I’m back – Esimene päev meie seiklusest

Minu viimane blogipostitus oli juba päris ammu. Asi ei ole
selles, et ma oleksin kuidagi moodi laisk olnud ja kirjutamise ära unustanud
vaid lihtsalt on nii palju tegemist olnud, et ei ole jõudnud arvuti taha istuda
ja kirjutada. Kirjutada on see kord palju, sest vahepeal vahetus mul vanus ja
muljeid sai hunnikutes kogutud.

Alustan sealt kus pooleli jäi. Neljapäeval (16.07.2015) oli
meil Michaeliga plaanis firma peole minna. Kahjuks me sinna ei jõudnud, kuna
Michael oli pea kella kümneni tööl. Ma siis konutasin üksinda kodus ja ootasin
teda, sest meil oli kokku lepitud, et lähme koos ja üksinda ma ei viitsinud
sinna minna. Vahepeal pakkisin oma asjad järgmise päeva väljasõdu jaoks kokku
ja tegelesin omale meelepäraste asjadega. Kui Michael lõpuks koju jõudis
vaatasime veel mingisugust filmi natuke aega, sest tal võtab vahest aega enne
kui suudab tööst maha rahuneda.

Reedel (17.07.2015) toimus me äratus juba kell kolm
hommikul. Kokku magasime sel ööl siis kuskil neli tundi. Michael viis mu kella
05:11-sele rongile Passaus. Me olime seal pea nelikümmend minutit varem kohal.
Isegi rongi ei olnud veel ees. Michael ise sõitis tagasi Austriasse ja läks
otse tööle. Ma jäin rongi ootama. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama, sest
kuskil kümne minuti pärast oli rong juba jaamas. Mul oli ääretult hea meel
selle üle, et ma koha broneerisin, sest rong täitus üsna kiiresti. Rongisõit
oli ise üsna OK. Ühel hetkel suutsin ma isegi magama jääda. Ärkasin ma selle
peale, et vagunis hakkas pihta hullem kisa. Üks teisest rassist perekond ei
suutnud oma lapsi kontrolli all hoida ja need jooksid kisades mööda vagunit
ringi. Õnneks oli ca. tund aega jäänud sõita ja kisa sai kõrvaklappidega ja
muusikaga ära summutatud.

image
image

Kui ma Frankfurdis rongist maha tulin ei olnud mu vanemad
veel rongijaama ülesse leidnud, mis tõttu tuli mul natuke oodata. Ühel hetkel
tundsin ma, et keegi näpib mu seljatagust. Keerasin siis ringi ja seal oli üks
muri käsi mu suure koti küljetaskus. Mu reaktsioon oli vähe aeglane ja ta oli
nagu välk kadunud. Mul nii palju oidu veel on, et ma küljetaskutesse midagi ei
pakkinud. Ehk siis midagi ta kätte ei saanud. Aga ebameeldiv tunne jäi ikkagi
natukeseks ajaks kummitama.

Vanemad korjasid mu üsna kiiresti oma musta saksa ratsuga
mind peale ja teekond jätkus Moseli veinipiirkonna poole. Ema oli mulle heeringaleiva
kaasa pakkinud, sest mu hommikusöök oli kell kolm öösel ja selleks hetkeks kui
ma vanematega kohtusin oli juba seitse tundi möödas. Oi kui mõnus oli seda
mugida samal ajal kui isa otsis teekonda Frankfurdist välja. Värsket heeringaleiba
hapukoorega ma ei saa Austrias never-ever. Esimeseks peatuseks oli isal välja
mõeldud Bernkastel-Kues. Bernkasteli pool jõest meeldis meile emaga veidi
rohkem kui Kues, kuna selle vanalinna osa oli nagu muinasjutust võetud.
Linnakest ümbritsesid suured viinamarja väljad. Temperatuur oli sel hetkel veel
üsna OK. Mu vanemad ei uskunud, et siin kandis nii soe on, sest väidetavalt
läks Eestis kevad üle sügiseks. Me jalutuskäik emaga oli üsna lühike, sest
lõuna aeg oli kätte jõudmas ja kõigil hakkas kõht päris tühjaks minema.

image
image
image
image

Peale seda jalutuskäiku suundusime Kuesi poolele, mis asus
teisel pool jõge. Lühikese otsingu tulemusena sai parkimiskoht leitud ja edasi
suundusime sööma. Mina sõin oma mereandide pastat, emal oli kanasalat ja isal
gorgonzola kastmega sealiha ja nuudlid. Toit oli väga maitsev.

image
image

Peale lõunat suundusime me veinimuuseumisse. Seal oli
võimalik ka tellida ekskursioon, aga me otsustasime hoopis seda keldri osa
külastada ja veine proovida. Nimekirjas oli neil üle 160 veini millest ca 30
sai ka ära proovitud. Enda jaoks avastasin ma, et Moseli veinid mulle väga ei
istu. Nad olid minu jaoks natuke liiga marjase maitsega. Need mis istusid olid
natuke kallid ja ma ei leidnud, et minu jaoks seda hinda väärt. Me proovisime
ka üsna paljusid magusaid veine, aga kahjuks nende sõber ma üldse ei ole. Üks
veinidest pakkus meile emaga üsna palju nalja, kuna see lõhnas nagu hallitanud
seep ja maitses täpselt sama moodi. Lõpetuseks me proovisime ka sekte, meie
üllatuseks tuli välja et Brut sekt on kuivem kui ekstra trocken. Kui küsisime,
et miks see nii on, siis seletati, et saksa sektid lihtsalt nii on.

image
image
image
image
image
image

Edasi viis me teekond Trieri poole. Seal me tegime emaga
samuti jalutuskäigu linna peal. Isa pani meid Porta Nigra juures maha ja ise
sõitis Frankenturni juurde meid ootama. Selleks hetkeks oli juba kohutavat
palav. Mingi kraadiklaas näitas lausa 39 kraadi. Emal õnnestus kohe alguses oma
kingadelt kontsaplekid eemaldada, mis tõttu tuli meil hädakorras kingi otsima
minna. Õnneks leidsime emale üsna kiirelt ühed saksa disaineri kingad, mis
sobisid enamiku ta kaasavõetud kleitidega suurepäraselt.

image
image
image

Peale seda väikest shopingut suundusime Trieri Katedraali
poole. Kirik oli üsna rahvast täis. Kiriku tunnet nagu otseselt ei tekkinud,
pigem oli rohkem nagu mingi turistikas. See oli ka põhjus miks me seal väga
pikalt ei viibinud.

image
image

Käisime ka teises kirikus – St. Gandolfi kirikus. Seal ei
olnud mitte ühtegi turisti peale meie. Inimesed palvetasid ja me hiilisime
natuke seal ringi. Ei tahtnud mitte kedagi segada. Pisike armas kirik keset
linna. Kahjuks oli selle torn sel hetkel kui me seal viibisime remondis.

image
image
image

Isa oli jäätise tellinud mille järgi me ka läksime peale St.
Gandolfi külastust. Peale isa ülesse otsimist ja jäätise söömist jätkasime oma
teekonda Luksemburgi poole. Esimene peatus toimus jõe ääres, kus oli palju
luikesid. Ühele poole jõge jäi Saksamaa ja meie seisime Luksemburgi poole peal.
Sõit jätkus Moseli äärt mööda ja viinamarja väljade vahel. Lahe oli vaadata
kuidas isegi mõnel majapidamisel oli terve aed ka viinamarju täis istutatud.

image

Moseli äärne oli väga
ilus. Korra peatusime ka ühes veinikeldris. Kus vanemad ühe kasti veini kaasa
ostsid. Dilemma seisnes selles, et kuna nad pidid lennukiga tagasi lendama siis
oli nende pudelite transportimine Eestisse probleemiks. Üsna kiiresti otsustati
ära, et need jäävad siis vajadusel minu juurde keldrisse. Ma küll hoiatasin, et
mul kipuvad need veinid seal keldris ära aurama, aga ju siis oli see riski
väärt.

Selle reisi üheks suuremaks probleemiks oli aja puudus.
Luksemburgist võtsime suuna Metzi poole. Vahepeal käsime poes ja ostsime endale
head paremat sööki õhtuks. Menüüsse kuulusid pea 600g krevette, mõned juustud
ja veise keel. Metz meeldis mulle väga. Kuigi ma nägin seda üsna põgusalt
jättis see väga mõnusa linna mulje. Metzi katedraal oli väga ilus. Kahjus olime
me sinna liiga hilja jõudnud mis tõttu nii katedraal kui ka turuhoone olid juba
suletud. Aga ma tahaks väga seda seest näha. Ma lohutasin end selle mõttega, et
järgmine päev on Nancy veel ees ja ehk näen seda katedraali seest.

Peale Metzi jätkus me teekond Arrysse kus oli ka me
ööbimiskoht. See koht oli väga nunnu kodumajutus. Autentne prantsuse
majapidamine. Kuna me olime väga pikalt üleval olnud, siis hakkas väsimus
võimust võtma. Peale õhtusööki läksime peaaegu kohe magama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s