Jälle üks nädal möödas

Nädal on väga kärmelt jälle mööda tiksunud.
Kuna ma eelmise nädala lõpetasin meie nädala ostukorviga, siis ma alustan see nädal, sellega mis välja tuli.

Laupäeval plaanisin ma sealiha teha. Kuna ma vaatan ALATI kuupäevasid, et kõige värksem meile lauale satuks, siis oli mul ruumi mängimiseks. Kus juures pakendatud juurikate puhul saab vaadata kui on kõrgem number, siis on see hiljem korjatud. Igal juhul, sealiha me ei teinud. Nagu ei tekkinud seda „suurt“ söögi isu. Michi ütles lõpuks, et tema tahab hoopis seda külmutatut pizzat. Ma ise tegin endale tuunikala mozzarella salati. Mul oli kodus salatimaterjal olemas. Nii läks mozzarella kohe käiku.

Pühapäeval tegime kala ära. Kala roast jäi keedukartulit järgi mille ma tööle kaasa võtsin ja sõin lõunaks kodujuustuga. Esmaspäeval sai siga ära tehtud ja teisipäeval kana. Kana oli siis riisi, teryaki ja juurviljadega (korralki mehine portsion sisaldas c.a. 500kcal, ma arvutasin selle huvi pärast välja).Kanast jagus kaheks päevaks. Samuti oleme hoolsalt puuvilju ja marju hävitanud. Üht-teist on neist veel järgi, see tähendab, et see nädal ma enam puuviljadesse investeerima ei pea. Lõunaks sõin ma enamuse nädalast tatraputru. Eile käisime me Ernestos kohtingul, ehk siis kodus ei söönud ja lõuna tegi firma välja kuna ma olin koolitusel. See nädal läks minul ei rohkem ega vähem kui 0€. Michi maksis eilse arve ja tellis enale üks kord 3€ eest lõunat. Nii, et hästi majandasime nädala see kord ära.

Mis on veel järgi on supimaterjal. Kuna ma seda lurri Michi suppi ei tee, vaid kavatsen korraliku supi teha, siis on mul selle jaoks paari asja veel vaja nagu näiteks kapsas. Igal juhul on mul nädala menüü enam-vähem paigas.

Täna teen siis pasta bologneset – ma pole seda 100 aastat teinud ja hull isu on selle järgi.

Homseks on plaanitud Risotto, sest noh… ma tahan seda. Ma olen kõikidest risotto retseptidest lõpuks enda oma leiutanud, mis on nagu väga hea.

Pühapäeval teen ma praetud kanafileed, seenekastme, kartuli ja juurviljadega. Samuti teen ma supi valmis, sest ma kavatsen selle tööle kaasa võtta ja sellest nädal aega toituda.

Esmaspäeval läheb jälle käiku mu kana teryaki roog. Michit ei tüüta vist see kunagi ära. Ma pean veel mõtlema mis ma kolmapäevaks teen, sest neljapäeval ma lähen kollegidega välja ja Michil on siis pizza päev. Samas on mul Cammemberti kodus ja sinna sobiks salat kõrvale. Eks vaatab, ehk hakkab midagi veel silma. Igal juhul on mul ostunimekiri juba paigas.

Nädal on iseenesest olnud üsna rahulik. Tavapäraselt tööd, ehk siis kui ma arvasin, et mul hakkab igav, tuli hulk tööd juurde. Lisaks veel üllatus koolitus ISO 14001 peale. Mis oli põnev ja keskkonnakaitse põhine. Koolitus keskendus CO2 jalajäljele, mis muutub aina suuremaks teemaks meie maailmas. Varsti on asi nii kaugel, et me peame hakkama mõõtma iga tarnija CO2 jalajälge ja see saab ka olema üheks kriteeriumiks, mille järgi peame tarnijaid valima. Nii surutakse peale, et USA ja Hiina peavad hakkama ka keskkonna teadlikumalt tegutsema. Muidu jäävad nad osadele klientidele lihtsalt mängust välja. Aga sinna on veel pikk ma. Igal juhul point oli selles, et kui me oma tarbimis kultuuri ei muuda, siis ühel hetkel surevad inimesed välja.

Majaga on nii, et see puhkab ja kuivab. Väga kenasti kuivab, sest aknad enam niiskeks ei lähe. Ma usun, et kuna nädala pärast lubavad Norrkad usinasti +10 saame hakata tegutsema. Täna läheme valime WC kapi välja. Meil on ju WC nii pikk, et me teeme sinna lisaks panipaiga. Homme valime värvid kaminaks välja. Ma arvan, et see tuleb üsna lihtne must-valge kamin. Järgmisel reedel läheme plaate välja valima. Keda meil veel ei ole on plaadi panija. Seda me otsime nagu tiku-tulega taga. No ei ole kedagi, kellel oleks aega plaatida. Ma loodan, et kogu me elu selle taha ei jää. Köök on tellitud juuni alguseks ja selleks ajaks peab põrand valmis olema. Keda meil veel vaja on maaler ja keegi kes teeb kips tööd ära. Meil on suures toas, söögitoas ja saunas ripplaed plaanitud koos valgustusega. Elektrikud on oma töö teinud (garaaz on veel tegemata aga majas on kõik valma), nüüd peaksime kellegi leidma, kes me laed valmis teeks. Ja noh põrand tuleks ka millalgi ära valada. Enne seda peame garaazi tühjaks tegema. Michi tahtis seda sellel nädalal teha, aga mu meelest ei ole -15 kraadiga ei mõnus ega mõttekas väljas jännata. Pigem siis juba järgmisel nädalavahetusel. Eks vaatab, ma üritan talle augu pähe rääkida, et me see nädal puhkame. Lisaks on mul hunnnnnnniiiiiik triikida ja kapp veel sorteerimata.

Elektrikuteg on nii, et meil pidi välis kardinate jaoks tulema üks tsentraalne lüliti. Elektrik aga unustas selle pakkumisse panna. Ta lubas meile küll mingit lahendust, kuidas me selle odavamalt saame, aga need asjad on hetkel ka elektrikute poolt tegemata. Pluss kõik voolu vägrid garaazi, et saaks garaazi uksi puldist lahti teha jne. Ühesõnaga hullult palju nipet-näpet.

Muidu on olnud rahulik. Kuna õhutama enam ei pea ja liiga külm on ka siis oleme nautinud rahulikke õhtuid koos. Varsti läheb aga jälle mässamiseks. Ma juba täiega ootan millal stabiilsus tagasi.

Väike nädala kokkuvõte

Ma olen juba viis päeva tagasi vihmases Austiras. Vihma hakkas alles täna hommikul sadama. Lõpuks ometi on pluss. Muidu on kogu aeg külm olnud. Aga tagasi kus mul pooleli jäi.

Viimane kord kui ma kirjutasin istusin ma restoranis ja nautisin mõnusat rooga. Seattles on tekkinud parematel restoranidel panna tipp kohe arvele otsa, et sul ei ole valikut vaid sa pead 20% automaatselt andma. See mulle ei meeldi, sest teenindus oli väga aeglane selles restoranis, mis tõttu ma hakkasingi kirjutama, sest mul oli igav. Esimese joogi sain ma pool tundi pärast tulekut. Ma poleks kohe kindlasti 20% andnud.

Järgmisel päeval läks siis kell kümme lend L.A.-sse. Ma ei tea mis mul nende navigatsioonisüsteemidega sellel reisil oli, aga Volvo navi viis mind ka mingid X-teed pidi lennujaama. Ma pidin vahepeal kinni pidama ja kontrollima, et kas ma ikka liigun õigesse kohta. Veidi hirmutav ka oli see tee, sest see viis läbi tööstusliku sadama osa mida ma ei olnud näinud. Samas lennujaama jõudisn ma ilma probleemideta. Check in käis kärmelt, aga turvas seisin c.a. pooltesit tundi. Kuna ma olin aga piisavalt vara hotellist lahkunud, siis oli mul piisavalt aega üks korralik hommikusööks süüa ja natuke ringi jalutada.

Kuna see oli kohalik lend, siis L.A.s läks lennujaamast välja saamine üsna kärmelt. Kuna mul oli aga autot vaja siis selle saamine võtab parajalt aega. Kokkuvõttes olin ma kella kolme paiku Hiltonis. Kuna ilm oli ilus ja ma tahtsin natukenegi päikes saada, siis ma võtsin jalad kõhu alt välja ja sõitsin Venice Beach’ile. Miks just sinna? Sest mu kolleegid ütlesid, et see on mega lahe rand. Siia maani olen ma käinud Manhattan Beachil, mis on mulle meeldinud.

Venice Beach mulle ei meeldinud. See oli hullult rahvast täis. Üsna palju oli pilves inimesi ja prükkareid. Ma üritasin end sellest mitte häirida lasta, vaid püüdsin vaiksemasse kohta jalutada, aga see suurt eiõnnestunud. Samas palmi vett on ilus vaadata. Siin siis mõned pildid rannast ja promenaadist.

Hotell ise oli täitsa mõnus. Hommikusöök rikkalik ja päris mitu söögikohta. Esimesel õhtul käisin ma Itaalia restoranis, kus Itaaliast oli asi ikka väga kaugel. Toit oli päris hea ja teenindus ka, aga pigem pakuti tavalisi ameerika toite nagu burksid ja steigid. Teisel päeval tellisin ma toidu tuppa, sest peale tööd ma üldse ei viitsinud ega jaksanud midagi teha. Selle päeva lõunal olime käinud mingis Pärisa restoranis. Tundus pigem selline kiirtoidu moodi koht ja toit oli päris huvitav. Mulle need vürtsid maitsesid.

Laupäeval hakkas tagasitee koju. Mingil põhjusel ärkasin kuskil kuue paiku. Rääksin Michiga veidi juttu ja siis vanematega. Kui vanematega oli kõne lõpetatud oligi aeg pessu minna ja siis sööma. Kahjuks ma sööma ei jõudnudki, sest mu kõht vedas mind alt ja ma veetsin hommikupooliku vetsu vahet joostes ja magades. Lõuna ajal pidin ma hotellist lahkuma ja siis oli mul juba täitsa OK olemine. Lihtalt tugev väsimus. Hotellist välja saamine võttis kuskil tunni, sest rahvast oli lihtsalt nii palju. Kokkuvõttes läks kuskil kaks tundi, et lennujaama jõuda ja kuskil tund, kuni olin kõikidest check-indest ja turvadest läbi. Ainuke asi mis ma süüa suutsin oli külmutatud jogurt.

Boarding lennule läks hästi kiiresti ja see oli hästi organiseeritud. See tähendas, et me startisime tervelt pool tundi varem kodu poole. Lennukis ma üritasin veidi süüa, aga midagi oli mu pastaga metsa läinud, sest kastmes olid veidrad tükid sees ja ma ei suutnud seda süüa. Pärast sööki jäin ma magama ja ärkasin alles siis kui me hakkasime Münchenisse maanduma. Edasine möödus samuti kiiresti ja ma olin kuskil viie paiku ilusasti kodus.

See nädal on möödunud töötähe all. Valentini päeval käisime Mehhiko restoranis söömas. Majaga on nii, et põranda täitematerjal peab veel kuivama. Ma eile käisin seal peal ja ta pole veel päris nii kõva kui peaks olema. Seal kus päike peale paistab on juba kuivanud aga näiteks esik tahab veel kuivada. Igatahes me enne märtsi midagi ei tee. Lisaks peab soojemaks ka minema. Ehk siis ootamise tähe all. Ma ise mõtlen nii, et meil on nüüd kaks nädalavahetust puhkust.

Sellel nädalavahetusel läheme me laupäeval Ernestosse hommikust sööma ja ma tahan peale seda oma kapi ära sorteerida. Kevad hakkab ka peale tulema (või noh, ma unistan pigem sellest, järgmisel nädalal lubab -12) ja tuleb vähe rõõmsamad riided välja otsida. Michil läheb oma uuel tööl ka hästi, tundub hetkel, et talle meeldib ja see võiks olla midagi püsivamat.

Hello from Seattle

Tervitused Seattlest. Hetkel ma istun Riederi restoranis ja joon mingit Ivani. Mõnusalt mõru on teine. Mu tööreis Seattles hakkab lõppu jõudma ja homme viib mind metallist lind Los Angelesse kus lubab 30 C sooja.
Enne kui aga ma Seattle juurde jõuan, väike uudis maja kohta. Meil on nüüd põranda täide tehtud. Michi jalutab rõõmsalt juba peal ka. See peab veel kaks nädalat kuivama siis tohib edasi teha. Austiras on temperatuurid päeval kuskil pluss viie kandis ja öösel kuni miinus seitse. Ega see põranda täitmine ilma viperdusteta ei läinud. Põranda valaja ei öelnud, et mingite torudega tekib probleem, kuna nad on liiga kõrgel. Lisaks on garaazis ka mingid torud liiga suured ja on oht, et põrand selle koha peal ei pea auto kaalule vastu. Ehk siis need asjad tuleb nüüd ümber teha. Õnneks see pole meie süü, mistõttu tegeleb sellega firma.

Nädalavahetuse veetsin ma üksinda. Michi oli suusatamas. Kuigi keegi tema suusakaaslastes mäele ei jõudnuki, sest tähtsam oli pigem see alkohoolne pool. Michi ei ole suusataja, aga ta ei ole ka väga pidutseja ja selle pärast oli see n.ö. suusa ekskursioon pigem piinapink tema jaoks. Igaljuhul jõudis ta koju alles laupäeval kell 23:00. Ma keeldusin magama minemast ja ootasin teda ilusti. Mis sest, et järgmisel päeval läks lend kell 7:00 Linzist.

Ärkama pidin ma kell 3:50. Kell näitas, et olin head kaks tundi maganud. Ega me ei läinud ju kohe magama kui Michi tuli. Me arutasime tunnikese tema muljeid. Auto mis ma sain firmalt oli Fiat 500. Õnneks olin ma eelneval päeval piisavat tark olnud ja konrollinud, et kas autol ikka Autobahni kleepekas ka on. No ei olnud ja ma olin selle eelmisel päeval ära ostnud.
Igaks juhuks panin ma Google Mapsi telefoni Linzi lennujaama asukoha, sest ma ei olnud kindel kust ma täpselt maha sõitma pean. Kui Torontos oli Google täiuslik kaaslane ja viis meid igast ummikust mööda, siis Austrias saatis ta mind üle põldude lennujaama. Vähemalt selline tunne tekkis mul. Lõpuks ma ei teadnud kus ma olen ja kas ma üldse lennujaama jõuangi. Aga jõudsin kell 6… Igatahes on meil reegel, et auto tuleb enne tagastamist ära tankida. Muidu maksame tankimise eest 70€ ise kinni. Tore oli aga see, et pühapäeval ei ole lennujaama ümbruses ükski tankla enne kuute avatud. Check in pandi aga kell 6:30 kinni. Ehk ma jätsin tankimata. Lennupilet maksab rohkem kui see tankimata jätmine. Lisaks kui on hea vabandus siis maksab ikka firma. Lihtsalt peab oma süütust tõestama ja ma saatsin kohe meili, et mul ei olnud võimalik tankida. Ma olen kindel, et mul ei teki probleeme sellega.
Pagasi ära andmine ja turvakontroll läksid sujuvalt, aga siis hakkas mul ninast verd jooksma. Lahmas ikka korralikult. Muidu oleks mul suva olnud aga seda verd lennujaama peldikus kraanikaussi loputada kui teised inimesed kaamelt pealt vahivad…. ei ole mu esimene valik. Lend Frankfurti läks tavaliselt ilma erilste vahejuhtumiteta. Frankfurti jõudes teadis sõber Google juba enne tahvleid kuhu ma minema pean ja see kord ta ei pannudki pange.
Kuna ma teadsin, et nagu nii istun ma järgmised 11 tundi lennukis, siis otsustasin ma terminal 1 Z osa otsast lõpuni läbi jalutada. Hea oli, et ma seda tegin, sest 11 tunni asemel chillisin ma sellel istmel 14 tundi. Lisaks ei saanud ma oma istet alla panna, sest mu seljas elas üks pikkade koibadega mees, kellest mul hakkas kahju. Ta ei oleks lihtsalt ära mahtunud kui ma oleks istme alla lasknud. Igal juhul kuidagi õnnestus Frankfurdi lennujaamas lennuk jääst vabastada ja peale kolme tunnist maa peal chillimist tõusu Boeing 747 lõpuks õhku. (See on see Gupi lennuk).
Lufthansa teenindus andis nõksa soovida, sest nad oleksid võinud rohkem vett pakkuda. Mul oli õnneks liitrine pudel kaasas aga see sai jube kiiresti otsa. Istmed olid üsna okeid… aga ma sain endale mõnusalt kange selja, kuna noh… oma seljataga istuvat inimest ei saanud ju piinata. Vaatamata kõigele magasin ma vähemalt 4 tundi lennust maha.
Seattlesse saabumine oli üsna sündmuste vaene. Kui ma hotelli viie paiku jõudsin otsustasin ühe pisikese uinaku teha. Ärkasin siis kell 19:00. Käisin mugisin üle tee Sushit ja magasi edasi. Tulemuseks oli see, et järgmisel päeval oli kell 2 uni läinud. Ma sundisin end veel 2 tundi magama… aga reaalselt ei tulnud sellest midagi välja.

Hotell on väga huvitav. Vana kohtub modernsega. Hotelli nimi on Theodor. See on tema renoveeritud nimi, vana nimi oli Roosevelt. Tuba on väike aga väga hubane. Ja ma magan nii hästi selles toas.

Aeg Seattles on üsna rahulik olnud. See ongi vist mis mulle selle linna juures meeldib. Suur linn, aga rahulik. Hea auraga ja ei tekita stressi.

Esimesel õhtul viis mind kolleeg kes siin elab mind välja sööma ja näitas mulle veidi linna. Tänu temale avastasin ma veelgi lahedama vaateplatformi. See asub Kerry pargis. See on see kuulus Grey Anatomy vaade. Mega ilus. Söögi koha pealt oli OK. Prantsuse köök. Aga no Prantsusmaal saab sama hinna eest ikka midagi palju, paju paremat. See eest Chremant oli tasemel. Eeloraks oli hanemaks ja pearoaks pork belly. Eelroog oli väga maitsev aga see eest pearoog… söödav ütleme nii. Polnud minu teema, sest see oli lihtsalt liiga rasvane. Ma olen seda enne Inglismaal prantsuse restoranis söönud ja see oli hoopis teine tase. Seattles ei olnud see krõbe ja no puhas pekk.

Teisel õhtul käisime tarnijaga ühe viina tootja juures kokteile proovimas ja ma sõin esimest korda makarone juustuga (Mac n’ Cheese). See oli täitsa O.K. aga enam ma seda sööma ei pea. Üsna üksluine teine. Aga ära proovitud sai!

Ja nüüd ma siis istund Riederis. Kõht on austreid ja kaheksajalga täis ning elu on ilus. Kui ma ise saan valida kus ma sööma minna tahan on see alati täiuslik. Aga need kohad on ka minu maitse ja isude järgi ju valitud. Ma küll see kord shoppama ei jõudnud, sest tööpäev venis pikaks ja tore ummik oli ka tagasi teel. Aga olemine ja tuju on head ning ma olen valmis L.A.-d vallutama minema.