272 päeva jäänud

Paraku olen ma viimase ajal nii kiire elutempoga, et ei jää eriti aega maha istuda. Ja kui jääb siis ei ole eriti viitsimist enam miskit kirjutada. Aga täna ma võtsin end kokku ja panin jälle mõned read blogisse.

Pulmade koha pealt oleme nii palju teinid, et otsisme lõpuks välja fotograafi. Esimene keda me tahtsime on paraku rase ja ta ei olnud kindel, et ta minu pulmadeks pildistama jälle hakkab. Aga ta saatis mulle nimekirja paari inimesega keda ta soovitab. Lisaks uurisime Juliaga, kes on ka mu peapruutneitsi ja siinkohal ka ainuke pruutneitsi, ka muid kohalikke fotograafe. Sõelale jäi – Julia Kollmann. Mulle meedis ta pildistamise stiil. Ta saatis meile oma portfoolio ja erinevaid videosid mis ta teinud on. Lisaks enne pulma istume koos maha ja räägime läbi mida me temalt ootame.

Kuupäev on olemas, kinnitusmeil vajaminevate dokumentidega ka. Koht on kinni pandud… Nüüd hakkame tõsisemalt kutsetega tegelema.

Tegelikult on veel mega palju asju teha, aga enne tuleb firma finants aasta lõpp üle elada. See ongi tegevuses kogu aeg hoidnud. Üks tarnijatest keeras ka paraja pasa kokku… Aga noh, mis seal ikka… tuleb maha istuda ja tegutseda, tegutseda, tegutseda!

Veebruari kuu jooksul teeme siis loodetavasti kutsed ära. Siis on Michi 30. vaja orgunnida. Ja siis saab edasi mõelda. Tort, kleit, dekoratsioonid, menüü. Mega põnev ja tore 😍… Ma täiega naudin seda plaanimise ja uurimise aega.

Plaanimise ja uurimise koha pealt veel nii palju, et üsna mõnus on ajakirju lapata. Julia tõigi mulle alustuseks ühe Austria ajakirja. See nädal käisin ma Inglismaal ja korjasin lennujaamast endale paar ajakirja lisaks. Sealt saab päris palju ideid. Kus juures kleidi osas, soengu osas ja meigi osas on mul juba enam-vähem paigas mida ma tahan. Tordi osas samuti on idee olemas. Mis minu jaoks on kõige raskem on just see ruumi dekoreerimine. Aga sinna on veel aega. Lisaks ajakirjadele on veel abiks vabadrl hetkedel google, pintrest ja instagram. Fun, fun, fun. Ma elan nagu mingis mullis vahepeal.

Inglismaa reisi koha pealt nii palju, et see oli üsna väsitav ja lühike. Maastik mida möödame me sõitsime oli väga ilus, aga see oligi kõik… kahekümne tunnised päevad ja vähe und. Lisaks õnnestus mul jälle mingi viirus külge saada mis tõttu jälle nohu ja köha… Loodan, et kolm jääb kohtu seaduseks ja see saab olema viimane kord see aasta kui ma haige olen.

292 päeva pulmani

Lubasin kirjutada järgmine kord siis kui pulma kuupäev on paigas. Nüüd ongi see nii kaugel. Me abiellume Michaeliga 29.10.2016 Eberschwangis. Kuupäev sai mu ämma survel juba teisel jaanuaril paika, sest ta lihtsalt enne ei andnud rahu ja oleks kõik oma küüned ära närinud.

Korraldamisega oleme nii kaugel, et peokoht on olemas ja broneeritud. Valik sai üsna kiiresti tehtud. Sõelal olid kolm kohta. Üks oli selline ilusam talu taoline koht Loryhof, aga kuna see on üsna populaarne siin kandis just pulmapidudeks, siis ooteaeg sinna on kaks aastat. Me otsustasime, et koha pärast me kaks aastat ootama ei hakka. Teine koht oli liiga steriilne, väga kõrgete lagedega ja kõle ning iseloomutu – Panoptikum. Otsisme midagi veidi hubasemat. Sõelale jäi lõpuks Eberschwangi kõrts. Neil on seal saal kus saabki just selliseid pidusid pidada. Saal on üsna hubane ja sobib ka meie valitud toonidega kokku. Toidud on neil samuti suurepärased, kõik alati värsked ja regioonaalsed. Boonuseks on võimalus kohapeal ka ööbida.

Samuti on otsustaud ära mis värvitooni me lisaks valgele kasutame – selleks on siis oranz. See sobib sügisega hästi kokku ja on soe toon ka lisaks. Alguses ma kaalusin sinist, aga see jäi just oma külma oleku tõttu kuidagi võõraks ja pigem kaldub juba talve poole.

Külaliste nimekirja panime eelmisel nädalal paika, nüüd olen vaikselt aadresse korjanud. Plaan on siis jaanuari kuu jooksul paika saada kutsed ja nad veebruari kuu jooksul ära saata. Eks vaatab kui pika otsustusaja me anname, sest korraldada on nii palju ja ma ei taha viimase minuti stressi. Info saatsin tegelikult juba eile laiali, et inimesed saaksid oma puhkuseplaanid ära teha.

Laupäeval küsisin ka Julialt, et kas ta hakkab mu peapruutneitsiks. Tegelikult temast saab ka ainuke pruutneitsi ja tunnistaja ühes. Michael ei ole enda tuunnistajat välja valinud. Sabine survestab teda, et ta võtaks Fabiani, sest muidu ta solvub. Aga Fabiani mõttemaailm on nii teist moodi kui meie oma ja lisaks ta ei ole just kõige usaldusväärsem ja organiseeritum inimene. Eks see Michaeli valik ole. Ega selle otsustamisega kiire ei ole. Ma lihtsalt teadsin kohe keda ma küsin see pärast ei näinud ka mõtet oodata.

 Eesmärk on selle nädala jooksul eelarve paika panna ja ehk ka kutsete välimus ja tekst. Aga seda tõenäoliselt nädalavahetusel, sest enne ei ole ei aega ega energiat sellega tegeleda. Kuigi tahaks ja oi kuidas tahaks.

Nädalavahetus möödus välgukiirusel. Laupäeval käisime sõpradega väljas Johanni sünnipäeva pidamas. Laupäeva hommikul sai Michael  kõne kohalikult maalri firmalt, et kas ta äkki ei tahaks tulla ja hakata nende finantsjuhiks. Praegune juht läheb selle aasta jooksul pensionile ja neil oleks kedagi uut ja innovatiivset vaja. Täna õhtul läheb Michael ja vaatab firma üle. Kui talle see meeldib, siis läheb töökoha vahetuseks.

 Mul endal on aasta algus õnneks rahulik kui see pulma teema välja arvata. On küll vahva mõelda ja organiseerida, aga see tekitab parajat stressi ka. Aga see on üks kord elus nii, et ma püüan sellest kõigest maksimumi võtta ja iga hetke nautida. Once in a life time thing.

This lady is back

Mõtlesin, et ei ole päris pikalt enam sulge kätte võtnud ja kirjutanud. Aeg on kuidagi väga kiiresti läinud ja väga napikas olnud, mis tõttu invesreerisin seda muudesse tegevustesse kui blogi. Ikka vahel juhtub. Aga see eest nüüd pikem kirjutis.

 Mis siis vahepeal tehtud sai. Esimest korda elus võtsin osa Krampusest. Krampus on koletis kes tuleb päev enne Püha Nikolausi päeva ja karistab kõiki kes on halvad olnud. Me käisime seda näitemängu Salzburgis vaatamas. Oli väga vahva, aga ma oleks eelistanud kui nad mind käperama ei oleks tulnud. Eks ise olen süüdi, et sinna ronisin. Näitemäng ise oli väga vahva. Krampused tulid kaljude otsast köitega alla ja siis hakkasid lapsi otsima ja suvaliselt andsid ka ülejäänud rahvahulgale vitsa. Lisaks oli natuke tulemängu ja lõpetuseks ilutulestik. Natuke tüütu oli, et etendus hakkas 45 minutit hiljem pihta kui oleks pidanud.

 Samuti käisime Wolfgansee jõuluturul, aga see oli nii paksult rahvast täis, et minu jaoks oli ainult järve ääres olemine see mõnusam osa. Jõulu turg oli ka tagant järele mõeldes lahjaks jäänud. Ei olnud enam nii suurt valikut kohalikke spetsialiteete mille pärast tasus sinna alati minna. Kõigele lisaks oli ka 15 soojakraadi ja puudus jõulutunne.

Peale seda oli mul peas vaid töö, töö ja veelkord töö. Ma ei tea miks aga oli tunda, et on aasta lõpp ja jäi mulje, et meil oodatakse, et me kahe nädala tööd ette ära teeme.

Enne kui isegi aru sain oli juba jõulunädal käes. Kuna mu vanemad tulid ka see kord meile jõule pidama siis tahtis Michael, et need oleks eriti ilusad.

 Esiteks oli (tegelikult siia maani veel on) kolme meetrine kuusk toas. Seda oli keerulisem ehtida ja see kord söögitoa asemel asetses see meil esikus. 

Siis oli meil plaanis teha nelja käiguline õhtusöök:

·         Lõhe sai

·         Pankoogi supp

·         Kalkun

·         Ahjuõun.

Michael kokkas kokkuvõttes pea kümme tundi järjest. Toit oli päris hea, kahjuks kalkun jäi natuke liiga kauaks ahju mis tõttu ta oli kuivema poolne. Aga arvestades seda, et Michael tegi kõiki neid roogasid esimest korda maitesid nad ikka väga hästi. Mu lemmikuks jäi Michaeli tehtud siidri kaste kalkuni kõrvale ja see supp oli ka mega hea.

25. detsembril käisime me nagu iga aasta Michaeli vanaisa juures. See õhtu oli üsna tore, aga täpselt sama nägu nagu iga aasta. Vastuvõtt Proseccoga, kook, siis veel joogipoolist, laulmine kuuse ümber ja Eduardi kõne ning siis soolane toit ja natuke istumist. Isegi jututeemad haakuvad enamasti. Anna oli ka palju aega toitudesse investeerinud ja jause oli väga maitsev. Minu jaoks oli kõige toredam, et mu vanemad ka kaasas olid. Mõnus oli lobiseda ka n.ö. „omade inimestega“ ja ka selle üle oli mul hea meel, et nad said ka sellest osa, mida ma pean iga aasta Austrias üle elama.

26. vara hommikul startisid mu vanemad Eesti poole. Me järgnesime neile paar tundi hiljem ja sõitmise asemel eelistasime lennata. Sai siis NAG ära proovitud. Tegelikult kõik sujus väga hästi. Kuskil ei olnud järjekordi ja check in-ist kuni me turvaalal sees olime kulus heal juhul viisteist minutit. NAG-ga oli täitsa ok lennata, kuigi lennuk oli suhteliselt vana juba, aga 2,5 h-d talus ilusasti ära. Osade inimeste käitumine jäi soovida, aga sellel ma pikemalt ei peatu – lollakaid on igal pool.

Hotell oli ka täitsa ok. Minu jaoks jäi puhtus soovida, sest viiendal päeval tundsid juba talla all liivateri, kuigi me olime väga hoolsad ja välisjalanõudega ikka mööda tuba ringi ei jooksnud. Aga mulle jäi mulje, et vaip tolmuimejat selle aja jooksul ei näinud kui me seal olime.

 Mulle jäi see kord siiski maal olemisest väga puudu. Tegelikult me Michaeliga arutasime päris mitu korda, et enam otse hotell minna ei taha. Tahaks ikka järgmine kord maale.  Mingi hetk tekkis tüdimus hotellist ja päevad muutusid üsna ühetaolisteks. Muidugi sai Michaeliga räägitud, maailma asju arutatud, linna vaadatud ja elu nauditud.

Vana-aasta päev ja õhtu erinesid teistest ikka täielikult. 31. Detsembri hommikul peale hommikusööki läksime me Michaeliga jalutama. Me ei olnud veel eelneva paari päeva jooksul vaateplatformidele jõudnud ja Michael tahtis seal ära käia. Võtsime siis jalad selga ja ronisime Toompeale. Eismene vaateplatform seal Kohtu tänaval oli rahvast üsna täis. Üks hulljulge tibi ronis mööda äärt samuti ringi. Otsustasime edasi minna sinna mere poolsele platfromile, kus peaaegu mitte kedagi ei olnud.

Siis me vaatasime seal ringi ja Michael hakkas siis rääkima, et me ole üsna kaua juba koos olnud ja ütles mulle ka täpse aastate ja päevade arvu. Ma muidugi ütlesin talle vastu, et hea, et tal seegi kuupäev meeles on, sest mu sünnipäeva ta ikka ei mäleta (hotelli check-inides ei tulnud talle see järjekordselt meelde). Ja siis vaatasime veel ringi ja siis võttis ta sõrmuse välja ning küsis kas ma tulen talle naiseks. Mina sealt alates väga palju enam ei mäleta, sest see oli ikka pars šokk. Aga ma olevat küsinud, et kas ta mõtleb seda tõsiselt. Ja Michael olevat mult ikka mitu korda küsinud kuni mu jah sõna sai.

 Pärast seda küsimust jalutasime hotelli ja tähistasime seda sündmus natuke iseksis kuni oli aeg vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal me istusime lauas mõnda aega ja jutustasime niisama. Väga tore oli, Michaelile meeldib ka see traditsioon väga, et me nende juures vana-aasta õhtul kõik koos istume.

Pärast seda läksime me  pirukad ja kingikotid kaenlas Michaeliga tagasi hotelli ja chillisime niisama kahekesi. Sai isegi telekast veidi vana-aasta õhtu programmi nautida. Meil oli ka kokku lepitud, et saame mu vennaga Vabakal kokku. Aga teatud hetkest ei olnud mul enam mingit telefoni ühendust. Esimesena andis alla Whatsapp ja peale seda muud vidinad. Kahjuks Harrit ma ei näinudki, sest noh ei teadnud kummas Vabaka otsas ta oli.

Nautisime siis Tallinna ilutulestikku seekord Michaeliga kahekesi, mis oli ka väga kena. Kuna väljas oli ikka väga külm ja tuuline, siis me otsustasime, et see aasta lähme pigem varem tagasi hotelli. Kokkuvõttes sai tegelikult kuskil kella kaheni ringi chillitud ja siis magama mindud. Vähemasti oli enesetunne esimesel jaanuaril hea.

 Esimese jaanuari veetsime rahulikult ja laupäeval viiski järjekordne NAG lend meid tagasi Münchenisse.

Kui me koju jõudisme ilmus sinna ka Michaeli ema, kes väga tahtis kihlumist tähistada. Ma polnud veel selle mõttegagi ära harjunud ja tema hakkas juba kuupäevadest, kleidist, soengust jne. rääkima. Tunnistan ausalt, et see oli mulle natuke vastukarva. Ma saan aru, et ta mõtles seda kõike hästi, aga ma ei taha, et keegi ilma minu palumiseta midagi korraldama hakkaks. Aga jah… Õnneks jagas Michael minuga sama tunnet, sest ta palus oma emal veidi maha rahuneda ja küünte närimise lõpetada.

Tegelikult praeguseks on kuupäev enam-vähem paigas ja ma tean enam-vähem mis stiilis pulm ja selle „värvid“ tulevad. Aga sellest siis kui oleme kuupäeva ka Austria ametiasutustes ära kinnitanud ja natuke argipäevaga edasi liikunud.