Sevilla, L.A. ja San Diego

Ehk millal ma viimane kord kordus olin?

Tegelikult hakkab vaikselt mu tööreis lõpule lähenema. Homme läheb natuke peale kahte lõunal lend Los Angelesse ja siis edasi A380 Münchenisse. Maandun ma kella kahe paiku neljapäeval Münchenis. Reede võtsin ma vabaks, sest peale kolme nädalat eemalolekut oleks vaja üht-teist kodus ka teha ja lisaks ei ole mul eriti energiat tõenäoliselt tööl midagi mõelda, sest ma olen siinse ajaga juba nii ära harjunud. Ümber harjumine saab huvitav olema.

Aga ma liiguks tagasi kogu selle hulluse algusesse. Mu lend läks kohe peale lihavõtteid, mis möödusid meil üsna rahulikult, sest me tohtisime maja õhutada korra päevas ja korraga 30 minutit. Ühel korral käisid meil Fabian ja Sabine maja peal külas ja esmaspäeval tuli Sabine jälle külla.



Mu lend Sevillass läks kell kaks ja oli otselend Lufthansaga. Kuna meie firmal on komme tekkinud, et koondatakse kõik töötajad kokku ühte autosse ja kuna mina olin see kellel läks lend esimesena oli sõit Münchenisse minu jaoks üsna närviline, sest kõik oli viimasel minutil. Minu õnneks ei olnud liikluses mingit probleemi ja ma jõudsin ilusti tund enne lendu lennujaama. Lisaks ei olnud kuskil järjekordi ja mul oli käsipagas, nii et kõik läks sujuvalt.

Tavaliselt ei ole München – Sevilla otselendu, aga kuna Bayern München mängis Sevillas jalkat Sevilla meeskonna vastu, siis oli Lufthansa selleks otselennu tekitanud. Lennuk oli täis jalka fänne, ma olin nagu ainuke imelik, kes ei olnud punavalgesse riietatud, ega end õllest täis joonud. Lennuk lõhnas vist lõpuks higi ja alkoholi järgi kui me kaks ja pool tundi hiljem Sevillas maandusime. Mingid jalka prominendid oli ka Business Classis. Mina neist midagi ei tea, mis tõttu mul erilist vaimustust ei olnud, aga osa rahvast ikka kiheles ja ronis Business Classi pilti tegema.

Igal juhul möödus lend üsna kiiresti ja kõik kulges üsna sujuvalt kuni ma Sevilla kesklinna jõudsin. Mu hotell oli täpselt katedraali kõrval. Ma panin hotelli aadressi navgatsiooni süsteemi sisse ja siis hakkas trall pihta. Kuna see oli nii umbes 10 meetrit ühesuunalise tänava poole, siis muidugi arvas GPS ja Google, et ma peaksin terve Sevilla vanalinna läbi sõitma, et sinna jõuda. Hotelli nimi oli Donna Maria. Kokkuvõttes sõitsin ma vist hotellist viis korda mööda enne kui ma sinna jõudisn. Aga hotellini jõudmine oli paras katsumus.

Esimesel ringil ma panin kuskil nii pange, et sattusin jälle suurele teele. Teisel ringil sattusin ma mingite mega kitsaste tänavate vahele kus kummid krigisesid vastu äärekive… Aga see oli veel üsna lai tänav. Selleks ajaks olin ma juba hea tunni tiirutanud ja mõtlesin, et kolm on kohtuseadus. Kuna auto navigatsiooni süsteem andis vanalinnas otsad ja enam pilti ette ei võtnud, siis võtsin appi Google. Mis oli mega suur viga, sest see saatis mind nii kitsastele tänavatele, et ma enam oma jõududega välja ei tulnud. Ma olin ikka nii närvis juba ja kui ma pidin 90 kraadise pöörde tänaval tegema kus seina ja peegli kaugus oli 1cm ja kummid inisesid ikka väga kurja kuulutavalt vastu äärekivi. Okei, selle pöörde tegin ära, aga kaks pööret hiljem ja Google juhatamist olin tagasi samal tänaval siis oli selline tunne, et ma jätan selle paganama auto sinna samasse ja lähen kuhu iganes jala…

Minu õnneks märkas üks kohalik hispaania härra, kellele kuulus tapaste restoran minu veidraid manöövreid ja pakkus ilusas inglise keeles, et sõidutab mind minu autoga hotelli. Mul oli kopp nii ees, et ma andsin talle siis autovõtme ja ta viiski ming 500m eemal olevasse hotelli. Nemad on nii harjunud nende kitsaste tänavatega, et ta pani suht suvakalt kummide krigisedes hotelli poole ja samal ajal jutustas, kuidas ta ema oli koduabiline ja sundis kõik oma seitse last inglise keelt õppima. Minu jaoks oli lihstalt nii tore, et keegi suvaline inimene aitab mind ilma omakasuta hädast välja. Muidugi ma andsin talle väikese taskuraha ka, sest teist moodi oleks veider olnud ja nii litsalt kuidas ta selle vastu võtis, ma arvan, et ta oli seda oodanud.

Edasi läks sujuvamalt. Peale hotelli check-in’i juhatasid mind hotelli töötadajad lähimasse parklasse ja asi oligi lahendatud. Igal hommikul oli mul c.a. 10 minutiline jalutuskäik läibi apelisinipuu õite lõhnalise Sevilla auto poole, mis mulle isegi väga istus. Teisel päeval ma vahetasin oma parkimiskoha ümber, sest tarnija poolt tulles oli see mõistlikum.



Ilm oli päikseline ja mõnus. Sellest ma suurt osa ei saanud, sest ma liikusin pimedas tööle ja päksese loojangu ajal töölt ära. Lihstalt oli nii mega palju tegemist. Õhtuti haarasin ma kuskilt midagi kiiresti süüa ja siis jõin ühe koksi hotelli katusel ja läksin magama. Hotell oli täitsa OK. Natuke kulunud, aga samas Hispaania kohta ei saa kurta. Kes otsib luksust peaks kuhugi keti hotelli minema. Ma valisin see kord pigem asukoha järgi ja ei kahetsenud, arvestades seda, et ma käisin seal magamas.

Esimese õhtu söök

Kala vaagen

Ja õhtused koksid

Reedel läks mul lend tagasi kell viis Iberia õhuga läbi Madridi. See kord oli ka lend Business klassis ja möödus väga kiirelt. Madridis oli isegi 30 minutit aega passida. Koju jõudsin ma kuskil kella ühe paiku. Käisin pesus ja kohe magama. Laupäeval mässas Michi ehitusel elektrikutega, et elektroonilised kardinad käima saada. Pooled neist nüüd töötavad. Samal ajal varusin ma Michile kaheks nädalaks toitu külmkappi, pakkisin oma kohvrit ja tegelesin koduste asjadega. Päev läks mega kiirelt ja õhtul tõime me Ernestost nuudleid ja nautisime „meie“ aega.

Kuna pühapäeval läks lend kell 12, siis ei pindanud ma end poole öö pealt ülesse ajama vaid äratus oli kell 6 hommikul. Sõit oli väga rahulik ja üldse kõik läks rahulikult. Lennukiks oli see kord A380, mis on see kaekordne lennuk. Muidu oli see täitsa OK, aga kõrvaklappide ühenduse asukoht on absoluutselt idiootses kohas… tooli siseküljel. Ehk iga kord kui oli vaja püsti tõusta siis jäin ma kuhugi kinni. Lennu lõpuks oli oht, need üldse katki teha.

Los Angeleses oli päris OK. See kord olin ma lennujaama hotelli asemel Manhattan Beatchil (kuskil 3 km rannast). Kuna hotellis restorani ei olnud, siis pidin ma enamasti kuhugi jalgsi minema või midagi tooma. Randa ma ei jõudnudki, sest ma lihtsalt ei viitsinud peale pikka tööpäeva midagi teha. Sest tööpäevad olid pikad ja päeva lõpuks olin ma ikka nii väsinud, et kella kaheksaks enamasti ma magasin juba. Reedel olime me kella 20-ni tööl, pärast mida me otsustasime töötajatega kohalikku Mehhiko restorani minna. Vat see oli elamus. Samuti kokkas mulle Iraani päritolu kvaliteedi juht selles firmas iga kord midagi oma riigist lõunaks ja küpsetas küpsiseid. Inimesed olid selles firmas hästi toredad, kui välja arvestada need kellega ma igapäevaselt suhtlema pean.

A380

L.A.s õitsesid roosid… aga veider oli see, et nad ei lõhnanud mitte millegi järgi.

Karbid õhtusöögiks.

Mehhiko toit

Traditsiooniline Iraani lõuna

Iraani küpsised

Ma arvan, et L.A.-ga ma ei saa vist kunagi sõbraks. Seal on liiga palju karvaseid ja sulelisi.

Ega San Diego ei ole väga palju parem suleliste poole pealt, aga tunduvalt rahulikum. Ma saabusin San Diegosse laupäeva pärastlõunal ja siin oli kuskil 30C sooja. Nii, et üsna palav. Mu hotell on lahe sopis ja siin übruses on hunnikute viisi jäid restorane, nii et ma olen oma paari päeva siin täiega nautinud.



Kuna mul oln nii palju tööd siis enamuse pühapäevast veetsin ma tööd tehes. Siin oli kalastus tarvete laat hotelli kõrval ja ma käisin lõuna paiku seal inimesi uudistamas. Lisaks ma täiega rõõmustasin kui nägin poolakaid ja silti Pirogi. Siis ma mõtlesin, et lahe lõuna saan pirukaid nagu kodus. Teate mis need tegelikult olid… Pelmeenid. Mul oli nagu OMG… kas nad teavad üldse mida nad müüvad… Noh kuuest pelmeenist ma kõhtu täis ei saanud, nii et võtsin hot dogi lisaks ja läksin edasi tööd tegema.



Õhtul võtsin ette pikema jalutuskäigu Hawaii restorani, mis oli hotellist kuskil 2 km kauguse. See oli iga sammu väärt. Vaade mis restoranist avanes oli nii ilus tervele linnale. Ja toit ning kokteilid olid mõnusad.



Eile ühines minga Ryan, kes on mu kolleeg ja elab Seattles ja me jaurasime hotelli lähedal restoranis niisama ja rääkisime maast ja ilmast. Täna ma käisin ühes merandide restoranis. Kuna ma tahtsin magustoiduks kokteili ja teenindaja tõi mulle hoopis arve, siis ma läksin hotelli kõrvale pubisse ja jõin magustoiduks kaks kokteili.



Nüüd ma istungi hotellis ja vaatan telekat. Kohver pakitud… Check-In ebaõnnestus, sest nad peavad mulle passikontrolli tegema, ma loodan, et ma ei pea kuskil keskel reas A380-s olema… Aga jah, seiklus on läbi ja ma juba ootan millal koju saab.

Majaga on asi nii kaugel, et kamin on valmis. Nüüd me kuivame tublisti. Täna peaks tulema põranda panija ja trepi mõõtmed võtma, ehk me areneme. Ma väga ootan juba meie kolimist ja loodan, et enam ei pea pikemat aega kuhugi tööreisile lendama, sest see kõik on ikka päris väsitav.


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s