Teine päev

Hommikusöök oli järgmisel päeval kell kaheksa. Laud oli
kaetud perekonna söögitoas ja me sõime hommikust hollandlastega samas lauas.
Hommikusöök oli Prantsusmaa kohta üsna rikkalik. Laual oli nii vorsti, juustu
kui ka igasugu moose ja kodune jogurt ning aiast virsikuid. Puhusime natuke ka
hollandlastega juttu. Vahepeal rääkisid nad ka hollandi keeles ja arutasid, mis
on Eesti pealinn. Siis jõudsime selleni, et ma elan Austrias ja oskan saksa
keelt. Kuna hollandi keel on sarnane saksa keelele siis ma saan sellest suures
osas aru. Hollandlaste näod olid hindamatud kui neile jõudis kohale, et ma olin
suurest osast nende jutuajamisest aru saanud.

Peale hommikusööki võtsime suuna Nancy poole. Enne seda
käisime Arrys kloostri juures ja korra ka nende kirikus. Prantsuse kirikud on
ilusate pitsiliste tornidega. Mulle meeldivad nad väga. Saksa kirikud on üsna
matsakad prantsuse omade kõrval. Peale seda lühikest vahepeatust oli järgmiseks
sihtpunktiks nagu eelpool mainitud Nancy.

Isa pani meid seegi kord Nancys maha ja me läksime emaga
linna peale kondama. Piilusime sisse ühte veini poodi, kus müüdi pakiveine.
Lootsime, et äkki saam miskit head pakiga Eestisse vedada, sest siis jääb ära
esiteks see pudeli kaal ja teiseks oht, et midagi kohvris katki läheb. Tuli
välja aga et Alsace veine ei tohi seadusega kuhugile pakendada. Neid võib
ainult pudelites müüa. Väikese pettumusega liikusime me emaga edasi.

Piilusime sisse ühte pagaritöökotta. Oi kui ilusad
koogikesed seal olid. Näha oli ka lettide taga teises ruumis olev küpsetamise
tuba. Kuna me ei teadnud kaugel ja kus isa on, siis ei hakanud miskit kaasa
võtma. Mida me hiljem natuke kahetsesime. Oleks ikka võinud ju midagi kaasa
osta.

Piilusime ka ühte juurvilja poodi sisse. See oli nii armas.
Austrias neid kahjuks enam ei ole, kuna siin on supermarketid sellised
pisikesed poed välja suretanud. Vaikselt hakkavad ka pagaritöökojad välja
surema, sest lihtsam on kõike ühest kohast osta. Sellest pisikesest poest
ostsime kaasa kilo kirsse mida terve teekonna vältel ka nosisime.

Edasi liikusime Nancy katedraali poole. Kahjuks oli see
samuti selle hommikul kui me seal olime kinni. Seal oli ka kujude keskel üks
lehma kuju. Ma üritasin googlest selle kohta infot leida, aga kahjuks
prantslased ei kirjuta väga palju inglise keeles.

Vahepeal saime kokku ka isaga, kes näitas meile teed
kuldsete väravate poole ja tuletas meelde, et meil ei ole enam palju aega.
Jalutasime siis Stanisla Palee poole. Kuna me olime Nancys nii vara, siis ei
olnud väga palju rahvast liikvel. Saime rahulikult ringi vaadata ja pilti teha.
Kui kuldsed väravad ja Amphitrite purskkaev olid vaadatud sättisime end Alsace
poole teele.

Sõit oli üsna pikk ja kui me lõpuks sihtkohta jõudsime oli
lõuna käes. Sihtkohta jõudmine oli veidi takistatud, kuna kaks kilomeetrit enne
söögikohta oli kiri, et on tänav suletud. Samas keelumärki ei olnud ja autod
sõitsid mis tõttu me otsustasime ka, et riskime ja sõidame edasi. Ühel hetkel
tuli meile võre ette. Kuna see oli halvasti paigaldatud, siis sõitsime sellest
mööda kuni tuli järgmine võre. Restorani oli juba näha, aga autoga mööda ei
saanud. Me otsustasime, et ei hakka enam tagasi sõitma vaid võtame võre eest
ära. Nii me emaga siis ronisime autost välja ja eemaldasime takistuse. Me
panime muidugi pärast seda kui auto oli läbi lastud kõik asjad omale kohale
tagasi.

Lõuna oli suurepärane. Me emaga võtsime eelroaks teod ja isa
sõi mingit loomaliha tarrendist. Pearoaks oli vanematel vutt ja mul oli lõhe.
Magustoiduks sõime me isaga Creme Brüleed ja ema juustu variatsiooni. Ma sain
oma bucket listilt teod ja creme brülee maha tõmmatud. Need siis on siin elus
ära proovitud. Ja väga maitsvad olid. Teod olid või ja küüslagu sees küpsetatud
ja maitsesid ka vastavalt või ja küüslaugu järgi. Lõhe oli täitsa hästi tehtud,
aga ma ise leidsin, et oleks võinud sama tellida mis vanematel oli.

Peale lõunat liikusime edasi veinikeldrite poole. Tahtsime
külastada sama küla keldreid, aga mõlemad olid kas kinni või parajasti oli
perel lõuna pooleli, mis tõttu meid ei teenindatud. See meid ei muserdanud vaid
me liikusime edasi.  

Kokkuvõttes käisime kolmes veinikeldris. Viimane Engeli
kelder asus Roschwiri muinasjutu linnas. Hästi nunnu linnake oli. Ilusate
nukumajadega. Selles linnas oli ka piparkoogimaja kus olid igavessti jõulud.
Isa andis meile selle külastamiseks kakskümmend minutit, sest meil oli veel
vaja Saksamaale ööbimiskohta jõuda. Meil läks, ütleme nii, et veidike rohkem.
Ja Alsace külastus lõppes sellega, et mul on keldris neli kasti vanemate veini.
Muidugi on mul ka enda veinid sinna keldrisse ära peidetud, lootuses, et nad
mul meelest ära lähevad ja kunagi hiljem avastan, et oi nii palju head veini.

Peale Roschwiri külastamist pöörasime BMW nina selle kodumaa
poole. Enne sai Prantsusmaa ja Saksamaa piiril veel Carrefourist läbi hüpatud
ja jäätist ning nii möödaminnes veel veini ostetud. Oli seda märjukest ju niigi
vähe varutud. Siin kohal mainin ära, et Alsace veinid läksid mulle tunduvalt
paremini peale kui Moseli omad. Maitse poolest olid Alsacei veinid lihtsalt
peenemad ja värskemad.

Enne öömajja suundumist sai meil ära vaadatud ka Doonau
algus. Sellel ma väga pikalt peatuda ei taha, kuna see ei olnud midagi muud kui
kaks kraavi (või siis sopajõge) saavad kokku. Koht ei olnud mitte kuidagi moodi
ilus. Maantee ääres, räpane… Nagu terve Doonau isegi…

Öömajja sõit oli tegelikult väga ilus. Oli nii mägesid,
künkaid, kui ka puuvilja- ja viljapõlde. Väga ilusate vaadete ja loodusega. Kui
me lõpuks kell üheksa õhtul öömajja Weingartenis Ravensburgi lähedal jõudsime
tuli välja, et see oli kinni. Helistasin siis antud numbril ja tuli välja, et
omanik ei olnud meile öömaja ära broneerinud. Ma helistasin talle ekstra
kuuaega enne ja lasin kinni panna. Lisaks kõigele saatsin veel kinnituseks
meili. Kuna mul on enne ka sakslastega kogemust, et kui midagi tellid siis nad
ei kinnita seda meili ära vaid kaup on õigeks ajaks õiges kohas valmis pandud,
siis ma ei teinud sellest suuremat numbrit, et mulle mingit vastust ei tulnud.

Ei jäänud midagi muud üle kui hakata uut öömaja otsima.
Sõitsime alustuseks kõrval olevasse hotelli ja küsisime kas neil vaba kohta on.
Kahjuks ei olnud, aga nad helistasid ühte teise hotelli samas linnas, mis asus
mõne kilomeetri kaugusel. Seal oli koht meile olemas. See oli üks keti hotell
vastavate standarditega. Meil oli nii palju õnne, et jõudsime sinna Hiinlaste
turismibussiga koos. Pidime natuke ootama. Kui ma enne olin üsna rahulik, siis
selle hotelli teenindaja kiirus ajas mind närvi. Ma pole elus veel nii aeglast
inimest näinud. Me pidime mingisuguse lehe ära täitma oma andmetega ja siis ta
vajas ikkagi lisaks meie dokumente. Peale nende paberite täitmist ja
dokumentide näitamist eeldasime, et sisestatud andmed on siis õiged. Aga ei,
ema nimi oli ikkagi valesti kirjutatud. Natuke peale kümmet saime siis õhtust
sööma ja peale seda kukkusin ma jala pealt voodisse.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s