Blogi uues kohas

Hei hopsti!

Otsustasin vahetada blogi platformi ehk liikusin Tumblrist tagasi WordPressi. See WordPressi konto on mul aastast 2010 juba. Vahepeal ma ei kasutanud seda, sest maht oli suhteliselt piiratud.

Tumblri konto on mul alates 2015 ja ma olen seda tegelikult üsna usinasti kasutanud. Kokku olen kirjutanud 88 postitust mis on nüüd ka siia blogiplatformile imporditud. Tumblril oli tegelikult sada häda mis mind häirisid.

Esiteks telefonist ja tahvelarvutist blogimine on Tumblriga mega tüütu. Pilte ei saa appide kaudu lisada, ehk siis tuleb minna läbi veebi, valida arvuti versioon mis on mega tüütu ja ka põhjus miks ma ei kirjuta nii tihti kui tahaks.

WordPressi disaini on lihtsam kasutada ja saab rohkem muuta. Lisaks ma näen kohe ära mis nägu mu blogi on arvutis, tahvelarvutis ja telefonis.

Lisaks saab WorPressis iga üks tellida blogi oma meilile, kommenteerida ja ma näen kohe ka statistikat. Samuti on võimalus panna postitusi parooli alla, mis annab mulle võimalusi vähe tundlikumaid teemasid või juttusid parooli all arutleda. Sellega jääb ära siis see välja ütlemine „su blogi on ju avalik“ ja kaob ära see pool võõraste inimeste arvamuse avaldamine vähe tundlikumate teemade suhtes. Ehk siis on mul suurem vabadus kirjutada millest ma tahan.

On muidugi veel väiksemaid asju mille kallal saan Tumblris norida, aga see selleks. Ma loodan, et meist saavad WordPressiga paremad sõbrad kui minevikus ja ma jään siia püsima.

Seniks aga tere tulemas Teele Blogisse!

Meie rutiinist

Täna on juba enesetunne täitsa inimese oma. Muidugi kümme tundi und kaks päeva järjest teeb
oma töö. Mul on enamasti vaja vähemalt 8 tundi und, siis tunnen ma end
täisväärtusliku inimesena. Vaadates oma une logi, siis enamasti ma magangi 7-8
tundi päevas, kui tööreis välja aravata. Tööreisil sain ma vaevalt 6 tundi
keskmiseks magamise ajaks.

 

 

Unega on näteks meil abikaasaga erinevalt. Tema nii palju und ei vaja kui mina ja näiteks lõunauinakuid
ei vaja. Mina olen aga unekott ja ma hea meelega magaks kas poole lõunani või
siis teeks võimalusel mõnusa kahe tunnise lõunauinaku. Suhte alguses vajas see
punkt kõige rohkem harjumist. Nüüd ongi nii, et Michael on õppinud pikemalt
magama ja ma olen hakanud varem üles tõusma. Ehk siis kuldne kesktee. Ja
nädalavehetuseti saan ma oma pika lõunauinaku enamasti ka.

 Nädala sees on tegelikult meil üsna kindel rutiin. Äratus on kuskil 5:30-6:15 vahel. Oleneb
kui magus on uni ja kui tihti me viitsime kella edasi lükata. Kus juures tõusmisega
on just probleem Michil. Sellest ajast kui me siin korteris elame on tal uni
palju magusamaks läinud. Magama läheme me 21:00 ja 22:00 vahel, oleneb kui
väsinud me oleme ja kui pikalt on tööl oldud.

Argipäeva rutiin on enamasti copy paste. Iga päev sama. Mina esimesena dushi alla, samal ajal
kui Michael end raseerib. Siis kui Michael pesus on siis teen mina
hommikusöögi. Hommikusöögi ajal arutame päeva plaanid üle. Näiteks hetkel on
teemaks maja asjad, kellele kes helistama peab ja mida organiseerima. Lisaks on
ka vaja mingid otsused ära teha. Peale hommikusööki riidesse ja kassi
pissikastid puhtaks. Pärast seda kiire meik ja siis tööle. Tavaliselt jõuan ma
tööle 7:30.

Peale tööd poest läbi, kui vaja ja siis koju. Siis naudime õhtusööki koos kus enamasti arutame
päeva teemade üle. Hetkel on jälle ka maja teema väga aktuaalne. Siis enamasti
jäävad köögi koristamine ja kasside asjad minu teha. Päeva lõpuks chillime me
teleka ees. Nädala lõpu poole käime vahest väljas. Kõlab ehk igavalt, aga me mõlemad
oleme rutiini inimesed ja meile meeldib see. Pigem tahas veel rohkem
stabiilsust ja vähe rahulikumat elu. Aga eks sellest saab ehk kahe aasta pärast
reaalsus kui oma kodu valmis. Kuigi ma ei ole kindel kaua see n.ö. rahu sealgi
kestab, sest kui maja valmis saab järgmiste projektidega tegelema hakata 😉 .

Kodus!

Jeeei! Olen jälle
kodus. Nii hea oli koju tulla. Mu kallis abikaasa oli kõik puhtaks küürinud ja
isegi värsked lilled lauale toonud.


Enesetunne oli
nii ja naa. Mega väsimus oli peal, kuigi lennukis sai magatud kuskil kaks
tundi. Aga lennukis magamine ei ole magamine. Lisaks oli nende meelelahutussüseteem
maas. See tähendas, et filme said vaid need vaadata kellel oli tahvelarvuti
kaasas ja aku laetud. Mina ei saanud kobiseda, mul olid kõik vajalikud asjad
olemas ja ma ei viitsinudki suurt midagi vaadata.


Maandusime
Münhenis kümme minutit varem. Kahjuks oli passi kontroll see kord nii aeglane,
et see üksinda võttis oma pool tundi. Siis pidin Sixtis 45 minutit järjekorras
oma autot ootama kuni sain kodu poole teele asuda. Ma ei tea mis geenius paneb
vaid kaks teenindajat pühapäeva hommikuks tööle.


Sõit ise oli suht
sündmustevaene kui välja arvata Vigneti tädi. See kukkus sõimama, et miks mul
sularaha ei ole. Ma haige ja väsinua ei viitsinud jaurata ja ütlesin talle
otse, et kui tema mu krediit kaarti ei taha siis ma sõidan need kümme kilomeetrit
ja ostan mujalt Vigneti. Ma tavaliselt ostan selle 30 km enne piiri olevast
tanklast. Lihtsalt mugavam on.


Kokkuvõttes oli
eilne päev suht sündmuste vaene. Käisime pikalt jalutamas ja Michi üritas mind
üleval hoida kuni eile kella kaheksani. Siis sain tuttu. Ma küll kõige paremini
ei maganud, sest ma olin suht tihti üleval, aga ikkagi parem kui ei midagi.


Kuna täna ei
tundud ma end ikka veel kõige paremini siis otsustasingi koju jääda. Hommikul käisin
arsti juures ja sain oma haiguslehe. Ehk lähen siis alates neljapäevast alles
tööle. Austrias on selles suhtes hea, et siin makstakse sulle palka edasi ja esimesest
haiguspäevast alates. Ehk siis pole mingit mõtet haigena ega  ka pool haige tööle pisikuid levitama ronida.

Hetkel pikutangi
diivanil ja mõtlen, et võiks väikese uinaku teha. Kodus on hea!

Igav…

Kuna lennujaamades pole suurt midagi teha, siis tekkis idee, et paneks vahelduseks oma mõtted kirja.

Tulsa: No nii. Nüüd lennujaamas. Üritan esimest korda blogi postitust läbi tahvli teha. Vabandan juba vigade eest ette ära. Kuskil tund on jäänud väljalennuni. Lennukit veel kohal ei ole. Aga see on kohaliku lennu puhul normaalne, et ta 20 minutit enne väljalendu jõuab.

Äratus oli täna kell 5 hommikul. Ma magasin suhteliselt halvasti. Kuidagi ei suutnud endale mugavat magamisasendit leida. Oma asjad sain mega kiiresti kokku pakitud ja kokkuvõttes jäi pool tundi isegi üle.

Enesetunne on täitsa okei. Hingata saan, aga nüüd on mingi köha alge tekkinud. Mul saavad varsti nohu tabletid otsa. Ma loodan, et nende mõju veab Münchenini välja. Või parem variant oleks, et ma olengi oma nohust enam-vähem lahti saanud. Igal juhul olen kuskil 20 tunni pärast kodus ja siis saab end normaalselt ravima hakata.

Peale rahulikku toimetamist enne hommikusööki hakkas jauramine pihta. Reklaamide järgi pidi restoran uksed lahti tegema kell 6:30. Ma siis kobisin kell 6:35 alla ja restoran ei olnud veel lahti. Kuna ma ei olnud ainuke ootaja, siis ma eeldasin, et nad jäävad hiljaks. Nii oligi. Nagu ma juba mainisin oli hotellis mega aeglane teenindus. Kokku võttis mu hommikusöök tunni. Oleks veel kauemgi läinud kui ma ei oleks hakanud pinda käima, et millal ma oma arve tasuda saan. Lisaks ei jäänud ma oma hommikusöögiga rahule. Tellisin endale omleti ja see ujus rasvas. Mingi osa sellest suutsin ma endale sisse ajada aga tervet ära süüa ei suutnud. No hakkas vastu. Nende rasvainel on minu arvates liisunud või maitse. Väkk!

Kuni ma hakkasin autot tagastama läks kõik üsna sujuvalt. Peale rendi auto tagastus punkti jõudmist ootasin teenindust aga kedagi ei tulnud. Kannatus ei ole mu voorus ja nii ma siis sõitsin 2 meetrit eemal asuvasse Nationali (rendiauto firma) teenindusse. Tädike hakkas jaurama, et ma olen vales kohas. Siis ma ütlesin, et ma tean, aga õiges kohas mind keegi ei teeninda, et äkki saaks keegi mu auto siin vastu võtta. Ei, see ei sobinud. Eks ma siis sõitsin lollakalt jälle tagasi. Siis tuli see sama eit ja kontrollis auto ära ja esitas arve. No ma ei tea. Oleks tahtnud halvasti öelda. Aga mis sa ikka lolli sõimad…

Õnneks läks pagasi ära andmine ja turvakontroll juba normaalsel kiirusel ja ilma vahejuhtumiteta. See kord ei imestanud keegi isegi selle üle, et mis riik see Eesti on. Kolm aastat tagasi olin ma tunduvalt huvitavam.

Igal juhul on kell 10:02 ja ma olen juba lennukis. Kuidagi hea tunne on, et saab siit ära. Hea uudis on ka, et Atlantas on ilus selge ilm. Jääb nüüd loota, et see püsiks.

Atlantas: Maandusin täpselt kell 13:00. Lend oli ok. Deltaga on mõnus lennata, sest ma saan oma tahvliga nende süsteemi logida ja filme vaadata. Atlantas on üsna tugev tuul, mis tõttu maandumisel raputas päris korralikult ja mul läks süda päris pahaks. Kuid suht kohe kui ma lennukist välja sain hakkas parem. Rõhkude vahetusega hakkas jälle mul tatt lippama. Oli lausa tunda kuidas see tatt liikuma sai. See oli veidralt hea isegi. Hetkel on kõik stabiilne ja hea on olla.

 Järgmise lennuni on pea viis tundi aega. Esimene probleem oli, et mis terminali ma minema pean. Kuna Atlanta lennujaam on nii suur, siis iga terminali näitab ainult enda lende. Õnneks on igas metroo peatuses ka interaktiivne kaart, mis näitab terve lennujaama lende. Ehk siis sain teada, et mu lend läheb E terminalist.

Lennujaam ise on super puhas ja hästi hooldatud. Ma siis haarasin ühe kiire Sushi lõunaks kui terminali jõudsin ja nüüd passin niisama. Pardale minekuni on nüüdseks kuskil kaks tundi ja ma olen terve terminali läbi marssinud. Ma arvasin alati, et reisi päevadel teen nii palju samme. Tutkit. Olen terminali kõik nurgad läbi kõndinud ja just ületasin 5000 sammu künnise. Eks ma lähen liigutan end natuke veel ja siis ongi aeg juba nii kaugel, et peab lennukisse ronima.

Hellou

Tervitused Tulsast!

Ma olen Tulsas tegelikult korra juba olnud, aga see oli jõulude paiku ja suhteliselt lühikest aega. Kõige rohkem näeb tööreisil olles kui on võimalus pikemat aega samas kohas olla. Vastasel juhul on pigem tunne, et näed vaid lennujaamu ja hotelle.

Seekord olen ma ühe tarnija juures ja nädalaega. Kahjuks tänu pidevalt puhuvale kliimaseadmele, mida välja lülitada ei saa, õnnestus mul endale korralik külmetus hankida. Mistõttu pole ma viitsinud oma nina hotellist välja pista ja olen pigem nautinud toateenindust. Korra käisin Sushit söömas, sest külmetuse alguses arvasin, et äkki aitab selle vastu vana hea soe Sake. Aga siiski mitte.

 Mul olid küll ennatlikult paar köhapastilli ja mõned peavalurohud kaasas, aga nendest jätkus täpselt kaheks korraks. Ehk siis pidin ette võtma retke kohalikku aapteeki. Kuna Austrias Ibuprofeeni enam käsimüügis ei müüda, siis täiendasin kohe lisaks ka oma valuvaigisti varusid. Valutava kurgu vastu leidsin super head pastillid. Kui neid võtta siis tekib selline tunne, et terve kurk on kaetud mingi kihiga ja valu pole üldse tunda. Nohuga on paraku raskem juhus. Käsimüügis olevad nohurohud aitavad siin vaid allergiate vastu. Ja oi kui närvi see ajab kui su nina on tatti täis ja sa ei saa hingata ja sulle igaüks pidevalt allergia rohtu topib ja noogutab jaa… jaaa… praegusel ajal need allergiad. Suht võimatu oli neile selgeks teha, et mul ei ole allergiaid. No mitte ühtegi ei ole. Eile siis pika pahandamise peale aapteekriga õnnestus mul mingi retsepti rohi välja manguda. See ikka kõige parem ei ole. Vähemalt sain täna öösel magada ja saan nüüd henam-vähem inimese kombel hingata.

Tulsa ise on üsna rahulik linn. Midagi eriti ei toimu ja inimesi on ka kuidagi vähe. Liiklust praktiliselt ei ole. See eest kõik on super viisakad ja kena on vaadata kuidas mehed naisi kohtlevad. Linn ise on üsna tööstuslik ja linna ümbrus tundub üsna vaene olevat. Minu arvates ei ole siin suurt midagi vaadata ega uurdia. Muidugi võimalus oleks sõita kaks tundi Oklahoma Citysse või siis üles otsida Route 66, aga see on ka minua arvates kõik. Ma isegi uurisin natuke mida vaadata, aga no päriselt mind ei huvta viie meetrine kullavärvi kaevuri kuju. Downtown on väga pisike. Kõik on käe ja jala juures kohe.

Shopata ma pole oma külmetuse tõttu üldse jaksanud. Pigem on tahtmine rahu saada ja omaette õhtu veeta. Nädala alguses kui mul oli veel hea olla oli siin kandis suur tormi oht ja lausa võimalus tornaadoks. Meedia tekitas parajat paanikat. Reaalselt aga tibutas korra vihma ja oli veidi tuulisem. Pöidlad pihku, et enam nii tormiseks siin ei lähe, sest ma asun homme tagasiteele ja ööd lennujaamas veeta ma ei taha!