Viimane osa meie seiklustest

Hommikusööki me ei hakanud seal hotellis sööma vaid
otsustasime otsida pagaritöökoja. Kuna oli pühapäev me ei olnud päris kindlad,
kas midagi Weingartenis avatud on. Ma arvan, et me ei jõudnud kilomeetritki
sõita, kui pagarit nägime. Isa sai oma Crossainti hommikusöögiks ja me sõime
emaga punasesõstra kooki.

Tujud head võtsime suuna minu kodu poole. Muidugi mitte
otseteed pidi vaid ikka natuke keerulisemalt läbi Tiroli ja Baieri. See teekond
oli nii ilus. Algus oli küngaste vahel ja metsa vahel sõites. Mõne aja pärast
hakkasid Alpid paistma, mis tõttu tekkis tunne, et sõidad „Helisevas Muusikas“.
Tekkis isegi tahtmine laulda „The hills are alive…“. Ühes külas oli vanade
autode kokkusaamine mis tõttu mingi hetk tulid meile vastu farmerid oma vanade
traktoritega. Vahva oli vaadata neid õnnelikkudena oma traktoritega. Õnneks
olid nad kõik vastassuuna vööndis, mis tõttu meid nad ei häirinud.

Mingi hetk läks maantee üle kiirteeks ja enamus saksa
kiirteid on ilma kiiruse piiranguta mis tõttu lähenesime Alpidele üsna
kiiresti. Mulle meeldivad mäed väga. Nende kõrval tekib tunne kui võimas loodus
on ja kui pisike see inimene seal kõrval on. Saksamaa kõige kõrgem mäe tipp sai
ka ära vaadatud – Zugspitze.

Peale Zugspitzet sõitsime mööda neid mägiteid ja ilusaid
Saksa linnakesi edasi kodu poole. Vahepeatuseks valisime ühe kõrtsi. Mina sõin
selles kõrtsis parti ja ema isa tellitud kitse guljaši ja isa ema tellitud sealiha
praadi. Saksamaa portsud olid mega suured. Mulle piisas sellest portsust
terveks ülejäänud päevaks.

Edasi sõites sattusime järsku mingile maksustatud teele.
Sissepääs oli 4€. See viis jõekallast pidi ja mööda metsavaheteed lõpuks suure
mäe järveni. See oli nii hingematvalt ilus. Allikad voolasid samuti mööda mäe
äärt pidi nii jõkke kui sinna järve.

Peale neid hingematvaid vaateid hakkasime me kõik vaikselt
ära väsima. Isa valis armsa teekonna mägede vahet pidi Salzburgi poole. Saime
isegi lund mägede tippudes näha. Ma mõtlesin veel oma ette, et ma elan
sellistele ilusatele vaadetele ikka paganama lähedal. Kahju, et ei ole alati
inimest kellega selliseid trippe ette võtta. Aga mul oli hea meel, et mul on
sellised lahedad vanemad, kes mulle sünnipäeva kingis midagi sellist
organiseerivad. Asjad tulevad ja lähevad aga mälestused jäävad.

Peale neid lumiseid tippe jõudsime ka üsna lühikese aja
päras Salzburgi, kus me enam ei peatunud vaid sõitsime otse joones koju. Kodus
oli ka mõnus olla. Michael oli kõik ettevalmistanud. Õhtu veetsime mõnusasti
terrassil istudes ja jutustades. Päeva lõpetas mõnus jahutav äikesetorm.

Minu sünnipäeva veetsime me enamuse ajast koos. Käisime
Passaus, kus ma sain enda silmadele kingituse – lõpuks ometi korralikud
päikeseprillid (aitäh emme!). Lõunatasime Schärdingus mis oli ka väga mõnus.
Päev möödus nii kiiresti. Enne kui aru saingi oli õhtu käes ja külalised kohal
ning aeg  kõrtsi edasi minna.

Ja nii see uus aasta tuli. Nii välgu ja pauguga, kui ka uute
kogemuste ja ilusate mälestustega. Isu Prantsusmaale tagasi minna on üsna suur.
Jäi kummitama nii Alsace – tahaks rohkem näha ja kauem seal aega veeta, kui ka
Lorraine. Lisaks tahaks ülejäänud Prantsusmaad ka näha, sest ema jutustas, et
see on hoopis teist moodi kui see mis meie nägime. Igal juhul sai mulle
järjekordselt selgemaks asjaolu, et nii palju on veel näha ja nii paljusid
kohti veel külastada.

Siinkohal tahaksin lõpetuseks veelkord oma vanemaid selle
ilusa reisi eest tänada. Te olete maailma parimad!!! Aitähh!!!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s