Täna käisime siis uudishimust juba piilumas mis toimub me maatükikesel. Vaikselt oli ehitaja sinna konteineri ja vaja minevaid vidinaid toonud.  

Samuti saime tuttavaks ülejäänud naabritega, keda me enne ei tundnud. Või noh vähemalt mina ei tundnud. Nimed mulle meelde ei igal juhul ei jäänud.

Kuna Michael on Johanniga tülis ja on püüdnud viimased kaks kuud seda probleemi lahendada, siis mõtlesime, et prooviks veel kolmandat korda. Tüli alguse põhjus oli, et Johann valetas Michaelile. Mina juures ei olnud, aga igal juhul Michael oli tema peale solvunund. Kui Michael lõpuks valmis oli asja ära unustama oli Johann see kes oli solvunud. Igal juhul paras nõmedus. Nii me siis helistasime, et homme pannakse kopp maasse ja hakkab see kogu värk pihta, et lööks klaasid kokku ja unustaks selle lolluse. Aga ei. Ei soovita meiega suhelda. Lisaks nähvati, et üks redelitest on nende maatükil. 

Ok… palju õnne. Eks näeb mis saab 🙂