First world Problems… ehk siis hetkel “jalamees”

Ma hakkasin eile kella nelja paiku end töö juurest kodu poole sättima. Pakkisin asjad kokku ja tegin töölaua puhtaks, et järgmisel päeval oleks hea tulla. Soovisin kõigile head aega ja Carinale ilusat puhkust ning astusin kontori uksest välja. Jalutasin treppidest alla ja teisest uksest välja. Panin kaardi vastu aja lugemise masinat ja see tegi oma tavapärase piuksu öeldes mulle minu ületunnid ja aja millal ma majast lahkusin ning tööpäeva lõpetasin. 

Kolmas uks millest välja jalutasin oli viimane ja klaasist, mis viis mind kohe parklasse. Kuna ma alustasin oma tööpäeva varakult siis oli mu auto üsna lähedal välisuksele. Läksin siis tavapäraselt üle tee ja auto juurde. Nupust avasin auto uksed. Korra mõtlesin, et võiks kohe ka aknad nupust lahti teha, sest väljas oli paras leitsak – 30 kraadi. Sõitmise ajal on aga tükk tegemist, et need aknad nuppudega kinni saada, sest see avab ka tagumised aknad ja enamasti kaob mu tähelepanu sõidu ajal uudistamisele kas need tagumised aknad läksid ikka kinni või jäi mingi pragu vahele. Otsustasin, et enne sõitma hakkamist teen pigem ainult esiaknad lahti.

Istusin autosse ja viskasin oma käekoti kõrvalistmele. Peas käisid juba mõtted, et sõidan rahulikult poodi ja siis trenni ja siis koju jne. Keerasin siis võtit. Kuna Alfa on diisel, siis tuleb peale esimest keeramist hetke oodata, et kõik käima läheks (talvel on see eriti tähtis). Teise keeruga peaks siis auto startima. Rõhutan siin kohal sõna PEAKS, sest minu auto vaid köhatas ja kogu elektroonika viskas pildi taskusse. Proovisin veelkord, äkki läheb ikka tööle. No ei läinud. 

Kuna ühe ilusa veinipunase autoga mis veel paar aastat tagasi minule kuulus ja nüüd mu ema juhatamise all mööda Eestimaa tänavaid ja teid sõidab oli mul sama kogemus, siis teadsin kohe, et aku on otsad andnud. Õnneks ei jäänud minu mure parklas märkamata ja kohe tormasid kohale kaks kolleegi. Hakkasid mulle seletama midagi lükkamisest ja teisest käigust ja sidurist ja gaasist ja milla mida pean lahti laskma ja vajutama. Kuna ma istusin autos nagu küsimärk, siis otsustati minu eest, et ma hüppan nüüd ilusti autost välja ja nad teevad selle töö minu eest ära. Enne kui ma arugi sain oli mu autol jälle elu sees. 

Kuna ma enam ei julgenud oma autot seisma panna siis sõitsin otsejoones koju lootes, et ehk laeb end aku sõites nii palju, et järgmisel päeval oma autot jälle kasutada saan. Kahjuks ei ole meil kodus mitte mingeid asju, et akut ööseks laadima panna või isegi kaableid, et autot startida. Minu jaoks on see natuke tobe arvestades Michaeli autode armastust. Aga mis seal ikka. 

Trenn mul tegemata ei jäänud (ei saa ju Annule alla jääda). Pühkisin tolmu me kodu treeningu masinatelt ja tegin oma kaks tundi sporti ära. Õhtusöögi organiseeris Michael ja õhtu möödus üldises pildis rahuliklt. 

Mis te arvate, kas mu auto täna hommikul startis? Ei. Ehk siis ma sõltun nüüd teistest inimestest. Michael viis mu tööle. Sabine korjab mu peale ja viib mu koju. Kuna Michael ei viitsinud täna hommikul vaadata mis aku mulle Alfasse sobib, siis ma enne homset oma vabadust nautida ei saa. Muu mind ei häirigi väga, kõik saab ikkagi tehtud ja organiseeritud. Ei ole hullu. Aga mind häirib see teadmine, et minu liikumisvabadust on kuidagi piiratud, et ma sõltun teistest inimestest ja pean oma aega nende järgi planeerima. Bussi ma võin ära unustada, kuna see käib halbadel aegadel. Sel juhul võin ma juba oodata millal Michaelil tööpäev läbi saab. Rongiga koju sõites oleks mul üsna pikk maa kõndida. Kus juures ega see pikk maa mind ei heiduta aga need viis küngast seal vahepeal küll (kindlasti tuleks see mulle kasuks jne. aga siin kohal jään ma oma „ei“-le kindlaks). 

Naljakas on mõeda, et kui ma Austriasse kolisin, siis mõtlesin, et saame ühe autoga suurepäraselt ju hakkama. Natuke ebameeldiv oli, sest pidin iga hommiku poolteist tundi linnapeal jalutama enne kui kursused hakkasid, aga see ei häirinud mind. Võtsin seda kui paratamatust. Siis ostsime Nissani. Järsku sain tund aega kauem magada, ei pidanud kellegi järgi ootama ja sain käia poes üksinda jne. Vabadus missugune. Ja nüüd ma ei tahakski ette kujutada, et peaksin kellestki sõltuma. Ma suudan ette kujutada, et me saaksime kuidagi moodi ühe autoga hakkama. Aga ma ei taha seda enam. 

Nii ma siin siis istun ja olen kurb, et mu vabadus ära võeti, et mu hall ratsu enam kodus garaazis olles isegi köhatust startimisel esile ei too ja loodan, et hiljemalt homme pärastlõunaks saan ma jälle mööda Austria teid rallida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s