Saagu valgus!

Kui vahepeal oli tunne, et midagi enam ei liigu ehitusel, siis viimase kahe nädaga oleme ikka päris kenasti arenenud. Esiteks on maja puhas. Me oleme seda juba kaks korda koristanud. Esimene kord viisime kõik need siseviimistluse jäägid välja konteinerisse. Teisel korral lasime elektrikud peale ja nad tekitasid uue sega-summa-suvila. Teoorias peaksid nad enda järgi need juhtmed kokku korjama, aga seda nad ei teinud. Igal juhul me veetsime pühapäeval kolm tundi juhtme jääke ja konisisd kokku korjates. See on nii rõve kui palju nad suitseavad. Reede ja laupäevaga korjasin ma kokku maja pealt KUUS tühja suitsupakki. Igal juhul eile keelasime me neil majas suitsetamise ära. Aitab küll. Naljakas oli kui palju kiiremini nad end liigutasid kui kogu aeg seda pläru nina all ei olnud. Positiivse noodi all saime me juba reedel elektri majja sisse. See tegi kuidagi väga õnnelikuks ja tekib juba tunne, et hakkame eesmärgile lähemale jõudma.

Pühapäeval oli ka ühel tisleri firmal müügi päevad, mis tõttu olid nad ka avatud. Meil oli selleks päevaks kokku lepitud, et me fikseerimie köögi plaani. Michil on juba pikka aega olnud unistus teppanyaki grill lisaks tavalisele pliidile juurde teha. Me leppisime kokku, et kui me hea hinna välja kaupleme, siis me võtame selle ära. Pühapäeval me kokkuleppele ei jõudnud, aga eile nad helistasid ja ütlesid, et nad aktsepteerivad me hinda. See tähendab aga seda, et me peame seina ühe augu juurde tegema ja seda üsna kiiresti, et teise ventilatsiooni jaoks ava teha.

Teine probleem mis me lahendama pidime on meie WC. Plaanilt ei olnud aru saada, aga kui WC valmis oli siis oli saime aru, et ruum on üli-pikk. Me otsustasime, et ei hakka seda trepi alust kinni müürima vaid teeme sellest panipaiga. Igal juhul leppisime tisleriga ka selle hinnas kokku ja varsti peaksime täpse plaani saama kuidas see välja nägema hakkab. Igal-juhul on nüüd meil hea koht kus saab tomuimejat ja muid selliseid pushastus töövahendeid hoida.

Lisaks on meie vann juba kohale jõudnud, sest see paigalatakse ka enne põranda valamist ära. See tuleb nagu meil Eberschwangis oli natuke põranda sisse ja ümbert siis plaatidega kaetud (ei pea väga kõrgelt sisse ronima). Lisaks pannakse täna meile vesi sisse, sest enam nii külmaks ei lähe. Austrias on põhimõtteliselt hetkel vara-kevad täies hoos. Isegi linnud on hakanud laulma. Majas on terassil õhtul päikese loojangu ajal nii mõnus istuda ja linnukesi kuulata.

Eile otsustasime ka ära millised päeikesepaneelid meil tulevad. Otsustasime selliste kasuks mis toodavad elektrit. Ainuke miinus on, et elektrit tuleb kohe kasutada, aga kuna meil lapsed nagu nii plaanis ja siis on päeva ajal ka suurem tarbimine, siis hetkel tasub meil just see variant ära.

Täna tõi DHL (ette helistamata) ka me vannitoa mööbli ära. Selle me tellisme netist ja hetkel tundub, et läks õnneks ja on täspelt selline nagu kirjelduses kirjas. Sellest, et Michael on viimased kaks ja pool nädalat kodune olnud on väga palju kasu. Ta on kõik pistikud lihtsamad elektri asjas majas ise paigaldanud. Lisaks nii palju pisikesi asju ette valmistanud, et nüüd on meil tõesti roheline tuli põrandaga pihta hakata. Täitematerjaliga alustataksegi neljapäeval.

Neljapäeval läheb Michi uude kohta tööle ja reedel siis kohe uute töökaaslastega suusatama. Kuna ta ei suusata, siis ma ei tea mis ta seal mäe peal pihta hakkab või aega õhtuni parjaks teeb, aga ma ei saa teda ka kuidagi pidi siin kohal aidata. Natuke nadi oleks kui ta kaasa ei läheks, vähemasti õpib kõiki inimesi tundma. Ma chillin siis laupäeva ööni (kuna Michi jõuab kesköö paiku) üksinda. Meil oli Johannaga kokku lepitud kinno minek, aga kuna ta onu suri nädalavahetusel ära, siis jääb see ära.

Pühapäeval kell 7 läheb mul lend Linzist Seattlesse ja Neljapäeval 8. veebruaril lendan ma edasi LA-sse. Seattle üle on mul hea meel, aga LA… no ma ei tea kuidas suhtuda. Vähemasti on seal soe ja ma maandun seal ca kell 14:00. Ma arvan, et ma viskan oma kohvrid hotelli ja lähen otse joones randa jalutama. See on ainuke koht mis mulle selle linna juures meeldib. Seattles tahaks shoppama minna. Lihtsalt on riideid vaja. Ma pole endale midagi pea kaks aastat enam ostnud ja mu kevade riided on üsna kulunud välimusega juba. Kuna pühapäeval on Superbowl ma loodan, et poodides on üsna vähe rahvast.

Head uut aastat!

Head uut aastat!

Hoiatan ette, et see kord tuleb pikk blogipostitus, sest ma pole järjekordselt pikka aega kirjutanud ning veidi hüppava struktuuriga, sest ma ei tea kust alustada ja millega lõpetada.

Meie uus aasta tuli väga rahulikult. Korra käis Sabine meil külas fondüüd söömas aga alates kella kuuest olime me kahekesi. Kümne paiku otsustasime, et lähme hoopis magama. Telekast midagi ei tulnud ja väsinud olime ka. Eriti mina, sest mul oli äratus juba kell neli hommikul, et lennujaama sõita. Sõidud ja lennud kulgesid probleemideta. Lennu magasin ma põhimõtteliselt maha.

Ilutulestikku me maha ei maganud, sest äratuskell helises meil 23:50 ja me vaatasime selle oma rõdult ära. See ei olnud midagi erilist. Eestis on ikka Vabaduse väljakul hoopis teine melu ja palju lõbusam. Peale ilutulestikku üritasime korra veel telekaga õnne, aga ikka ei tulnud sealt mitte midagi ja me kobisime magama. Ütleme nii, et kui meil on võimalus tulevikus uus aasta kuskil mujal vastu võtta kui kodus, siis seda me ka teeme. Veidi igav ja üksluine oli see aasta 2017 ärasaatmine.

Jõululaupäeva ja jõulu esimese püha veetsime me samuti kahekesi. Arvestades seda, et me üksida olime oli see ikkagi päris lõbus. Mõnus oli vahelduseks kahekesi ka aega veeta. Mingi hetk tekkis üksik tunne, aga mis seal ikka… Maja vajas õhutamist ja keegi peale meie seda ju ei tee, sest oleks olnud nõme Sabinet paluda, et ta ohverdaks oma jõulud meie maja pärast. See aasta me ei kaunistanud korterit üldse ja kuuske ka ei olnud. Esiteks ei tahtnud raha kulutada selle peale ja teiseks ma oli nagu nii kaks nädalavahetust enne seda ära olnud tööreisil. Siis olime me kõhugripis ja kogu aeg oli muud tegemist majaga, et ei olnud seda aegagi selleks, et midagi korraldada.

Samuti seekord ei teinud me mingit erilist jõulupraadi jõululaupäevaks vaid sõime praevorsti ja hapukapsast ning õhtul veidi juustu veini kõrvale. Jõulu esimesel päeval läks veidi lappama, sest hommikust me ei söönud kohe peale ärkamist vaid sõitsime maja õhutama. Kusagil kella üheteist paiku olime omadega valmis ja hakkasime kodus hommikusööki tegema. Hommikusöögiks olid röstitud crossantid koos munapudru ja lõhega, värskelt pressitud apelsinimahl ja sekt. 

Vahepeal käisime õhutamas jälle peale hommikusööki kahe paiku ja siis jõime sekti edasi. Mingil põhjusel keegi meist ei viitsinud midagi süüa teha mistõttu me ei sööndki midagi sel õhtul. Järgmisel päeval pidin ma juba kell 4 ärkama, et asuda Eesti poole teele. Sõit võttis veidi üle kahe tunni, kuna oli paks udu ja vahepeal oli nähtavus nii halb, et üle 80km/h ei saanud sõitagi.

Eestis käik oli tore. Kodus on alati hea käia. Kõik tehakse ette ja taha ära, ning sai nautida ema kokkamist täiel rinnal. Kahjuks ilm oli üsna hall ja päikest nägin ma alles viimasel päeval 30.12. Mul hakkas vaikselt juba tunne tekkima, et Eestis päike enam ei paistagi… 

Samuti käisime ema, isa ja tädi Vikaga „Minu veetlevat leedit“ Estonias vaatamas. Mulle väga meelids see etendus. See oli üsna täpselt filmi järgi tehtud. Osa laule olid natuke pikad minu maitse jaoks, aga see on pigem minu probleem. Kahjuks jäi jällegi tunne, et aega oli liiga vähe ja reis oli liiga lühike. Tahaks korragi nii kaua Eestis olla kuni isu täis saab. Aga noh mis teha… Mulle vist nii palju puhkust ei anta.

Majaga oleme nii kaugele jõudnud, et aknad on ees ja siseviimistlus on tehtud. Hetkel on peamine töö meil usinasti õhutada ja aknaid kuivatada. Hetkel on väljas külm ja aknaid terve aja lahti hoida ei saa mis tõttu hakkavad nad higistama. Kuna meil on puit aknad, siis tuleb vaadata, et nad väga märjad ei ole. Michi kuivatas aknaid ja õhutas usinasti kui ma Eestis olin. Üsna palju oli kuivand eilseks, aga noh see võtab ikka oma aja. Lisaks on meil juba garaazi uksed ja välisuks ka ees. Enam ilma võtmeta majja ei saa.

Järgmisel nädalal hakkame edasisi samme organiseerima. Tundub, et Austrias väga külmaks see talv ei lähe, sest hetkel lubab minimaalselt null kraadi järgmiseks kümneks päevaks. Vahepeal on isegi kolmteist kraadi sooja. Me hetkel hoiame pöialt, et äkki tuleb samasugune talv nagu 2014, kus me 9. veebruaril valasime betooni, sest väljas oli juba viisteist kraadi ja kevad möllas täies hoos. Sellel aastal ei tulnudki lund enam maha ja märtsi kuuks oli juba temperatuur 20 kraadi ringis.

Igatahes on meil vaja organiseerida järgmised asjad:

  • Alustuseks tuleb maja põrandad puhtaks saada, sest igal pool on kuhjakesed siseviimistlusest. Need kuhjakesed on nüüd piisavalt kuivad ja need tuleb majast välja viia. Selleks peame organiseerima prügikonteineri ja eks mingi nädalavahetuse veedame maja kraamides.
  • Kogu ülejäänud torustik koos äravooludega. See saab olema esimene asi järgmine nädal, sest see nädal on enamus Austria rahvast puhkusel.
  • Kamin. Sellega me ei ole isegi alustanud… Vähemasti idee on olemas mida me tahame. Sellega tegeleme ka järgmisel nädalal.
  • Siis kui torud on paigaldatud peab tulema põranda firma ja ära mõõtma kalded ruumides. Pärast mida pannakse paika põranda täitematerial.
  • Edasi tuleb panna kiht mis summutab heli. Ma ei tea kuidas see õige nimetus eesti keeles on. Selle paigaldame me Michaeliga ise.
  • Please seda heli summutavat kihti tuleb põranda soendus.
  • Lõpetuseks valatakse põrand. Hetkel on eesmärk põrand valada veebruari keskel. Muidugi oleneb see välistemperatuuridest, aga kui see nii edasi soe püsib, siis saame isegi varem kõigega alustada. Põrand peab kuus nädalat kuivama ja siis saab edasi mässata.

Nagu ma mainisin kõik see peaks juhtuma veebruari keskpaigani, ehk meil on miljon asja vaja ära teha ja organiseerida. Kui kõik plaanipäraselt läheb siis on väga võimalik, et me kolime juba mai kuus oma uude koju. Eile istusime majas ja juba unistasime järgmistest jõuludest. Plaan on proovida vanematele auk pähe rääkida, et nad järgmisel aastal jõuludeks meile tuleks. Tulete eks?

Siis sai vahepeal enne jõule Inglismaal ära käidud. Inglismaa hotellid, kui välja arvata need uhkemad lennujaamades, on kuidagi kulunud ja vanad. Dush oli näiteks selles Angeli hotellis Altonis täiesti koristamata. Igal pool olid veepritsmed jne. Hotelli kohta oli vannituba mu meelest ikka väga must. Igal juhul kui ma peaks sinna kanti kunagi jälle minema siis ma otsin midagi muud. Samas Gatwickis olev hotell oli mega mõnus jaõhtusöögi sõin ma mõnusas prantsuse restoranis. 

Kuna mu lend läks hästi vara, siis hommikusöögi sõin ma lennujaamas. Minu üllatuseks oli seal Jamie Oliveri restoran ja hommikusöök oli ikka mega hea. Täiega minu.

Lisaks Inglismaale käisin ka Torontos ja Tulsas. Toronto on ikka päris suur linn. Ma miski pärast eeldasin, et see on nagu Seattle. Aga ei. Seattle on palju pisem ja kompaktsem. Totontos on ka mega hull liiklus. Tänu Google kaartidele me siiski ummikus ei pidanud istuma ja üle 50 minuti meil ei võtnud see tööle sõit aega. Esimesen õhtul käisime Hy restoranis söömas. See oli stakehouse aga pigem uhkema poolne. Hea oli, et me otsustasime kohe esimesel päeval hästi sööma minna, sest ülejäänud aeg oli juba ette ära sisiustatud. Tarnija viis meid iga päev lõunale, ehk siis teisel õhtul meil suurt söögisu ei olnud ja me jätsime õhtusöögi vahele. Viimasel päeval Torontos organiseeriti meile lisaks lõunale ka õhtusöök mingis Jaapani-Ameerika fusiooni restoranis. Kõik mis pakuti maitses sarnaselt, sest igale poole oli ingverit sisse pandud. Lisaks olid tarnijal veel jaapanist külalised kelle ta ka kaasa võttis, mis tegi asja veel vähem personaalsemaks ja pooled jaapanlased jäid peale sööki laua taha magama.

Ühest küljest meeldis mulle Toronto, sest need pilvelõhkujad ja vaated olid ikka mega lahedad ning kui me ise restorane valisime, siis toit oli ka suurepärane. Hotell oli hästi mõnus ja täpselt kogu melu keskel. Lisaks kõik oli käe ja jala juures, kui vaid aega oleks olnud seda kõike nautida… Mis mulle ei istunud oligi just see melu. Toronto on ikka päris suur linn ja sinna on pakitud nii palju erinevaid kultuure ja inimesi. See kõik lihtsalt väsitas.

Tulsa oli jälle vastupidine Torontole, mu jaoks on see nagu nii pommi auk… Tühi, kesklinna saab mega kiiresti ja autosid peaaegu ei ole. Esimesel õhtul käisime Sushit söömas. Jah, sushi Tulsas. Aga mis keegi ei tea on see, et iga päev tuuakse värske kala sinna sushi restorani ookeani äärest. Miks? Sest nad ei ole ainukesed kes seda teevad. Mul on mulje jäänud, et mitu kalarestorani seal kandis tellivad kala ühest ja samast kohast, ehk kui suurem kogus sisse lennutatakse siis on ka odavam. Ja tõesti neil on mega hea mereandide valik ja super kalarestoran peaaegu tarnija kõrval. Seal ma käisin eelmine kord kui ma Tulsas olin.

Teisel päeval otustasime, et me hommikust ei söö, kuna tarnija juures saab nagu nii midagi ja õhtul tahtsime minna õigesse Ameerika BBQ restorani. Kahjuks kuna oli nii palju tegemist siis tarnija meile lõunat ei tellinudki ja kella kuueks õhtul olime me ikka mega näljased. Nii me siis jalutasimegi head ribi sööma. Ja tõesti see oli super hea. Ribi lausa kukkus kondi pealt maha ja seda liha ikka oli. Lisaks oli kõrval veelBirsket (aeglaselt suitustatud loomaliha), kartulisalat ja kapsasalat. Eelroaks jagasime me pulled porkiga natschosid. Igal juhul toit oli mega-super-druuper hea.

Siis kui me olime oma söögiga lõpetanud, küsis teenidaja, et kas me tahame kuhugi edasi minna, sest tema vahetus lõppeb veerand tunni pärast ja ta läheb sõpradega dringile. Eks me alguses natuke kahtlesime, aga kuna me olime kahekesi siis mõtlesime, et miks mitte. Kokkuvõttes avastasime, et igas teises hoones Tulsas on mingi baar. Esimene oli kohe söögikoha kõrval ja see oli mingi Iiiri pubi. Igal juhul oli neil menüüs kuskil 300 õlut seal hulgas ka Austria õlled. Ma pole suur õlle sõber ja ma jäin rosé juurde.

Teiseks kohaks osutus mingi 90ndate baar kus oli hunnikus vidoemänge ja viie dollari eest sai endale nendega mängimiseks münte osta. Ma proovisin mingit jooki mille nimi oli Hasselhof. See maitses nagu mullinäts ja oli ikka päris magus. Enam ma midagi sellist ei jooks. Üsna jura oli…

Kaks maja edasi oli mingi eriti räämas baar kuhu me läksime. Ma ei julgenud endam suurt midagi juua ja tellisin vee. Igal juhul välimuselt oli see baar õudne aga rahvast pungil täis. Kõik olid hästi toredad ja uudishimulikud. Ehk seal me sõbrunesime kohalikega ja osa neist ühinesid meiega.

Viimane baar kuhu me kaasa läksime oli üle tee. See oli mingis konserdi hallis ja mega suur. Samas üsna tühi. Seal jooksid mingid botoxi beibedringi kellel vist isegi silmavärv ei olnud päris nende oma. Igal juhul me jõime oma dringid seal ära ja liikusime tagasi hotelli. Ilm oli üsna külm ka juba. Kuskil miinus kümme oli. Igal juhul olime me kuskil kell üks öösel alles hotellis. Hommikul kell seitse oli äratus, et hakata kodu poole lendama. Kuna ma olin viimases kahes baaris vaid vee peal, siis ma tundsin ennast üsna hästi, aga mu kolleeg oli ikka päris kahvatu ja ei suutnud midagi süüa.

Lend tagasi läks läbi Chicago. Mulle meedis vaade õhust enne kui me maanduma hakkasime, sest nende kesklinn kulgeb mööda ookeani äärt pikalt, pikalt. Ehk õnnestub mul see kunagi ka maa pealt ära näha aga õhust tundus see ikka väga lahe. Tagasi lendasime Austrian Airlinesiga. Mis oli ikka ülimugav. Esiteks ei olnud see puupüsti täis aga lisaks on neil ikka ülimugavad istmed. Lennukiks oli vana Boeing 767-300. Ma juba põdesin ette, et jama lennuk, sest Deltaga lennates on see olnud iga kord katastroof… Kitsad istmed, vähe jala ruumi, vana tehnika, vana lennuk… Aga Austrian on oma lennukid ikka seest kenasti korda teinud. Mugavad istmed ja mõnusasti jalaruumi. Lennuk oli küll vana, aga see sisustus ja teenidus kompenseeris selle ära. Lisaks pool lendu sain ma magada ja lennuk maandus 50 minutit varem kui plaanitud Austrias. Viini lennujaamas oli ka teenindus kordades kiirem kui Münchenis. Lisaks sai auto ka kohe kätte. Münchenis on mul paar korda juba nii juhtunud, et ootad tundaega kuni saad auto. Ainuke miinus on, et Viinist sõidad ikka oma 30 minutit pikemalt koju ja nädala sees on üsna tihe liiklus võrreldes Müncheniga. Aga kuna me maandusime laupäeval, siis saime üsna kiiresti ka koju. Kokkuvõttes nägin uusi asju ja sain mõne kogemuse võrra rikkamas sellel tööresil. Kuigi ma jään ikkagi selle juurde, et Seattle on seal pool ookeani siiski hetkel mu lemmik linn.

Tagasi uue aasta juurde. Uusaasta lubadused on pigem tagasihoidlikumad ja realistlikud sellele aastal. Eesmärk on meil Michaeliga hetkele ja teineteisele keskenduda. Samuti tahaks mõnest kilost lahti saada, aga mingit dieeti pidama me ei hakka. Lihtsalt toitume targemalt ja paremini. Ehk siis rohkem juurikaid ja puuvilju. Vähem magusat ja veini. Rohkem liigutamist väljaspool ehitust.

Igast tahes head uut aastat, et see tuleks parem kui teised siiani on olnud!