Kirjutatud lennukis

         No nii. Ma siin siis lõpuks Nordica pardal leian igavusest mahti miskit ka kirja panna.  Aeg on juba nii kaugel, et ma olen lennus Katrini pulma ja saan kaks täis päeva jälle Eestimaa pinnal veeta. Neli nädalat on möödas nurgakivi panekust majale. Neli nädalat tagasi samal ajal me naiivselt lootsime Michaeliga, et oleme selleks ajaks valmis. Aga ei veel läheb nädalake.

Täna said teise korruse välisseinad valmis ja lisaks basseini korpus. Mida on vaja veel teha? Vahelagi teisele korrusele, vaheseinad nii all ja üleval ja terass garaazi juurde ja siis maja taha. Ja siis on katuse panemise aeg… Me kavatseme järgmise nädala õhtud Michaeliga veeta vundamenti soojustades mis on ka pooleli, sest oleme pidanud kõige muuga ehitusel tegelema. 

Ühe päeva ma veetsin prügi sorteerides ja ära viies. Austrias on see eriti banaalne. Iga jumala erinev plasmass toode tuleb eraldi konteinerisse panna. Plastmass pudelid tuleb isegi värvi järgi sorteerida. Ja oumaigaad kui on miskit must, siis tuleb see üld prügisse viia. See enam ei sobi… ehk siis ideaalis peaksin ma oma prügi ka ära pesema. 

Aga jah, me oleme lootusetult maas oma ehitusega. Naaber kellega me nö läbi ei saa juba imestas, et miks meil nii kaua läheb. Vahe on aga selles, et me teeme korraga valmis nii palju kui on võimalik. Esiteks tuleb see odavam kui korraga kõik masinad koha peal on. Teiseks, meil ei ole mahti sada aastat ehitada nagu naabritel. Nad hakkasid alles nüüd kanalisatsiooni ehitama. Neil kühveldas kopp maja ees kaks päeva järjest… Kui meil läks see kõik ühes vundamendiga. Eks igale ühele oma. Lihtsalt mind häirib veidi, et nad topivad oma nina meie asjadesse… 

Üks tore näide kuidas nina meie asjadesse topitakse ja üsnagi pahatahtlikult. 15 august on Austrias vaba. Kuna Michael oli oma telefoni ema juurde unustanud siis viskasin ma ta ehitusele välja, et ta saaks oma korve punuda ja sibasin ta telefoni järgi. Paar minutit peale seda kui ma olin näinud tulid siis need samad imelikud naabrid oma künkakese otsast alla. Kuna üks neist oli elektrik siis tõenäoliselt eesmärgiga midagi nende maja juures vaatama. Michael punus oma korvikesi telliskivide taga, sest meie töödejuhataja Alex oli nad sinna ette valmistanud. Naabrid jäid siis teisele poole telliskive jutustama. Esiteks jäi neile ette naabrite maja, et nii noored üksinda seda ehitavad ja kindlasti on neil seal nii palju asju valesti. Siis jäi ette, et me hoiame oma ehitusmaterjali naabrimaatükil. (Kus juures me küsisme luba ja ta ütles, et kui me tahame võime selle ka üles künda, sest kuita kunagiehitab siis nagu nii künnab selle ülesse.) Milles siis see probleem oli? Probleemiks oli, et me kasutame liiga suurt osa maatükist ja keegi peaks sellest politseisse teatama. Ma ei tea mida see annab, aga nõmeda maigu jätab küll.  Lõpuks jõudsid nad oma jalutuskäiguga Michi vaatevälja ja olid veidi shokeeritud, et ta nende jutuajamist pealt kuulis. Aga jah, natuke ebameeldiv on selline olukord küll. Aga oli teada, et meie maja ja ehitusmeetod ja kiirus neile ei sobi. Mis seal ikka. Meile andis pank tähtaja, et peame 1. Jaanuar 2019 valmis olema… Meil ei ole võimalik 100 aastat ehitada…

Ehitusest nii palju, et esimesed kaks nädalat olid füüsiliselt katastroof. Kuna teine nädal nii kuum oli, siis hoidis keha ka vett kinni ja kõik läks paiste. See eest kolmandal nädalal ma vist jooksin sada korda päevas vetsu vahet. Nüüd on juba suht okei kuigi päeva lõpuks jalad ikka valutavad. Ehitajad on super. Fabian ja Michael panid meie ehituse juhile kohe hüüdnime predatori tapja… sest kui Schwarzenegger enam eijaksa, siis tuleb Alex ja lõpetab töö ära. Tüüp on 42, ta ei ole küll mega muskli mees aga tal on jaksu. Ta tõmbab end me büroo aknast vabalt käte toel sisse. Või siis treppide podestilt kohe teisele korrusele. Ja noh eks ta piinas Michaeli ja Fabiani omaa hullude ülesannetega ära. Vahva on aga see, et ta meie lollide naljadega kaasa läheb. Aga noh, me pole kunagi väitnud, et me oma nelja seina vahel täiskasvanulikult käitume. 

Mis mulle väga istub, et kogu aeg peab töö käima. Tööpäev hakkab kell 7. Selleks ajaks oleme me Michiga enamus ajast kõik tööriistad ja mördid ja värgid ette valmistanud. Enamasti nad on 15 minutit varem kohal (mida töö aja sisse ei arvestata). Esimene 15 minutiline paus on kell 9 kus ka einestatakse. Meil on kas vorsti või juustu võikud, sest pole aega kokata kui kõik meist tööd rügavad. Teine paus on lõuna ja jälle võikudega kell 12:30 30 minutit. Kes tahab sellele pakume ka õlut. Tavaliselt vanemad ehitajad joovad meelsasti ühe õlle lõunaks. Kell 15:00 on siis kohustuslik 10 minutit ja kella kolme õlu. See on üsna püha… kõik joovad. Kaks korda olen ma ka seda mängu kaasa teinud… a noh, ma ei jaksa pärast seda tööd teha… aga neil läheb hea tujuga edasi kuni 17:00. See kella kolme õlu on traditsioon. Meil on kokkulepe, et nad ainult ehitavad. Koristamine on meie probleem. 

Praeguseks olen ma juba nii ära harjunud, et ehitus käimas ja pidevalt on mingit sagimist, et natuke kahju on isegi, et see läbi saab. Samas saab ehk kunagi n.ö. oma elu tagasi. Me rutiin on hetkel küll väga ühekülgne. Kell 5 äratus. Pesemine. Hommimusöök. Kasside hommikusöök. Kasside kastide puhastus. Riidesse. Ehitusele. Kell 18:00 koju. Süüa. 30 minutit telekas. Teleka ees ära kukkumine. Magama minek… See hakkab ajudele ajapikku. Aga noh, pole palju jäänud… Ma usun, et kahe aasta pärast meenutame enamus asju positiivsetes toonides ja põneva kogemusena. Mis sest, et ma ei taha enam kunagi maja ehitada….

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s