First world Problems… ehk siis hetkel “jalamees”

Ma hakkasin eile kella nelja paiku end töö juurest kodu poole sättima. Pakkisin asjad kokku ja tegin töölaua puhtaks, et järgmisel päeval oleks hea tulla. Soovisin kõigile head aega ja Carinale ilusat puhkust ning astusin kontori uksest välja. Jalutasin treppidest alla ja teisest uksest välja. Panin kaardi vastu aja lugemise masinat ja see tegi oma tavapärase piuksu öeldes mulle minu ületunnid ja aja millal ma majast lahkusin ning tööpäeva lõpetasin. 

Kolmas uks millest välja jalutasin oli viimane ja klaasist, mis viis mind kohe parklasse. Kuna ma alustasin oma tööpäeva varakult siis oli mu auto üsna lähedal välisuksele. Läksin siis tavapäraselt üle tee ja auto juurde. Nupust avasin auto uksed. Korra mõtlesin, et võiks kohe ka aknad nupust lahti teha, sest väljas oli paras leitsak – 30 kraadi. Sõitmise ajal on aga tükk tegemist, et need aknad nuppudega kinni saada, sest see avab ka tagumised aknad ja enamasti kaob mu tähelepanu sõidu ajal uudistamisele kas need tagumised aknad läksid ikka kinni või jäi mingi pragu vahele. Otsustasin, et enne sõitma hakkamist teen pigem ainult esiaknad lahti.

Istusin autosse ja viskasin oma käekoti kõrvalistmele. Peas käisid juba mõtted, et sõidan rahulikult poodi ja siis trenni ja siis koju jne. Keerasin siis võtit. Kuna Alfa on diisel, siis tuleb peale esimest keeramist hetke oodata, et kõik käima läheks (talvel on see eriti tähtis). Teise keeruga peaks siis auto startima. Rõhutan siin kohal sõna PEAKS, sest minu auto vaid köhatas ja kogu elektroonika viskas pildi taskusse. Proovisin veelkord, äkki läheb ikka tööle. No ei läinud. 

Kuna ühe ilusa veinipunase autoga mis veel paar aastat tagasi minule kuulus ja nüüd mu ema juhatamise all mööda Eestimaa tänavaid ja teid sõidab oli mul sama kogemus, siis teadsin kohe, et aku on otsad andnud. Õnneks ei jäänud minu mure parklas märkamata ja kohe tormasid kohale kaks kolleegi. Hakkasid mulle seletama midagi lükkamisest ja teisest käigust ja sidurist ja gaasist ja milla mida pean lahti laskma ja vajutama. Kuna ma istusin autos nagu küsimärk, siis otsustati minu eest, et ma hüppan nüüd ilusti autost välja ja nad teevad selle töö minu eest ära. Enne kui ma arugi sain oli mu autol jälle elu sees. 

Kuna ma enam ei julgenud oma autot seisma panna siis sõitsin otsejoones koju lootes, et ehk laeb end aku sõites nii palju, et järgmisel päeval oma autot jälle kasutada saan. Kahjuks ei ole meil kodus mitte mingeid asju, et akut ööseks laadima panna või isegi kaableid, et autot startida. Minu jaoks on see natuke tobe arvestades Michaeli autode armastust. Aga mis seal ikka. 

Trenn mul tegemata ei jäänud (ei saa ju Annule alla jääda). Pühkisin tolmu me kodu treeningu masinatelt ja tegin oma kaks tundi sporti ära. Õhtusöögi organiseeris Michael ja õhtu möödus üldises pildis rahuliklt. 

Mis te arvate, kas mu auto täna hommikul startis? Ei. Ehk siis ma sõltun nüüd teistest inimestest. Michael viis mu tööle. Sabine korjab mu peale ja viib mu koju. Kuna Michael ei viitsinud täna hommikul vaadata mis aku mulle Alfasse sobib, siis ma enne homset oma vabadust nautida ei saa. Muu mind ei häirigi väga, kõik saab ikkagi tehtud ja organiseeritud. Ei ole hullu. Aga mind häirib see teadmine, et minu liikumisvabadust on kuidagi piiratud, et ma sõltun teistest inimestest ja pean oma aega nende järgi planeerima. Bussi ma võin ära unustada, kuna see käib halbadel aegadel. Sel juhul võin ma juba oodata millal Michaelil tööpäev läbi saab. Rongiga koju sõites oleks mul üsna pikk maa kõndida. Kus juures ega see pikk maa mind ei heiduta aga need viis küngast seal vahepeal küll (kindlasti tuleks see mulle kasuks jne. aga siin kohal jään ma oma „ei“-le kindlaks). 

Naljakas on mõeda, et kui ma Austriasse kolisin, siis mõtlesin, et saame ühe autoga suurepäraselt ju hakkama. Natuke ebameeldiv oli, sest pidin iga hommiku poolteist tundi linnapeal jalutama enne kui kursused hakkasid, aga see ei häirinud mind. Võtsin seda kui paratamatust. Siis ostsime Nissani. Järsku sain tund aega kauem magada, ei pidanud kellegi järgi ootama ja sain käia poes üksinda jne. Vabadus missugune. Ja nüüd ma ei tahakski ette kujutada, et peaksin kellestki sõltuma. Ma suudan ette kujutada, et me saaksime kuidagi moodi ühe autoga hakkama. Aga ma ei taha seda enam. 

Nii ma siin siis istun ja olen kurb, et mu vabadus ära võeti, et mu hall ratsu enam kodus garaazis olles isegi köhatust startimisel esile ei too ja loodan, et hiljemalt homme pärastlõunaks saan ma jälle mööda Austria teid rallida.

What’s up?

Aeg möödub üsna kiiresti. Ei jõuagi märgata ja juba ongi nädal möödas. Eks see on suve problem, et pidevalt on mingit tegevust. 

 Millega tegelen siis mina? Kuna temperatuurid on vähekene jahenenud (see tähendab, et nad on alla kolmekümne kraadi) siis võtsin end jälle kätte ja hakkasin sporti tegema. Eelmisel nädalal valutasid lihased ikka päris korralikult. Lisaks otsustasime Annuga, et esitame teineteisele väljakutse – kes kõige rohkem sporti jõuludeni jaksab teha. Vaatab, kes selle võidab. Salamisi loodan siin, et Annul saab olema teguderohke sügis ja tal ülemäära aega spordiks ei jää (mwhahahaha)… 

 Enamasti on meil olnud ilus ilm. Vahepeal on natuke ka vihma sadanud ja täna jääb päeva temperatuur kuskil 22C kanti. Kauaks seda külma aga ei kesta. Nädalavahetusel lubab juba jälle 35 kraadi kanti seda temperatuuri. Kuumalaine kestab hetke seisuga veidi vähem kui need viimased ehk siis neljapäevast teisipäevani.

 Laupäevall õppisime me Michaeliga Pokkerit mängima. Esimese ja viimase partii võitsin mina. Mäng ei ole kuskilt otsast keeruline. Kuna reedel said kõik toimetused tehtud ja meil plaane ei olnud siis veetsimegi terve laupäeva kaarte mängides. Kella kümneks oli meil Johanni ja Fabianiga kokku lepitud Weis Wursti hommikusöök, kuhu kuulus ka Weiss Bier. Peale hommikusööki õpetati meile mäng selgeks ja nii me siis chillisime ja mängisime. 

Pühapäeval võtsime rahulikult. Lõunaks grillisime ja kuna väljas oli väga mõnus, siis istusime väljas ja jutustasime kuni õhtuni välja. 

Nädala sees on mul eesmärgiks igal võimalusel trenni ronida. Tööreis on ka fikseeritud, 7-10 september olen ma siis Inglismaal. Kõik kolm firmat kuhu ma Auditit tegema lähen on minu jaoks “uued”, ehk siis ma ei ole kohapeal käinud ja neid seest näinud. Firma oli nii tore ja lasi mul ise oma ööbimiskohad välja valida. Esimesed kaks ööd veedan Quornis Counry House hotellis. Seal olen ma iga kord kui ühel teisel tarnijal “külas” käin. Teine hotell on Birminghami lähedal Mercure Burton upon Trent Newton Park. Hetkel on mu teadmine selle hotelli kohta nii palju, et ta on pargis ja tundus üks normaalsemaid hotelle olevat seal kandis. Eks varsti näeb lähemalt. Viimane hotell on Birminghami lennujaama Ibis. Ma väga looda, et see on OK hotell. Hinnangud olid küll talutavad Trip Advisoris. Ma täitsa ootan juba seda tööreisi, sest see aasta ma pole väga firmast välja saanud. Minu tarnijad on lihtsalt nii tublid ja käkki ei keera, mis tõttu pole ka põhjust olnud kuhugi reisida.

Smile, and the world will smile with you.

Kuna mu tarkusehammas on end juba pea iga kahe nädala tagant ilmutanud, et ta olemas on ja Michaelil oli tänaseks hambaarsti juurde aeg kinni pandud ja tal ei olnud aega, siis oli mul võimalik täna hambaarsti külastada. Michael läheb teisel septembril siis minu asemel. Eelis on meil mõlemal, et töö ajast arsti juures käimine makstakse firma poolt kinni. Mis tõttu ei pea väga aega plaanima vaid saab igal ajal arsti juurde minna. Ma pean ainult tõendi esitama, et ma olin sel hetkel arsti juures ja ei kuskil mujal.

 Austrias on hambaravi üldjuhul tasuta. Kohustus on endale peale igat külastust uus aeg kirja panna, sest iga kuue kuu tagant peab kontrollis käima. Eelis ongi siin pigem probleemide ennetamine, kui nendega hiljem tegelemine. Augud parandatakse tasuta ära. Hambakivi eemaldatakse iga kord nagu muuseas, selle kohta arvamust ei küsitagi, kas sulle parajasti sobib või mitte.

 Eestis on kontrollis käimine või augukese parandamine nii võrd kallis, et mõni lähebki hambaarsti juurde alles siis kui midagi juba valutab. Mu viimane Eestis hambaarsti juures käik läks 70€ maksma: kontroll + augu parandamine + hambakivi eemaldamine ja see hind oli neli aastat tagasi. Standard, mis Austrias on tasuta ehk siis haigekassa poolt kinni makstud.

Aga tarkusehambaga on mul kõik korras. Lihtsalt ige võiks natuke kiiremini taanduda, mis tõttu võib juhtuda, et hambaid pestes ei saa vajalikele kohtadele ligi ja bakterid hakkavad möllama ning asi läheb põletikuliseks. Selleks soovitas arst mul hakkata suuloputusvedelikku kasutama ning seda peale igat toidukorda. Lisaks andis ta mulle kaasa süstla geeliga, mis peaks ka mu olukorda leevendama ja selle peo mu tarkusehamba ümber lõpetama. Süstal ei ole süstimiseks, vaid igeme ja hamba vahelisele alale pääsemiseks. Üldises pildis on mind õnnistatud heade hammastega. Ka arst ütles seda, et nad näevad suurepärased välja. Lisaks on mul ka ruumi majutada kõik tarkuse hambad ära, mis tõttu ütleski arst, et ei ole mõtet neid eemaldada vaid proovime pigem muude meetoditega valust lahti saada.

 Järgmise aja sain ma Aprilli. Loodetavasti läheb see sama libedalt kui tänane arstijuures käimine. Lisaks peaksin ma see aasta veel nahaarsti juures ära käima – minu nahatüübiga inimesed peaksid enda sünnimärke kord aastas kontrollida lasta. Ehk siis selle nädala eesmärk – aeg nahaarsti juurde kinni panna.

Esmaspäevad

Nädal hakkas juba sellega, et kõik mu plaanid on nässus. 

Esiteks pidin oma tööreisi totaalselt ümber orgniseerima, kuna üks tarnija otsustas viimasel minutil, et talle ikka ei sobi kui ma külla tulen. Eks homme näeb kuidas, mis saama hakkab. Igal juhul on mul plaan 7. september Inglismaale reisida. 

Täna oli ka hullem plaan trenni minna. Kuna aga mu koosolek kestis kella seitsmeni, siis ei olnud mul enam trenniks tuju. Õnneks sain ma lahenduse ühele probleemile, mis ma kolleegilt üle võtsin. Viimase üheksa kuu probleem on lahendatud. 

Hullem väsimus on ka peal. Eks see tuleb sellest, et lõpuks on kuumus läbi ja kuna Doris kukkus kell kolm öösel kisama, et tahab tuppa. Lisaks ärkas Michi ka jube vara täna. Ega ma pärast seda enam edasi ei magaud. Vegeteerisin niisama natuke voodis ja kella viie paiku ronisin pessu. Täna vara magama ja homseks eesärgiks saab seatud vara töölt ära ja trenni! 

Minu “laisa inimese” lasagne

Ma pean ausalt üles tunnistama, et ma ei oska päris õiget lasagnet teha. Aja jooksul olen ma katse-eksitus meetodil aga oma variandi sellest toidust leiutanud. Kunagi tahaks juurvilja lasagne ka ära proovida. See kord ei sobinud Michaelile aga variant, et ma hakkan midagi veidi tervislikumat katsetama, mis tõttu jäin oma harjutud retsepti juurde.

Vaja läheb esiteks hea tuju, muidu ei tule toit hea. 

Siis hakkliha (500g oleks kõige parem, aga kuna Michaelile see ei maitse, siis ma võtan 300g). Tomati pastat (mul on 500g Barilla Arrabiata), riivitud mozzarellat, lasagne lehti, värsket basiilikut, küüslauku, oliive, veidi veini, soola, pipart ja parmesani.

Alustuseks tuleb hakkliha küüslauguga ära praadida. Kui hakkliha enam roosa ei ole siis lonks veini lisada. Kui vein on ära auranud ja hakkliha pruunistunud on aeg lisada tomatipasta. Seda tuleb vaiksel tulel mõne minuti hautada.

Pärast seda alustan ma lasagne plaatide laotamist. Esimene rida lasgane plaate, hakkliha, juustu ja basiilikut. Teine rida on lasagne plaadid, hakkliha ja juust. Ja nii kuni on viimane rida vaja laduda. Siis laon ma lasagne plaadid, veidi rohkem hakkliha (muidu jääb pealmine osa kuiv), juust, parmesan, basiilik ja oliivid. 

Siis 15. Minutiks eelsoendatud 200C ahju ning voilà!

Meie toidulauast

Töö rutiin on tagasi ja sellega ka teistsugune toitumine nädala sees kui puhkuse ajal oli.

Esiteks ei ole meie hommikusöök enam nii toitev kui nädalavahetuseti või puhkuse ajal. Hommikusöögiks on siis meil enamasti täistera leib (me kutsume seda Harry leivaks, kuna tootja nimetab seda ka nii). Michael sööb enamasti ühe leiva juustu ja margariinga ja teise marmelaadiga, kõrvale kohv ja mahl. Ma söön tavaliselt mõlemad leivad soolasena. Kate on  vastavalt tujule. Täna oli näiteks toorjuust ja tomat. Mahla ma ka ei joo vaid selle asemel vett ja muidugi kohvi. Ilma selleta ma ei saa.

Lõunatame me me tööl. Tööl on üsna mitmekesine toit. Valikus on enamasti üks liha roog ja teine on taimetoidu roog. Portsu saab valida vastavalt kas väike või suur. Väikese hind on 2 -3 € ja suure hind varieerub 3-5€. On võimalus valida ka suppi aga see on pigem eelroa vormis ja hästi pisike. Salati baar on meil ka, aga see on kuidagi väga nigel.

Õhtuti püüan ma siis miskit kerget. Suvel olen proovinud erinevaid salati variante ja sinna kõrvale kana. Kuna nagu ma eelpool mainisin on me nädalavahetuse hommikusöögid üsna toitvad – pagarist toodud levakesed ja saiakesed, muna ja igasugused singid ning juustud, siis lõuna ja õhtusöök nihkusid meil kokku ja alles kusagile viie kanti.

Vahepaladest nii palju, et ma olen ennast viimase kahe kuuga igasugusest vahe näksimisest lahti harjutanud. Kui aga kõht on päris tühi siis loosi läheb kas mõni puuvili või siis peotäis pähkleid. Lisaks olen seadnud eesmärgi päevas vähemalt kaks liitrit vett ära juua ilma, et kohvi või teed sinna juurde lugeda.

Pühapäeval tegin ma riisinuudleid kana, sojakastme, magusa chilli kastme ja erinevate juurviljadega. See on mu oma leiutis mis Michaelile väga maitseb. Tavaliselt praen ma kana pruuniks ja maitsestan pipra, vähese soola sisaldusega soja kastemega ja teelusika magusa chilliga ning panen kõrvale. Edasi lähevad kõik juurviljad pannile (vastavalt sellele mida parajasti saada on) koos küüslaugu ja sibulaga. Kui juurviljad juba enam-vähem pehmed on lisan kana ja vajadusel natuke veel chillikastet ja soja kastet. Riisinuudleid leotan vees vastavalt pakendi juhendlie. Kõik kokku segada ja ongi valmis.

Esmaspäeval tahtsin ma teha kukeseeni Harry leival, kuid Michael ütles, et see olevat liiga kuiv ja ma võiks midagi muud selle asemel proovida. Merkuris oli soodukas üks päts itaalia chiabatta moodi saia. Selle ma viilutasin siis ära ja panin ahju pannile ootama. Kukeseened praadisin ma või, sibula, küüslaugu, murulaugu ja tilliga pannil ära ja laotasin saia peale. Raputasin natuke juustu veel peale ja nii nad kümneks minutiks ahju sai asetatud. Kui juust oli peal sulanud võtsin nad ahjust välja ja raputasin tilli veel peale ja olidki valmis.

Teisipäeval tahtsin ma teha salatit koos küpsetatud krevettidega, aga kuna Michael mulle kuskil 20:00 paiku teatas, et ta on söönud ja ei jõua enne kümmet koju siis ma viskasin pannile kolm muna, tegin kõrvale hunniku kurgiviilusid ja kaks porgandit. Juurviljade kõrvale tegin väherasvasest kreeka jogurtist ja ema toodud dipi maitseainetest kastme. Kalorite poolest tuli kokku kuskil 450 kcal ja kõhu sain ka mõnusasti täis. Munad on üldse sellised toredad toiduained mis täidavad kõhtu ja hoiavad ka seda pikalt täis.

Kolmapäeval tegingi salatit koos küpsetatud krevettidega. Krevetid olid paneeritud ja külmutatud Iglo poolt ja minu töö oli nad vaid kümneks minutiks ahju panna. Salatiks ostame me juba valmis pakendatud salatilehtede segu, see on paras ports kahele inimesele. Peale lõikasin pool paprikat inimese peale ja 50 grammi kirsstomateid, lisandina veel saiakuubikud ja natukene parmesani juustu. Kastmeks tegin valge balsamico ja oliivõli koos maitsetaimedega nagu murulauk, basilikum, till, petersell, salvei ja oregano.

Mis teie õhtuti sööte? Kas sööte hommiku- lõuna ja õhutsööki, või jätate mingi toidukorra vahele?  Vahest on üsna raske välja mõelda, mida võiks süüa teha. Mis tõttu, kui on kellelgi mõni mõnus kerge retsept, mis ei sisalda endas ei hautamist ega keetmist ega ka hunnikute viisi liha, siis oleks ma õnnelik kui seda minuga jagada viitsite!

Oi ikka on palav – mis uudis…

Palav, palav, palav. Täna koju sõites näitas termomeeter 37 kraadi. Muru on igal pool ära põlenud. Mõnes mõttes on raske ja loeme juba minuteid esimese vihmasajuni, aga see on ju suvi. Suvi peab soe olema. Kuidagi tuleb see D-vitamiin kätte saada ja konte soendada.

Büroos oli lõpuks 32 kraadi kui ma täna sealt lahkusin. Ma ei tea kas ma hakkan selle kuumaga harjuma, aga vaikselt liiguvad asjad edasi. Eile sain ülipalju tehtud. Täna natuke vähem kuna oli üsapalju diskuteerimist ja koosolekuid. Aga kõik tundub kergem kui esmaspäeval.

Majal hoiame kõik väliskardinad all ja aknad kinni, nii et toas on hetkel mõnusad 26 kraadi. Kesknädala selg on ka murutud ja tuju hea.

Muud peale töö polegi väga toimunud. Selle palavusega on esmane aia kastmine, mis võtab iga õhtu pea poolteist tundi kuna meil on nii palju noori taimi mis tahavad kastmist.

Kahjuks on varsti suvi läbi. Oleme juba Augustiga peaaegu poole peal. Ma olen täiesti kindel, et hiljemalt veebruaris on nutt lahti, et tahaks seda sooja tagasi nii, et naudime veel seda mis suvel anda on ja rõõmustame selle üle, et on ilus, soe ja päikeseline suvi. Või nagu Austerlased kutsuvad – sajandi suvi.

Lõpetuseks tahaks soovida Annule siin blogis ka palju, palju õnne sünnipäevaks. Natuke kahju on, et ei saa sulle kalli teha sellel ilusal päeval. Jõudu, jaksu, tevist ja armastust! Olen õnnelik, et mul on sinusugune sõbranna nagu sina. Me tunneme teineteist juba pea 19 aastat millest juba enamuse oleme bffid. Märksõnadeks siinkohal on Simple Plan, pink bananas, maasika margaritad ja cookie. Mida kõike me koos oleme teinud ja läbi elanud. Ma tänan, et sa oled ikka olemas ja selle eest, et sa ei ole mulle kaugeks jäänud, kuigi enamus ajast on me vahel üle 2000 km. Kallid ja musid sulle!

P.S. Every blonde needs a brunette… And you are mine!

Oh nein… puhkus on läbi!

Puhkus on kahjuks juba läbi. Saime päris optimaalselt oma puhkuse kasutatud see kord. Lisaks kividele nagu eelnevalt juba mainitud said tuled ülesse. Pilti veel ei tule, kuna üks tuli oli praak ja me peame uue ära ootama.

Lisaks saime viimase osa hekist istutatud, viljapuud väetatud ja kivide juurde paar ilutaime ka istutaud.

Palavus on tagasi, mis tõttu iga liigutamine lõppeb sellega, et on vajadus dushi alla minna. Oma mini basseini oleme ka täiega ära kasutanud. Ilma selleta ei kujutakski enam ette. See jahutab ikka päris mõnusasti keha maha kui piisavalt pikalt seal sees chillida.

Lisaks õue töödele panime ka oma magamistoa tagasi sinna tuppa kus ta algselt oli. Esiteks kostab vähem tänavamüra sinna, teiseks tõenäosus naabrite lärmi kuulda on väiksem (vahemärkuseks, ühe naabri asemel on me aken nüüd viie poole, ja nemad on tunduvalt rahulikumad). Samuti sai ka riided ära sorteeritud. Michael muidugi usub siiralt, et ta võtab need kogunenud kilod alla, mis tõttu vähemalt pooled riided millest ma lootsin lahti saada jäid ikkakgi alles. Ülejäänud annetasime ära.

Naabrid on mingil veidral põhjusel ka palju rahulikumad. Ma julgen pakkuda, et juu siis rääkis politseinik nendega privaatselt, kuna tundis seda perekonda läbi selle, et lapsed samas klassis käivad. Ebameeldivad on nad sellegi poolest, sest räägivad kogu naabruskonnale kui pahad me oleme ja, et ähvardasime politsei kutsuda…. Kuigi nad ise soovisid seda. Lausa karjuvas kõneviisis pidid selle selgeks tegema.

Mul on isiklikult suva mis nad teevad, nii kaua kui öösel rahus puhata saan. Michael tundub veidi rohkem põdevat seda mis keegi meist mõtleb. Michael unistab vähe rahulikumast kohast. Mitu korda on öelnud, et ehitaks ise maja. Kuhugi rahulikumasse kohta. Isegi kui naabrid parajasti ei kisa on majast mööduv tee ikka veel üsna vali. Ma olen hetkel selle vastu. Esiteks on probleemiks aeg. Michael on vahest kella kaheksani õhtul tööl. Teiseks me jagame ehitamisest üsna vähe ja kolmadaks ma ei oska töömeeste keeles rääkida.

Töömehed on Austrias oma ette liik. Meil pole kunagi ühtegi halba töömeest olnud ja töö on edasi läinud, aga mind on see õllekultuur alati häirinud. Lisaks nendega tuleb osata õigesti rääkida, et nad motiveerutud oleksid. Michael oskab seda… Mina paraku mitte. Ma olen selleks liiga tagasihoidlik ma arvan. Aga eks näeb mis tulevik toob. Sest see tee on üks mis mind ka häirib ja lootust ei ole, et liiklust vähemaks jääb.

Rahulikult muidugi me magada ei saa, sest liiga palav on. Kui öösiti ka 28 kraadi on, siis hakkab ikka mõistusele. Meil on sama palju ilusaid ilmasid Austrias olnud kui Eestis halbasid ilmasid. Ja enamasti on temperatuur üle 30 kraadi. Näiteks Poolas on juba palavuse tõttu elektriga probleeme. Ma juba ooran vihma ja sügist.

Tööl oli ka jube palav. Meie bürool kliimat ei ole ja 31 kraadi oli üsna kärmelt saavutatud. Mul on kogu aeg selline tunne, et ma selle palavusega väga produktiivne ei ole. Selline tunne on kogu aeg, et mega aeglaselt saab töö tehtud ja kõigele kulub topelt aega. Ma ei tea… Vahepeal ma mõtlen, et võiks ju meid koju saata ja me saaksime kodust tööd teha. Saab vähemasti ennast dushiga vahepeal värskendada. Paraku olen ma vaid number ja pean selle palavuse ära kannatama, sest kodust tohib tööd teha siis kui on hädaolukord. Eks pea püsti ja tuleb ära kannatada… Palju seda sooja pole enam jäänud (ma loodan).

Vahepeal sai ka Michaeli väike venna 22-seks. Organiseerisime talle üllatuseks hommikusöögi meie juures. Ütlesime Fabianile, et on vaja aeda kaevata. Saime ka Michaeli ema käest sõimata, et mismõttes nagu paneme vaese inimese oma sünnipäeval tööle. Tegelikkuses ootas teda hommikusöök ja pärast seda chillisid nad Michaeliga pool päeva playstationis ja tapsid zombiesid. Õhtu poole toimus eelsoendus ja niisama istumine meie pool ja õhtu lõpetasime küla kõrtsis. Ta tundus ikka väga õnnelik sellel päeval.