Osa 2

Aega võttis, aga asja sai. Ehk siis teine osa meie väikesest seiklusest.

Öö lossis ei olnud kõige rahulikum. Ma küll rongi ei kuulnud, aga osa inimesi startis hotellist juba kuskil kolme paiku öösel ja mitte kõige vaiksemalt. Kuna oli palav, siis oli mul ka aken lahti, mis tõttu oli väljas toimuvat ikka üsna detailselt kuulda.

Peale hommikusööki asusime teele, et emale auto ära osta. Isa oli veel hommikul natuke autosid uurinud ja avastanud, et neil on üks veel parem auto koos vastuvõetava hinnaga. Kuigi emal oli auto juba välja valitud, vaatasime ka selle üle. Tulemus oligi, et see netis vaadatud auto oli väga heas korras ja meeldis meile kõigile. Peale proovisõitu oli meil otsus üsna kiiresti tehtud.

Dokumentide korda ajamine võttis kuskil tund aega ja siis võis alata sõit Stuttgarti lennujaama poole, et rendiauto tagasi anda. Auto tagasitamine käis väga kärmelt ja edasi võtsime suuna Prantsusmaa poole läbi maalilise Schwartzwaldi. Enne Prantsusmaad aga tuli korra veel „vanamehe“ juurest läbi põigata ja eelmistele veinidele paar juurde osta. See kord ei võtnud meind vastu farmer ise vaid ma pakun, et tema tütar. Aga ka tema oli hästi sõbralik ja väga ilus naine. Peale farmerit põrkasime läbi veel ühest veinikeldrist, aga see oli nii uus ja steriilne, oli näha, et veini hinnale oli koha remont juurde pandud. 

Ma ei tea kuhu see aeg kadus, aga peale neid veinikeldreid oligi järgmine peatus Prantsusmaal olev öömaja, kus oli meil ka tellitud õhtusöök. Järgmise päeva öömaja oli aga meil broneerimata, mis tõttu ootas mind hommikul üllatus, et me sõidame tagasi Saksamaale. Isa oli öö jooksul apartmenti kinni pannud, mille üle ema megalt rõõmustas, sest see tähendas, et ta saab lõpuks ise kokata. Selle päeva eesmärk oli lihtsalt natuke ring shopata.

Alustasime Saksamaa outletits, kus aeg kadus nagu tina tuhka. Me jõudsime alles ühe poega valmis kui oli aeg jälle autosse liikuda. Edasi sõitsime järgmise outleti poole Prantusmaal enne mida tegime väikese söögi peatuse. Prantsumaa outlet jäi natuke alla Saksamaa omale, mis tõttu saime sealt kiiremini tulema. Järgmine peatus oli Saksamaa Real. Vahepeal hakkas meile muret aga tegema auto tagaratta juurest kostuv klopsimine.

Kuna kell hakkas viiele lähenema, siis oli selge, et kohe pannakse autotöökojad Saksamaal kinni. Mitte kuidagi ei õnnestunud meil leida VW töökoda. Reali kõval oli aga Fiati töökoda. Ma mõtlesin, et lähen teen kurba nägu ja äkki nad saavad edasi aidata või vähemalt vaatavad auto kärmelt üle. Ja tundus, et mu kurb nägu aitas, sest nad võtsid meid enne tööpäeva lõppu vahele. Autoga oli kõik korras, ainuke probleem oli rehv, see ei olnud päris ümmarugune, mis tõttu ka kogu see klopsimise taoline heli.

Peale Fiati lõpetasime ka ostud Realis ja sõitsime öömajja. Ema tegi meile maitsva õhtusöögi ja me chillisime niisama poole ööni ja jutustasime.

Järgmine hommik viis meid Schwartzwaldi Kella muuseumi. Tee sinna oli juba üsna siiru-viiruline, aga ilus. Enne muuseumi jalutasime natuke linnapeal ja vaatasime ka kellapoodidesse sisse. Need kellad olid nii armsad. Puidust, linnukestega ja üks kell oli Swarovski kristallidega kaetud. Peale seda viiski meid teekond muuseumi. Meil vedas kohe, sest natuke peale seda kui me sinna saabusime hakkas muusikaliste kellade etendus. Väga huvitav oli ka näha kellasid erinevatest sajanditest. Kui praegu kantakse kella käe peal, siis vanasti olid nad ka kaelas ja sõrmusena. Ja kui peenelt nikertatud kõik. Kokkuvõttes meeldis mulle see muuseum väga.

Peale muuseumi pöörasime nina jälle Prantsusmaa poole. Vahepeal tegime peatuse ühes kenas restoranis, kus aias jooksid ka flamingod ringi. Ma muidugi seda flamingode karja kohe tähele ei pannud. Ei tea… jäi kuidagi kahe silma vahele mis sest, et ma kohe nende kõrval seisin.

Peale kena lõunat oli järgmine sihtpunkt paar veinikeldrit, sest ma tahtsin Cremanti. Kuna Michaelile Prantsuse veinid mis ma tõin väga peale ei läinud, siis see kord ma veine enam ei vaadanud. Esimeses kohas olid täitsa okeid Cremantid. Teine veinikelder kus me käisime, vat seal olid mega head Cremantid ja ma sain sealt endale pulma hommikuks oma mullid kätte.

Edasi viis tee Kolmarisse mida kutsutakse ka “Väikeseks Veneetsiaks”. Me jalutasime natuke linna peal ja avastasime natuke enne sulgemist, et isegi turg on lahti. Turult haaras ema näksimiseks kaasa paar juustu. Peale Kolmarit käisime me ka poest läbi, sest otsustasime, et peame öömaja toas piknikku.

Tegelikult olime me kõik päevast üsna väsinud ja peale sööki ronisime tuttu. Paraku ma väga hästi ei maganud. Lihtsalt järsku ei tulnud und ja ma kuulsin igat autot mis mööda sõitis. Kui lõpuks rahunesid autod maha hakkasid sääsed pinisema.

Järgmisel päeval, peale kesist hommikusööki, suundusime Šveitsi poole. Ma ei tea miks aga need Prantsuse hommikusöögid mulle üldse ei sobi. Crossaint läheb veel aga need marmelaadi saiad ei ole üldse minu teema.

Šveitsi piir oli kuskil mümne kilomeetri kaugusel meie öömajast. Piir ise oli olematu. Üsna kärmelt peale piiri ületamist hakkasime ka künka otsa ronima ja siis tulime kohe kolinal jälle alla tagasi. Edasi viis teekond türkiissinise järve äärde. Nii nagu ka Austrias värvitakse Šveitsis järvesid. Need olid nii hele hele sinised. Aga ka jääkülmad. Me seisime emaga ühe järve ääres ja sealt lausa õhkas seda külma.

 Tegelikult oli ees üsna pikk päev ja mäkke ronimine. Enne mäkke ronimist tegime kärme lõuna. Ja siis sõitsime alguses mööda orgu enne kui hakkas mäkke tõus pihta. See orus sõitmine oli ka niiiiiii ilus. Oli näha kus kosed lume sulamisest alla jooksid ja lumised mäetipud. See oli nii ilus. Võimsam oli veel kui hakkasime mäkke ronima, sest mida kõrgemale me jõudsime seda ilusamaks vaated läksid. Need vaated on lihtsalt miski mida ma kirjeldada ei oskagi. Isegi varbad sai lumiseks.

Edasi viis teekond alla orgu ja siis jälle ülesse mäkke tagasi. Me jõudsime kokkuvõttes 2500 meetri kõrgusel ära käia. Need vaated ja liustiikud ja mägilambad…. Lihsalt nii ilus oli. Peale seda hakkas aga kõik alla mäge minema… sõna otseses mõttes ja ilma piireteta. Vahepeal oli päris hirmus lausa. Peale neid mägesid oli suud Lichtersteini poole. Sealt sõitsime üsna kärmelt läbi ja siis oligi Austria ja kiirtee.

Austrias ööbisime ilusas suusa piirkonnas Tirolis. Õhtul käisime mõnusas restoranis söömas. Ühtlasi oli see esimene õhtu kus oli mõnusalt jahe ja ma magasin mega hästi. Järgmisel päeval läks sõit edasi kodu poole. Kuna see rehvi logistamine oli üsna valjuks muutunud ja vanematel oli järgmisel päeval eest 2000 km pikkune sõit koju, siis otsustasime korra ikkagi VW töökojast läbi sõita ja ratas üle vaadata. VW mees ütles sama mis see Fiati mees, et rehv ei ole päris ümmarugne ja ütles, et kui me tahame, siis kõrval on rehvi töökoda ja nad vahetavad üsna kiirest revid ära. Kuna ei olnud mõtet autot lõhkuda, siis otsustasid vanemad selle asjadga kohe ühele poole saada.

Rehvi vahetus võttis tunnikese mille me sisustasime väikese shoppamisega kõrval poes. Edasi oli otse suund siis minu juurde. Ma ei tea kuhu see aeg libises aga kokkuvõttes enne välja minekut ei jõudnud ma ennast isegi korralikult korda teha. Aga see selleks. Väga tore reis oli ja nii kahju, et see aeg nii võrd kiiresti mööda läks. Ma ei saa üldse aru kuhu see aeg kaob… alles oli ju jaanuar.

Igal juhul veelkord aitähh ilusa nädala eest emale ja isale!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s