Kirjutamise kriis?

No ei ole midagi huvitavat kirjutada. Mingist detailsest akende pesust, mida me nädalavahetusel tegime ei ole suurt mõtet kirjutada. Me ei tee reaalselt hetkel mitte midagi huvitavat. Kodu – töö –kodu rutiin on. Õhtul teed süüa ja peale sööki ronid magama, sest töö juures on pingeline ja õhtul ei jaksa isegi telekat vaadata.

See nädal on õnneks Austrias lühike nädal. 1. november on siin riigis püha. Enamasti käiakse esivanemate haudadel ja ehitakse need ära. Ma võtsin ka neljapäeva vabaks, et saaksin rahulikult toimetada ja lõuna paiku nädalavahetuseks poes ära käia. Plaanis ei ole meil otseselt mitte midagi. Tahaks lihtsalt rahulikult olla, sest see on Michil viimane vaba nädalavahetus sellel aastal. Siis hakkavad maksunõustaja kursused pihta ja vahepeal on ülikool ka. Ehk ühesõnaga hakkab tal suur õppimise maraton.

Teisel novembril on Peterskirchenis ka hooaja viimane jalka mäng, kuhu me lubasime ka kohale minna. Mind see otseselt ei huvita aga me peame sotsialiseeruma. Eriti ilusat ilma ka ei luba. Hetkel näitab vihma.

Tegelikult on hull väsimus peal ja tahaks nagu pigem magada päevad maha. Ehk on peale pikka nädalavahetust parem. Aga hetkel on küll selline tunne, et ma ei viitsi mitte kui midagi teha. Isegi pesu ei viitsinud nädalavahetusel pesta.

Täna on välja minek Johannaga – eks kolleegiga. Me lubasime talle, et saame kokku ja lähme sööma. Ma juba põnevusega ootan mis uudiseid ta räägib. Tal on teiste vanade kolleegidega ka kontakt.

Oih

Pikk aeg on möödas, sellest kui ma viimati kirjutasin. Natuke üle 7 kuu. Vahepeal on üsna palju toimunud. Mitu korda olen töö reisil käinud. Korra olen Eestis käinud. See nädal olid vanaema ja vanaisa koos emaga külas. Väga mõnus rahulik nädalavahetus oli.

Ma olen hetkel kahe vahel. Kas lõpetada, see kirjutamine või võtta jälle sulg kätte ning igast päevast natuke kirjutada. Tegelikult alustasin ma seda blogi ju selle mõttega, et oma igapäevast elu kirjeldada siin Austrias.

Paraku peale kolimist ja viimase aja suurt töökoormust on mul raske jälle blogi lainele saada. Ma siiski annaks veel ühe võimaluse sellele kõigile, ma arvan. Kui järgmise aasta veebruari lõpuni ma siia ei jõua, siis on ehk aeg see kinni panna.

Mulle iseenesest kirjutada meeldib, mis sest, et ma seda hästi ei oska. See on minu hobi. Igatahes proovime siis väiksemaid postitusi teha ja iga päev 🙂