Lend koju

Nädal möödus ülihelikiirusel. Hetkel istun Condori lennul Frankfurti jee jee jee!! See kord on mu linnuks Boeing 767-300. See Boeingu mudel meedib mulle kõige vähem. Muide Ameeriklased kasutavad 767 ka sõjalennukina. Condori variant on igal juhul mugavam kui Delta oma. Kuigi mu põlved on vastu teist istet ja mul on mega “õnne” sellega, et ma olen keskmisel istmel ja mul mõlemal pool kõrval on inimesed. Ma loodan, et nad ei jää õhkutõusul magama… mulle ei meeldi see inimeste tülitamine kui on vetsu vaja.

Ma liiguks tagasi sinna kus mu eelmine postitus lõppes. Me jõudsime Seattlesse kuskil 20 minutit varem kui plaanitud. Kahjuks pidime lennukuga vaba kohta ootama pea tund aega, mis tõttu kaotasime 40 minutit.

Kuna ma korra kuus (mõningate eranditega) USA pinnale maandun, siis käib passikontroll üsna kiiresti. See kord siis ei läinud õnneks. Kahjuks ei suutnud ma automaati enda sõrmejälgi lugema panna ja kokkuvõttes pidin lisaks automaatsele kontrollile ka tavalise läbima. Kuna ma olin äristel eesmärkidel USAd külastamas, siis oli see naine kes mind kontrollis veidi veider. Küsis mitu korda, et ega mul mingeid tooteid kaasas ei ole. Ma siis seletasin, et ma olen kvaliteedi kontrollis ja ma ei jaura mingite lennukiosadega mööda maailma ringi (mitte, et ma seda teinud ei oleks, aga ma olen osi USAst Austriasse transportinud). Naine siis noogutas usinasti ja tegi irvitades mu tollideklaratsioonile märke. Kolm korda võite arvata kes läbi tolli scannerite minema pidi. Jep – mina. Õnneks oli ajakadu heal juhul kaks minutit, sest nad lasid mu kohvrid scannerist läbi ja asi ants.

Järgmiseks siis viis rong meid S terminalist A terminali ja me saime lõpuks õue! Seattles viib rendiautodeni buss ja need käivad üsna tihti. Kusagil 30 minutiga olime me rendiautode majas ja rendiauto oli ka käes.

See kord oli sekretär Sixti asemel Alamo kinni pannid. Ehk siis ma võisin suu puhtaks pühkida GMC-st. Autoks osutus Nissan Versa. Valida oli veel mingi teine Nissan ja Ford Focus. Aga kuna nendel autodel olid kriimud, siis me valisime kõige puhtama auto. Me ei tahtnud hiljem tõestamisega jamada, et me seda autot ära ei lõhkunud, sest Alamo ei olnud võimeline meile kahjude nimekirja näitama.

Nissan Versa ei olnud üldse minu maitse järgi auto. Suure tagumikuga ja veel suuremaga pimeda nurgaga. No nii raske oli sõita ja mu meelest oli pidurdusteekond väga pikk võrreldes sellega millega mina harjunud olen.

Samas sõit hotelli kulges ilma suuremate sündmusteta. Meie hotelliks oli Best Western Plus Edmondsis. Täiesti tavaline Best Western – ei kisu päeva hotellis veetma aga magamiseks piisav. Eks koristamise teenusega ma ka rahule ei jäänud, sest pidevalt unustati midagi asendada ja korralikult tolmu ei imetud ja ei võetud. Samas must ei olnud.. Ütlen päris ausalt, et see oli siiski üks kehvematest hotellidest tööreisil kus ma olnud olen. Aga noh ma olen ära hellitud ka.

Esimesel õhtul saime kolleegiga kokku, kes järgmisel päeva Tulsase lendama pidi. Ma olen õnnelik, et mul seal enam tarnijat ei ole. Ma eelistan iga kell Seattlet üks kõik mis USA linnale.

Ülejäänud päevad möödusid töötähe all. Oli üsna pingeline nädal. Kuna meil väga aega ei olnud, siis otsustasime kohe esimesel päeval Seattle tripi ära teha. Liiklus oli kohutav. Nad on nii palju tänavaid kinni pannud Downtownis. Meil võttis Lake Unioni juurest Poolteist tundi, et jõuda Pike Place Marketini (tavatingimustes võtab see max 10 minutit).

Selleks ajaks kui me Pike Place Marketini jõudisme oli see juba kinni pandud. See eest sai seal ees tasuta parkida. Ütleme nii, et ma ei nautinud see kordset Seattlet üldse. Nii palav oli ja haises. Lisaks oli nii palju inimesi ja miski ei sjunud nagu tavaliselt. Mu seekordne kolleeg ei olnud ka väga huvitav kaaslane. Ta oli küll jutukas aga ka paras targutaja.

Peale linnapeal käiku käisime kärmelt Lake Unioni juures söömas, kus pidime ka 30 minutit ootama enne kui istekoha saime. Seal istusime kuskil tunni ja kui kinni panema hakati kell 22, pidime ka liikuma hakkama. Toit oli suurepärane. Ma sõin krabikoogi eelroaks ja lõhe pearoaks. Väga maitsev oli.

Õhtu parim hetk oli vaade Kerry Pargis. Kuigi tundus, et ma olen üksinda oma vaimustuseks ja seal oli hunnik jaapanlasi kes poosetasid ja tegid oma nägusid enne kui ma löögile sain. Aga vaade oli ilus.

Hotelli jõudsime kokkuvõttes kell 00. Järgmine päev veinis tööl juba nii pikale, et kohe peale tööd läksime sööma hotelli kõrval olevasse Sunset 190. See kord sõin 10 Dollari eest kolm austrit eelroaks ja siis pearoaks oli kreveti, lobsteri ja porkbelly pasta. Meg-ha-hea hiigelports pastat.

Kolmapäeval viis tarnija meid New New-Mexico restorani, mis oli päris OK, aga ei midagi märkimisväärset. Austrias saab ka paremat Mehhiko toitu.

Neljapäeval lendas mu kolleeg tagasi Austriasse kuna ta sai oma teemadega valmis. Mul oli veel üht-teist arutada ja ma pidin reedeni jääma. Kuna neljapäev venis ka pikaks ja mul ei olnud energiat midagi teha siis ma tõin endale Blue Sushist hunniku Sushit ja mugisin töökõrvalt seda edasi, sest noh nii palju oli lihtsalt teha.

Reede läks päris rahulikult juba, osalt selle pärast, et siis kui ma ärkasin olid enamik inimestest koju läinud. Kiiremad meilid vastasin kohe ära ja siis oli tarnija juurde minek ja otsade kokku tõmbamine. Ma lootsin täiega, et jõuan shoppama, aga peale Walmarti ma lihtsalt ei viitsinud kuhugi minna. No ei olnud energiat ja ütleme nii, et tänu plaadipanija kahjudele ei ole seda raha ka, et shopata.

Õhtul jõudsin hotelli kõrval olevasse kalarestorani, minu meelest oli selle nimi Arnies. Toit oli päris OK, kuid mitte midagi jalust rabavat. Peaasi, et kõhu sai täis ja meele heaks.

Ma olen võib-olla veidi asotsiaalne, aga ma eelistan viimasel ajal pigem üksinda tööreisil olla. Võib-olla on asi selles, et enda eest hoolitsemine on lihtsam kui võõra inimese vajaduste eest hoolitsemine ja temaga arvestamine.

Täna hommikul pidingi hotellist check-outi kell 11 tegema. Kuna mul tõesti ei olnud midagi targemat teha ja telekas hoitatati, et ei ole mõtet Downtowni minna ja mul oli värskelt meeles see jube sõidu kaos, siis ma otsustasin lennujaama minna. Geniaalne oli see, et ma olin kokkuvõttes viis tundi varem kohal. Tavaliselt läheb ca 1,5 tundi Everettist koos tankimise ja auto tagasianmisega terminali jõudmine. Minu “rõõmuks” ei oldud check-in‘i veel avatud. Ja ma pidin 2 tundi ootama kuni see lahti tehti.

Condoril on siis Euroopa ja USA vahelisteks reisideks lubatud 23 kg üldpagasit ja 6 kg käsipagasit. Üldpagasiga polnud suurt probleemi, kuigi ma olin oma dokumentidega selle ilusad 5 kg raskemaks teinud. Hea oli, et ma need üldpagasisse toppisin. Käsipagas oli 7,5 kg ja seal oli läpakas kotiga. Alguses taheti see ära võtta ja tasuta check in teha. Siis ma küsisin selle poniti, kuna lennuki kaalu see ei vähenda ja lisaks ma ju ei maksa midagi. Pluss ma võtan selle kohvri sisu nagu nii välja. Miks mul see käsipagasi kohver üldse on, on puhas mugavus. Kokkuvõttes ma ajasin selle neiu nii segadusse, et mul lubati siiski mu käsipagasi kohver kätte jätta. Nali seisnes selles, et ma pidin lubama, et ma võtan lennukis läpaka koti välja. Nagu WHAT? Siis ma võtan ju veel rohkem ruumi. Kuna see kõik olu nii loogika vastane, siis ma ütlesin, et jaa jaa ma võtan selle välja. NOT. Ma olen juba kaks tundi lennukis ja kellelegi pole midagi ette jäänud.

Nüüd siis lennu ja teeninduse juurde. Maapealne teenindus oli päris sõbralik ja lennuk lahkus Seattlest õigel ajal. Lennuk ise on vana aga see eest sisu tundub uuema poolne. WC-st saab aru, et lennuk on päris kasutatud juba, sest WC pott logiseb. Mul oli päris hirm, et see annab kohe otsad nu raskuse all. Maandumisel tulid lausa päästepaadid lahti.

Muidugi on Economys kõik mugavused ära võetud ja jäänud vaid kõik mis vajalik aga nii vähe kui võimalik. Samas on istmed laiemad kui Thomas Cookil ehk mu tagumik mahub kenasti ära ja ruumi jääb ülegi. Samuti pakutakse hinna sees süüa ja alkoholivabu jooke. Toit on kesine. Valikus vaid üks lihata pasta roog. Aga ikkagi parem kui mitte midagi. Meelelahutus süsteem on tasuline. Tasuta on kaks filmi – Avatar ja Lego Batman. Ja sarjadest on Two Broke Girls ja mingi mõttetu multikas. Kogu muusika valik on tastua. Selleks, et ülejäänud filme vaadata tuleb 8€ maksta. Paraku ei ole seal midagi huvitavat vaadata ja ma ei kavatse seda 8€ maksta. Pealegi ma peaksin pigem enamus lendu magama mitte filme passima. Täiendus: magasingi põhimõtteliselt kogu lennu maandumiseni maha… 🙂

Mis mind ees ootab on siis kahe tunnine peatus Frankfurdi lennujaamas, kus tuleb ka passikontroll läbida ja halvemal juhul turvast läbi minna. Ma maandun c.a. kell 13:00 ja lennuk Münchenisse läheb 15:00. Münchenis tuleb siis pagas ära oodata (mis tavaliselt võtab seal ülipikalt aega) ja siis auto Sixtist saada. Kui kõik hästi läheb olen ma kell 17 teel Austria poole ja kuskil 19 kodus.

Me leppisime Michiga kokku, et läheme koos ehitusele. Ta ei ole mulle kaks päeva enam pilte saatnud ja rääkinud kaugel nad on, sest see peaks olema üllatus. Ootan täie põnevusega. Sabine on mulle küll pilte saatnud aga need ei ütle mulle midagi, sest need on nii veidra nurga alt tehtud, et ei saa midagi aru. Aga no ta üritab. Igal juhul peavad järgmiseks elektrikud oma töö ära tegema. See ei takista küll põrandapanijaid, aga köögi tulekuks peab kõik valmis olema. Köök tuleb juuli keskel. Uhh… ma juba ootan seda lõppu!

Lend Seattlesse

Istun hetkel vanas Airbus 330-200. Magada olen saanud vist mingi 40 minutit ja no enam ei tule und. See on suht jama, sest ma pigem magaks lennu lõpu poole. Eks näeb, äkki jään magama.

Ma ei tea enam mitmendal tööreisil ma see aasta juba olen. Eks teen aasta lõpus kokkuvõtte. Eelmine aasta olin kokku kodust ära tööreisidel 9 nädalat, pluss siis mõned Eestis käimised. Ühesõnaga ma elan lennukis ja kohvrite otsas. Ok, ok, ok… tegelikult asi nii hull ka ei ole.

Üldiselt kui ma tööreisiks ette valmistan, siis põhi rõhk on tööjuures ettevalmistusel, sest põhjuseta ma ju ei lenda. See kord on põhjuseks uued osad. Need tuleb üle vaadata ja kinnitus leida, et nad on integreeritavad meie firma tootega. Lisaks tuleb kõik dokumendid üle kontrollida ja kindlaks teha, et tarnija süsteem vastab meie vajadustele. Selleks läks kokkuvõttes kolm päeva tehniliste andmete kogumist ja ette valmistamist.

Kuskil kaks päeva enne reisi hakkan ma rohkem vett jooma, et olla võmalikult hüdreeritud. Lennates on nimelt suurem oht dehüdratsiooniks läbi rõhu muutuste, õhu, kliima jne. Eriti hull on vanade lennukitega. Uued lennukid mida arendatakse hetkel on tunduvalt inimese sõbralikumad. Ainuke lennuk mis selle uues süsteemiga lendab on 787.

Lisaks sellele üritan veidi rohkem liikuda ja venitada. Pakkides ei ole mul mingeid nippe. Ainuke asi mille ma endale alati kaasa pakin on nohurohi. USAs ei saa mitte ühtegi normaalset nohurohtu ilma retseptita. Olen selle jura juba läbi teinud… never again.

Tagasi lennu juurde tulles. Meie esimene lend läks Lufthansaga Münchenist Manchesteri 8.30. Riedist sõitsime ära kell 4 ja mu äratus oli kell 3. See kord oli üllatavalt kerge end voodist välja ajada. Samal ajal kui ma pesus olin tegi Michi mulle hommikusöögi ja peale seda viis mu firmasse.

Firmas oli mulle juba rendiauto ettevalmistatud. Pidin vaid seifist võtme võtma ja sõitma hakkama. Sõit kulges ilma sündmusteta. Sama moodi nagu kõik Münchenis. Ma olen selle lennujaamaga juba nii harjunud. Isegi security tundub sõbralik. Aga neile vist meeldib, et ma tühjendan oma kotid ilma probleemideta ära. Lisaks saan ma kiita oma vedelike koti eest alati. On mille üle uhke olla eksole…
Lend Manchesteri oli sündmuseta. Mind üllatas Lufthansa teenindus see kord, sest see oli üle keskmise parem ja teenindajad olid sõbralikud.

Manchesteri lennujaamas hakkas väike kamm pihta. Järjekord rahvusvahelisse terminali oli ülipikk. Esiteks ei lasknud Thomas Cook ei interneti teel, kui ka Münchenis check-ini teha. See tähendas, et esimene ootamine oli seal ja see naine oli üliaeglane. Peale seda oli turvakontroll mis möödus jälle ilma eriliste sündmusteta. Kokku võttis kogu see kamm tund aega. Hiljem ma küsisin töötajatelt, et mis värk on. Nad siis seletasid, et neil on personali puudus ja uued töötajad on aeglased ja kogenematud.

Järgmine lennuk oli siis mu kardetud Thomas Cook. Ütleme nii, et mu ootused olid hullemad. Minu jalgadele ja tagumikule on piisavalt ruumi. Tänu sellele, et mul on tahvelarvuti saan ma probleemideta filmi vaadata. Siin on muidu ühine telekas. Ma pole aru saanud kuidas ma hääle tööle sellel saan aga ok… Filmi valik on nigel. Kellegi ei ole oma ekraani. Kui aku tühjaks saab siis on kõik, sest laadimisvõimalust ei ole. Veepudel 0,5 liitrit oli istmel ja kohe kättesaadav. Vahepeal siiani in jagatud kaks klaasi vett. Mul on õnneks endal kaks pudelit vett lisaks, nii et janusse ma ei jää, aga vee vajadus on peale poolt lendu ikka korralik. Ajab jooma….vett… Lisaks on lennukis üsnagi külm. Tekke ja patju ei jagata. Aga selles suhtes on mul suva, sest ma võtsin enda omad kaasa.

Toidu koha pealt on nii, et esimesed snäkid on tasulised. Aga neid on mõttetu osta, sest peale snäkke hakatakse kohe toitu jagama. Toit on isegi päris maitsev ja ok kvaliteediga lennuki toidu kohta. Üllatas päris positiivselt. Lisaks jagati siin vahepeal jäätist. Kokkuvõttes ületab see lend ootusi.

Kodust oli raske lahkuda. Eriti kuna Michit ootab ees logistiliselt mega raske nädal. Ta on neli päeva õhtuti Salzburgis kursustel, homme alustavad (esmaspäeval) uued plaadi panijad ja maalrid. See saab olema järgmine logistiline kaos. Lisaks veel peab Michi ju oma tööd ka tegema. Ma aga istun Seattles, ajatsoonis kus minust ei ole vähematki kasu ja ma ärkan siis kui enamus tööpäevast Austrias on möödas. Kuidagi kripeldab see kõik, et ma pidin just nüüd tööreisile minema. Halb tunne on.
Eile me hakkasime siis vaatama, millega me eelmine plaadipanija hakkama sai. Põhimõtteliselt saime osa plaate seinast kruvikeerajaga maha võtta.

Lisaks klopsisime maja läbi ja märkisime plaadid ära mis lähevad vahetusse. Eks näeb mis me uued plaadipanijad ütlevad. Igal juhul on igas ruumis midagi valesti.
Heal noodil nii palju, et kui kõik hästi läheb, siis on suurem osa plaatimisest ja värvimisest tehtud kui ma Seattlest tagasi tulen järgmisel pühapäeval.

Nüüd on 4,5 tundi lendu jäänud… eks ma killin kõik oma akud ära ja siis vaatan mis edasi saab. Õnneks oli mul piisavat taipu kaamera kaasa võtta, nii et kui õhtuks on telefonide akud tühjad siis on suva.

59 päeva jäänud… ja plaadipanija läinud

Aeg läheb nii kiiresti. 59 päeva on jäänud kolimiseni. Ma mäletan kui ma ootasin oma Austriasse kolimist ja Michiga taaskohtumist tundusid päevad venivat. Mis sest, et tegelikult tegevust jagus ja ülikooli lõpetamine oli käsil. Nüüd lähevad aga päevad turbo kiirusel ja reaalselt on edasiminek olnud minimaalne.

Plaadipanija saaga sai oma kohutava lõpu teisipäeval. Nagu ma eelnevalt kirjutasin oli tal kõige kohta ütlemist. Ütleme nii, et selle me kannatasime ilust ära. Finaaliks pani ta meie vannituppa plaadid nii lohakat ja ilma igasuguse loogikata. Michael siis helistas talle, et see on kole kui vuuk ei ole dushi keskel ja WC keskel. Lisaks oli ta plaadid nii lohakalt pannud et plaadi taga on tühimikud. Selle peale ta kukkus sõimama, et enam hullemat ehitust tal ei ole olnud ja ta ei kavatse neid plaate maha võtta. Michi vihastas selle peale ja ütles, et ta ei ole enam oodatud ja võib järgmisel päeval oma seitse asja kokku panna. Mida ta ka tegi.

Dushi äravool on ka täiesti pagast ära… tervelt 7mm viltu.

Lähemal plaatide vaatlemisel oli ta kogu puidust plaatitega seina samuti valesti ladunud. Plaadid olid viltu. Ühed ulatusid rohkem välja kui teised moodustades teravad kohad. Lisaks ei olnud ta korralikult elektripistikute kohtasid välja lõiganud. Ehk siis hiljem on elektrikutel vaja ise neid suuremaks teha, seal juures on oht et plaat võib katki minna. Põhimõtteliselt tuleb meil meie vannituba suures osas uuesti teha. Ehk plaadid maha klopsida ja uuesti alustada.

Lisaks kui sa vanni tuppa sisse jalutad langeb pilk kohe vannile. Vanni ja kõrgendi ülemineku koht oli nii lohakalt tehtud et vuuk läheb alt ülesse suuremaks.

Kõige tipuks peame osa laste vannitoa plaatidest ka välja kiskuma, sest nad on nii halvasti paigaldatud, et osa on kõrgemal kui teised. Kokkuvõttes tekitas plaadipanija meile kahju kusagil Michi kuupalga jagu.

Kolmapäev oli ikka päris kohutav, sest nagu ma juba maininud olen, on siin riigis plaadipanijate defitsiit. Kõige parem pakkumine tuli meile suure kisa ja mangumisega, et on võimalik 4 nädala pärast aidata. 4 nädala pärast tuleb aga puitpõrand ja selleks ajaks peavad plaadid pandud olema ja maja seest värvitud. Lisaks see ringi helistamine ei olnud ka kõige mõnusam tegevus, sest enamik olid üsna ebasõbralikud ja küsisid lausa, et kas me mõtleme seda tõsiselt. Enamus helistamist tegi Michi ehk siis ta oli päeva lõpuks omadega täiesti läbi. Olukord tundus lootusetu.

Lõpuks saime siis kokku oma elektrikutega, sest nad ütlesid, et on võimelised ka plaate panema. Meil on kuskil 100m2 plaate veel panna ja see oli liiga palju nende jaoks. Olukord oli väga nutune. Korraga tuli ühele elktrikutest meelde, et ta sõbral panid mingid noored kutid põrandat ja väga hästi. Lootus oli, et äkki neil on aega. Veidi aja pärast saimegi siis nende numbri ja Michi kohe helistas neile. Tunni äja pärast olid nad meie juures kohal ja me lõime käed. Meil oli tegelikult hullult õnne, sest nad olid 1. juunil alles firma asutanud ja neil ei olnud nii palju kliente veel ning nad said meid vahele võtta.

Esmaspäeval alustavad nad siis meie juures oma tööga. Eks näeb kas tasus ära või on katastroof 2.0. Mulle endale tundusid nad tublid ja nägid kohe vead ära. Ma ise olen suht kindel, et kui ma 24 juunil Seattlest tagasi tulen on maja kvaliteetselt plaanitud. Selle eelmise tüübi puhul ei olnud mul seda tunnet algusest pleale, sest ta vingus juba meie plaadi valiku üle. Aga see selleks, elu läheb edasi ja ehk nüüd on meil parem varian,t lisaks meie uued plaadipanijad olid päris rõõmsad me plaadi valiku üle.

Plaatida on siis järgnev mille me uued plaadipanijad (2) lubasid nädalaga ära panna:

Osa plaate ansendada ja vuugid laste vannitoas.

Meie vannitoas eelmised plaadid maha, uued asemele.

Saun tervenisti

Köök tervenisti

Majapidamisruumi põrand ja vuugid

Alumise korruse WC tervenisti

Esik tervenisti

Garaazi seinad ära lõpetada.

Eelmine plaadipanija (üksinda) jõudis kolme nädala jooksul kus kokku ta tegi 9 päeva tööd:

Tehnikaruumi seinad

Garaazi Ühe seina

Majapidamisruumi seinad ilma vuukideta

Laste vannituba ilma vuukideta

Meie vannitoa seinad.

Mõlematega oli kokku lepidud ruutmeetri hind. Aga see eelmine plaadipanija pani meile lisaks tunni hinda juurde, sest meie ehitus on nii halb ja neid plaate on liiga keeruline panna.

Positiivsest poolest ka nüüd – MEIL ON RIPPLAED VALMIS. Need tegid meile kaks vanemat meest normaalse hinnaga pooleteise päevaga ära. Nüüd on peavad elektrikud oma asjad ära ühedama ja siis saab maalrid peale lasta.

Eks näeb mis järgmine nädal toob. Logistiliselt saab üsna keeruline olema, sest Michi on kursustel ja ma olen tööreisil ja nõmedas ajatsoonis ka veel.