Tervitused

Hello, thank you, cheese, yes, no, good bye… sõnad mida oskab öelda üks daam inglise keeles Alsace külas, kes meile veini proovida andis.

Ma ei ole pikemat aega enam oma blogisse miskit kirjutanud. Põhjuseid on erinevaid aga nagu tavaks saanud on peamine aeg. Sellel ma peatun kunagi hiljem. Hetkel chillin ma Leonbergis (mitte väga kaugel Stuttgartist) ja naudin 25 kraadist õhtut lossist millest on tehtud hotell.

Kogu see seiklus hakkas tegelikult juba reede õhtul. Kell 19:24 läks rong Passaust Würtzburgi. Kuna rong tuli Austriast, siis otsiti see Saksamaal läbi, et kindel olla ega mingeid pagulasi ennast kuhugi ära peitnud ei ole. Sõit iseenesest oli sündmuste vaene kui välja arvata need pidevad kõned, et kas minuga on ikka kõik korras kuna Münchenis keegi hull lasi inimesi maha ja terve linn pandi põhimõtteliselt kinni. Kuna aga mu rong läbi München ei läinud, siis mind see mitte kuidagi pidi ei mõjutanud.

Peale pea kolme tunnist rongisõitu jõudsin Würtzburgi. Minu saabumise hetkel oli ilm veel ilus aga kuskil 10 minutit hiljem hakkas vihma kui oavarrest tulema. Iseenesest ei olnud see halb, sest õhu tõmbas see klaariks. Hotell oli päris mõnus. Kahjuks olid me aknad tee äärde mis tõttu oli kogu tänava müra kuula.
Laupäeval hakkasime me siis emale autot otsima. Esimeseks kohaks oli meil valitud auto otse omanikult. Omanik oli hispaanlane kes ei osanud sõnakestki saksa keelt, mis tõttu vahendajaks oli ta sõber. Iseenesest olid nad sõbralikud, aga miski tundus veider, sest auto oli nende käes olnud vaid kuu aega. Lisaks rippus põrkraua vahelt mingi erk sinine riie… tekkis tunne nagu oleks seda parandatud. Edasi liikusime ühe Autohausi pole kus oli tegelikult täitsa kena Passat,. Lähemal vaatlusel selgus aga, et see auto oli mingi kõksu saanud. Kuigi mulje oli hea ja võimalus hinda alla saada sai selle auto puhul otsustavaks aeg. Me oleks pidanud üle tunni aja ootama kuni oleks saanud proovisime teha. Seega otsustasime, et lähme edasi.

Järgmises automajas, kus omanikeks olid vene keelt kõnelevad inimesed tegime ka oma proovisõidu. Sõelale jäi üks tumehall Passat. Edasi sõitsime ühte suurde Autohausi, kus tegelikult olid päris mitu huvitavat autot. Üks punane ja valge jäid silma. Punane tundus täitsa okei. Valged me nägime aga n.ö. korrastamata olekus, sellel olid sildid peal, mõlgid ja lisaks haises see suitsu järgi. See panigi mõtema, et mida kõike on võimalik auto n.ö. korda tegmisega ära peita… ehk siis langesid need autod meie jaoks välja. Kuna tundus, et aega meil on siis kimasime veel viimasesse kohta, aga kahjuks oli see kinni…

Edasi oli kell juba kaks ja oli aeg otsida miskit süüa. Natuke tiirutasime ringi ja isa üritas näidata ka ühte kuulsat seal kandi kloostrit, aga kuna kõhud olid tühjad ja paha oli olla otsis ta meile üsna kärmelt ühe söögikoha. See oli tüüpiline saksa kõrtsi taoline koht aga künka otsas ja mega vaatega. Peale sööki läksime me Kauflandi ja siis viis meid maaliline teekond Schwartzwaldis Silberbergi Schloss hotelli.

Täna hommikut alustasime me seal suure hommikusöögiga. Esimene osa teekonnast viis meid üsna kärmelt saksa poolsesse Alsace alale. Esimesena käisime me ühe farmeri veini keldris. See mees rääkis mingit kohalikku dialekti, mille dešifreerimiseks läks mul iga mu aju rakku vaja. Aga tegelikult oli see täitsa tore onu. Ta soovitas üle künka edasi minna… miks ma ei saanud sellest kohe aru ja mõtlesin, et äkki ajan ma miskit sassi, aga kuna teekond nagu nii üle künka viis, siis saimegi aru, et seal on kõik ületanud veinikeldrid. Meie teine peatus oli mäe otsas olevas lossis. Vaated olid imelised ja vein oli ka hea. See oli ka esimene koht kust me ostsime mullikat kaasa.

Edasi viis me teekond üle Reini jõe Prantsusmaale. Me eesmärgiks oli leida miskit söödavat. Nagu ma üsna kiirelt õppisin on pühapäeva lõuna menüü kas väga raskesti kätte saadav (ehk kas on koht kinni või siis peab reserveeritud olema) või maksis see hinge hinda. Õnneks kolmandal katsel leidsime me üsna kena kolme muna restorani kus saime kõhud täis. Isa sõi Tatar Le böfi, mul oli loom kastmega ja emal hanemaksa pasteet.

Peale seda jäi tee peale veel üks veinikelder kust oligi see tädi keda ma blogi alguses mainin pärit ja peale seda sõitsime läbi Strasbourgi ja heitsime pilgu hoonele mida kasutab europarlament kuu aega kaks korda aastas. Kahju oli vaadata, mis eesmärgiks euro liidu maksumaksja raha kasutatakse… aga noh, minul kirbuna pole siin palju ütlemist.

Edasi võtsime suuna öömajale. Õhtusöögina pidasime pikniku lossis olevas hotellitoas ja nautisime head juustu ja veini. Homme läheme edasi autot otsima ja eks näeb mille kasuks otsus langeb. Eks näeb kuhu meid homme see tee viib…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s