Eesti murrakuga saksa keel

Kui keskkooli sai mindud siis üks esimesi küsimusi oli, et mis võõrkeelt tahame õppida. Sõelal olid vene keel, prantsuse keel ja saksa keel. Kuna vene keel oli mul lapsepõlvest suus ning minu tasemele ei õpetatud seda ja algtaset mul vaja ei olnud, siis selle õppimine tundus mõttetu. Otsustasime Kartiniga, et me tahame prantsuse keelt õppida. Kui küsitluseks läks tuli välja, et enamus klassist tahtis hoopis saksa keelt õppida. Väiksem hulk vene keelt ja prantsuse keelt ei tahtnud peaaegu keegi õppida. Nii me olime sunnitud saksa keele valima.

 Keskooli saksa keel oli kahjuks natuke lahja. Asi oli selles, et kuna suurem hulk pubekaid oli tunnis koos ja kuna õpetaja  oli natuke õrnahingelisem siis oli korrapidmaisega pidevalt mingi probleem. Kogu aeg keegi jutustas ja segas tundi, mis tähendas aga seda, et reaalselt väga palju õppimist ei toimunud.

Teisel ülikooli aasta kevadel (2009) otsustasin, et võiks ära kasutada ülikooli poolt pakutavaid võimalusi ja kandideerisin Viini Rakenduskõgkooli semestriks kevad 2010 kuhu mind üsna kiirelt ka vastu võeti. Sügisel saadeti mulle keele test. Kuna ma olin sel hetkel juba Michaeliga tuttavaks saanud, siis oli mul motivatsioon saada tugevamasse gruppi kui reaalselt mu tase on. Test oli nagu „kodutöö“ ja saadeti suvalisel hetkel meilile. Kuna ma pidin selle lihtsalt ära täitma ja tagasi saatma, siis ma kasutasin Pireti abi kellel oli selleks ajaks juba kümme aastat saksa keele kogemust.

Viini jõudes 5. Veebruaril 2010 avastasin, et mind oli paigutatud B2 gruppi. Kuna ma oli tegelikusses A2, siis tundus see grupp veidi liiga raske minu jaoks ja kokkuvõttes maandusin B1 grupis. Alguses ei saanud ma sõnakestki suust ja mega raske oli kõigest aru saada, lisaks kogu mu ümbristev maailm oli järsku saksa keelne. Ölegu mis tahetakse, aga Austrias eriti inglise keelt ei räägita ja sama lugu oli ka Michaeli perega. Selleks, et nendega midagigi rääkida ja neist aru saada pidin ma turbo kiirusel hakkama saksa keelt õppima.

1.maiks 2010 olin ma oma saksa keelega nii kaugel, et sain vabalt Michaeli perekonnaga suhelda ja telekat vaadata. Saksa keele õppejõud ei suutnud ära imestada millise kiire arengu ma läbi teinud olin. Pärast oma välissemestrit üritasin saksa keelega pidevalt tegeleda ja juurde õppida. Kahjuks keskkonnast väljas olles oli see tunduvalt raskem. Üheks eesmärgiks oli vaadata nii palju kui võimalik saksa televisooni, mis aitas kaasa keele arusaamisele.

2011 suvel kolisin ma lõplikult Austriasse. Esimese asjana pidin end siin töötuks registreerima. Mul oli eesmärgiks leida töökoht nii kiiresti kui võimalik. Kuigi ma sain saksa keelest aru ja oskasin ka kuidagi moodi rääkida, siis ei olnud see minu enda arvates piisav. Seda kinnistas ka üks tööotsingu firma oma suhtumisega minusse. Suhtumine umbes selline, et mida sa siit üldse otsid. Samas riigi töötukassas suhtuti minusse hästi ja kiideti mu saksa keele oskust. Kokkuvõttes oli mul töökoht kuuajaga olemas ja mu kolleegid hindasid mu saksa keele oskuse piisavalt heaks, et minuga rääkida kogu aeg saksa keeles.

Siinkohal üks naljakas situatsioon oli kliendiga. Kuna ma olen oma saksa keele enamuses siiski tööl omandanud, siis tehnilised lennudndust kirjeldavad terminid on mul selged. Kui ma aga millestki aru ei saa lasen selle inglise keelde tõlkida ja hiljemalt siis on mul asi arusaadav. Ühel koosolekul ei saanud ma saksakeelsest terminist aru ja küsisin siis klienid käest, et äkki ta saaks mulle inglise keelse sõna ka öelda, kuna saksa keel ei ole mu emakeel ja ma seda nii hästi veel ei oska. Tema eisimeseks imetsueks oligi, et saksa keel on minu jaoks võõrkeel. Lisaks suutsin ma aru saada kohalikust murrakust millest tema jällegi mitte midagi aru ei saanud.

Sama moodi nalja pakkus mulle reedel kohaliku Spari müüa. Kuna mu vastu on hakatud Eberschwangis huvi tundma peale kahte aastat, siis vahest küsitakse ikka küsimusi. See kord siis küsiti, et kas ma olen Viinist või Saksamaalt, kuna mul on natuke teisugune murrak. Ma ei osanud väga targalt reageerida ja vastasin naljaga pooleks, et Eestist  – see asub Viinist veidi ida poole ja põhja poole. Peale natukest mõtlemist küsis müüja, et kus ta täpsemalt asub. Ma siis seletasin, et see on üks Balti riikidest ja asub Soomest üle lahe lõunas. Siis kui ta aru sai kui kaugelt ma tulen siis pani ikka imestama, et nii kaugelt ja kuidas ma nii hästi saksa keelt räägin. Sinna lisaks siirad imestust väljendavad näoilmed.

Mul tuleb päris ausalt tunnistada, et ma ei ole siiski oma „heas“ saksa keele oskuses kindel. Ametlikku kirja ma ilma Michaelita ei koosta, sest mul puudub see grammatiline teadmine ja ma ei tunne neid „ilusaid“ ametlikke sõnu. Ma lihtsalt suhtlen ja kirjutan oma firmasiseseid kirju tunde järgi. Artiklitest pole mu siin kohal õrna aimugi aga selgeks ma suudan end teha ja suhelda samuti. Aga ma saan siin keskkonnas vabalt hakkama ja see ongi peamine!

Mis nädalavahetus?

Oeh… miks need nädalavahetused nii kiiresti mööduvad? Alles oli reede…

Reedel lasime kell 12 tööjuurest kolleegidega jalga. Aeg oli Johanna tripp ette võtta. Võtsime suuna Welsi poole, kus alustuseks käisime itaalia restoranis Olivi söömas. Minu lõuna koosnes salatist ja suitsulõhe pastast. Pasta oli ise tehtud ja väga maitsev. Magustoidu jagasime kolmepeale ära – shokolaadikreem.

Pärast poole tegime väikese jalutuskäigu Welsi vanalinnas peale mida edasi läks siis päeva pea ürituse juurde. Nimelt olime broneerinud 40 minutit “Press the Buttonis”. See on fotostuudio kus oli kolm kaamerat. Kätte saime me puldid ja nuppu vajutades tegi kaamera pilti. 

Johanna oli väga närvis, sest Roman oli lolli juttu ajanud ja ta oli arvamusel, et me olime talle stripiklubisse aja bronninud ja ta kohtub “Magic Mike” taolise strippariga. Kui me siis “Press the Buttonisse” jõudsime oli ta päris paanikas. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et stuudio asus vanas meieris. Koht nägi päris tööstuslik välja. Õli valasime tulle veel sellega, et käskisime tal piitsa kaasa võtta (tal on kolm hobust kodus, mistõttu piits oli olemas). 

Kokkuvõttes naersime need 40 minutit kui igasuguseid lollie pilte tegime. No ei oska/ taha tõsiselt poosetada. Homme valime pildid välja ja nädala jooksul peaksid siis olemas olema. Eks ma mingi hulga postitan ka siia.

Edasi sõitsime Eferdingi Austria parimat jäätist sööma. Ja parim on ta tõesti maitselt. Vaarika jäätisel on isegi vaarika seemned sees. Ja sellega saigi me sõit läbi. 

Eile siis mässasime Fabiani kolimisega. Plaanitud oli, et Michael ja Johann kolivad Fabiani kuue tunniga ümber Riedist Mehrnbachi. Kokkuvõte oli aga see, et Michael helistas mulle veidi enne kümmet hommikul, et tule appi, sest Fabian ei ole pakkimist alustanudki. Fabiani idee seisnes selles, et kolib vaikselt asju ühe kaupa järgmised viis nädalat. Mu kõik laupäevased plaanid aknaid pesta ja veidi korda luua lendasid vastu taevast. Eile õhtul kella kaheksani kolisime kuuekesi Fabiani. Täna aitab Sabine pesude pesemise ja triikimisega edasi.

Täna tulevad juba ühe tunni pärast Victoria ja Johann kooki sööma, ehk siis päev jälle plaanitud. 

Järgmisel nädalavahetusel on Michaeli tädi sünnipäeva pidamine laupäeval. Michaeli vanaisal on aga esmaspäeval sünnipäev mis tõttu pole veel teada kas pühapäeval läheb ka peoks või alles nädal hiljem. Sellise tempoga pole siin midagi imestada, et nädalavahetustest puudu tuleb… 

Aastapäev ja Volksfest… ja palju, palju tööd

Hei hopsti.

Reede hommikul oli varajane äratus. Kuidagi väga raske oli ennast voodist välja ajada ja ma lükkasin äratust pool tundi edasi. Otsustasin et uni on magusam kui hommikusöök. 

Kui te arvate nüüd, et ma magasin lennu maha siis eksite. Ma olen hullem üle paanitseja kui see reisidesse puutub. Ärkasin siis ilusasti pool tundi hiljem, käisin pesus ja sättisin end ilusaks. Lennujaama oli 2 minutine jalutuskäik. Väikese lennujaama kohta oli Birmingham elu täis. Tund aega ootasin kokku erinevates järjekordades. Lõpuks sain viimase kahekümne minutiga oma kohvi doosi ka kätte. 

Lennu magasin ma maha kuulates Mozarti. Lihtsalt muu muusika hakkas närvidele ja ma panin klassika mängima. Münchenis tuleb alati ülipikalt pagasit oodata. Kokkuvõttes olin ma poolteist tundi hiljem prantsuse numbrimärkidega Fiat 500 ja kimasin Austria poole. Pigistasin ikka 150 km/h sellest nunnust välja. Aga aeglaselt liikus… Mis tõttu mu unistuste auto ei ole enam Fiat 500. Peab uue leidma.

Firma juures ootas mind Michi ja soovis head aastapäeva. Nimelt sai meil reedel kuus aastat koos. Lisaks oli ta maja puhtaks küürinud.  Aastapäeva tähistasime tagasihoidlikult. Käisime söömas ja nautisime ülejäänud õhtu head veini ja teineteise seltsi. Kingituse sain muidugi ka, sellised nunnud rippuvad kõrvarõngad 🙂

Laupäeval käisime siis “Rahva pidustustel” ehk siis Volksfestil. Väga tore oli. Terve õhtu mängiti muusikat. Kui midagi väga meeldis siis ronisid inimesed pinkidele ja laulsid ning tantsisid kaasa. Alkoholi müüdi vaid kas spritzeri puhul pooleliitristes anumates või siis õlut liitrites. Kuna mehed olid pigem õlles poolt siis veetsime enamuse aja õlle telgis. 

Siis kui õllest siiber sai käisime Michaeliga õudustemajas ja lasime mingisuguse paadiga ka mäest alla. Muidugi pidid mehed hakkama mõõtu võtma ja lasid meile paar minionit lasketiirul. Lõpetuseks uurisime ka mis toimub veidi telgis, aga seal oli nii palju rahavast, et kauaks me sinna ei jäänud ja kutsusime Sabine meile järgi.

Pühapäev möödus pigem rahulikult. 

Ülejäänud nädal on olnud katastroof. Super stressirikas nii minul kui ka Michil. Kuna Michi on veel pikemalt tööl siis sain ma rahus ka sporti veidi teha. Positiivne on, et olen Annule jälle järgi jõudnud ja ka see, et kohe on reede! Jeei!

Homme läheme Johanna “sõitu värvilisse”. Mis see on jätan hetkel saladuseks 😉

Inglismaal

Esmaspäeva hommikul tuli mul kell 4:50 end maast lahti ajada. Põhjuseks ei
olnud eelolev tööreis, vaid Michael pidi varem tööl olema. Samal ajal kui ta
end pesi ja sättis valmistasin ma talle hommiksöögi. Jõin koos temaga oma
esimese hommikukohvi ja arutasime niisama maast ja ilmast. Vahepeal käisid
kassid toas oma toitu nosimas ja jooksid esimesel võimalusel jälle õue. Juu
siis ei olnud veel aru saanud, et see nädal on neil üks külmkapiukse avaja
vähem. Tavaliselt muutuvad nad imelikuks kui kohvreid näevad. Aga ma ei olnud
neid veel alla toonud, sest kõik ei olnud veel valmis pakitud.


Kui Michael tööle ära läks hakkasin ma tegutsema. Alustuseks käisin ise
pesus ära ja pakkisin viimased asjad kovrisse. Siis oli minu kord hommikust
süüa. Kuna külmkapis oli veel üks avokaado otsustasin sellest midagi võluda.
Kuna kaks näkileiba ja avokaadu ei tundunud väga toitev, siis keetsin endale lisaks
kaks muna.


Kella poole kaheksa paiku tuli mulle Michi ema järgi. Tal oli esimene päev
samas firmas kus mina ja Michael töötame, mis tõttu oli tal hea mind kaasa
võtta. Enne firmast lahkumist oli mul kaks koosolekut ja siis paar  ettevalmistust lisaks ja aeg oligi nii
kaugel, et haarata auto võtmed ja asuda teele Müncheni poole.


Esimese hooga ei leidnud ma rendiautot ülesse. See oli suhteliselt totralt
pargitud, sinna kus ma üldse ei osanud otsida. Tavaliselt on rendiautod meil
selleks mõeldud parkimisplatsidel. See oli aga nii palju eemal, et mul kulus
viis minutit selle leidmiseks. Autoks oli Ford Maxi miskit. Mõnusalt suur auto,
diisel, võttis 7l sajale ja jõudu oli tal ka. Mu probleem saksa kiirteel on
see, et jalg on kuidagi väga raske. Nii vaikselt märkamata osa teest sõitsin
lausa 160 km/h. Siinkohal mainin ära, et enamus teed MUCi lennujaama on
kiirusepiiranguta. Alfaga pressisin 180 km/h välja. Oleks isegi rohkem andnud
aga ma ei julgenud.


Ilma, et ma oleks kuskil ummikutes seisnud võttis mul lenujaama jõudmine
kaks tundi aega.  Kuna mul oli rendiauto,
siis pidin seda ka tankima. See aeg tuleb alati juurde arvestada ja siis sai
auto ära viidud. Kuna ma unustasin Check-Ini firmas teha tuli sellega lennujaamas
jaurata. Õnneks eriti rahvast ei olnud, mis tõttu käis see üsnagi kiiresti.
Esimest korda küsis mul Check In-i monitor passi. Noh… tuli siis talle
ID-kaarti näidata. Pagasi ära andmine ei olnud ka mingi kunst, käis suhteliselt
kiiresti.


Nimelt on Müncheni lennujaamas iseteenidatavad pagasi ärandmise kohad. See
tähenab, et tõstad pagasi lindile, paned pileti scannerisse. Siis kaalub see
lint pagasi ära ja kui kõik on korras, siis prindib sulle lipiku mille pead ise
pagasile kleepima. Kui kõik need toimingud on lõpetatud, siis saab veel ühe
lipiku, mida tuleb reisi lõpuni alles hoida juhuks kui midagi peaks pagasiga
juhtuma.


Kuna kell oli juba kaks ja kõht nõudis süüa, siis otsisin ma endale sushi
restorani. Kiire ja mõnus lõuna. Tundus tervislik ka, sest kuhugi ei olnud
mingit toorjuustu pandud. Puhas kala ja riis ja natuke avokaadot.


Edasi läksin ma turvakontrolli. Mingil põhjusel piiksus turvavärav- ehk see
tähendas personaalsemat kontrolli. Ma ei tea mida see naine kontrollides tegi,
aga tudub, et mu number väiksemad teksad on ka liiga suured ja mul läks nööp
lahti. Õnneks püksid jäid jalga… Aga mul oli väga naljakas. Turvakontrollis
pidin see kord kõik oma elektroonika vahendid ka sisse lülitama, näitamaks, et
nad töötavad.


Peale kiiret shoppamist tax frees läksin edasi passi kontrolli. Ma ei tea
mis teema Inglismaale lennuga on, aga iga kord on hull passide uurimine. Õnneks
Eesti ID kaarti tuntakse ja see läks mul libedalt. Minu üllatuseks kontrolliti
enne bussi laskmist jälle dokumente. Eks ma lehvitasin oma ID kaardiga.
Kontrollijaid oli kaks ja kui üks neist mu ID kaarti nägi läks täitsa elevust
täis. Võttis selle käest ära ja kukkus seletama, et näe selline näeb välja
Eesti reisidokument. Eestlane ei jaluta sul iga päev läbi nende väravate, mis
tõttu tuleb see dokument hästi meelde jätta. Ja siis kukuti minuga inglise
keeles rääkima. Mis sest, et ma saksa keeles enne nedega rääkisin. Igljuhul
imetleti mu kaarti kolm minutit ja teised pidid ootama, kuni kontrollijatel mu
kaardist isu täis sai.


Lend sujus okeilt. Kuna mul oli arvutiga vaja veidi tegeleda, siis tundusid
need istme vahed eriti kitsad… Birminghamis sujus passikontroll ja pagasi
sain kätte väikese lennujaama kohta samas väga aeglaselt. Peale pagasi kätte
saamist hakkas aga trall pihta. Eisteks halvasti (loe ei olegi) märgitud
rendiauto asukohad. Sel puhul läksin valele poole. Muidu ei olekski väga lugu
olnud, aga kahe kohvriga on ikka päris tüütu ringi tuigerdada. Siis jõudsin
Sixti laua juurde. Kedagi seal ei olnud. Väljas oli silt, et väljuge paremast
uksest ja jälgige silte mis suunavad parklasse. Seal teenindatakse teid. Astun
siis lennujaamast välja ja vahin ringi. EI ÜHTEGI SILTI. Siin kohal olin ma aga
õnnelik, et see ei olnud mu esimene kord Birminghami lennujaamas, mis tõttu
väikese õnnega läksin õiges suunas.


Jõudsin siis Sixti putka juurde (jah, need on putkad). Seal tuli välja, et
sekretär oli mulle valesti auto kinni pannud. Ehk automaadi asemel manuaal.
Hallelujah… Vasakul pool liigelda, sinna otsa sadamiljonit ringteed ja hullu
tihedusega liiklus… Ma ütlesin neile päris ausalt, et ma ei saa käigu
vahetamisega selles riigis hakkama. Mu kohta on hea tulemus kui ma õigel pool
teed püsin. Ma olen siin riigis manuaaliga sõitnud. Jah elasin üle ja auto elas
ka… Aga mis hinnaga… Ma ei saanud esimest käiku sisse, mis tõttu panin
pidevalt kolmanda käiguga kohapealt minema. Jah… Ma olen nii loll, et ma saan
sellega hakkama ilma, et ma aru sain, et vale käik oli sisse pandud. Ise
mõtlesin samal ajal, et no BMW ja läheb nii halvasti kohapealt ära.


Sixti meeskond oli aga äärmiselt sõbralik ja tubli. Ma ei ole üheski teises
lennujaamas nii sõbralikku, kaastundliku, inimlikku ja abivalmit teenus rendifirmalt
saanud. Pool tundi ootamist ja mul oli automaat Opel Mokka pestuna ja sidruni
järgi lõhnavana käes. Hakkas siis sõit Quorni poole. Oma üllatuseks avastasin,
et sinna on väga pikka maa. Pea tund sõitu.


Parklast sain ma välja hästi kuni … esimese ringteeni. Ausalt ka ma
seisin seal ringtee ääres suurte silmadega teadmata mis pidi ma sinna sisenema
peaksin. Ma ei julgenud liigutada. Ootasin ära kuni üks auto sinna ringteele
sisenes ja suund oli teada.


Ülejäänud sõit möödus viperdusteta.
Jõudsin ilusti hotelli. Kuna oli üsna hilja siis einestasin hotellis.
Toit oli päris hea.


Järgmine päev läks ka nii nagu ta läks. Töö – hotell – veel tööd… ja siis
sööma. Kuna ma oma plaanitud pubisse esmaspäeval ei jõudnud, siis läksin see
kord. Päris mõnus oli istuda ja inimesi jägida. Sõin maailma parimat Fish &
Chipse White Horse Pubis. Nüüdseks olen harjunud ka vasakpoolse liiklusega. See
on see esimene päev, mis on  tavaliselt keerulisem.


 

Kolmapäeval pubis sai ming antiigimüüaga niisama juttu puhutud. Üsna palju
rahvast vooris minu kahe tunnise istumise ajal läbi. Võeti üks või kaks õlut ja
liiguti edasi. Söömise koha pealt olin ma ainuke kes selle aja jooksul miskit
tellis.


Pubist väljude helisesid kellad. Nad ei löönud mitte tavaliselt, vaid
kõlisesid erilises toonis. Nimelt sai Elisabeth II-st  teisipäeval kell 5:30 Inglismaa kõige pikemalt
võimul olev monarh. Vahva tunne on sellest siin osa saada.


Komapäevane teekond tarnija juurde kestis kuskil tunnikese. Töö tehtud
võtsin suuna Burtoni poole. Hotell oli veidi vana. Kraanikauss oli liiga
pisike, mul ei mahtunud midagi sinna ära. Muidu asukoht oli mõnus.


 

 

Täna oli tarnijani vaid 10 minutit sõitu. Audit kestis küll pikalt aga ei ole
hullu. Sai hakkama ja tegelikult oli põnev, sest see oli esimene kod kui sain
igasuguseid asju katsuda ja ise proovida. Tagasisõit lennujaama möödus sujuvalt
kuni ma pidin leidma koha kus autot tankida. Navigatsiooni süsteem oli vana mis
tõttu tankla mis ma sisse panin ei eksiteerinud. Kokkuvõttes tiirutasin ma
poolteist tundi kuni lõpuks leidsin bensuka. See oli küll samal pool teed, aga
ma ei pääsenud sellele ligi kuna saar oli vahel. See tähendas, et ma tegin pika
tiiru selleks et jõuda bensukani. Sama tiiru tegin otsa, et lõpuks auto tagasi
anda ja kokkuvõttes hotelli jõuda.


Ibis on nii nagu ta on. Päris ausalt meeldib mulle tuba rohkem kui Newton
Parki Merkuri oma. Merkuris oli päris mõnus pikalt õhtust süüa ja niisama
baaris chillida. Siin ma seda ette ei kujuta. Odav kujundus ja liiga steriilne.
Ja steriilse koha pealt ma ei mõtle puhtust, sest ma pidin oma klaasi veini
tagasi saatma, kuna klaas oli must (seal olid kellegi huulepulga jäjed peal). Mercur
oli mega hubane ja kui mul oleks võimalus olnud oleks sinna diivanile magama
visanud.


Homme on siis kella nelja paiku äratus, sest kell 07:10 läheb lend tagasi
Münchenisse. Ma juba ootan. Aitab küll hotelli elust ja vasakpoolsest
liiklusest.

99 problems… +1

Ma ei tea miks minuga need asjad alati juhtuvad. Eelmine nädal oli auto katki. See nädal, täpsemalt eile, otsustas mu pangakaart, et tore oleks ennast lukku panna.

Kuna keegi mu kolleegidest eile lõunale minna ei soovinud (loe: nad ei leidnud midagi sobivat endale menüüst), siis esimese asjana mõtlesin, et sõidan linna ja võtan endale sushit kaasa. Meil avati eelmine nädal kaubanduskeskus ja sushi restoran. Olin siis poolel teel linna ja sattusin ummikusse (linnas kus elab 18 000 inimest). Tuli välja, et kaubanduskeskuse maaaluste parklatega oli mingi probleem ja kedagi sinna sisse ei lastud. See tekitas aga kitsastel tänavatel ummikud. Sinne valitsus oli nii tore ja otsustas kaubanuskeskuse kesklinna ehitada. A’la Kaubamaja stiilis. Ainukese vahega, et Kaubamaja ümbruses on mitmerealised teed, siin aga üks rida paari ringteega, et olukorda ikka võimalikult keeruliseks ajada.

Otsustasin siis, et ei hakka kesklinnas parkimiskohta otsima vaid sõidan hoopis Merkurisse ja võtan salati kaasa. Hakkasin kassas siis maksma. Esimene viga mis ma tegin oli, et suskasin kaardi liiga kiiresti kaardilugejasse. Olen enne ka seda teinud, aga midagi ei ole juhtunud. Seekord aga ei lubanud mul enam maksta. Okei, mul on ka krediitkaart, millega ma siis oma toidukraami eest maksin. Õhtul oli siis aeg autot tankida ja pangakaart jälle ei töödanud. Nüüd ta ütles mulle juba, et on blokeeritud.

Täna hommikul helistasin siis panka. Nad kontrollisid järgi ja ütlesid, et süsteemi järgi on kõik korras. Aga ma peaksin kaks päeva ootama, sest kaardi seaded lähevad tagasi algseisu ja siis saab seda jälle kasutada. Mulle pakkus see veidi nalja. Ma ei teagi miks. Natuke tobedalt kõlas, et ära siis mõnda aega seda kasuta… Kokkuvõttes virutan ma selleks nädalavahetuseks Michaeli kaardi. Tal nagu nii seda vaja ei ole. Püüan siis esmaspäeval kuskil oma kaardiga makset sooritada (tuleb siis Müncheni lennujaamas ajakirju varuda), sest tööreisil kasutan ma töökrediitkaarti ja reaalselt läheb mul pangakaarti alles järgmise nädala reedel vaja. Välismaal isiklike ostude jaoks kasutan ma eelistatavalt oma krediitkaarti.

Tööreis on aga mul juba täiesti ette valmistatud. Pühapäeval on aeg pakkida. Natukene olen plaaninud ka mis ma oma vaba ajaga peale hakkan aga ma ei oska hinnata kaua mul need auditid aega võtavad. Esimene peaks olema easy cheesy, sest selle tarnijaga pole mingeid probleeme probleeme. Eesmärk on lihtsalt uurida mis nad teevad ja kas see vastab “reeglitele”.

Teine Audit on natuke keerulisem, sest seal on juba paar kvaliteedi teemat. Aga see on pigem kontroll kas nad teevad seda mis nad ütlevad, et teevad.

Komanda Auditiga on paraku nii, et ma ei ole kindel kas ma üldse sellega valmis jõuan. Seal kvaliteedi poole pealt ei olegi väga palju kiunuda vaid pigem nende süsteem ei tööta. Süsteemi auditid on aga rasked, sest reegel on: “You are never allowed to tell the supplier how to run their business”. Ehk tuleb väga ettevaatlik olla mida ja mis moodi ma asju ütlen. Ehk kui ma mingi tõsisema vea leian, siis pean mingit pidi läbi standardite ja “reeglite” selle neile selgeks tegema, et nad oma tegevusega valesti toimivad. Samas süsteemi auditiga näed firma sisse. See on jälle põnev ja samal ajal aitab mõista kuidas selles firmas tööd tehakse.

Vaba ajaga on mul vaid teisipäev veidi ära plaanitud, sest ma ei usu, et auditiga üle määra pikalt läheb.

Esmaspäeval alustan ma firmast kella kümne paiku sõitu Müncheni poole. Kell kolm nelikümmend läheb mul lend Birminghami. Ma olen natuke rohkem aega sisse plaaninud, sest tee peal on paar teedeehitust. Lisaks ei tea kuidas ja mis pagulased esmaspäeval teevad, sest vahepeal pannakse siin piire kinni ja kontrollitakse autosid. Eriti karmiks on läinud just see autode kontroll, sest püütakse neid pagulaste vedajaid. Ma usun, et mõned on lugenud uudistest, et Ungarist tulnud autost avastati eelmisel nädalal 71 surnuks lämbunud inimest. Siis tuleb auto ära tankida ja rendi firmale tagasi anda. Lõunaks ma ei plaani midagi suurt, sest ma tahan õhtul küla pubisse minna ja Fish & Chips’e süüa. Hotelli peaksin ma jõudma kuskil kuue paiku kohaliku aja järgi.

Teisipäeval plaanin ma Tescost läbi käia, sest see jääb esiteks tee peale ette ja teiseks mulle meeldib poodides ringi vaadata. Eriti neid toidulette ja hindu. Samuti on Inglismaal Strepsils väga odava hinnaga ja külm aeg on tulemas mis tõttu peab varusid täiendama. Olenevalt kõhu tühjusest ja Tesco sushi näost einestan ma kas hotelli restoranis või toas. Eesmärgiks on mul nii palju aruandest ära lõpetada kui võimalik mis tõttu ma ei taha kuhugi kaugemale minna kui hotell.

Kolmapäeval on mul üsna pikk sõit ees tagasi hotelli, mis tõttu ma sinna miskit enam ei plaani. Mu hotell on ka keset parki ja ümbruskonnas ei ole mitte kedagi. Ma loodan, et ilm on ilus ja ma saan parki jalutama minna.

Neljapäev saab olema nii või naa hotellis, sest see asub lennujaamas ja ma plaanin oma auto samal päeval tagasi anda. Esiteks, kuna ma ei taha väga Inglismaa liikluses iseseisvalt ringi töllerdada ja teiseks, kuna mu lend läheb kell seitse hommikul, mis tõttu ei ole mul mõtet keset ööt hakata auto tagastamisega mässama, kui hotell asub lennujaamast üle tee.

Hea uudis on veel see, et meil on vahepeal sügis kätte jõudnud. Nii mõnus… sajab vihma ja saab lõpuks jälle teksaseid kanda ja ennast meikida ilma, et kardaks, et see maha sulab.