Vancouver ja Seattle

Veebruari lõpus pidime me kolleegiga Vacoverisse ja Seattlisse tööreisile minema.

Ütleme nii, et mulle meeldib kuskil pool tundi lisa aega plaanida, juhul kui midagi valesti peaks minema. Igal juhul oli see kord üks mu lemmik kolleegidest mu kaaslaseks. Ma olen temaga juba korra kliendi juures Le Havres käinud. Nii kena kui mu kohvrit tõstetakse ja tassitakse ja uksi lahti tehakse.

Igal juhul hakkasime siis Müncheni poole sõitma. Meil oli suhteliselt keeruline lend ostetud. München- Frankfurt- London- Vancouver. Esimene takistus oli poolel teel Münchenisse. Täpselt meie ees toimus pirakas avarii. Lausa nii, et autod läksid põlema. Meil vedas, et see oli täpselt autobahni mahasõidu juures ja me saime kohe kõrval teedele liiklema. See läks meile maksma 20 minutit.

Lennujaamas tuli välja, et sekretär ei olnud meile pagasit tellinud. Hallelujah! Ehk siis ostsime pagasi 50€ lisaks. Vahet ei ole. Ehk siis sinna mu lisa minutid kaovadki.

Edasi läks hommikusöögi aeg sujuvalt. Üsna pea oli lennuki peale minek ja sättisime end mugavalt istuma. Sai natuke aega istutd ja siis teatas piloot, et lennuk on katki ja nad püüavad seda parandada. See tegi mind natuke närviliseks, sest meil oli vaid tund aega Frankfurdis, et jõuda Heatrow lennule.

Natukese aja pärast teatas piloot, et lennuk on katki ja sellega me täna ei lenda kuhugi. Järgmine lend pidi minema samal ajal kui me oleksime pidanud Frankfurdis maanduma. Ehk siis me poleks ühelegi järgnevale lennule jõudnud.

Ega siis midagi. Loivasime Lufthansa Service keskusesse ja rääkisime oma kurva loo ära. Meid pandi üsna kiiresti Toronto lennule Air Canadaga ja sealt edasi Vancouveri lennule. Ainuke asi, et Toronto lennule oli pardale minek alanud ja me pidime rongiga terminali teise osasse jõudma. Aga jõudsime ilusti. Küll viimastena, aga ikkagi. Kus juures me olime jumalast kindlad, et pagas ei jõua lõpu sihtkohta.

Mind tegi murelikuks vaid see, et meil oli 40 minutit aega Torontos selleks, et jõuda Vancouveri lennule. Meie õnneks olid nad seadust muutnud ka me ei pidanud pagasit välja võtma. Passi kontroll võttis aega täpselt 2 minutit ja buss viis meid peaaegu Gateini. Lõpp kokkuvõttes pidime me 30 minutit ootama.

Toronto-Vancouveri lennu magasin ma maha. Siis oli järgmine tõe hetk. Pagas. Meie üllatuseks jõudis see kohale. Ma ei tea kuidas nad seda tegid. Aga meie mõlema pagas oli kohal. Minu oma oli minu lennuile jõudnud ja kolleegi oma läks läbi Londoni.

Hotell oli meil kesklinnas. Õhtul me tegime kiired söögid ja läksime magama.

Järgmisel päeval läks külastus mega hästi ja me olime juba nelja paiku tagasi hotellis ning läksime jalutama. Kanadalased on mega sõbralikud ja viisakad. Kõik on ka abivalmid kui midagi on. Kuna meil õnnestus ära eksida, siis otsustasin korraks- 1 minutiks andmeside sisse lülitada ja vaadata kus hotell on. See läks mulle 10€ maksma.

Õhtul tiirutasime natuke autoga ringi. Kuna oli üli külm, siis me ei jaksanud hotellist välja sööma minna.

Järgmisel päeval pakkusid kandalased mulle jäätist vahtra siirupiga hommiku söögiks, sest ma olin ühe kokaga eelmisel päeval jutustanud, et mulle maitseb see. Ehk nad olid mulle jäätise organiseerinud. Ma olin väga liigutatud.

Edasi läks autoga Seattlisse. Sõit ise sjus kenasti. Piiril läks meil pikalt, sest meid peedistati täiega. Piirivalvurile ei mahtunud pähe, et me autoga tuleme ja lennukiga läheme… ta ei saanud aru miks me Kanadasse tagasi ei lähe.

Seattles olime me Downtownis Warwickis. Saime mega halvad toad. Vaade oli seina. Toas oli pime. Kõikjal olid kasutamise jäljed ja koht oli vana. Samas asukoht oli tore.

Me väga palju ei teinudki. Esimesel õhtul käisime sushit söömas.

Teisel Riederi baaris.

Ja kolmandal Argentiina restoranis.

Väga palju aega ringi käia ei saanud, sest palju tööd oli. Aga Kerry park sai ära vaadatud ja lihtsalt Downtownis ringi jalutatud

Tagasilend oli õnneks sündmustevaene.

4 kuud hiljem, isa 60 ja Alicante

Hetkel istun ma lennukis. Kolmandat korda see aasta teel Seattle poole. Mul on äärmiselt igav, sest filmidest midagi põnevat ei ole hetkel Lufthansal pakkuda ja oma alla tõmmatud Grey Anatoomiat ka ei viitsi vaadata.

See kord on nett la üliaeglane Lufthansal. Tööd ei saa teha. Mu parim sõbranna on lennukis Hiina poole. Teistel on ka tegemist. Michi on ka väsinud, sest ega ta väga peale mu öiset lahkumist ju ei maga.

Nagu eelmises postitses neli kuud tagasi mainisin olin selleks ajaks läinud Alicantes, Vancouveris ja Seattles. Nüüdseks on lisandunud Pariis, Seattle ja Eesti.

Alicante meeldis mulle väga. Seal oli Veebruaris ikka normaalne temperatuur ja Hispaania toit on mega.

Alicantes tähistasime isa 60. sünnipäeva. Me saime vanematega kokku 14. veebruari hommikul Müncheni lennujaamas. Nemad tulid Eestist LOTiga ja ma Austriast autoga. Peale õllesid ja weißwurste läks siis Norvegianiga Hispaania poole.

Novegiani lend oli päris mugav. Jalaruumi neil oli. Natuke häiris, et esimesel lennul olime me viimaste seas ja me pagas visati üldpagasisse. See tähendab, et me pidime lennujaamas pagasit ootama. Samas sai see ka üle elatud.

Esmamulje sellest piirkonnast oli, et see sarnaneb San Diegole. Vähemasti õhust. Oli natuke eksootilisem ja samas ma tundsin ennast hästi.

Peale auto kätte saamist hakkasime liikuma öömaja poole. Vahepeale jäi poe peatus. Mulle väga meeldivad need Hispaania poed. Hinnad on ka mõistlikud. Ühe tuunikala steigi hind jäi 4€ kanti.

Õhtusöögi valik oligi sel päeval tuunikala ja ema oli peakokk. Ööbisime Pilar de la Horadadas. Isa oli mõnusa korteri broneerinud. Kaks vannituba ja neli magamistuba. Suur lahtine köök.

Järgmisel päeval viis meid isa väikesele ringsõidule. Ema jäi samal ajal korterisse õhtusööki ja muid asju korraldama.

Sõit viis mööda külavahe teid veehoidlatest mööda. Möödusime sidruni, apelsini, mandariinide ja mandli põldudest. Vaated olid ilusad.

Üks sihtkohtadest oli Santuario de Santa María Magdalena. See on Gaudi loodud kirik nõlva otsas. Vaated olid kaugusesse ilusad ja parajasti harjutati oreli mängu kirikus.

Peale seda tegime kiire lõuna ühes küla restoranis ja edasi läks Canelobre koobastesse. Need ei olnud väga suured koopad ja kuskil 40 minutiga olid läbi. Pileti hind oli vist 10€. Igal juhul ronimist jagus aga need olid väga ilusad.

Peale tuuritamist läksime tagasi koju, kus ema oli juba õhtusööki valmistamas. Sellel õhtul olid loomaliha steigid menüüs. Toit on Hispaanias ikka nii hea kvaliteediga.

Järgmisel päeval oli isa 60 pidu. Hommiku poole läksime ringi sõitma. Alustasime mere äärega, aga seal oli nii tugev tuul ja külm, et see ei olnud mingi nauding.

Peale jalutuskäiku sattusime kogemata turule. Isa sooviks olid värsked mandariinid. Jalutasime kogu turu läbi ja uudistasime tooteid ning saime ka mandariinid kätte ja oluline. Mega maitsvaid oliive.

Peale turgu läks La Manga poolsaarele ringi sõitma. Mulle meeldis see täiega. See on selline piklik poolsaar mille peal on linn. Need vaated merele olid ilusad ja mulle meeldis see koht väga. Kõrged hooned, hotellid, meri… tekkis täielik puhkuse tunne.

Enne koju jõudmist lippasime poest läbi ja ostsime järgmise lõuna ära. Ette rutates selle lõuna tegin ma üle järgmisel päeval õhtusöögiks Austrias. Praadisin kala ära. See oli nii hea ja sain veel tööle ka seda kaasa võtta. Igatahes näksisime natuke ja siis läksime kõik uinaku tegema. Kui ma ei oleks ärganud, oleksime tõenäoliselt peole hiljaks jäänud.

Pidu oli vägev. Sissejuhatuseks mängis meile mariachi bänd tunnikese muusikat. Alguses olime üksinda kogu restoranis, sest Hispaanlased söövad ju õhtusööki üsna hilja.

Tellitud road olid nii head ja kõrghetk olid loomaliha tükid mida saime ise kuumal soola plaadil praadida. Siin on mõned pildid õhtust.

Järgmisel päeval sai isa siis päriselt 60. Meil oli pikk brunch koos sinimerekarpidega. Kell 16 läks lend Münchenisse. Vahepeal jamasime võtme ära andmisega, aga õnneks võttis see ukrainlane kellele pidime ära maksma lõpuks telefoni vastu.

Münchenis tähistasime siis korraliku saksa šnitsliga sünnipäeva edasi.

Hispaaniast on mul vaid soojad mälestused ja nagu ma enne mainisin ma tunnen end seal üsna kodus.