitas meid terve aja kõikide meie toimetustega. Mistõttu me pakkusime välja, et võtame toidu kaasa. Eks see vallaliste meeste teema ole, et isegi või on kaks kuud vana. Sain ka ema suurepärast värkset mett maitsta, kuna Fabianil oli seda veel alles. See maitses nii hästi. Väike koduigatsus tuli ka peale. Sellele aitas kaasa ka see, et Heleen samal ajal Eestisse lendas. Tekkis tunne, et tahaks ka… Peale Fabiani käisime korra linnas ringi vaatamas ja lõpetuseks hankisime mõned filmid millest osa ka ära vaatasime.

Täna hommikul tegutsesime veidi majapidamise kallal ja pärastlouna veestime Schmidingu loomaias. Temperatuur oli täiuslik seal ringi käimiseks ja kõik loomad olid väljas ja ärksad. Pantrid, tiigrid, gorillad ja ahvid kõik on nähtud. Õhtuks on plaanis veel üks osa filmidest ära vaadata ja niisama rahulikult teineteise seltskonda nautida. Kuna Michael on pidanud eelnevad puhkused õppimisele kulutama, siis on tõeline nauding temaga need kaks nädalat koos veeta. Meie esimene kodune puhkus koos.

Viimane osa meie seiklustest

Hommikusööki me ei hakanud seal hotellis sööma vaid
otsustasime otsida pagaritöökoja. Kuna oli pühapäev me ei olnud päris kindlad,
kas midagi Weingartenis avatud on. Ma arvan, et me ei jõudnud kilomeetritki
sõita, kui pagarit nägime. Isa sai oma Crossainti hommikusöögiks ja me sõime
emaga punasesõstra kooki.

Tujud head võtsime suuna minu kodu poole. Muidugi mitte
otseteed pidi vaid ikka natuke keerulisemalt läbi Tiroli ja Baieri. See teekond
oli nii ilus. Algus oli küngaste vahel ja metsa vahel sõites. Mõne aja pärast
hakkasid Alpid paistma, mis tõttu tekkis tunne, et sõidad „Helisevas Muusikas“.
Tekkis isegi tahtmine laulda „The hills are alive…“. Ühes külas oli vanade
autode kokkusaamine mis tõttu mingi hetk tulid meile vastu farmerid oma vanade
traktoritega. Vahva oli vaadata neid õnnelikkudena oma traktoritega. Õnneks
olid nad kõik vastassuuna vööndis, mis tõttu meid nad ei häirinud.

Mingi hetk läks maantee üle kiirteeks ja enamus saksa
kiirteid on ilma kiiruse piiranguta mis tõttu lähenesime Alpidele üsna
kiiresti. Mulle meeldivad mäed väga. Nende kõrval tekib tunne kui võimas loodus
on ja kui pisike see inimene seal kõrval on. Saksamaa kõige kõrgem mäe tipp sai
ka ära vaadatud – Zugspitze.

Peale Zugspitzet sõitsime mööda neid mägiteid ja ilusaid
Saksa linnakesi edasi kodu poole. Vahepeatuseks valisime ühe kõrtsi. Mina sõin
selles kõrtsis parti ja ema isa tellitud kitse guljaši ja isa ema tellitud sealiha
praadi. Saksamaa portsud olid mega suured. Mulle piisas sellest portsust
terveks ülejäänud päevaks.

Edasi sõites sattusime järsku mingile maksustatud teele.
Sissepääs oli 4€. See viis jõekallast pidi ja mööda metsavaheteed lõpuks suure
mäe järveni. See oli nii hingematvalt ilus. Allikad voolasid samuti mööda mäe
äärt pidi nii jõkke kui sinna järve.

Peale neid hingematvaid vaateid hakkasime me kõik vaikselt
ära väsima. Isa valis armsa teekonna mägede vahet pidi Salzburgi poole. Saime
isegi lund mägede tippudes näha. Ma mõtlesin veel oma ette, et ma elan
sellistele ilusatele vaadetele ikka paganama lähedal. Kahju, et ei ole alati
inimest kellega selliseid trippe ette võtta. Aga mul oli hea meel, et mul on
sellised lahedad vanemad, kes mulle sünnipäeva kingis midagi sellist
organiseerivad. Asjad tulevad ja lähevad aga mälestused jäävad.

Peale neid lumiseid tippe jõudsime ka üsna lühikese aja
päras Salzburgi, kus me enam ei peatunud vaid sõitsime otse joones koju. Kodus
oli ka mõnus olla. Michael oli kõik ettevalmistanud. Õhtu veetsime mõnusasti
terrassil istudes ja jutustades. Päeva lõpetas mõnus jahutav äikesetorm.

Minu sünnipäeva veetsime me enamuse ajast koos. Käisime
Passaus, kus ma sain enda silmadele kingituse – lõpuks ometi korralikud
päikeseprillid (aitäh emme!). Lõunatasime Schärdingus mis oli ka väga mõnus.
Päev möödus nii kiiresti. Enne kui aru saingi oli õhtu käes ja külalised kohal
ning aeg  kõrtsi edasi minna.

Ja nii see uus aasta tuli. Nii välgu ja pauguga, kui ka uute
kogemuste ja ilusate mälestustega. Isu Prantsusmaale tagasi minna on üsna suur.
Jäi kummitama nii Alsace – tahaks rohkem näha ja kauem seal aega veeta, kui ka
Lorraine. Lisaks tahaks ülejäänud Prantsusmaad ka näha, sest ema jutustas, et
see on hoopis teist moodi kui see mis meie nägime. Igal juhul sai mulle
järjekordselt selgemaks asjaolu, et nii palju on veel näha ja nii paljusid
kohti veel külastada.

Siinkohal tahaksin lõpetuseks veelkord oma vanemaid selle
ilusa reisi eest tänada. Te olete maailma parimad!!! Aitähh!!!

Teine päev

Hommikusöök oli järgmisel päeval kell kaheksa. Laud oli
kaetud perekonna söögitoas ja me sõime hommikust hollandlastega samas lauas.
Hommikusöök oli Prantsusmaa kohta üsna rikkalik. Laual oli nii vorsti, juustu
kui ka igasugu moose ja kodune jogurt ning aiast virsikuid. Puhusime natuke ka
hollandlastega juttu. Vahepeal rääkisid nad ka hollandi keeles ja arutasid, mis
on Eesti pealinn. Siis jõudsime selleni, et ma elan Austrias ja oskan saksa
keelt. Kuna hollandi keel on sarnane saksa keelele siis ma saan sellest suures
osas aru. Hollandlaste näod olid hindamatud kui neile jõudis kohale, et ma olin
suurest osast nende jutuajamisest aru saanud.

Peale hommikusööki võtsime suuna Nancy poole. Enne seda
käisime Arrys kloostri juures ja korra ka nende kirikus. Prantsuse kirikud on
ilusate pitsiliste tornidega. Mulle meeldivad nad väga. Saksa kirikud on üsna
matsakad prantsuse omade kõrval. Peale seda lühikest vahepeatust oli järgmiseks
sihtpunktiks nagu eelpool mainitud Nancy.

Isa pani meid seegi kord Nancys maha ja me läksime emaga
linna peale kondama. Piilusime sisse ühte veini poodi, kus müüdi pakiveine.
Lootsime, et äkki saam miskit head pakiga Eestisse vedada, sest siis jääb ära
esiteks see pudeli kaal ja teiseks oht, et midagi kohvris katki läheb. Tuli
välja aga et Alsace veine ei tohi seadusega kuhugile pakendada. Neid võib
ainult pudelites müüa. Väikese pettumusega liikusime me emaga edasi.

Piilusime sisse ühte pagaritöökotta. Oi kui ilusad
koogikesed seal olid. Näha oli ka lettide taga teises ruumis olev küpsetamise
tuba. Kuna me ei teadnud kaugel ja kus isa on, siis ei hakanud miskit kaasa
võtma. Mida me hiljem natuke kahetsesime. Oleks ikka võinud ju midagi kaasa
osta.

Piilusime ka ühte juurvilja poodi sisse. See oli nii armas.
Austrias neid kahjuks enam ei ole, kuna siin on supermarketid sellised
pisikesed poed välja suretanud. Vaikselt hakkavad ka pagaritöökojad välja
surema, sest lihtsam on kõike ühest kohast osta. Sellest pisikesest poest
ostsime kaasa kilo kirsse mida terve teekonna vältel ka nosisime.

Edasi liikusime Nancy katedraali poole. Kahjuks oli see
samuti selle hommikul kui me seal olime kinni. Seal oli ka kujude keskel üks
lehma kuju. Ma üritasin googlest selle kohta infot leida, aga kahjuks
prantslased ei kirjuta väga palju inglise keeles.

Vahepeal saime kokku ka isaga, kes näitas meile teed
kuldsete väravate poole ja tuletas meelde, et meil ei ole enam palju aega.
Jalutasime siis Stanisla Palee poole. Kuna me olime Nancys nii vara, siis ei
olnud väga palju rahvast liikvel. Saime rahulikult ringi vaadata ja pilti teha.
Kui kuldsed väravad ja Amphitrite purskkaev olid vaadatud sättisime end Alsace
poole teele.

Sõit oli üsna pikk ja kui me lõpuks sihtkohta jõudsime oli
lõuna käes. Sihtkohta jõudmine oli veidi takistatud, kuna kaks kilomeetrit enne
söögikohta oli kiri, et on tänav suletud. Samas keelumärki ei olnud ja autod
sõitsid mis tõttu me otsustasime ka, et riskime ja sõidame edasi. Ühel hetkel
tuli meile võre ette. Kuna see oli halvasti paigaldatud, siis sõitsime sellest
mööda kuni tuli järgmine võre. Restorani oli juba näha, aga autoga mööda ei
saanud. Me otsustasime, et ei hakka enam tagasi sõitma vaid võtame võre eest
ära. Nii me emaga siis ronisime autost välja ja eemaldasime takistuse. Me
panime muidugi pärast seda kui auto oli läbi lastud kõik asjad omale kohale
tagasi.

Lõuna oli suurepärane. Me emaga võtsime eelroaks teod ja isa
sõi mingit loomaliha tarrendist. Pearoaks oli vanematel vutt ja mul oli lõhe.
Magustoiduks sõime me isaga Creme Brüleed ja ema juustu variatsiooni. Ma sain
oma bucket listilt teod ja creme brülee maha tõmmatud. Need siis on siin elus
ära proovitud. Ja väga maitsvad olid. Teod olid või ja küüslagu sees küpsetatud
ja maitsesid ka vastavalt või ja küüslaugu järgi. Lõhe oli täitsa hästi tehtud,
aga ma ise leidsin, et oleks võinud sama tellida mis vanematel oli.

Peale lõunat liikusime edasi veinikeldrite poole. Tahtsime
külastada sama küla keldreid, aga mõlemad olid kas kinni või parajasti oli
perel lõuna pooleli, mis tõttu meid ei teenindatud. See meid ei muserdanud vaid
me liikusime edasi.  

Kokkuvõttes käisime kolmes veinikeldris. Viimane Engeli
kelder asus Roschwiri muinasjutu linnas. Hästi nunnu linnake oli. Ilusate
nukumajadega. Selles linnas oli ka piparkoogimaja kus olid igavessti jõulud.
Isa andis meile selle külastamiseks kakskümmend minutit, sest meil oli veel
vaja Saksamaale ööbimiskohta jõuda. Meil läks, ütleme nii, et veidike rohkem.
Ja Alsace külastus lõppes sellega, et mul on keldris neli kasti vanemate veini.
Muidugi on mul ka enda veinid sinna keldrisse ära peidetud, lootuses, et nad
mul meelest ära lähevad ja kunagi hiljem avastan, et oi nii palju head veini.

Peale Roschwiri külastamist pöörasime BMW nina selle kodumaa
poole. Enne sai Prantsusmaa ja Saksamaa piiril veel Carrefourist läbi hüpatud
ja jäätist ning nii möödaminnes veel veini ostetud. Oli seda märjukest ju niigi
vähe varutud. Siin kohal mainin ära, et Alsace veinid läksid mulle tunduvalt
paremini peale kui Moseli omad. Maitse poolest olid Alsacei veinid lihtsalt
peenemad ja värskemad.

Enne öömajja suundumist sai meil ära vaadatud ka Doonau
algus. Sellel ma väga pikalt peatuda ei taha, kuna see ei olnud midagi muud kui
kaks kraavi (või siis sopajõge) saavad kokku. Koht ei olnud mitte kuidagi moodi
ilus. Maantee ääres, räpane… Nagu terve Doonau isegi…

Öömajja sõit oli tegelikult väga ilus. Oli nii mägesid,
künkaid, kui ka puuvilja- ja viljapõlde. Väga ilusate vaadete ja loodusega. Kui
me lõpuks kell üheksa õhtul öömajja Weingartenis Ravensburgi lähedal jõudsime
tuli välja, et see oli kinni. Helistasin siis antud numbril ja tuli välja, et
omanik ei olnud meile öömaja ära broneerinud. Ma helistasin talle ekstra
kuuaega enne ja lasin kinni panna. Lisaks kõigele saatsin veel kinnituseks
meili. Kuna mul on enne ka sakslastega kogemust, et kui midagi tellid siis nad
ei kinnita seda meili ära vaid kaup on õigeks ajaks õiges kohas valmis pandud,
siis ma ei teinud sellest suuremat numbrit, et mulle mingit vastust ei tulnud.

Ei jäänud midagi muud üle kui hakata uut öömaja otsima.
Sõitsime alustuseks kõrval olevasse hotelli ja küsisime kas neil vaba kohta on.
Kahjuks ei olnud, aga nad helistasid ühte teise hotelli samas linnas, mis asus
mõne kilomeetri kaugusel. Seal oli koht meile olemas. See oli üks keti hotell
vastavate standarditega. Meil oli nii palju õnne, et jõudsime sinna Hiinlaste
turismibussiga koos. Pidime natuke ootama. Kui ma enne olin üsna rahulik, siis
selle hotelli teenindaja kiirus ajas mind närvi. Ma pole elus veel nii aeglast
inimest näinud. Me pidime mingisuguse lehe ära täitma oma andmetega ja siis ta
vajas ikkagi lisaks meie dokumente. Peale nende paberite täitmist ja
dokumentide näitamist eeldasime, et sisestatud andmed on siis õiged. Aga ei,
ema nimi oli ikkagi valesti kirjutatud. Natuke peale kümmet saime siis õhtust
sööma ja peale seda kukkusin ma jala pealt voodisse.

 

I’m back – Esimene päev meie seiklusest

Minu viimane blogipostitus oli juba päris ammu. Asi ei ole
selles, et ma oleksin kuidagi moodi laisk olnud ja kirjutamise ära unustanud
vaid lihtsalt on nii palju tegemist olnud, et ei ole jõudnud arvuti taha istuda
ja kirjutada. Kirjutada on see kord palju, sest vahepeal vahetus mul vanus ja
muljeid sai hunnikutes kogutud.

Alustan sealt kus pooleli jäi. Neljapäeval (16.07.2015) oli
meil Michaeliga plaanis firma peole minna. Kahjuks me sinna ei jõudnud, kuna
Michael oli pea kella kümneni tööl. Ma siis konutasin üksinda kodus ja ootasin
teda, sest meil oli kokku lepitud, et lähme koos ja üksinda ma ei viitsinud
sinna minna. Vahepeal pakkisin oma asjad järgmise päeva väljasõdu jaoks kokku
ja tegelesin omale meelepäraste asjadega. Kui Michael lõpuks koju jõudis
vaatasime veel mingisugust filmi natuke aega, sest tal võtab vahest aega enne
kui suudab tööst maha rahuneda.

Reedel (17.07.2015) toimus me äratus juba kell kolm
hommikul. Kokku magasime sel ööl siis kuskil neli tundi. Michael viis mu kella
05:11-sele rongile Passaus. Me olime seal pea nelikümmend minutit varem kohal.
Isegi rongi ei olnud veel ees. Michael ise sõitis tagasi Austriasse ja läks
otse tööle. Ma jäin rongi ootama. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama, sest
kuskil kümne minuti pärast oli rong juba jaamas. Mul oli ääretult hea meel
selle üle, et ma koha broneerisin, sest rong täitus üsna kiiresti. Rongisõit
oli ise üsna OK. Ühel hetkel suutsin ma isegi magama jääda. Ärkasin ma selle
peale, et vagunis hakkas pihta hullem kisa. Üks teisest rassist perekond ei
suutnud oma lapsi kontrolli all hoida ja need jooksid kisades mööda vagunit
ringi. Õnneks oli ca. tund aega jäänud sõita ja kisa sai kõrvaklappidega ja
muusikaga ära summutatud.

image
image

Kui ma Frankfurdis rongist maha tulin ei olnud mu vanemad
veel rongijaama ülesse leidnud, mis tõttu tuli mul natuke oodata. Ühel hetkel
tundsin ma, et keegi näpib mu seljatagust. Keerasin siis ringi ja seal oli üks
muri käsi mu suure koti küljetaskus. Mu reaktsioon oli vähe aeglane ja ta oli
nagu välk kadunud. Mul nii palju oidu veel on, et ma küljetaskutesse midagi ei
pakkinud. Ehk siis midagi ta kätte ei saanud. Aga ebameeldiv tunne jäi ikkagi
natukeseks ajaks kummitama.

Vanemad korjasid mu üsna kiiresti oma musta saksa ratsuga
mind peale ja teekond jätkus Moseli veinipiirkonna poole. Ema oli mulle heeringaleiva
kaasa pakkinud, sest mu hommikusöök oli kell kolm öösel ja selleks hetkeks kui
ma vanematega kohtusin oli juba seitse tundi möödas. Oi kui mõnus oli seda
mugida samal ajal kui isa otsis teekonda Frankfurdist välja. Värsket heeringaleiba
hapukoorega ma ei saa Austrias never-ever. Esimeseks peatuseks oli isal välja
mõeldud Bernkastel-Kues. Bernkasteli pool jõest meeldis meile emaga veidi
rohkem kui Kues, kuna selle vanalinna osa oli nagu muinasjutust võetud.
Linnakest ümbritsesid suured viinamarja väljad. Temperatuur oli sel hetkel veel
üsna OK. Mu vanemad ei uskunud, et siin kandis nii soe on, sest väidetavalt
läks Eestis kevad üle sügiseks. Me jalutuskäik emaga oli üsna lühike, sest
lõuna aeg oli kätte jõudmas ja kõigil hakkas kõht päris tühjaks minema.

image
image
image
image

Peale seda jalutuskäiku suundusime Kuesi poolele, mis asus
teisel pool jõge. Lühikese otsingu tulemusena sai parkimiskoht leitud ja edasi
suundusime sööma. Mina sõin oma mereandide pastat, emal oli kanasalat ja isal
gorgonzola kastmega sealiha ja nuudlid. Toit oli väga maitsev.

image
image

Peale lõunat suundusime me veinimuuseumisse. Seal oli
võimalik ka tellida ekskursioon, aga me otsustasime hoopis seda keldri osa
külastada ja veine proovida. Nimekirjas oli neil üle 160 veini millest ca 30
sai ka ära proovitud. Enda jaoks avastasin ma, et Moseli veinid mulle väga ei
istu. Nad olid minu jaoks natuke liiga marjase maitsega. Need mis istusid olid
natuke kallid ja ma ei leidnud, et minu jaoks seda hinda väärt. Me proovisime
ka üsna paljusid magusaid veine, aga kahjuks nende sõber ma üldse ei ole. Üks
veinidest pakkus meile emaga üsna palju nalja, kuna see lõhnas nagu hallitanud
seep ja maitses täpselt sama moodi. Lõpetuseks me proovisime ka sekte, meie
üllatuseks tuli välja et Brut sekt on kuivem kui ekstra trocken. Kui küsisime,
et miks see nii on, siis seletati, et saksa sektid lihtsalt nii on.

image
image
image
image
image
image

Edasi viis me teekond Trieri poole. Seal me tegime emaga
samuti jalutuskäigu linna peal. Isa pani meid Porta Nigra juures maha ja ise
sõitis Frankenturni juurde meid ootama. Selleks hetkeks oli juba kohutavat
palav. Mingi kraadiklaas näitas lausa 39 kraadi. Emal õnnestus kohe alguses oma
kingadelt kontsaplekid eemaldada, mis tõttu tuli meil hädakorras kingi otsima
minna. Õnneks leidsime emale üsna kiirelt ühed saksa disaineri kingad, mis
sobisid enamiku ta kaasavõetud kleitidega suurepäraselt.

image
image
image

Peale seda väikest shopingut suundusime Trieri Katedraali
poole. Kirik oli üsna rahvast täis. Kiriku tunnet nagu otseselt ei tekkinud,
pigem oli rohkem nagu mingi turistikas. See oli ka põhjus miks me seal väga
pikalt ei viibinud.

image
image

Käisime ka teises kirikus – St. Gandolfi kirikus. Seal ei
olnud mitte ühtegi turisti peale meie. Inimesed palvetasid ja me hiilisime
natuke seal ringi. Ei tahtnud mitte kedagi segada. Pisike armas kirik keset
linna. Kahjuks oli selle torn sel hetkel kui me seal viibisime remondis.

image
image
image

Isa oli jäätise tellinud mille järgi me ka läksime peale St.
Gandolfi külastust. Peale isa ülesse otsimist ja jäätise söömist jätkasime oma
teekonda Luksemburgi poole. Esimene peatus toimus jõe ääres, kus oli palju
luikesid. Ühele poole jõge jäi Saksamaa ja meie seisime Luksemburgi poole peal.
Sõit jätkus Moseli äärt mööda ja viinamarja väljade vahel. Lahe oli vaadata
kuidas isegi mõnel majapidamisel oli terve aed ka viinamarju täis istutatud.

image

Moseli äärne oli väga
ilus. Korra peatusime ka ühes veinikeldris. Kus vanemad ühe kasti veini kaasa
ostsid. Dilemma seisnes selles, et kuna nad pidid lennukiga tagasi lendama siis
oli nende pudelite transportimine Eestisse probleemiks. Üsna kiiresti otsustati
ära, et need jäävad siis vajadusel minu juurde keldrisse. Ma küll hoiatasin, et
mul kipuvad need veinid seal keldris ära aurama, aga ju siis oli see riski
väärt.

Selle reisi üheks suuremaks probleemiks oli aja puudus.
Luksemburgist võtsime suuna Metzi poole. Vahepeal käsime poes ja ostsime endale
head paremat sööki õhtuks. Menüüsse kuulusid pea 600g krevette, mõned juustud
ja veise keel. Metz meeldis mulle väga. Kuigi ma nägin seda üsna põgusalt
jättis see väga mõnusa linna mulje. Metzi katedraal oli väga ilus. Kahjus olime
me sinna liiga hilja jõudnud mis tõttu nii katedraal kui ka turuhoone olid juba
suletud. Aga ma tahaks väga seda seest näha. Ma lohutasin end selle mõttega, et
järgmine päev on Nancy veel ees ja ehk näen seda katedraali seest.

Peale Metzi jätkus me teekond Arrysse kus oli ka me
ööbimiskoht. See koht oli väga nunnu kodumajutus. Autentne prantsuse
majapidamine. Kuna me olime väga pikalt üleval olnud, siis hakkas väsimus
võimust võtma. Peale õhtusööki läksime peaaegu kohe magama.

Kuhu see aeg küll kaob?

Saan vanematega juba kahe päeva (või noh natuke rohkem) kokku. Nii palju on teha, mul on tunne, et peaks nimekirja lausa koostama.

Michi oli täna vahelduseks varem kodus. Nautisime pigem seda koosolemist kui mingite koduste asjade tegemist. Tööl on ka mega palju teha. Ma loodan, et saan homme kell kolm minema. Tahaks vähemasti nii kaugele oma asjadega jõuda, et ülehomme oleks vaid poes käia.

Muidugi ei aita see, et neljapäeval on meil firma pidu. Reedel pean end kuskil kella kolme paiku hommikul ülesse ajama, et kella viiesele rongile Passaus jõuda.

Tõenäoliselt tuleb vähe pikem vahe kirjutamisele. See eest ma luban, et tuleb järgmine kord rohkem pilti ja juttu sellest, mis me ema ja isaga siis ette võtsime 🙂

Vahete vahel on vahede vahel vahed vahel..

No nii, nüüd on küll pikem vahe vahele tulnud. Peamine põhjus on, et vaikselt hakkab puhkus lähenema ja on tööl kiire ja natuke kodus ka.

Nädalavahetus oli kuidagi väga lühike, kuid see eest tegus. Reedel käisime sõpradega Eberschwangis söömas ja reserveerisime Moahofi mu sünnaks kohad ära. Miks me ise midagi ei tee tuleneb sellest, et Michil on järgmine esmaspäev väga pikalt koosolek ja me otsustasime, et ei ole mõtet kellelgi meist stressata.

Laupäeval käisime elektriku juures ja võtsime kataloogi kaasa, et lõpuks välja tuled ära tellida. Lisaks käisime kivisid valimas ja tellimas Valisime tumehalli graniidi ja see peaks 27. Juuli hommikul tulema. Michael arvutas välja, et kuskil kuus kuupmeetrit läheb meie maja ümber neid kive ehk siis 9 tonni. Enne seda tuleb aga kaks valgussahti keldriakende ümber eihitada ja osa maapinnast kuhu need ilusa kivid tulevad ära katta, selleks, et umbrohi ei hakkaks läbi kasvama. Lisaks sai veidi aias umbrohtu kitkutud ja siis tuli Michaelil mõte, et peaks basseini ikka sirgemaks saama. Selleks, et seda aga sirgemaks saada tuli see enne veest tühjaks lasta. Siis auk suuremaks kaevata ja siis jälle bassein täis lasta. Nii möödus meie laupäev.

Eilse hommiku veetsime me lampe valides ja üheteist paiku sõitsime me sõprade juurde basseinipeople ja grillima. Loomulikult jäid ülejäänud majapidamistööd laokile, mis tõttu ma veedan tõenäoliselt see nädal iga vaba õhtu kas pesu pestes (kuidagi peavad need ju masinasse ja masinast välja jõudma) või siis triikides.

Pea nelja päeva pärast hakkab ka mu väike seiklus koos vanematega. Olen teekonda veidi uurinud ja ootan juba põnevusega reedet. Reede hommikul läheb kell viis Passaust rong Frankfurti. Sõiduaeg on kuskil neli ja pool tundi ja ma sain oma pileti 19€-ga. Edasi läheb tee Moseli veinikeldritesse, aga sellest lähemalt natuke hiljem. Loen juba minuteid ja ootan põnevusega. Naljakas kui kiiresti läheb aeg. Pool suve on ka põhimõtteliselt möödas…

Ilma koha pealt oli nädalavahetus päikeseline ja mõnus. Sooja oli 25 kraadi. Mul õnnestus vaatamata päikesekaitsele oma selg ikkagi ära põletada – rohijate probleem. Hetkel on siin pilvine ja 18 kraadi, aga nädala lõpp kisub jälle sinna 33 kraadi kanti. Ma küll rändan ringi, aga tunub, et seal kus ma rändan on veelgi soem.

Täna on plaanis peale tööd aapteegist läbi käia ja basseini soolad ära osta, et PH stabiilne püsiks ja see elama ei läheks. Tahan ka elektriku juurde jõuda ja tuled ära tellida. Lisaks on veel hunnik triikimist, mis nädalavahetusel tegemata jäi… ja mõned pesud pesta. Kuigi trenni tahaks ka jõuda, siis tundub, et see jääb vaid tahtmiseks täna. Ehk homme? Eks näeb. Ma ei kavatse igal juhul stressata. Jõuab palju jõuab.

Palavus on läbi!!!!

Jeeeeei kuumalaine on läbi. Vaikselt pressib Atlandi Ookeani külm õhk peale. Täna hommikul oli varasema 26C asemel juba vaid 20C. Nüüd peakski jääma stabiilselt 25-28C vahele ja päike jääb ka paistma.

Täna on kuidagi väsinud olek, kuna viimased ööd on palavuse tõttu veidi unetud olnud. Me muiduigi tegime ise ka vea ja jätsime esmaspäeval kõik kardinad lahti, sest kuskilt kuulsime, et torm on tulemas. Paraku seda tormi ei tulnud. Päike soendas maja aga selle ajaga jubedalt ülesse ja kui see juba soe majas on siis temperatuuri alla saada on raske. Meie maja seinte paksus on 60cm. See tähendab, et kui ise loll ei ole siis hoiab see temperatuuri stabiilsena. Kui me poleks esmaspäeval oma targa peaga trikitama hakanud oleks tunduvalt mõnusam olnud. Aga kuna maja oli üles köetud, siis ei aidanud isegi mitte kell kasteist öösel alanud äikesetorm. Täna hommikul tõmbasin kõik aknad ja uksed lahti ja loodan, et õhtuks on maja külm.

Muidu oli eilne päev täitsa tore. Head uudised ja veel lisaks mõnus õhtupoolik Gireskirchenis kolleegidega. Kuigi palavus oli tappev ja higi voolas sõna otseses mõttes oli Sichtbaris täitsa mõnus. Ma tean teed enam-vähem Grieskircheni aga kesklinna sõitmine on natuke keerulisem, mis tõttu me tekitasime väikese kolonni Carina järgi, sest Carina elab selle linna lähedal ja tunneb ümbruskonda hästi. Tee peal näintas temperatuur stabiilselt 38-39 C. Küsisin teiste käest mis neil näitas ja nad ütlesid, et sama. Grieskircheni on üsna lihtne sõita. Põhimõtteliselt ainult otse. Üks lõik meenutas lausa Tartu Maanteed. Grieskirchen on üsna sarnane Riedile, kuigi tänavad on veidi kitsamad ja kesklinn kompaktsem.

Sichtbari jõudes ei tohtinud me sisse jääda vaid pidime ülesse katuseterassile minema. Kuna päike lõõskas ja kuigi igal pool olid varjualused oli siiski kohutavalt palav. Me tellisime alustuseks Hugod ja jäime oma ülemust ootama. Selles suhtes on meil väga mõnus meeskond, et me hoiame  väga kokku. Mina, Johanna ja Carina oleme esimese tehase eest vastutavad kus ehitatakse lennuki mootorite sisse minevaid osi ja ülejäänud kuuluvad neljanda tehase alla, kus ehitatakse mootorite katteid. Kõik me mootoritega seonduv koondub aga teise divisioni alla. Ehk me oleme ühes divisionis, üks meeskond aga isutume kahes erinevas tehases. Nii peab ka meie ülemus kahe tehase vahel pendeldama. Tegin seda isegi, kui olin neljandas tehases abis.

Kui palavus välja jätta siis oli õhtu väga vahva. Ma sõin oma Hugo kõrvale ühe itaalia pärase õhukese saia mis oli kaetud parmesani, pesto ja rucolaga. Lõpetasin ma oma päeva ühe alkoholivaba koksiga, mis oli selline hapukas-mõru ja suurepärane sellise palava päevaga. Seal pakuti ka kohalikku õunamahla, mis nägi välja nagu kodune õunamahl. See tähendab, et see oli ilma lisa suhkruta ja hägune, nii nagu mina seda oma kodust tean. Väga pikalt me ei chillinud, ma olin juba 21 :00 kodus, sest palavus väsitab ikka täiega, kuid sellele vaatamata oli tore päev.

Mjau

Eile läks hullem kisa maja taga lahti. Mjau ja mjau. Doris kutsus mega valjult. Mõtlesime, et mis nüüd lahti. Valu mjau nagu ei olnud, see kõlab teist moodi.

Doris kutsus vaatama oma saaki. Nimelt oli ta muti kätte saanud ja nõudis paid ja kommi. Eks ta oma miljon paid ja kommi ka sai.

Tegelikult on meil pidevalt mingid laibad ukse ees, sest mõlemad kassid tublid jahimehed. Eriti nad hiiri ei söö. Pigem tuuakse saak meile. Ju siis me oleme nii kõhnad ja peaksime neid hiirekesi ka mugima. Sügisel saab olema jälle laipade uputus, kuna maja taga on maispõld.

Muidu kannatame ikka palavuse käes. Tahtsin eile sportima minna, aga paraku oli keegi kõik aknad seal stuudios lahti teinud. See aga tähendas seda, et need 33C mis väljas olid, olid ka spordikeskuses. Selle peale ma mõtlesin, et ma olen niigi palju higistanud, aitab tänaseks. Üldiselt on seal kliima aga keegi oli selle välja lülitanud.

Õhtusöögiks tegin hiirte asemel siiski see kord krevette salatiga. Lihtsalt selle palavusega ei jaksa midagi peale salatilehe närida. Krevetid olid külmutatud ja 200g eest maksin ma 5€. Aga ma väga, väga, väga tahtsin krevetti saada. Auatria mõnud… ka lõhe 100g hind on siin sama mis Eestis 1kg hind. Mis sest, et see sama Norra Lõhe.

Täna on plaanis minna Grieskircheni Vaatega Baari (Sicht Bar) after work Hugot jooma. Hugo on valge veini, piparmündi ja leedriõie maitseline jook. Carina ütles, et parim Hugo on just seal. Eks seda ma näen siis õhtu poole.

Tänaseks lubab siis 39C ja keskööl peaks välk ja pauk selle kuumalaine siis lõpetama. Külmaks ja vihmaseks siin õnneks ei lähe vaid ilm muutub stabiilsemaks  päikese ja maksimaalselt 25 C. Ühesõnaga – mõnus.

Its too hot

Liiga palav on. Täna öösel ei langenud õhutemperatuur alla 25C. See tähendab ka seda, et oli palav magada. Michael sooja armastaja ei ole, mis on üks põhjustest miks talle Eesti nii väga meelidb. Eestis on külm periood tunduvalt pikem kui Austrias. Palavusega on üsna ebameeldiv magada.

Kuna meil hakkavad padjad läbi minema, siis ostsin ma laupäeval uued padjad. Michaeli soov oli saada 70×90 cm padi. Kuna mu voodipesud suures ulatuses on mõeldud väikestele patjadele ja suurtele patjadele mõeldud voodipesud on mingist jubedast sünteetilisest materjalist, mis absoluutselt ei hinga, siis tuligi osta uus voodipesu. Ma isiklikult eelistan vaid puuvilla. Esiteks saab seda kuumalt pesta ja teiseks laseb see kehal hingata.

Passausse me see nädalavhetus ei jõudnudki. Michael oli üsna pikalt reedel tööl ja laupäeval ta lihtsalt ei viitsinud kuhugi sõita. Sundisin teda siiski vähemasti Riedi sõitma ja õhemad püksid said ära ostetud.

Ka rahulikust (ei-mingeid-külalisi) nädalavahetusest ei tulnud midagi välja. Michaeli ema ja vend Fabian tahtsid meie juurde grillima tulla. Poole ettevalmistuse pealt helistas Michaeli sõber Johann, et kas ta tohib ka tulla. Muidu möödus õhtu üsna rahulikult, kui välja arvata see, et ma pidin olema teenindav personal. Mulle lihtsalt ei meeldi ka kui keegi teine minu köögis miskit askeldab ilma, et ma juures oleksin. Ühel hetkel hakkas aga Fabian ülbitsema, et Michi ja Johann ei jaksa teda vette visata. Vedas kasti õlle peale lausa kihla. Nii kõhna nagu ta on oli Fabian väikese kähmluse järel vees. Kähmluse käigus sai Fabian käele sinika, millest ta ka emale rääkis ja mis tõttu Michael sai eile sõimata, et miks ta oma väikest venda nii kiusab. Vahest tekibki tunne, et mul on täitsa lasteaed koos…

Eilse leitsakuga veetsime me enamus ajast kas basseinis või diivani peal. Lihtsalt ei jaksanud mitte miskit teha. Kuumalaine lõpeb kolmapäeval. Täna kisub vaikselt vihmaks (kuigi siiani on nii umbes kaks tilka tulnud). Homme peaks olema kuumalaine haripunkt ja kohati lubab lausa 39C. Peale seda hakkab sadama ja siis läheb mõnusaks, sest maksimum temperatuur jääb pidama 25C peal.

;

Neli aastat Österreich’is

Ma mäletan suurepäraselt seda hüvastijättu Tallinna Lennujaamas. Osa asju pidin ma kohvrist välja pakkima ja emaga tagasi saatma, sest mul oli hunnik ülekilosid kaasa pakitud. Sõpradest tuli ainukesena mind ära saatma Gerda, kellega sai viimase minutini jutustatud.

Esimene lend viis mind Eesti Õhuga Rootsi kus mul oli neli tundi ooteaega. Käsipagas oli suht raske ja nii ma siis otsisin koha Starbucksis ja ostsin endale ühe kohvi ning kukkusin netis niisama surfama. Mõne aja pärast oli aga internet läbi loetud ja mõtlesin ägades pagasi raskuse all, et vaataks ringi. Oma rõõmuks avastasin, et Absoluti viin oli mega odav. Kuhjasin enda paar lemmikut kärusse ja lisaks kõikidest mini pudelitest ühe prooviks. Kassas öeldi aga, et Euroopa Liidus reisides ei tohi ma ned kaasa võtta. Mingi Rootsi seadus. Jube kahju oli sellest.

Lõpuks hakkas boarding SHSi lennu peale. See oli hetk kus ma siis hakkasin millegi pärast nutma. Esiteks oli see samm tundmatusse, sest ma ei osanud õieti saksa keelt ja töökohta mul ka ei olnud. Ainuke asi mis mind ootas oli armastus – inimene kellega ma selleks ajaks üle pooleteise aasta koos olin olnud ja sellest aasta kaugsuhtes. Teiseks oli kõige tuttava maha jätnine. Hirm teadmatuse eest ja mis kõige kurvem oli kõigi kallite inimeste Eestisse jätmine.

Münchenisse maandudes oli mul vastas Michael. Münchenist Auatriasse on ca poolteist tundi sõitu. Esimesed päevad olid rasked. Mingi seletamatu kurbus oli südames ja kõik oli siiski vaatamata sellele, et ma olin pool aastat Austrias veetnud võõras ja teist moodi. Kaua ma passida ei saanud, sest Austria seaduse järgi tuleb oma elukoht kolme päeva jooksul registreerida. Lisaks oli Michael mulle aja kirja pannud koolituse keskusesse, kelle ülesandeks oleks olnud olla mulle töö otsida.

Selles ametiasutuses olid aga inimesed üsna ülbed. Põhimõtteliselt ei viitsinud keegi minuga tegeleda ja suhtumine oli, et mida ma Austriast üldse otsin. Räägiti ka mingis eriti keerulises saksa keeles. Kokkuvõttes ei saanud ma neilt mingit abi. Saadeti vaid nimekiri firmadest kes mu vastu huvi tunda võiksid. Mis mul juba enda jõududega koostatud oli.

Samal päeval registreerisin ma end ka Austria töötukassasse. Vat seal olid inimesed toredad. Mulle pakuti võimalus välja kursustel osaleda kus lisaks maksti selle eest, et ma hommikupoolikuti kohal käin 15€ päevaraha. Kursused olid lihtsamad. Näiteks üks neist oli hispaania keel. Siis õpetati psüholoogiat. Kolmapäevad olid kohustuslikud CVde saatmis päevad. Reedeti võttis iga üks miskit söödavat kaasa ja istuti niisama ringis ja jutustati. Selline võimalus antakse kõigile kuueks nädalaks.

Mina kasutasin seda võimalust vaid kolm nädalat, sest mul vedas ja ma sain väga kiiresti töö. Kõik algused on rasked ja esimene kuu oli ka töö juures raske. Aga nagu ma juba eelnevalt maininud olen olen ma mega rahul ja õnnega koos, et ma esimese laksuga nii laheda ja enda jaoks sobiva töö leidnud olen.

Vahepeal käisid ka mu vanemad mul autoga külas ja tõid mulle hunniku igasuguseid asju. Ma võin öelda ka seda, et mul on praegugi igas toas tükike Eestit. Lisaks ostisin ma oma esimese auto – 1993. Aasta Nissan Primera, mis praeguseks sõidab mu ema jutimise all mööda Eestimaa teid.

Kui keegi küsib minu käest kas mul on kodu igatsus, siis on mul sellele raske vastata. Oleneb kuidas keegi koduigatsust defineerib. Ma igatsen kõige rohkem oma perekonna järgi. Kõige suurem on see igatsus kui on mõni püha või niisama istutakse koos. Enamasti saan ma sellest osa kui me läbi erinevate neti kanalite helistame, aga kohal olemine on midagi muud. Vahest isutavad mõned asjad mida, ema on küpsetanud/kokanud. Toitudest igatsen ma kõige enam kala. Vahest igatsen selle Kaiu rahu järgi. Vahest jalutuskäike Anneliga. Vahest Saaremaad ja merd. Aga kõige enam perekonda ja inimesi kes Eestisse jäid.

Praeguseks olen ma olukorraga harjunud ja me oleme Michaeliga Eberschwangi ka päris oma pesa pununud. Mis tulevik toob seda me ei tea ja eks seda näitab aeg.