Ülevaade viimase aja tegemistest

Ma ei ole üsna pikka aega leidnud/võtnud aega, et miskit jälle kirja panna.

Mis siis vahepeal on toimunud? Esiteks saime me majaga nii kaugele, et see on nüüd elamiskõlbulik ja me kolisime 13. augustil sisse. Algus oli natuke veider ja harjumatu, sest ainukesed mööbliesemed olid meil köök ja magamistuba. Me jäime nimelt natukene hiljaks mööbli tellimisega ja me pidime natukene aega kastidest elama.

Kõige esimesena tulid Michi töötoa asjad ära. 

Siis büroo. Peale seda büroo tulemist hakkas ka kastie lõpuks vähemaks jääma.





Nädal peale sisse kolimist tulid meie garderoobi kapid ja elamine muutus täitsa inimlikuks juba.





Nüüdseks on meil ka elutuba. See tuli aga oktoobri esimesel nädalal, siis kui ma Seattles olin.








Hetkel on meil maja seisukohalt sissesõidutee tegemisel. Täna peaks see nii kaugele valmis saama, et järgmisel nädalal hakatakse asfalteerima. Vahepeal mõtlesime plaatida, aga tuli välja, et plaadid mis nad pakkusid olid nii inteud ja ilusamad plaadid oleks terve varanudse maksma läinud nii, et me jäime asfaldi juurde.
















Nädalavahetusel on plaan aia ümbus ehk valmis saada ja kiire sõit Linzi Ikeasse. Mul on vaja paari taime ja seal on need nii odavad, et see on sõitu väärt.




Vahepeal oli peale pikka puhkust töö juures veidi hullumaja, sest noh, keegi mu tööd ju ära ei tee. Siia maani on suur hunnik millega tegeleda, aga mul on tunne, et sellele enam lõppu ei tule. Lisaks on meil muutused töökorralduses ja ületunnid on lubatud vaid ülemuse käest luba küsides. Põhimõtteliselt öeldi meile, et me peaksime tegema nii palju kui jõuame ja kui keegi kriiskama hakkab, siis paksu naha kasvatama ja neid ignoreerima.






Nagu mainitud käisin jälle vahepeal Seattles. See reis oli see kord ühe kolleegiga kes oli mega vinguja. Kõige kohta oli tal mingit vingumist. Esimesel õhtul normaalse toidu asemel pidin pizza tellima, sest neiu ei viitsinud sööma minna. Kokkuvõttes ta aga seda pizzat ei söönud, sest kõht valutas. Seda öeldes kallati aga pool liitrit Red Bulli hommikusöögks kõrist alla ja päeva jooksul joodi neid 5 tükki. Päeva lõpuks kurdeti aga kõhuvalu üle.




Teisel päeval ma juba ignoreerisin teda, sest mina tahtsin sushit ja jaapani retoranis sai muid asju ka tellida, nii et sinna me ka läksime. Tundus, et ta oli pigem rahul sellega, nii et õhtusöök oli täitsa OK.




Kolmapäeval tahtis meid tarnija sööma viia. Kuna neiu tahtis siis stake’i siis me otsisime midagi uut tarnija läheda. Sõber Google soovitas meile ühte pisikest restorani lähedal. Üllatuseks oli see tõesti väga romantilise atmosfääriga ja mega hea toiduga restoran. Jällegi olin ma ainuke kes stake’i sõi. Lisaks mind häiris hullult see, et ma pidin kogu aeg rääkima. Ta ei rääkinud mitte midagi tarnijaga. Kuna ma tunnen neid inimesi juba viis aastat ei olnud see minu jaoks probleem. Õhtu oli väga lõbus.










Enne sööma minekut viis meid tarnija halloweeni poodi. See oli nagu nii lahe. Ma siia maani kahetsen, et ma ei ostnud endale Griffindori salli ja Harry Potteri prille... aga samas üheks õhtuks oleks nagu raha raiskamine, arvestades seda, et me jääme koju. Siiski sain kahe dollariga vampiiri hambad. Aga seal oli nii palju vahvaid asju ja me saime hullult nalja. Halloweeni komme ma ei leidnud. Ma tahtsin mingeid veidraid silmamune vöi mingied rõveda välimusega komme. Aga neil ei olnud midagi ja Wallmartis olid ka samasugused kommerts asjad nagu Austrias. Sel juhul ma juba ostan nad siit.








Neljapäev oli siis meie viimane päev Seattles. Kuna me olime terve päeva tööl, siis jõudsime teha vaid kiire jalutuskäigu Pike Place Marketil, käisime Kerry Parkis ja siis läksime Riederisse sööma

Mulle väga meeldib see koht, sest see on kohe kiirtee ääres, samas downtownis ja vanas Roosevelti majas. Lisaks tehakse seal elaval tulel süüa ja toit on lihtsalt nii hea. Ma tellisin endale pardi ja maailma parimad friikad. Need olid nii maitsvad. Ma ei oska isegi kirjeldada. Parkima pidime Amazoni majas ja parkimise eest oli Seattle südalinnas tasu null dollarit peale kella kuute õhtul.







Mulle väga meeldib see koht, sest see on kohe kiirtee ääres, samas downtownis ja vanas Roosevelti majas. Lisaks tehakse seal elaval tulel süüa ja toit on lihtsalt nii hea. Ma tellisin endale pardi ja maailma parimad friikad. Need olid nii maitsvad. Ma ei oska isegi kirjeldada. Parkima pidime Amazoni majas ja parkimise eest oli Seattle südalinnas tasu null dollarit peale kella kuute õhtul.




Seekordne tööreis oli tänu sellele inimesele suur pettumus, aga sinna ei ole midagi parata. Õnneks on tõenäosus mega väike, et ma pean selle inimesega kuhugi veel reisima.




Järgmine tööreis on Pariisi ja siis on selleks aastaks loodetavasti kõik. Ma juba mainisin ülemusele, et ma ei taha enam see aasta kuhugi lennata ja pigem soovin veeta ülejäänud aasta kodus ja nautida see aasta ka jõuluaega, sest eelmine aasta olin ma kõige mõnusama aja Torontos ja Tulsas. Lisaks peale seda oli mul mingi kõhuviirus mille sai Michi ka ja me veetsime enne jõule selle asemel, et jõuluturul käia hoopis voodis. Lisaks tänu sellele, et siseviimistlus sai nädal enne jõule valmis pidime kolm korda päevas õhutamas käima mis oli oma ette jauramine. Õnneks mul on tunne, et see aasta saab jõuluaega rohkem nautida ja mull on plaan see kord ise küpsiseid ka teha. Ma loodan, et see plaan saab teoks ja meil tõesti tulevad rahulikud jõulud.