This lady is back

Mõtlesin, et ei ole päris pikalt enam sulge kätte võtnud ja kirjutanud. Aeg on kuidagi väga kiiresti läinud ja väga napikas olnud, mis tõttu invesreerisin seda muudesse tegevustesse kui blogi. Ikka vahel juhtub. Aga see eest nüüd pikem kirjutis.

 Mis siis vahepeal tehtud sai. Esimest korda elus võtsin osa Krampusest. Krampus on koletis kes tuleb päev enne Püha Nikolausi päeva ja karistab kõiki kes on halvad olnud. Me käisime seda näitemängu Salzburgis vaatamas. Oli väga vahva, aga ma oleks eelistanud kui nad mind käperama ei oleks tulnud. Eks ise olen süüdi, et sinna ronisin. Näitemäng ise oli väga vahva. Krampused tulid kaljude otsast köitega alla ja siis hakkasid lapsi otsima ja suvaliselt andsid ka ülejäänud rahvahulgale vitsa. Lisaks oli natuke tulemängu ja lõpetuseks ilutulestik. Natuke tüütu oli, et etendus hakkas 45 minutit hiljem pihta kui oleks pidanud.

 Samuti käisime Wolfgansee jõuluturul, aga see oli nii paksult rahvast täis, et minu jaoks oli ainult järve ääres olemine see mõnusam osa. Jõulu turg oli ka tagant järele mõeldes lahjaks jäänud. Ei olnud enam nii suurt valikut kohalikke spetsialiteete mille pärast tasus sinna alati minna. Kõigele lisaks oli ka 15 soojakraadi ja puudus jõulutunne.

Peale seda oli mul peas vaid töö, töö ja veelkord töö. Ma ei tea miks aga oli tunda, et on aasta lõpp ja jäi mulje, et meil oodatakse, et me kahe nädala tööd ette ära teeme.

Enne kui isegi aru sain oli juba jõulunädal käes. Kuna mu vanemad tulid ka see kord meile jõule pidama siis tahtis Michael, et need oleks eriti ilusad.

 Esiteks oli (tegelikult siia maani veel on) kolme meetrine kuusk toas. Seda oli keerulisem ehtida ja see kord söögitoa asemel asetses see meil esikus. 

Siis oli meil plaanis teha nelja käiguline õhtusöök:

·         Lõhe sai

·         Pankoogi supp

·         Kalkun

·         Ahjuõun.

Michael kokkas kokkuvõttes pea kümme tundi järjest. Toit oli päris hea, kahjuks kalkun jäi natuke liiga kauaks ahju mis tõttu ta oli kuivema poolne. Aga arvestades seda, et Michael tegi kõiki neid roogasid esimest korda maitesid nad ikka väga hästi. Mu lemmikuks jäi Michaeli tehtud siidri kaste kalkuni kõrvale ja see supp oli ka mega hea.

25. detsembril käisime me nagu iga aasta Michaeli vanaisa juures. See õhtu oli üsna tore, aga täpselt sama nägu nagu iga aasta. Vastuvõtt Proseccoga, kook, siis veel joogipoolist, laulmine kuuse ümber ja Eduardi kõne ning siis soolane toit ja natuke istumist. Isegi jututeemad haakuvad enamasti. Anna oli ka palju aega toitudesse investeerinud ja jause oli väga maitsev. Minu jaoks oli kõige toredam, et mu vanemad ka kaasas olid. Mõnus oli lobiseda ka n.ö. „omade inimestega“ ja ka selle üle oli mul hea meel, et nad said ka sellest osa, mida ma pean iga aasta Austrias üle elama.

26. vara hommikul startisid mu vanemad Eesti poole. Me järgnesime neile paar tundi hiljem ja sõitmise asemel eelistasime lennata. Sai siis NAG ära proovitud. Tegelikult kõik sujus väga hästi. Kuskil ei olnud järjekordi ja check in-ist kuni me turvaalal sees olime kulus heal juhul viisteist minutit. NAG-ga oli täitsa ok lennata, kuigi lennuk oli suhteliselt vana juba, aga 2,5 h-d talus ilusasti ära. Osade inimeste käitumine jäi soovida, aga sellel ma pikemalt ei peatu – lollakaid on igal pool.

Hotell oli ka täitsa ok. Minu jaoks jäi puhtus soovida, sest viiendal päeval tundsid juba talla all liivateri, kuigi me olime väga hoolsad ja välisjalanõudega ikka mööda tuba ringi ei jooksnud. Aga mulle jäi mulje, et vaip tolmuimejat selle aja jooksul ei näinud kui me seal olime.

 Mulle jäi see kord siiski maal olemisest väga puudu. Tegelikult me Michaeliga arutasime päris mitu korda, et enam otse hotell minna ei taha. Tahaks ikka järgmine kord maale.  Mingi hetk tekkis tüdimus hotellist ja päevad muutusid üsna ühetaolisteks. Muidugi sai Michaeliga räägitud, maailma asju arutatud, linna vaadatud ja elu nauditud.

Vana-aasta päev ja õhtu erinesid teistest ikka täielikult. 31. Detsembri hommikul peale hommikusööki läksime me Michaeliga jalutama. Me ei olnud veel eelneva paari päeva jooksul vaateplatformidele jõudnud ja Michael tahtis seal ära käia. Võtsime siis jalad selga ja ronisime Toompeale. Eismene vaateplatform seal Kohtu tänaval oli rahvast üsna täis. Üks hulljulge tibi ronis mööda äärt samuti ringi. Otsustasime edasi minna sinna mere poolsele platfromile, kus peaaegu mitte kedagi ei olnud.

Siis me vaatasime seal ringi ja Michael hakkas siis rääkima, et me ole üsna kaua juba koos olnud ja ütles mulle ka täpse aastate ja päevade arvu. Ma muidugi ütlesin talle vastu, et hea, et tal seegi kuupäev meeles on, sest mu sünnipäeva ta ikka ei mäleta (hotelli check-inides ei tulnud talle see järjekordselt meelde). Ja siis vaatasime veel ringi ja siis võttis ta sõrmuse välja ning küsis kas ma tulen talle naiseks. Mina sealt alates väga palju enam ei mäleta, sest see oli ikka pars šokk. Aga ma olevat küsinud, et kas ta mõtleb seda tõsiselt. Ja Michael olevat mult ikka mitu korda küsinud kuni mu jah sõna sai.

 Pärast seda küsimust jalutasime hotelli ja tähistasime seda sündmus natuke iseksis kuni oli aeg vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal me istusime lauas mõnda aega ja jutustasime niisama. Väga tore oli, Michaelile meeldib ka see traditsioon väga, et me nende juures vana-aasta õhtul kõik koos istume.

Pärast seda läksime me  pirukad ja kingikotid kaenlas Michaeliga tagasi hotelli ja chillisime niisama kahekesi. Sai isegi telekast veidi vana-aasta õhtu programmi nautida. Meil oli ka kokku lepitud, et saame mu vennaga Vabakal kokku. Aga teatud hetkest ei olnud mul enam mingit telefoni ühendust. Esimesena andis alla Whatsapp ja peale seda muud vidinad. Kahjuks Harrit ma ei näinudki, sest noh ei teadnud kummas Vabaka otsas ta oli.

Nautisime siis Tallinna ilutulestikku seekord Michaeliga kahekesi, mis oli ka väga kena. Kuna väljas oli ikka väga külm ja tuuline, siis me otsustasime, et see aasta lähme pigem varem tagasi hotelli. Kokkuvõttes sai tegelikult kuskil kella kaheni ringi chillitud ja siis magama mindud. Vähemasti oli enesetunne esimesel jaanuaril hea.

 Esimese jaanuari veetsime rahulikult ja laupäeval viiski järjekordne NAG lend meid tagasi Münchenisse.

Kui me koju jõudisme ilmus sinna ka Michaeli ema, kes väga tahtis kihlumist tähistada. Ma polnud veel selle mõttegagi ära harjunud ja tema hakkas juba kuupäevadest, kleidist, soengust jne. rääkima. Tunnistan ausalt, et see oli mulle natuke vastukarva. Ma saan aru, et ta mõtles seda kõike hästi, aga ma ei taha, et keegi ilma minu palumiseta midagi korraldama hakkaks. Aga jah… Õnneks jagas Michael minuga sama tunnet, sest ta palus oma emal veidi maha rahuneda ja küünte närimise lõpetada.

Tegelikult praeguseks on kuupäev enam-vähem paigas ja ma tean enam-vähem mis stiilis pulm ja selle „värvid“ tulevad. Aga sellest siis kui oleme kuupäeva ka Austria ametiasutustes ära kinnitanud ja natuke argipäevaga edasi liikunud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s