Inglismaal

Esmaspäeva hommikul tuli mul kell 4:50 end maast lahti ajada. Põhjuseks ei
olnud eelolev tööreis, vaid Michael pidi varem tööl olema. Samal ajal kui ta
end pesi ja sättis valmistasin ma talle hommiksöögi. Jõin koos temaga oma
esimese hommikukohvi ja arutasime niisama maast ja ilmast. Vahepeal käisid
kassid toas oma toitu nosimas ja jooksid esimesel võimalusel jälle õue. Juu
siis ei olnud veel aru saanud, et see nädal on neil üks külmkapiukse avaja
vähem. Tavaliselt muutuvad nad imelikuks kui kohvreid näevad. Aga ma ei olnud
neid veel alla toonud, sest kõik ei olnud veel valmis pakitud.


Kui Michael tööle ära läks hakkasin ma tegutsema. Alustuseks käisin ise
pesus ära ja pakkisin viimased asjad kovrisse. Siis oli minu kord hommikust
süüa. Kuna külmkapis oli veel üks avokaado otsustasin sellest midagi võluda.
Kuna kaks näkileiba ja avokaadu ei tundunud väga toitev, siis keetsin endale lisaks
kaks muna.


Kella poole kaheksa paiku tuli mulle Michi ema järgi. Tal oli esimene päev
samas firmas kus mina ja Michael töötame, mis tõttu oli tal hea mind kaasa
võtta. Enne firmast lahkumist oli mul kaks koosolekut ja siis paar  ettevalmistust lisaks ja aeg oligi nii
kaugel, et haarata auto võtmed ja asuda teele Müncheni poole.


Esimese hooga ei leidnud ma rendiautot ülesse. See oli suhteliselt totralt
pargitud, sinna kus ma üldse ei osanud otsida. Tavaliselt on rendiautod meil
selleks mõeldud parkimisplatsidel. See oli aga nii palju eemal, et mul kulus
viis minutit selle leidmiseks. Autoks oli Ford Maxi miskit. Mõnusalt suur auto,
diisel, võttis 7l sajale ja jõudu oli tal ka. Mu probleem saksa kiirteel on
see, et jalg on kuidagi väga raske. Nii vaikselt märkamata osa teest sõitsin
lausa 160 km/h. Siinkohal mainin ära, et enamus teed MUCi lennujaama on
kiirusepiiranguta. Alfaga pressisin 180 km/h välja. Oleks isegi rohkem andnud
aga ma ei julgenud.


Ilma, et ma oleks kuskil ummikutes seisnud võttis mul lenujaama jõudmine
kaks tundi aega.  Kuna mul oli rendiauto,
siis pidin seda ka tankima. See aeg tuleb alati juurde arvestada ja siis sai
auto ära viidud. Kuna ma unustasin Check-Ini firmas teha tuli sellega lennujaamas
jaurata. Õnneks eriti rahvast ei olnud, mis tõttu käis see üsnagi kiiresti.
Esimest korda küsis mul Check In-i monitor passi. Noh… tuli siis talle
ID-kaarti näidata. Pagasi ära andmine ei olnud ka mingi kunst, käis suhteliselt
kiiresti.


Nimelt on Müncheni lennujaamas iseteenidatavad pagasi ärandmise kohad. See
tähenab, et tõstad pagasi lindile, paned pileti scannerisse. Siis kaalub see
lint pagasi ära ja kui kõik on korras, siis prindib sulle lipiku mille pead ise
pagasile kleepima. Kui kõik need toimingud on lõpetatud, siis saab veel ühe
lipiku, mida tuleb reisi lõpuni alles hoida juhuks kui midagi peaks pagasiga
juhtuma.


Kuna kell oli juba kaks ja kõht nõudis süüa, siis otsisin ma endale sushi
restorani. Kiire ja mõnus lõuna. Tundus tervislik ka, sest kuhugi ei olnud
mingit toorjuustu pandud. Puhas kala ja riis ja natuke avokaadot.


Edasi läksin ma turvakontrolli. Mingil põhjusel piiksus turvavärav- ehk see
tähendas personaalsemat kontrolli. Ma ei tea mida see naine kontrollides tegi,
aga tudub, et mu number väiksemad teksad on ka liiga suured ja mul läks nööp
lahti. Õnneks püksid jäid jalga… Aga mul oli väga naljakas. Turvakontrollis
pidin see kord kõik oma elektroonika vahendid ka sisse lülitama, näitamaks, et
nad töötavad.


Peale kiiret shoppamist tax frees läksin edasi passi kontrolli. Ma ei tea
mis teema Inglismaale lennuga on, aga iga kord on hull passide uurimine. Õnneks
Eesti ID kaarti tuntakse ja see läks mul libedalt. Minu üllatuseks kontrolliti
enne bussi laskmist jälle dokumente. Eks ma lehvitasin oma ID kaardiga.
Kontrollijaid oli kaks ja kui üks neist mu ID kaarti nägi läks täitsa elevust
täis. Võttis selle käest ära ja kukkus seletama, et näe selline näeb välja
Eesti reisidokument. Eestlane ei jaluta sul iga päev läbi nende väravate, mis
tõttu tuleb see dokument hästi meelde jätta. Ja siis kukuti minuga inglise
keeles rääkima. Mis sest, et ma saksa keeles enne nedega rääkisin. Igljuhul
imetleti mu kaarti kolm minutit ja teised pidid ootama, kuni kontrollijatel mu
kaardist isu täis sai.


Lend sujus okeilt. Kuna mul oli arvutiga vaja veidi tegeleda, siis tundusid
need istme vahed eriti kitsad… Birminghamis sujus passikontroll ja pagasi
sain kätte väikese lennujaama kohta samas väga aeglaselt. Peale pagasi kätte
saamist hakkas aga trall pihta. Eisteks halvasti (loe ei olegi) märgitud
rendiauto asukohad. Sel puhul läksin valele poole. Muidu ei olekski väga lugu
olnud, aga kahe kohvriga on ikka päris tüütu ringi tuigerdada. Siis jõudsin
Sixti laua juurde. Kedagi seal ei olnud. Väljas oli silt, et väljuge paremast
uksest ja jälgige silte mis suunavad parklasse. Seal teenindatakse teid. Astun
siis lennujaamast välja ja vahin ringi. EI ÜHTEGI SILTI. Siin kohal olin ma aga
õnnelik, et see ei olnud mu esimene kord Birminghami lennujaamas, mis tõttu
väikese õnnega läksin õiges suunas.


Jõudsin siis Sixti putka juurde (jah, need on putkad). Seal tuli välja, et
sekretär oli mulle valesti auto kinni pannud. Ehk automaadi asemel manuaal.
Hallelujah… Vasakul pool liigelda, sinna otsa sadamiljonit ringteed ja hullu
tihedusega liiklus… Ma ütlesin neile päris ausalt, et ma ei saa käigu
vahetamisega selles riigis hakkama. Mu kohta on hea tulemus kui ma õigel pool
teed püsin. Ma olen siin riigis manuaaliga sõitnud. Jah elasin üle ja auto elas
ka… Aga mis hinnaga… Ma ei saanud esimest käiku sisse, mis tõttu panin
pidevalt kolmanda käiguga kohapealt minema. Jah… Ma olen nii loll, et ma saan
sellega hakkama ilma, et ma aru sain, et vale käik oli sisse pandud. Ise
mõtlesin samal ajal, et no BMW ja läheb nii halvasti kohapealt ära.


Sixti meeskond oli aga äärmiselt sõbralik ja tubli. Ma ei ole üheski teises
lennujaamas nii sõbralikku, kaastundliku, inimlikku ja abivalmit teenus rendifirmalt
saanud. Pool tundi ootamist ja mul oli automaat Opel Mokka pestuna ja sidruni
järgi lõhnavana käes. Hakkas siis sõit Quorni poole. Oma üllatuseks avastasin,
et sinna on väga pikka maa. Pea tund sõitu.


Parklast sain ma välja hästi kuni … esimese ringteeni. Ausalt ka ma
seisin seal ringtee ääres suurte silmadega teadmata mis pidi ma sinna sisenema
peaksin. Ma ei julgenud liigutada. Ootasin ära kuni üks auto sinna ringteele
sisenes ja suund oli teada.


Ülejäänud sõit möödus viperdusteta.
Jõudsin ilusti hotelli. Kuna oli üsna hilja siis einestasin hotellis.
Toit oli päris hea.


Järgmine päev läks ka nii nagu ta läks. Töö – hotell – veel tööd… ja siis
sööma. Kuna ma oma plaanitud pubisse esmaspäeval ei jõudnud, siis läksin see
kord. Päris mõnus oli istuda ja inimesi jägida. Sõin maailma parimat Fish &
Chipse White Horse Pubis. Nüüdseks olen harjunud ka vasakpoolse liiklusega. See
on see esimene päev, mis on  tavaliselt keerulisem.


 

Kolmapäeval pubis sai ming antiigimüüaga niisama juttu puhutud. Üsna palju
rahvast vooris minu kahe tunnise istumise ajal läbi. Võeti üks või kaks õlut ja
liiguti edasi. Söömise koha pealt olin ma ainuke kes selle aja jooksul miskit
tellis.


Pubist väljude helisesid kellad. Nad ei löönud mitte tavaliselt, vaid
kõlisesid erilises toonis. Nimelt sai Elisabeth II-st  teisipäeval kell 5:30 Inglismaa kõige pikemalt
võimul olev monarh. Vahva tunne on sellest siin osa saada.


Komapäevane teekond tarnija juurde kestis kuskil tunnikese. Töö tehtud
võtsin suuna Burtoni poole. Hotell oli veidi vana. Kraanikauss oli liiga
pisike, mul ei mahtunud midagi sinna ära. Muidu asukoht oli mõnus.


 

 

Täna oli tarnijani vaid 10 minutit sõitu. Audit kestis küll pikalt aga ei ole
hullu. Sai hakkama ja tegelikult oli põnev, sest see oli esimene kod kui sain
igasuguseid asju katsuda ja ise proovida. Tagasisõit lennujaama möödus sujuvalt
kuni ma pidin leidma koha kus autot tankida. Navigatsiooni süsteem oli vana mis
tõttu tankla mis ma sisse panin ei eksiteerinud. Kokkuvõttes tiirutasin ma
poolteist tundi kuni lõpuks leidsin bensuka. See oli küll samal pool teed, aga
ma ei pääsenud sellele ligi kuna saar oli vahel. See tähendas, et ma tegin pika
tiiru selleks et jõuda bensukani. Sama tiiru tegin otsa, et lõpuks auto tagasi
anda ja kokkuvõttes hotelli jõuda.


Ibis on nii nagu ta on. Päris ausalt meeldib mulle tuba rohkem kui Newton
Parki Merkuri oma. Merkuris oli päris mõnus pikalt õhtust süüa ja niisama
baaris chillida. Siin ma seda ette ei kujuta. Odav kujundus ja liiga steriilne.
Ja steriilse koha pealt ma ei mõtle puhtust, sest ma pidin oma klaasi veini
tagasi saatma, kuna klaas oli must (seal olid kellegi huulepulga jäjed peal). Mercur
oli mega hubane ja kui mul oleks võimalus olnud oleks sinna diivanile magama
visanud.


Homme on siis kella nelja paiku äratus, sest kell 07:10 läheb lend tagasi
Münchenisse. Ma juba ootan. Aitab küll hotelli elust ja vasakpoolsest
liiklusest.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s