Pulmade organiseerimisest

No nii, nädalavahetus on möödas ja jälle olen Esmaspäeva lainel. Nädalavahetusel suutsime siis oma aia tööriistad ära sorteerida ja need oma ajutisse koju viia. Oma suureks rõõmuks avastasime, et me ei olegi väga palju kola kokku koguda jõudnud.

See nädal saab olema viimane nädal, kui me väga ei paki. Pigem sorteerime asjad ära ja koristame sahtleid. Siin kohal tervitused isale, kes ütleb, et sahtleid võib lõpmatuseni koristada. Me siiski kraamime sisu kastidesse ja mõttetu kraami viskame ära. Selle nädala eesmärkideks on ka korter ära puhastada ja aknad seal ära pesta.

Kuna nädalavahetus oli suhteliselt sündmustevaene ja ma ei taha hakata langema sorteerimise üksikasjadesse, siis ma mõtlesin, et räägiks natuke lähemalt kuidas me saime oma pulmad orgarniseeritud. 

Kuupäev:

Esimese asjana sai muidugi kuupäev ära otsustatud. 29.10.2016 – miks just see? Väga lihtne, kuna Austrias on 26.10 riigipüha ja 01.11 riigipüha ja me saime riigilt kolm päeva tasuta pulma puhul vabaks, tundus see valik kõige targem, sest siis sai järjest pikemalt puhata. 29, kuna see oli laupäevane päev. Ei mingit romatikat, ei mingisugust erilist päeva. Oktoober, kuna enamasti on see Austrias ilus ja värviline ning samal ajal ei ole liiga palav.

Dokumendid:

Kuupäev paigas, informeerisime kohe oma plaanist linnavalitsust. Seal oli küll kirjas, et aeg tuleb alles kolm kuud enne pulma kinni panna, aga nii kannatamatu nagu ma olin, otsustasin ma järgi küsida. See naine, kes meid ka paari pani, oli väga sõbralik ja ütles, et pole probeemi ja paneme kohe selle kuupäeva kirja. Lisaks saatis ta mulle nimekirja dokumentidest mis oli vaja organiseerida selleks, et abielluda. Nendeks olid siis rahvusvaheline sünnitunnistus, kehtiv isikut tõendav dokiment ja tõestus, et ma ikka olen vaba ja vallaline. Lisaks pidid see tõestus olema mitte vanem kui kuus kuud.

See ei tekitanud mingeid probleeme, kuna mul oli nagu nii eesmärk mai lõpp isamaal veeta. Kui ma aga dokumentidele järgi läksin perekonnaseisuametisse, siis oli see tädi sealt unustanud öelda, et osadele dokumentidele tuleb apostill hankida. Nii ma siis läksin lampi kohe peale perekonnaseisuametit, Eestis, notari büroosse ja niutsusin sekretärile oma kurva loo ära. Õnneks nad olid vastutulelikud ja peale 20 minutit ootamist olid mul dokumendid vormistatud. Aga sellega see saaga ei lõppenud. 

Kuna ma elan juba viis aastat Austrias, siis pidin ka selle kohta, et ma olen vaba ja vallatu kinnituse allkirjastama ja notari poolt allkirja kinnitama. Lisaks veel erinevad dokumentide vormistamise maksud jne. Kokku läks juba ainult dokumentide peale kuskil 500€.

Fotograaf:

Mida me ka üsna varakult organiseerima hakkasime oli fotograaf. See teema vääriks isegi omaette postitust kui aus olla.

Julia soovitas meile oma sõbrannat. Kahjuks oli tema rase ja ta ei olnud kindel, et kas ta oktoobris juba pidistada soovib. Aga ta oli nii kena ja ta saatis meile nimekirja fotograafidest kes temaga sarnases stiilis pildistavad ja keda ta hea meelega soovitaks. Nendest leidsime me tõesti väga sümpaatse fotograafi. Leppisime kõik kokku ja plaanisime ka kohtumise ära ning maksime ka ettemaksu ära.

Mai kuus sain siis temalt meili, et ups ma olen rase ja ei saa oktroobris teie pulma pildistama tulla. Ta maksis raha tagasi ja andis järjekordse nimekirja inimestest kes teda asendada saaksid. Me siis Michaeliga valisime ühe neist välja jälle piltide jne järgi. Esimest märki oleksin ma ise juba pidanud märkama, kui tal oli probleem sellega, et ta meie kanti tuleks ja kohad üle vaataks. Ei, ta tahtis Linzis kokku saada, sest tema jaoks oli meie juurde liiga pikk maa sõita. Ok. Me siis leppisime kohtumise kokku. Kohtumine oli ise OK. Aga me Michaeliga üldse ei tundund ennast temaga hästi. Ja lisaks hakkas ta rääkima kuidas me oma pulma organiseerima peaksime jne. No keemia üldse ei sobinud. Ehk peale arutelu otsustasime, et otsime teise fotograafi.

Sel puhul tuli meile Johann appi ja me leidisime tõesti inimese kellega me mõlemad sobisime. Kõik oli kokku lepitud ja organiseeritud ja siis tuli pauk. Vähem kui 24 tundi enne registreerimist saatis tüüp mulle Facebookis sõnumi, et ta on haige ja ei saa meid pildistama tulla. Kuna me ei sõlminud eel lepingut ei olnud sinna midagi teha. Muidugi üritasime teda telefoni teel kätte saada jne. Aga ei midagi. Hakkasime siis 28.10.2016 kell 12 paaniliselt fotograafi otsima. Õnneks leiduski Riedis üks naine, kes oli meid nõus pildistama. Ma ei ole pilte veel näinud, aga tal on 28 aastat pildistamise kogemust, nii et ootame põnevusega, kas see kõik tasus ära. Michael tundis ennast temaga suht mugavalt. Mina see eest olin veidi skeptiline, sest mulle see poose-poose ei istu. Aga eks näeb mis välja tuli.

Igal juhul tulevikuks soovitan fotograafiga teha eel leping ja lisaks sinna kinnitus, et kui peaks midagi juhtuma, siis tal on sama hinnaga asendus olemas ja vaba. Sest Wolfgangi asendus oleks meile topelt maksma läinud ja me otsustasime ise miskit paremat organiseerida, sest see neiu oli kka väga kallis.

Asukoht:

Asukoha valik oli üllatavalt lihtne. See pidi olema Eberschwangis ja pidi kodune olema. Kuna Eberschwangis oli täpselt kaks kohta kus pulma pidada saaks, siis me otsustasime kõrtsi kasuks. Hea oli, et me selle kasuks otsustasime, sest see teine koht pani kaks päeva enne pulma oma uksed kinni. Ma pean ütlema, et me jäime oma asukohaga täiega rahule. Esiteks me saime otsustada täpselt mis toidud ja kuidas me need soovime. Teiseks olid enamus magamiskohti võimalik samasse majja organiseerida. Kolmandaks on Uschi väga organiseeritud ja suuris kõik nii korraldada, et see oli täiuslik.

Kutsed:

Kutsete tegemine oli kõige raskem. Otsustamine kuidas välja näevad. Kellelt tellida. Palju maksavad. Mida sisse kirjutada. Ütlen päris ausalt, et kutsete stiil, tekst ja välimus mulle meeldis. Kahjuks värvi valik oli natuke piiratud. Aga siiski… nende peale läks viis tundi tööd ja sinna hulka ma ei arvesta arutamist. Võib öelda, et 100% ma nendega rahule ei jäänud, aga pean tunnistama, et see oli kõige pikem ja aega nõudvam arutelu kogu selle pulma protsessi käigus. Muud asjad said kärmelt otsustatud.

Toit:

Kuna oktoobris on ulukiliha värske ja saadaval siis me otsustasime, et üheks menüüks saab kitse seljafilee. Eelsroaks oli siis kas pannkoogi supp või nagu sügisel siin alati kombeks kõrvitsasupp. Pearoogadeks eelpool mainutud kits või siis samas kombinatsioonis siga. Nendele kellele midagi ei sobi Schnizel ja nendele kes liha ei söö pastaroog pesto ja krevettidega. Tordi organiseerisime kohalikult pagarilt. Kokku oli neli erineva maitsega torti: maasikas, kookos, schokolaad ja pähkel. 

Pagariga oli ka nalja. Me leppisime temaga kokku, et ühel pärastlõunal tuleme külla ja lepime kokku kuidas tort võiks välja näha. Nii me siis seisime tema ukse taga ja tuli välja, et ta magas. Ta vabandas, ta küll teadis, et me tuleme ja kalendris oli ka kirjas, aga ta unustas meid sel päeval lihtsalt ära.

Lilled:

Nende organiseerimine oli hästi lihtne. Mul paluti foto kaasa võtta mida ja kuidas ma sooviksin ja nemad siis panid kõik kirja. Päris ausalt lille seadjat ma usaldasi suhteliselt pimesi, sest meil on ennegi nendega kogemusi olnud ja nad ei ole meid kunagi alt vedanud. Lisaks tekitas usaldust ka see, et nad olid Uschiga juba rääkinud ja kõik osapooled olid paremini informeeritud kui meie ise.

Vidinad:

Kaamerad, mullitajad ja need väikesed kingitused. Peaaegu kõik said kohe peale külaliste kinnitamist ära tellitud. Kingitused sai USA-st toodud ja kõik oli üsna täpselt meil ka ära plaanitud. Nende vidinate puhul oli amazon mu parim sõber. Sealt saab suht hea hinnaga igasuguseid põnevaid asju ja ka ideid.

Bänd:

Selle lasime me Uschil organiseerida, sest meil ei olnud õrna aimugi kes on hea ja kes mitte. Austrias on valik nii kirju. Ursula siis uuris natuke ringi ja leidi meie bändi. Me jäime nedega väga-väga rahule. Mul on siia maani varbaküüned sinisest sellest lõputust kargamisest ja tantsimistest.

Riietus:

Sellega läks üsna lihtsalt. Michaeli ülikonna saime Outletist Grieskirchenis. Seal läks mega libedalt ja siis õmbleja sättis ka pikkused parajaks.

Mina sain oma pulmakleidi Salzburgist. Kokku proovisin ma kuskil kümmet kleiti ja minu valik jäi viiendale. See oli lihtsalt see õige. Nii lõikelt ja mugav oli ka. Kuskilt miski ei kraapinud. Ma otsustasin, et ma ei taha pikas kleidis abielluda, mis tõttu sai minu oma lühikeseks tehtud. Aga ma jäin hullult rahule selle teenidnusega. Samas kohas organiseeriti aksesuaarid, kingad ja õmmeldi kõik parajaks. Kleidi tõin koju kaks päeva enne pulma. Enne koju toomist sain seda veel kord proovida, et kas ikka veel sobib. Õmbleja pidi selle ikkagi natuke väiksemaks tegema, aga ma ütlen päriselt. I never felt prettier.

Sõrmused:

Sõrmustega oli üsna lihtne. Läksid kohale. Siis palus on välja valida viis sõrmust mis kõige rohkem vitriinis meeldivad. Kui need valitud pidime neid proovima. Lõpuks jäid sõelale kahes stiilis sõrmused. Edasi läks asi arvutisse ja programmiga pandigi kokku täpselt sellised sõrmused nagu me soovisime. Kaks nädalat ja olidki nad käes.

Juuksed:

Nendega oli ka veidi draamat. Esimene juuksur kelle juures ma käisin, tegi mulle mega vanamoodsa soengu. No kohe üldse ei sobinud ja mulle endale ka ei meeldinud, üks kõik kui väga ma ei üritanud seda endale ilusaks rääkida. Tuli siis otsida uus. Julia ja Sabine tulid ideele, et lasevad mulle tüdrukute õhtuks teise juuksuri juures soengu teha. Selleks juuksuriks oli me naaber. Ja tema tegi mulle minu jaoks sobiva soengu ja mulle see väga meeldis mistõttu panin just tema juurde aja kirja ja ütlesin esimesele juuksurile ära. Kui ei meeldi siis ei ole mõtet punnida. Pigem paar korda rohkem proovida.

Meik:

Meigikunstiku sain oma kosmeetiku käest. Tegelikult alguses küsisin oma kosmeetikult, kas ta teeks mulle meiki, aga ta ütles, et ta ei ole sellele spetsialiseerunud ja ta ei taha hakata katsetama, kuid ta soovitas ühte teist meikarit. Proovimeigi organiseerisin ma üsna varkault ja see pidas mega hästi palava suveilmaga vastu. Pulmapäeval tegi ta mulle ka peaaegu samasuguse meigi, aga miski pärast kui ma Julia presentatsiooni peale nutma hakkasin siis valgus see ikka nii laiali kui laiali. Ma määrisin nii enda kui ka Michaeli ära. Õnneks sai tänu emale ja Juliale see korrigeeritud ja pidu võis edasi minna.

 Nüüd sai organiseerimisest väikene lühikokkuvõte tehtud. Pulmadest endast kirjutan ma mõni päev hiljem. Aga nii palju ma ütlen, et see oli üks ilusamaid päevi mu elus ja selle tegid kõige erilisemaks inimesed kes võtsid vaevaks kohale tulla ja meiega seda jagada.

There comes a point in your life when you realize who really matters, who never did, and who always will.

Miskit uut üle pika aja

Tere! Olen jälle blogimise lainele jõudnud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja isegi mu nimi on vahetunud.

Viimasel ajal on olnud lihtsalt nii palju tegemist, et pole jõudnud mõeldagi sellele, et võiks miskit kirja panna. Esiteks on olnud hunnikus tööd, kuid tänu sellele, et mul on uus töötaja, siis hakkab mu töökoormus vaikselt stabiliseeruma.

Isklikul tasandil said siis pulmad peetud, maja müüdud, uus elamine organiseeritud ja maatükk soetatud. Tahaks kõigest ja kohe kirjutada, aga siis ma vist jäängi kirjutama. 

Alustan tagasihoidlikult ja kirjutan hoopis sellest mis meil sellel nädalavahetusel plaanis on.

Meil on eesmärk 7. detsembriks välja kolida. Kuigi maja üleandmise kuupäev on jaanuari lõpus tahame me nii kiiresti kui võimalik Eberschwangi peatüki ära lõpetada. Ma ei tea miks, aga millegi pärast on mul hea tunne, et see etapp läbi saab. Ma arvan, et asi on selles, et ma ei tundnud ennast mugavalt seal majas.

Esiteks see tee mis meie kõrvalt jookseb on nii vali hommikuti. Näiteks täna hommikulgi olin alates kella viiest üleval, kuna veoautod mis möödusid olid lihtsalt nii valjud. See ebastabiilne müra on nii kurnav, eriti suveti.

Teiseks oli/on selles majas mul tunne, et naabrid kogu aeg passivad. Mitte, et mul mingi paranoia oleks, aga majad on nii lähestikku ja lihtsalt ei ole seda privaatsfääri tunnet. 

Kolmandaks põhjuseks ja siis ka peamiseks on me naabrid. Kahe aasta jooksul ei ole me saavustanud ühist arusaamist millal võiksd suvel lärmakad peod lõppeda ja meie soovimatus politseid sellesse segada viiski meid selleni, et me otsustasime maja maha müüa.

Lisaks hetkeline turg, fakt, et Eberschwangis miskit müügis ei olnud ja intressimäärad tegid maja müümise väljavaate veelgi atraktiivsemaks, sest see lõi pinnase maja kiirelt ja meile aktsepteeriava kasumiga maha müüa. Nii ta siis läkski. Kahe nädalaga oli maja müüdud. Lõpuks läks ostjate vahel kakluseks, mis viis veelgi hinda ülesse. Igal juhul jäime me sellega rahule.

Kuna me ei olnud arvestanud nii kiire müügiga siis tekkis uus probleem. Kuhu me nüüd elama läheme? Ja ma pean ära mainima kõik see toimus parallelselt pulmade organiseerimisele. Ehk siis hakkasid intensiivsed korteri otsingud pihta.

Esiteks vaatasime me kuskil kaheksat erinevat riigile kuuluvat üürikorterid. Köik olid kuskil aastast 2000 ja üsna sarnased. Hinnaklass jäi 700-800€ vahele (komunaalid ja soojus sisse arvestatud) ja 70-90 ruutmeetrit. Probleem oli aga selles, et nende korterite puhul olid lisatasud nagu remondifond, millesse oleksime pidanud koheselt ca. 2000€ investeerima ja nendes korterites puudusid köögid. Lisaks oleks pidanud ise trepikoda kord kvartalis koristama ja parkimisplatsidega oli väike probleem. Kokkuvõttes oleks pidanud üsna palju raha kulutame, et üldse oleks saanud nendes korterites elada.

Siis me käisime vaatamas ühte maja mis oli kiirtee vahetus läheduses. Kui lärm välja arvata siis oleks see ideaalne olnud. Aga siin puhul jäi see üürimine katki üürileandja pärast. Lehes oli kirjas, et see maja on üürimiseks €650 kuus aga „külmalt“, see tähendas kommunaalkulud juurde. Paar päeva hiljem helistas ta Michaelile, et ta tahaks siiski 700€ üüri. Ja nii iga paari päeva tagant tõusis üür 50€ võrra kuni me saatsime ta kuu peale. Kui hakatakse juba nii käituma siis on probleemid ette programeeritud ja asjal ei ole mõtet. Lisaks sellele oleks pidanud veel sinna köögi sisse ostma ja üürile andja ei olnud kindel kui kõrged kommunaalkulud selle maja puhul üldse on. Eelis oleks muidugi olnud, et selle maja sisu oli täiesti uus. 

Nende kogemuste peale hakkas kassiahastus tekkima, sest me olime nii mitmeid kortereid vaadanud aga miski ei sobinud. Ja siis paar päeva enne pulma leidsime me oma uue kodu. Riedis. 100 ruutmeetrine rahulik (esmamulje) korter, kus on sees köök, kapid, osaliselt möbleeritud, maaluse garaaziga ja kojamehega. Ehk siis kõik on sees, mingeid lisatasusid ei ole ja mis kõige olulisem üür jääb ka normaalsuse piiridesse. Ja mis veelgi olulisem, lepingut saab vajadusel lõpetada juba ühe aasta pärast (väga paljud korterid olid miinimum ajaga 4 aastat). 

Ja nüüd nädalavahetuse juurde. See nädalavahetus on plaan kõik aia asjad Johanni juurde transportida. Nimelt ta andis meile oma isa firmas ühe tühja ruumi kuhu me oma mööblid ja asjad hoiule panna saame. Ma naiivselt loodan, et äkki saab miskit keldris veel ära teha ja ka köögis. Aga üle pingutama ei ole mõtet hakata. 

Austrias antakse ühest linnast teise kolimiseks 2 päeva tasuta vabaks. Kuna 8 detsember on vaba siis me kolime 7-9 detsember. Ma ei jõua ära oodata millal see läbi on. Aga jah, järgmised kolm nädalat mööduvad pakkimise ja kolimise tähe all.