Lend Seattlesse

Istun hetkel vanas Airbus 330-200. Magada olen saanud vist mingi 40 minutit ja no enam ei tule und. See on suht jama, sest ma pigem magaks lennu lõpu poole. Eks näeb, äkki jään magama.

Ma ei tea enam mitmendal tööreisil ma see aasta juba olen. Eks teen aasta lõpus kokkuvõtte. Eelmine aasta olin kokku kodust ära tööreisidel 9 nädalat, pluss siis mõned Eestis käimised. Ühesõnaga ma elan lennukis ja kohvrite otsas. Ok, ok, ok… tegelikult asi nii hull ka ei ole.

Üldiselt kui ma tööreisiks ette valmistan, siis põhi rõhk on tööjuures ettevalmistusel, sest põhjuseta ma ju ei lenda. See kord on põhjuseks uued osad. Need tuleb üle vaadata ja kinnitus leida, et nad on integreeritavad meie firma tootega. Lisaks tuleb kõik dokumendid üle kontrollida ja kindlaks teha, et tarnija süsteem vastab meie vajadustele. Selleks läks kokkuvõttes kolm päeva tehniliste andmete kogumist ja ette valmistamist.

Kuskil kaks päeva enne reisi hakkan ma rohkem vett jooma, et olla võmalikult hüdreeritud. Lennates on nimelt suurem oht dehüdratsiooniks läbi rõhu muutuste, õhu, kliima jne. Eriti hull on vanade lennukitega. Uued lennukid mida arendatakse hetkel on tunduvalt inimese sõbralikumad. Ainuke lennuk mis selle uues süsteemiga lendab on 787.

Lisaks sellele üritan veidi rohkem liikuda ja venitada. Pakkides ei ole mul mingeid nippe. Ainuke asi mille ma endale alati kaasa pakin on nohurohi. USAs ei saa mitte ühtegi normaalset nohurohtu ilma retseptita. Olen selle jura juba läbi teinud… never again.

Tagasi lennu juurde tulles. Meie esimene lend läks Lufthansaga Münchenist Manchesteri 8.30. Riedist sõitsime ära kell 4 ja mu äratus oli kell 3. See kord oli üllatavalt kerge end voodist välja ajada. Samal ajal kui ma pesus olin tegi Michi mulle hommikusöögi ja peale seda viis mu firmasse.

Firmas oli mulle juba rendiauto ettevalmistatud. Pidin vaid seifist võtme võtma ja sõitma hakkama. Sõit kulges ilma sündmusteta. Sama moodi nagu kõik Münchenis. Ma olen selle lennujaamaga juba nii harjunud. Isegi security tundub sõbralik. Aga neile vist meeldib, et ma tühjendan oma kotid ilma probleemideta ära. Lisaks saan ma kiita oma vedelike koti eest alati. On mille üle uhke olla eksole…
Lend Manchesteri oli sündmuseta. Mind üllatas Lufthansa teenindus see kord, sest see oli üle keskmise parem ja teenindajad olid sõbralikud.

Manchesteri lennujaamas hakkas väike kamm pihta. Järjekord rahvusvahelisse terminali oli ülipikk. Esiteks ei lasknud Thomas Cook ei interneti teel, kui ka Münchenis check-ini teha. See tähendas, et esimene ootamine oli seal ja see naine oli üliaeglane. Peale seda oli turvakontroll mis möödus jälle ilma eriliste sündmusteta. Kokku võttis kogu see kamm tund aega. Hiljem ma küsisin töötajatelt, et mis värk on. Nad siis seletasid, et neil on personali puudus ja uued töötajad on aeglased ja kogenematud.

Järgmine lennuk oli siis mu kardetud Thomas Cook. Ütleme nii, et mu ootused olid hullemad. Minu jalgadele ja tagumikule on piisavalt ruumi. Tänu sellele, et mul on tahvelarvuti saan ma probleemideta filmi vaadata. Siin on muidu ühine telekas. Ma pole aru saanud kuidas ma hääle tööle sellel saan aga ok… Filmi valik on nigel. Kellegi ei ole oma ekraani. Kui aku tühjaks saab siis on kõik, sest laadimisvõimalust ei ole. Veepudel 0,5 liitrit oli istmel ja kohe kättesaadav. Vahepeal siiani in jagatud kaks klaasi vett. Mul on õnneks endal kaks pudelit vett lisaks, nii et janusse ma ei jää, aga vee vajadus on peale poolt lendu ikka korralik. Ajab jooma….vett… Lisaks on lennukis üsnagi külm. Tekke ja patju ei jagata. Aga selles suhtes on mul suva, sest ma võtsin enda omad kaasa.

Toidu koha pealt on nii, et esimesed snäkid on tasulised. Aga neid on mõttetu osta, sest peale snäkke hakatakse kohe toitu jagama. Toit on isegi päris maitsev ja ok kvaliteediga lennuki toidu kohta. Üllatas päris positiivselt. Lisaks jagati siin vahepeal jäätist. Kokkuvõttes ületab see lend ootusi.

Kodust oli raske lahkuda. Eriti kuna Michit ootab ees logistiliselt mega raske nädal. Ta on neli päeva õhtuti Salzburgis kursustel, homme alustavad (esmaspäeval) uued plaadi panijad ja maalrid. See saab olema järgmine logistiline kaos. Lisaks veel peab Michi ju oma tööd ka tegema. Ma aga istun Seattles, ajatsoonis kus minust ei ole vähematki kasu ja ma ärkan siis kui enamus tööpäevast Austrias on möödas. Kuidagi kripeldab see kõik, et ma pidin just nüüd tööreisile minema. Halb tunne on.
Eile me hakkasime siis vaatama, millega me eelmine plaadipanija hakkama sai. Põhimõtteliselt saime osa plaate seinast kruvikeerajaga maha võtta.

Lisaks klopsisime maja läbi ja märkisime plaadid ära mis lähevad vahetusse. Eks näeb mis me uued plaadipanijad ütlevad. Igal juhul on igas ruumis midagi valesti.
Heal noodil nii palju, et kui kõik hästi läheb, siis on suurem osa plaatimisest ja värvimisest tehtud kui ma Seattlest tagasi tulen järgmisel pühapäeval.

Nüüd on 4,5 tundi lendu jäänud… eks ma killin kõik oma akud ära ja siis vaatan mis edasi saab. Õnneks oli mul piisavat taipu kaamera kaasa võtta, nii et kui õhtuks on telefonide akud tühjad siis on suva.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s