Lend koju

Nädal möödus ülihelikiirusel. Hetkel istun Condori lennul Frankfurti jee jee jee!! See kord on mu linnuks Boeing 767-300. See Boeingu mudel meedib mulle kõige vähem. Muide Ameeriklased kasutavad 767 ka sõjalennukina. Condori variant on igal juhul mugavam kui Delta oma. Kuigi mu põlved on vastu teist istet ja mul on mega “õnne” sellega, et ma olen keskmisel istmel ja mul mõlemal pool kõrval on inimesed. Ma loodan, et nad ei jää õhkutõusul magama… mulle ei meeldi see inimeste tülitamine kui on vetsu vaja.

Ma liiguks tagasi sinna kus mu eelmine postitus lõppes. Me jõudsime Seattlesse kuskil 20 minutit varem kui plaanitud. Kahjuks pidime lennukuga vaba kohta ootama pea tund aega, mis tõttu kaotasime 40 minutit.

Kuna ma korra kuus (mõningate eranditega) USA pinnale maandun, siis käib passikontroll üsna kiiresti. See kord siis ei läinud õnneks. Kahjuks ei suutnud ma automaati enda sõrmejälgi lugema panna ja kokkuvõttes pidin lisaks automaatsele kontrollile ka tavalise läbima. Kuna ma olin äristel eesmärkidel USAd külastamas, siis oli see naine kes mind kontrollis veidi veider. Küsis mitu korda, et ega mul mingeid tooteid kaasas ei ole. Ma siis seletasin, et ma olen kvaliteedi kontrollis ja ma ei jaura mingite lennukiosadega mööda maailma ringi (mitte, et ma seda teinud ei oleks, aga ma olen osi USAst Austriasse transportinud). Naine siis noogutas usinasti ja tegi irvitades mu tollideklaratsioonile märke. Kolm korda võite arvata kes läbi tolli scannerite minema pidi. Jep – mina. Õnneks oli ajakadu heal juhul kaks minutit, sest nad lasid mu kohvrid scannerist läbi ja asi ants.

Järgmiseks siis viis rong meid S terminalist A terminali ja me saime lõpuks õue! Seattles viib rendiautodeni buss ja need käivad üsna tihti. Kusagil 30 minutiga olime me rendiautode majas ja rendiauto oli ka käes.

See kord oli sekretär Sixti asemel Alamo kinni pannid. Ehk siis ma võisin suu puhtaks pühkida GMC-st. Autoks osutus Nissan Versa. Valida oli veel mingi teine Nissan ja Ford Focus. Aga kuna nendel autodel olid kriimud, siis me valisime kõige puhtama auto. Me ei tahtnud hiljem tõestamisega jamada, et me seda autot ära ei lõhkunud, sest Alamo ei olnud võimeline meile kahjude nimekirja näitama.

Nissan Versa ei olnud üldse minu maitse järgi auto. Suure tagumikuga ja veel suuremaga pimeda nurgaga. No nii raske oli sõita ja mu meelest oli pidurdusteekond väga pikk võrreldes sellega millega mina harjunud olen.

Samas sõit hotelli kulges ilma suuremate sündmusteta. Meie hotelliks oli Best Western Plus Edmondsis. Täiesti tavaline Best Western – ei kisu päeva hotellis veetma aga magamiseks piisav. Eks koristamise teenusega ma ka rahule ei jäänud, sest pidevalt unustati midagi asendada ja korralikult tolmu ei imetud ja ei võetud. Samas must ei olnud.. Ütlen päris ausalt, et see oli siiski üks kehvematest hotellidest tööreisil kus ma olnud olen. Aga noh ma olen ära hellitud ka.

Esimesel õhtul saime kolleegiga kokku, kes järgmisel päeva Tulsase lendama pidi. Ma olen õnnelik, et mul seal enam tarnijat ei ole. Ma eelistan iga kell Seattlet üks kõik mis USA linnale.

Ülejäänud päevad möödusid töötähe all. Oli üsna pingeline nädal. Kuna meil väga aega ei olnud, siis otsustasime kohe esimesel päeval Seattle tripi ära teha. Liiklus oli kohutav. Nad on nii palju tänavaid kinni pannud Downtownis. Meil võttis Lake Unioni juurest Poolteist tundi, et jõuda Pike Place Marketini (tavatingimustes võtab see max 10 minutit).

Selleks ajaks kui me Pike Place Marketini jõudisme oli see juba kinni pandud. See eest sai seal ees tasuta parkida. Ütleme nii, et ma ei nautinud see kordset Seattlet üldse. Nii palav oli ja haises. Lisaks oli nii palju inimesi ja miski ei sjunud nagu tavaliselt. Mu seekordne kolleeg ei olnud ka väga huvitav kaaslane. Ta oli küll jutukas aga ka paras targutaja.

Peale linnapeal käiku käisime kärmelt Lake Unioni juures söömas, kus pidime ka 30 minutit ootama enne kui istekoha saime. Seal istusime kuskil tunni ja kui kinni panema hakati kell 22, pidime ka liikuma hakkama. Toit oli suurepärane. Ma sõin krabikoogi eelroaks ja lõhe pearoaks. Väga maitsev oli.

Õhtu parim hetk oli vaade Kerry Pargis. Kuigi tundus, et ma olen üksinda oma vaimustuseks ja seal oli hunnik jaapanlasi kes poosetasid ja tegid oma nägusid enne kui ma löögile sain. Aga vaade oli ilus.

Hotelli jõudsime kokkuvõttes kell 00. Järgmine päev veinis tööl juba nii pikale, et kohe peale tööd läksime sööma hotelli kõrval olevasse Sunset 190. See kord sõin 10 Dollari eest kolm austrit eelroaks ja siis pearoaks oli kreveti, lobsteri ja porkbelly pasta. Meg-ha-hea hiigelports pastat.

Kolmapäeval viis tarnija meid New New-Mexico restorani, mis oli päris OK, aga ei midagi märkimisväärset. Austrias saab ka paremat Mehhiko toitu.

Neljapäeval lendas mu kolleeg tagasi Austriasse kuna ta sai oma teemadega valmis. Mul oli veel üht-teist arutada ja ma pidin reedeni jääma. Kuna neljapäev venis ka pikaks ja mul ei olnud energiat midagi teha siis ma tõin endale Blue Sushist hunniku Sushit ja mugisin töökõrvalt seda edasi, sest noh nii palju oli lihtsalt teha.

Reede läks päris rahulikult juba, osalt selle pärast, et siis kui ma ärkasin olid enamik inimestest koju läinud. Kiiremad meilid vastasin kohe ära ja siis oli tarnija juurde minek ja otsade kokku tõmbamine. Ma lootsin täiega, et jõuan shoppama, aga peale Walmarti ma lihtsalt ei viitsinud kuhugi minna. No ei olnud energiat ja ütleme nii, et tänu plaadipanija kahjudele ei ole seda raha ka, et shopata.

Õhtul jõudsin hotelli kõrval olevasse kalarestorani, minu meelest oli selle nimi Arnies. Toit oli päris OK, kuid mitte midagi jalust rabavat. Peaasi, et kõhu sai täis ja meele heaks.

Ma olen võib-olla veidi asotsiaalne, aga ma eelistan viimasel ajal pigem üksinda tööreisil olla. Võib-olla on asi selles, et enda eest hoolitsemine on lihtsam kui võõra inimese vajaduste eest hoolitsemine ja temaga arvestamine.

Täna hommikul pidingi hotellist check-outi kell 11 tegema. Kuna mul tõesti ei olnud midagi targemat teha ja telekas hoitatati, et ei ole mõtet Downtowni minna ja mul oli värskelt meeles see jube sõidu kaos, siis ma otsustasin lennujaama minna. Geniaalne oli see, et ma olin kokkuvõttes viis tundi varem kohal. Tavaliselt läheb ca 1,5 tundi Everettist koos tankimise ja auto tagasianmisega terminali jõudmine. Minu “rõõmuks” ei oldud check-in‘i veel avatud. Ja ma pidin 2 tundi ootama kuni see lahti tehti.

Condoril on siis Euroopa ja USA vahelisteks reisideks lubatud 23 kg üldpagasit ja 6 kg käsipagasit. Üldpagasiga polnud suurt probleemi, kuigi ma olin oma dokumentidega selle ilusad 5 kg raskemaks teinud. Hea oli, et ma need üldpagasisse toppisin. Käsipagas oli 7,5 kg ja seal oli läpakas kotiga. Alguses taheti see ära võtta ja tasuta check in teha. Siis ma küsisin selle poniti, kuna lennuki kaalu see ei vähenda ja lisaks ma ju ei maksa midagi. Pluss ma võtan selle kohvri sisu nagu nii välja. Miks mul see käsipagasi kohver üldse on, on puhas mugavus. Kokkuvõttes ma ajasin selle neiu nii segadusse, et mul lubati siiski mu käsipagasi kohver kätte jätta. Nali seisnes selles, et ma pidin lubama, et ma võtan lennukis läpaka koti välja. Nagu WHAT? Siis ma võtan ju veel rohkem ruumi. Kuna see kõik olu nii loogika vastane, siis ma ütlesin, et jaa jaa ma võtan selle välja. NOT. Ma olen juba kaks tundi lennukis ja kellelegi pole midagi ette jäänud.

Nüüd siis lennu ja teeninduse juurde. Maapealne teenindus oli päris sõbralik ja lennuk lahkus Seattlest õigel ajal. Lennuk ise on vana aga see eest sisu tundub uuema poolne. WC-st saab aru, et lennuk on päris kasutatud juba, sest WC pott logiseb. Mul oli päris hirm, et see annab kohe otsad nu raskuse all. Maandumisel tulid lausa päästepaadid lahti.

Muidugi on Economys kõik mugavused ära võetud ja jäänud vaid kõik mis vajalik aga nii vähe kui võimalik. Samas on istmed laiemad kui Thomas Cookil ehk mu tagumik mahub kenasti ära ja ruumi jääb ülegi. Samuti pakutakse hinna sees süüa ja alkoholivabu jooke. Toit on kesine. Valikus vaid üks lihata pasta roog. Aga ikkagi parem kui mitte midagi. Meelelahutus süsteem on tasuline. Tasuta on kaks filmi – Avatar ja Lego Batman. Ja sarjadest on Two Broke Girls ja mingi mõttetu multikas. Kogu muusika valik on tastua. Selleks, et ülejäänud filme vaadata tuleb 8€ maksta. Paraku ei ole seal midagi huvitavat vaadata ja ma ei kavatse seda 8€ maksta. Pealegi ma peaksin pigem enamus lendu magama mitte filme passima. Täiendus: magasingi põhimõtteliselt kogu lennu maandumiseni maha… 🙂

Mis mind ees ootab on siis kahe tunnine peatus Frankfurdi lennujaamas, kus tuleb ka passikontroll läbida ja halvemal juhul turvast läbi minna. Ma maandun c.a. kell 13:00 ja lennuk Münchenisse läheb 15:00. Münchenis tuleb siis pagas ära oodata (mis tavaliselt võtab seal ülipikalt aega) ja siis auto Sixtist saada. Kui kõik hästi läheb olen ma kell 17 teel Austria poole ja kuskil 19 kodus.

Me leppisime Michiga kokku, et läheme koos ehitusele. Ta ei ole mulle kaks päeva enam pilte saatnud ja rääkinud kaugel nad on, sest see peaks olema üllatus. Ootan täie põnevusega. Sabine on mulle küll pilte saatnud aga need ei ütle mulle midagi, sest need on nii veidra nurga alt tehtud, et ei saa midagi aru. Aga no ta üritab. Igal juhul peavad järgmiseks elektrikud oma töö ära tegema. See ei takista küll põrandapanijaid, aga köögi tulekuks peab kõik valmis olema. Köök tuleb juuli keskel. Uhh… ma juba ootan seda lõppu!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s