Michi 30

Nüüdseks on Michaeli kolmkümmend üle elatud ja vaikselt kipub rutiin tagasi tulema. Viimased kuu aega korraldsime ja plaanisime Michaeli sünnipäeva üsna intensiivselt. Kuna kõigil on nii erinevad päeva graafikud siis sai enamus asju läbi whats appi korraldatud.

Esmaspäev 21.03 läks nagu plaanitud. Me alustasime hommikut mõnusasti Schlumbergeri sektiga ja sõime hommikusöögi. Kella 11 paiku vedas end kohale Johann ja pool tundi hiljem tuli ka Fabian. Kell 12 lõunal käisime küla kõrtsis söömas. Kell 14:00 olime me jälle kodus ja kell 14:45 helistas juba Johann, kes oli samuti koju läinud, et tal ei lähe auto käima ja kas Michael saab talle järgi sõita. Suure torinaga sõitis Michael siis oma sõbrale järgi. Samal ajal helistas talle ka Julia, et ta ei saa tulla kuna peab kauem Slazburgis tööl olema, mis oli muidigi vale ja ta ootas juba mu märguannet, et nad saaksid Sabine juurest minema sõita.

 Sel hetkel kui Michael ära sõitnud oli, helistasin ma kõik läbi, et nad võivad tulema hakata. Kuskil poole tunniga oli meil maja esine dekoreeritud ja plakat üles pandud. Peale seda kui kõik oli ette valmistatud ja laud kaetud sai Johannile märguanne antud, et on aeg tulema hakata. Michael oli ikka päris sõnatu kui nägi, et kõik ootavad teda terrasil sekti klaas käes. Ta ei rääkinud esimesed kaks tundi suurt midagi.

26. märtsi elu ja olu ta teadis enam vähem juba ette, sest Sabine ei suutnud oma suud kinni hoida ja vihjas talle ühte-teist. Mind see muidugi õnnelikuks ei teinud, sest need mängud pidid ka üllatus olema.

Esimene mäng oli siis palvus. Julia luges “tänu palve” ette. See oli selline pila palve kus kõik rääkisid kaasa. Tekst oli lihtsalt naljakas ja mingit “piinliku” momenti sellega ei kaasnenud. Lihtsalt sünnipäevalaps sai tähelepanu keskmesse toodud.

 Teine mäng leidis aset enne õhtusööki ja see koosnes pila mänguasjadest. Näiteks kuna Michaelile käivad naabrid närvidele ja ta unistab uuest elukohast sai ta kingiks maja – mis oli tegelikult mängumaja. Ja siis üks kingitus oli auto – BMW – Brot mit Wurst (Sai Vorstiga), siis ta sai sinna otsa veel mähkmeid, peegli ja pakisupi. Igal asjal o noma n.ö. tähendus mis läks sinna BMW kilda.

Kolmas ja viimane mäng oli “beebi toitmine”. See seinses siis selles, et Sabine oli meisterdanud ühe suure lina kuhu olid kinnitatud sipukad ja lõigatud kätele augud ja peale augud. Michael pidid ühest august pea läbi panema ja käed sipukatesse jalgadeks. Ma pidin ka kaasa mängima ja minu käed läksid siis läbi nende aukude. Eesmärk oli siis Michaeli ilma, et ma tema nägu näeksin toita ja joota. Esimeseks oli kohe Bacardi breezer lutipudelis, siis beebitoit. Vahepeal pidin ka tema nägu puhuastama. Siis oli salaami pulk, õlu ja sigar. Pärast videot vaadates oli ikka päris lõbus.

 Kokkuvõttes võin öelda, et me jäime kõik peoga rahule. Väga lõbus ja tore oli, ning mõnus oli Michaeli ka vahelduseks üllatada ja tema käest kontroll olukorra üle ära võtta.

Update – Ma olen ikka veel siin

Nonii, jälle pikem vahe vahele tulnud kirjutamises ja väheke vett on merre voolanud. Veebruari elasin kenasti üle. Miks üle? Sest me frimal on Veebruar majandusaasta lõpp ja kuna ma ikka rügan kahel positsioonil siis läks väheke kiireks.

Märtsi algus on samuti kiire olnud aga õnneks mitte nii suur katastroof kui Veebruar. Ütlen päris ausalt, vaikselt tekib tunne, et tahaks puhata. Esimene puhkus on aga alles mais. Lennukipiletid Eestisse on juba ostetud. Seekord tulen Eestisse kaheks nädalaks ja Julia koos oma elukaaslasega tuleb nädalakeseks samuti koos minuga kaasa. Loeme juba päevi ja ma üritan välja mõelda mida kõike võiks ette võtta. Tõenäoliselt veedame paar päeva ka Tallinnas. Aga eks näeb, sinna on veel kaks kuud aega.

Hetkel on täies hoos Michaeli kolmekümnenda sünnipäeva plaanimine. 21. märtsiks ütlesid kõik talle ära, et ei saa tulla. Tegelikult plaan on selline, et Johann helistab talle kella kahe paiku, et tal on auto moororiga midagi lahti ja, et ta ei julge sellega enam sõita. Eesmärk on Michael kella 15:00 paiku kodunt minema saada. Kell 15:00 tulevad külalised. Austrias on selline traditsioon, et iga juubeli puhul tehakse plakat. Meil on see juba valmis ja me riputame selle siis kell 15:00 ülesse. Samuti on meil tort juba tellitud ja väikese näksi korraldan ma ka ära. Kui Michi hakkab kodu poole liikuma, siis seisame kõik õue treppidele vahuveiniklaas käes ja tervitame teda. Tal ei ole sellest hetkel väiksematki aimu. 26 märtsil korraldame siis „ametliku“ pralle. Meil on ka paar mängu välja mõeldud millest Michaelil samuti aimu ei ole. Pidu hakkab palvusega. Julia on preester ja loeb siis peo alguse palvuse ja kõik peavad lonksu veini jooma ja kaasa lugema. Palvus ise on pilatekst ja väga naljakas. Teine mäng näeb välja selline, et on kotitäis kingitusi. Näites, auto ja siis kingitus on mudelauto. Kokku on 12 sellist kingitust. Mull ei ole kahjuks enam meeles mis need kõik on, sest selle osa korraldab Sabine. Komas mäng pidi ka mulle üllatus olema, nii et eks näeb. Ma ootan põnevusega Michi reaktsiooni juba. Aga poolteist nädalat veel ja need lähevad kiiresti. Ma pean veel paar fotot plakati jaoks organiseerima ja siis me oleme valmis kõigeks.

Paar korda oleks peaaegu Michaelile ka vahele jäänud. Eelmine nädalavahetus heilstas Michael oma sugulased läbi, et kas nad ikka tulevad tema sünnale. Kuna mul oli juba ette kokkulepitud nendega, et kõik ütlevad 21. märtsi puhul ei ja 26. märts on kindel jah, siis vanaisa ajas kõik totaalselt sassi. Ta ütles, et ta tuleb 21 aga 26 mitte. Järgmisel päeval sai siis see viga parandatud ja vanaisa naine Anna ütles, et vanaisa ajas kuupäevad sassis ja nad ei saa 21 tulla. Michael oli ikka mega pettunud. Teine olukord oli see, et kuna ma ise torti küpsetada ei saa ja teised on sel päeval tööl, siis ma tellsin küla pagarilt tordi. Ma proovisin teda terve päeva kätte saada, aga ta ei võtnud vastu. Õhtusöögi ajal järsku helisies telefon ja pagar helistas. Ma pidin Michaelile ütlema, et tööasjad ja siis lukustasin end vannituppa ja tellisin tordi ära. Michael vaatas mind väga skeptiliselt ja küsis mitu korda, kes helistas. Kuna mul on ka firma telefon siis ma arvan, et talle tundus veider, et keegi tööjuurest mu personaalsele telefonile helistab. Aga siiski mul on tunne, et see seik on nüüdseks ära unustatud.

Lisaks kõigele oleme tegelenud ka oma pulmakutsetega. Alguses mõtlesime, et teeme selle fototega, aga siis jõudsime järeldusele, et see võib väga valesti minna. Siis leidime netist ühe meile sobiva kutse formaadi. Kahjuks, ei olnud võimalk näha proovi varianti kuidas need välja näevad enne kui nad tellitud ja postkastis. Kokkuvõttes oleme otsustanud, et läheme kohalikku trükikotta Michaeli sünnipäeval, kuna meil mõlemal vaba, ja vaatame mida nemad pakuvad.

Spordiga on nii, et ma veebruari jooksul trenni väga ei jõudnud ja märstsis on ka väga raske olnud ree peale saada. Hetkel on tulemus miinus viis kilo. Järgmisel nädalal on mul kindel plaan oma tagumik jälle trenni vedada, sest see tundub kõige paremini mõjuvat ja lisaks enesetunne pärast trenni on ka tunduvalt parem. Pöidlad pihku, et ma saan oma laiskusest üle.