Crossaintid karantiinis

Karantiin sai ilusti üle elatud. Kahjuks pidin ikkagi neljapäev ja reede puhkust võtma, aga see sai produktiivselt kasutatud. Reedel siis testisin end vabaks. Antigeen testi tulemus tuli see kord ca 20 minutiga. Apteegis tehti test nina kaudu ja esimest korda oli see väga ebameeldiv. See oli ikka väga valus ja selline tunne oli, et tükk ajust kraabiti välja. Tegelikult see ei tohiks valus olla. Kes ei tea, siis ninas on kolm kanalit ja kui see vatitikk valesse kanalisse satub, siis teebki see haiget, sest surgitakse haistmisnärvides. Mis mind veel häiris, et isegi kui aeg oli kinni panudud oli seal pigem elav järjekord ja ma pidin 30 minutit kauem ootama.

Kui ma Eestisse lendasin tehti lõpuks siin poed lahti. Mul oli aega veidi ringi vaadata, aga minu üllatuseks pole absoluutselt midagi uut poodides. Selline tunne, et nad üritavad vana hooaja riided enne maha müüa kui uued riided müüki pannakse. Juuksurid ja kosmeetikud tehti ka lahti. Sinna saab vaid negatiivse koroona testiga mis ei ole vanem kui 48h-d.

Muud kohad on ikka veel kinni. Söögikohad, hotellid ja kultuuriüritused.  Kus juures need on juba novembrist kinni. Ma ei kujuta ette kuhu see kogu lock down viib. Meid ähvardatakse nüüd Lihavõtte lock downiga. Isegi toidu kaasavõtmine tahetakse ära keelata kuni 11. aprillini. Me küll räägime 4. lock downist, aga reaalselt pole peale teise algust mitte midagi enam lahti tehtud. Pigem kurvaks teeb ka, et need numbrid ainult tõusevad. Kui peale „suurt lockdowni“ olid nad kuskil 1400 positiivse juures päevas siis nüüd nad on juba tõusnud 3500-ni. Inimesed on lihtsalt ära väsinud ja saavad ikka salaja kokku. Tegelikult arvestades seda, et meil testitakse päevas üle 100 000 inimese, siis tegelikult see protsent ei ole väga suur. Kahjuks ma ei suuda kuskilt ametlikku infot selle kohta leida.

Igal pool on meil FFP2 maski kohustus. Ma olen nedega juba ära harjunud, aga kui on vaja pikemalt seda kanda siis ühel hetkel hakkab häirima küll. Kõige hullem on just see maski alla kogunev mingi rasvane kiht. Tavaline mask laseb ikka palju rohkem seda õhku läbi. Riidest makse enam ei lubata üldse kuskil kanda. Ilma maskita on trahv kuskil 90€.

Eks igate pidi on tunne, et sellest kõigest on kopp ees ja tahaks vabadust tagasi. Aga tuleb ära kannatada. Ma naiivselt loodan, et varsti on see hullus läbi.

Karantiini päev 1

Pühapäeval sai siis Eestist koju lennatud. Tänu sellele, et Covid Test tehtud ja vormid internetis täidetud ei olnud mingeid probleeme võrreldes Viinist Eestisse lennuga.

Viinist Eestisse lennates oli probleem selles Soome nõudis Covid testi ja mina seda teinud ei olnud. Transiidiks seda vaja ei ole ja need kenad neiud kes mulle piletid oleks pidanud andma seda ei teadnud. Lahenes asi sellega, et helistati kuhugi ja ma siis kükitasin ja ootasin 30 minutit kuni öeldi, et mul on õigus. Nende kaitseks pean ütlema, et ma ei lugenud seda ühestki Finnairi ega Raja portaalist välja. Samas reisitargalt.ee ja see Finnairi SMS nende jaoks ei kehtinud… igathes kuskilt nad selle info välja kraapisid ja ma maandusin Eestis 30 minutit varem kui plaanitud.

Eestis kedagi muud ei huvitanud, kui see paber mille ma 24hd enne eestisse tulemist ära täitsin. Naljakas on see, et ei küsita lennu numbrit ega midagi millega sa tuled. Kus juures ei Austria ega ka Eesti piiril ei kontrollitud mis kuupäeva sa sinna paberile pannud olid (ma tegin eestisse tulles väikese vea ja panin päeva varem). Sama hästi ma oleks võinud kaks päeva varem aja panna ja saaksin end varem vabaks testida.

Austriasse reisi päev on siin siis 0 päev. Lugemist alustatakse järgmisest päevast. 5. Päeval saan ma ennast vabaks testida.

Kus juures Austerlased uuendasid 8. Veebruaril reegleid ja aktsepteerivad nüüd antigeeni teste ka. See tähendab seda, et reedel ma lähen apteeki, lasen endale paar ninakolli kurku lükata ja olen jälle vaba naine. Kõik see on tasuta ja igaühele kättesaadav, sest sama testi tuleb teha kui lähed juuksurisse, kosmeetiku juurde või näiteks solaariumisse. Tundub, et varsti saab ka kõrtsi samadel tingimustel: kollid kurku ja kui test negatiivne saad oma šnitsli ja külma õlle kätte ilma, et peaksid ise tunde kokkama. Ma ei tea kuidas nad seda korraldad kavatsevad, aga eks näeb.

Hetkel on osa vabadusest juba tagasi sellega, et me saame poodi. Seal peab muidugi 2m vahet hoidma ja igale inimesele peab olema 20 m2. Kui poed lahti tehti seisti järjekordades ikka päris pikalt, et shopata saaks.

Kella 20-6 on liikumispiirang. Ilma põhjuseta nina välja pista ei tohi. Toitu saab kaasa osta kuni 19:00. Kui selle maha magad, siis tanklast saab ikka keskööni külmutatud pitsa ja veinipudeli kätte. Nälga ja janusse ei jää.

Aga kuidas siis karantiini esimene päev möödus? Töö lainel. Mul on kodukontor ja hunnik tööd. Lisaks need kaks inimest kes mind asendada saavad jäid angiini. See võib aga seda tähendada, et ma äkki ei pea puhkust neljapäeval ja reedel võtma, vaid võin ehk kodust töötada. Eks näeb. Ma peaks füüsiliselt 2x nädalas kontoris käima ja pidin kaks päeva puhkust võtma, sest ma ei saa ju tänu karantiinile kontorisse.

Tere jälle

Pole pikka aega midagi siia Blogisse kirjutanud jälle… Pole nagu väga seda kirjutamise pisikut olnud. Ei saa öelda, et aega ei oleks. Pigem asi on viitsimises kinni.

Hetkel on vähem kui kaks nädalat lühi-tööd järgi. See tähendab, et kui kõik hästi läheb ja oktoobriks on töö alles, hakkab jälle täistööaeg pihta.

Vahepeal saime oma päikesepaneelid paika. Täna ühendatakse kõik viimased asjad ära ja siis saab soenduse sisse lülitada. Meil lubab küll täna veel 30 kraadi sooja, aga homme on see pidu juba läbi. See muidugi ei tähenda, et meeletult külmaks läheb, aga väga üle 23 kraadi enam ei luba.

Michi sai ka vahepeal oma esimese Tax Advisori eksami tehtud. Järgmine on 9. novembril. Eelmisel nädalal hakkas ta ka oma magistritööd kirjutama. Lootus on, et suvel ehk lõpetab juba. Ta on jõudnud juba ca 11 lehekülge kirjutada. 19. oktoobril hakkab ta vaikselt jälle ekamiks õppima. Tema päevad mööduvadki kas töötamise või õppimise tähe all. Ta pidid eelmine nädal Viinis olema, aga loengud lükati korrona tõttu edasi.

See koroona on ka selline vahva teema mis kuidagi vaibuda ei taha. Eelmise reedega on see nätaja siin 100 000 elaniku kohta 59,7. Hetkel ei tohi Austerlased reisida Euroopas Rootsi, Hispaaniasse ja Balkani maadesse, sest nendest maadest tagasi tulles peab 14. päevaks karantiini jääma. Kes aga karantiinis olla ei taha peab tegema ÜHE korra koroona testi, mis maksab hetkel 130€. Maski tuleb kanda igal pool ja üritused on piiratutd arvuga inimestega. Austria üritab siin ka midagi valgusfoori süsteemiga teha, aga kuna reeglid pole paika pandud siis värvitakse küll valdasid roheliseks, kollaseks, oranziks ja punaseks, aga tagajärgi hetkel ei ole. Meie vald on igal juhul roheline ja nii nagu ka koroona kõrgajal, siis ka praegu meil väga neid viiruse haigeid ei ole. Need on pigem Viinis, Linzis ja Innsbruckis hetkel.

Tööturu olukord on ka hetkel päris huvitav. Austrias on seadus, et tööandja tohib koondanda ainult kvartali lõpus. Igal juhul on nüüd iga päev uudistes teated sellest, et kes paneb kuskil uksed kinni. Kes koondab hunniku töötajaid ära jne. Praeguse seisusga on Austrias ca. 400 000 töötut eilse seisuga, mis on 24% rohkem kui eelmine aasta. Huvitav saab olema number oktroobriks. Meie firmas on suur koosolek reedel, kus antakse teada, palju inimesi koondatakse ja mis tingimustel. Hetkel on selline veidi rusuv õhkkond firmas ja keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.  Kõlakad on, et need kes lahti lastakse saavad oma koondamise teate juba järgmisel nädalal ja peavad koheselt lahkuma.

Mõnes mõttes on päris huvitavad ajad, kuid samas on see koroona paanika nii ära tüütanud juba. Osa asju mis maailmas tehakse ja teatud reeglid on ikka nii loogika vastased, et annab olla. Võib-olla selle pärast pole väga suurt motivatsiooni olud ka kirjutada, sest mis selles pool-koduperenaise elust ikka pikalt ja laialt heietada. Tahaks, et see koroona paanika juba vaikselt läbi saaks ja saaks jälle vaba inimese kombel maailmas ringi liikuda.

2019 lõpp

2019 oli ikka lõpuks hullumaja. Põhimõtteliselt veetsin ma terve novembri kuu Seattles tööreisil. Midagi erilist Seattle minu jaoks enam ei ole. Peaaegu nagu kolmas kodu. Igal juhul ma tunnen linna juba sama hästi kui Tallinna. Tegelikul oli see tööreis üsna intensiivne ja isegi vaba pühapäeva ei olnud. Ühel pärast lõunal käisime Boeing muuseomis, aga see oli ka suht kõik. Eks kõige meelde jäävamad olidki restoranis käigud.

Ühe korra suutsime me 300 Dollari eest Sushit süüa – Shiro’s Sushi restoranis. Siin on üks pilt taldrikutäiest mis maksis $50.

Koht oli tegelikult väga pisike. Samas Sushi oli värskelt valmistatud ja käsitsi otse silme all.

Teine koht mis oli taskukohasem ja kus me maksime ca $120 kolme käigulise õhtusöögi eest koos veinidega oli Kreeka restoran Omega Ouzeri. Sisustuselt oli see täiesti uue välimusega ja puhas. Pearoa sõime me nii kiiresti ära, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Aga see oli väga hea kvaliteediga ja autentne restoran.

Üks restoranidest mis veel väga hea oli ja meelde jäi, oli india restoran Nirmal’s. Sinna pidime aga enne juba koha kinni panema, sest ta oli päris täis. Mis mulle meeldis oli, et toidud ei olnud väga vürtsikad aga samas nendes oli nii plaju erinevadi vürtse sees. Pearoogadeks olid meil karrid loomalihaga ja sealihaga.

Please Seattle reisi hüppasin korra kodunt Austrias läbi ja edasi läks vanaema 80.ndale sünnipäevale Eestis. Kodus oli mõnus olla ja jälle pere näha. Isa oli värskelt ka angerjat suitsutanud. See angerjas isutab mind ikka veel pidevalt. Selline tunne nagu oleks sõltuvus tekkinud.

Peale Eestit tegin jälle pisikese põrke koju selles, et see ära ehtida ja siis viis mu tee Inglismaale Derby kanti. Seal ma olin vaid kolm päeva. Vihma sadas ja suht sombune oli. Ei midagi erilist. Inglismaa võttis see kord mind suhteliselt külmalt ja ebasõbralikult vastu. Teenidus ja inimesed olid kuidagi väga ebameeldivad. V.a. siis firmas kus ma auditeerimas käisin. Seal oldi ikka viisakad ja sõbralikud.

Jõulud veetsime Austrias. Michi perekond oli meil lõunaks juba ja järgmisel päeva hommikusöögiks. Ütleme nii, et järgmine aasta veedame me jõulud kas üksinda või Eestis, sest mulle jäi mulje, et selles perekonnas peale meie Michiga kedagi jõulud väga ei huvita.

26. Detsembril lendasin ma Eestisse neljaks päevaks, et saaksin vanematele ikka isiklikult ka häid jõule soovida. See oli hästi mõnus ja kuidagi kahju oli, et nii vähe aega Eestis olin.

Uue aasta võtsime vastu kodus. Meile tulid üllatuskülalistena lõuna paiku kõik külla. Vaid Julia oli tööl. Tekkis idee fondued süüa, aga Sabine ei viistsinud ja teda huvitas pigem uusaasta programm telekas. Mis tõttu nad läksid õhtu poole ilusti oma kodudesse tagasi ja me võtsime uue aasta vastu rahulikult Michiga koos. Ehk siis 2019 sai väga rahulikult ära saadetud.

Kirjutamise kriis?

No ei ole midagi huvitavat kirjutada. Mingist detailsest akende pesust, mida me nädalavahetusel tegime ei ole suurt mõtet kirjutada. Me ei tee reaalselt hetkel mitte midagi huvitavat. Kodu – töö –kodu rutiin on. Õhtul teed süüa ja peale sööki ronid magama, sest töö juures on pingeline ja õhtul ei jaksa isegi telekat vaadata.

See nädal on õnneks Austrias lühike nädal. 1. november on siin riigis püha. Enamasti käiakse esivanemate haudadel ja ehitakse need ära. Ma võtsin ka neljapäeva vabaks, et saaksin rahulikult toimetada ja lõuna paiku nädalavahetuseks poes ära käia. Plaanis ei ole meil otseselt mitte midagi. Tahaks lihtsalt rahulikult olla, sest see on Michil viimane vaba nädalavahetus sellel aastal. Siis hakkavad maksunõustaja kursused pihta ja vahepeal on ülikool ka. Ehk ühesõnaga hakkab tal suur õppimise maraton.

Teisel novembril on Peterskirchenis ka hooaja viimane jalka mäng, kuhu me lubasime ka kohale minna. Mind see otseselt ei huvita aga me peame sotsialiseeruma. Eriti ilusat ilma ka ei luba. Hetkel näitab vihma.

Tegelikult on hull väsimus peal ja tahaks nagu pigem magada päevad maha. Ehk on peale pikka nädalavahetust parem. Aga hetkel on küll selline tunne, et ma ei viitsi mitte kui midagi teha. Isegi pesu ei viitsinud nädalavahetusel pesta.

Täna on välja minek Johannaga – eks kolleegiga. Me lubasime talle, et saame kokku ja lähme sööma. Ma juba põnevusega ootan mis uudiseid ta räägib. Tal on teiste vanade kolleegidega ka kontakt.

Oih

Pikk aeg on möödas, sellest kui ma viimati kirjutasin. Natuke üle 7 kuu. Vahepeal on üsna palju toimunud. Mitu korda olen töö reisil käinud. Korra olen Eestis käinud. See nädal olid vanaema ja vanaisa koos emaga külas. Väga mõnus rahulik nädalavahetus oli.

Ma olen hetkel kahe vahel. Kas lõpetada, see kirjutamine või võtta jälle sulg kätte ning igast päevast natuke kirjutada. Tegelikult alustasin ma seda blogi ju selle mõttega, et oma igapäevast elu kirjeldada siin Austrias.

Paraku peale kolimist ja viimase aja suurt töökoormust on mul raske jälle blogi lainele saada. Ma siiski annaks veel ühe võimaluse sellele kõigile, ma arvan. Kui järgmise aasta veebruari lõpuni ma siia ei jõua, siis on ehk aeg see kinni panna.

Mulle iseenesest kirjutada meeldib, mis sest, et ma seda hästi ei oska. See on minu hobi. Igatahes proovime siis väiksemaid postitusi teha ja iga päev 🙂

Peale pikka pausi jälle üks postitus

Vaikselt on jälle üks pikemat sorti paus vahele tulnud. Kahjuks on mul tööl nii palju tegemist ja päeva lõpuks on mul kopp kõigest nii ees, et ma ausalt ka ei suuda end sundida veel midagi kirjutama.

Vahepeal on ka nii palju muutunud, et näiteks Michael lõi oma firma ja nüüd lõpetab vaikselt palgaarvestuse kursust. Kirjalik eksam on tal 13. aprillil ja suuline 30. Tööd on hetkel juba nii palju, et ta peab enamus nädalavahetustel ka sellega tegelema. Tal on büroo väljas pool kodu, kus ta kliente vastu võtab. Koduses büroos teeb ta tööd vaid nädalavahetuseti. See tähendab muidugi seda, et kogu majapidamine ja kõik sellega seonduv on minu õlgadel.

Siis veebruaris sai isa 60 ära peetud Alicantes, mille kohta ma kirjutan eraldi. Lisaks üks tööreis Vancouverisse ja Seattlesse on mul seljataga. Hetkel on nimekirjas ootamas veel Prantsusmaa trip, Saksamaale pean paariks päevaks põrkama, tagasi Seattlesse, piletid on ka bookitud Eestisse jaanipäevaks ja augusti lõpus/septembri alguses pean Inglismaale ka nädalaks minema.

Nagu ma mainisin on töö juures mega palju tegemist. Lihstalt üks mu peamistest tarnijatest ei suuda oma kvaliteedi probleeme kontrolli alla saada ja ta tekitab sellega mulle hunnikutes tööd juurde. Mu töö on ju põhimõtteliselt jälle jalule aidata. Jama on lihtsalt selles, et kui mu peamine tarnija võtab 90% ajast siis jäävad ülejäänud 20 tarnijat ja muud tööülesanded tahaplaanile kuni uued probleemid tuld võtavad. Igal juhul olen ma hetkel tulekahjude kustutamise faasis ja naiivselt loodan, et novembris alanud kaos kunagi ka oma lõpu leiab. Aerospace eksole…

Maja juures me enam kõpitsenud ei ole. Elektrikud lubasid küll täna tulla, aga ma kahtlen selles, et nad tulevad. Väljas on vaja viimased lambid piagaldada ja sauna osa elektri ühedused valmis teha. Plaanis on maapind ära tasandanda ja muru maha panna nii kiiresti kui võimalik, sest meil on juba soe ja muru on hakanud kasvama. Lisaks on vaja päikesepaneelid ära paigaldada, sest riiklik soodustus nendele kehtib vaid see aasta, ning on mõttekas see trikk enne suve ära teha. Ülejäänud ajsadega tuleb veidi oodata ja vaadata kuidas rahaliselt lood on, sest Michi firma loomine tegi ikkagi augu meie eelarvesse.

Lisaks hakkavad mul kahe nädala päerast 6 sigma kursused mis toimuvad töö ajast. Mis kursus see on? Tisteerides Vikipeediat:

Kuus sigmat ehk 6 sigmat ehk 6σ all tähistab enamasti juhtimismeetodit või ka -protsessi ja juhtimissüsteemi, mille eemärgiks on protsesside parendamine ja statistiliste meetodite kasutamine kvaliteedistrateegiate tagamisel nii teenindus- kui ka tootmisettevõtete juhtimise eri tasanditel. 6σ-t vaadeldakse ka kvaliteedijuhtimise ühe töömeetodina.

Termin “kuus sigmat” tuleb statistikast ja kasutatakse statistiliseskvaliteedijuhtimises, mis aitab hinnata protsessi suutlikkust. Kuus sigmat saab täiustada uusi või olemasolevaid protsesse, kasutades selle määratletud metoodikat. Selle põhieesmärk on rakendada mõõdikupõhist strateegiat, mis spetsialiseerub protsessi täiustamisele ja variatsiooni vähendamisele äri- ja tootmisprotsessides.

Kuut sigmat iseloomustab ülimalt kõrge kvaliteeditasemega protsess. Selleks et saavutada kuue sigma taset, ei tohi protsess toota rohkem kui 3,4 defekti 1 miljonist võimalusest (99,99966% juhtumitest on defektivabad). Kuut sigmat hakati kasutama ärimaailmas esimesena 1986. aastal Motorolas ning selle töötasid välja Bill Smith ja Mikel J. Harry.“

Lisaks teooriale on ka praktiline töö mille eesmärk on firmas mingile probleemile lahendus leida või raha säästa. Igal juhul ootan ma sed kursust põnevusega ja ehk näen ka tulevikus probleeme teise vaatenurga alt.

Igal juhul igav mul ei hakka ja aeg jookseb ludinal eest ära, sest nii kurb kui see ka ei ole on mul enam-vähem oktroobrini juba teada mis mind ees ootab… ja siis ongi jälle aasta läbi.


Jälle üks nädal möödas

Nädal on väga kärmelt jälle mööda tiksunud.
Kuna ma eelmise nädala lõpetasin meie nädala ostukorviga, siis ma alustan see nädal, sellega mis välja tuli.

Laupäeval plaanisin ma sealiha teha. Kuna ma vaatan ALATI kuupäevasid, et kõige värksem meile lauale satuks, siis oli mul ruumi mängimiseks. Kus juures pakendatud juurikate puhul saab vaadata kui on kõrgem number, siis on see hiljem korjatud. Igal juhul, sealiha me ei teinud. Nagu ei tekkinud seda „suurt“ söögi isu. Michi ütles lõpuks, et tema tahab hoopis seda külmutatut pizzat. Ma ise tegin endale tuunikala mozzarella salati. Mul oli kodus salatimaterjal olemas. Nii läks mozzarella kohe käiku.

Pühapäeval tegime kala ära. Kala roast jäi keedukartulit järgi mille ma tööle kaasa võtsin ja sõin lõunaks kodujuustuga. Esmaspäeval sai siga ära tehtud ja teisipäeval kana. Kana oli siis riisi, teryaki ja juurviljadega (korralki mehine portsion sisaldas c.a. 500kcal, ma arvutasin selle huvi pärast välja).Kanast jagus kaheks päevaks. Samuti oleme hoolsalt puuvilju ja marju hävitanud. Üht-teist on neist veel järgi, see tähendab, et see nädal ma enam puuviljadesse investeerima ei pea. Lõunaks sõin ma enamuse nädalast tatraputru. Eile käisime me Ernestos kohtingul, ehk siis kodus ei söönud ja lõuna tegi firma välja kuna ma olin koolitusel. See nädal läks minul ei rohkem ega vähem kui 0€. Michi maksis eilse arve ja tellis enale üks kord 3€ eest lõunat. Nii, et hästi majandasime nädala see kord ära.

Mis on veel järgi on supimaterjal. Kuna ma seda lurri Michi suppi ei tee, vaid kavatsen korraliku supi teha, siis on mul selle jaoks paari asja veel vaja nagu näiteks kapsas. Igal juhul on mul nädala menüü enam-vähem paigas.

Täna teen siis pasta bologneset – ma pole seda 100 aastat teinud ja hull isu on selle järgi.

Homseks on plaanitud Risotto, sest noh… ma tahan seda. Ma olen kõikidest risotto retseptidest lõpuks enda oma leiutanud, mis on nagu väga hea.

Pühapäeval teen ma praetud kanafileed, seenekastme, kartuli ja juurviljadega. Samuti teen ma supi valmis, sest ma kavatsen selle tööle kaasa võtta ja sellest nädal aega toituda.

Esmaspäeval läheb jälle käiku mu kana teryaki roog. Michit ei tüüta vist see kunagi ära. Ma pean veel mõtlema mis ma kolmapäevaks teen, sest neljapäeval ma lähen kollegidega välja ja Michil on siis pizza päev. Samas on mul Cammemberti kodus ja sinna sobiks salat kõrvale. Eks vaatab, ehk hakkab midagi veel silma. Igal juhul on mul ostunimekiri juba paigas.

Nädal on iseenesest olnud üsna rahulik. Tavapäraselt tööd, ehk siis kui ma arvasin, et mul hakkab igav, tuli hulk tööd juurde. Lisaks veel üllatus koolitus ISO 14001 peale. Mis oli põnev ja keskkonnakaitse põhine. Koolitus keskendus CO2 jalajäljele, mis muutub aina suuremaks teemaks meie maailmas. Varsti on asi nii kaugel, et me peame hakkama mõõtma iga tarnija CO2 jalajälge ja see saab ka olema üheks kriteeriumiks, mille järgi peame tarnijaid valima. Nii surutakse peale, et USA ja Hiina peavad hakkama ka keskkonna teadlikumalt tegutsema. Muidu jäävad nad osadele klientidele lihtsalt mängust välja. Aga sinna on veel pikk ma. Igal juhul point oli selles, et kui me oma tarbimis kultuuri ei muuda, siis ühel hetkel surevad inimesed välja.

Majaga on nii, et see puhkab ja kuivab. Väga kenasti kuivab, sest aknad enam niiskeks ei lähe. Ma usun, et kuna nädala pärast lubavad Norrkad usinasti +10 saame hakata tegutsema. Täna läheme valime WC kapi välja. Meil on ju WC nii pikk, et me teeme sinna lisaks panipaiga. Homme valime värvid kaminaks välja. Ma arvan, et see tuleb üsna lihtne must-valge kamin. Järgmisel reedel läheme plaate välja valima. Keda meil veel ei ole on plaadi panija. Seda me otsime nagu tiku-tulega taga. No ei ole kedagi, kellel oleks aega plaatida. Ma loodan, et kogu me elu selle taha ei jää. Köök on tellitud juuni alguseks ja selleks ajaks peab põrand valmis olema. Keda meil veel vaja on maaler ja keegi kes teeb kips tööd ära. Meil on suures toas, söögitoas ja saunas ripplaed plaanitud koos valgustusega. Elektrikud on oma töö teinud (garaaz on veel tegemata aga majas on kõik valma), nüüd peaksime kellegi leidma, kes me laed valmis teeks. Ja noh põrand tuleks ka millalgi ära valada. Enne seda peame garaazi tühjaks tegema. Michi tahtis seda sellel nädalal teha, aga mu meelest ei ole -15 kraadiga ei mõnus ega mõttekas väljas jännata. Pigem siis juba järgmisel nädalavahetusel. Eks vaatab, ma üritan talle augu pähe rääkida, et me see nädal puhkame. Lisaks on mul hunnnnnnniiiiiik triikida ja kapp veel sorteerimata.

Elektrikuteg on nii, et meil pidi välis kardinate jaoks tulema üks tsentraalne lüliti. Elektrik aga unustas selle pakkumisse panna. Ta lubas meile küll mingit lahendust, kuidas me selle odavamalt saame, aga need asjad on hetkel ka elektrikute poolt tegemata. Pluss kõik voolu vägrid garaazi, et saaks garaazi uksi puldist lahti teha jne. Ühesõnaga hullult palju nipet-näpet.

Muidu on olnud rahulik. Kuna õhutama enam ei pea ja liiga külm on ka siis oleme nautinud rahulikke õhtuid koos. Varsti läheb aga jälle mässamiseks. Ma juba täiega ootan millal stabiilsus tagasi.

Väike nädala kokkuvõte

Ma olen juba viis päeva tagasi vihmases Austiras. Vihma hakkas alles täna hommikul sadama. Lõpuks ometi on pluss. Muidu on kogu aeg külm olnud. Aga tagasi kus mul pooleli jäi.

Viimane kord kui ma kirjutasin istusin ma restoranis ja nautisin mõnusat rooga. Seattles on tekkinud parematel restoranidel panna tipp kohe arvele otsa, et sul ei ole valikut vaid sa pead 20% automaatselt andma. See mulle ei meeldi, sest teenindus oli väga aeglane selles restoranis, mis tõttu ma hakkasingi kirjutama, sest mul oli igav. Esimese joogi sain ma pool tundi pärast tulekut. Ma poleks kohe kindlasti 20% andnud.

Järgmisel päeval läks siis kell kümme lend L.A.-sse. Ma ei tea mis mul nende navigatsioonisüsteemidega sellel reisil oli, aga Volvo navi viis mind ka mingid X-teed pidi lennujaama. Ma pidin vahepeal kinni pidama ja kontrollima, et kas ma ikka liigun õigesse kohta. Veidi hirmutav ka oli see tee, sest see viis läbi tööstusliku sadama osa mida ma ei olnud näinud. Samas lennujaama jõudisn ma ilma probleemideta. Check in käis kärmelt, aga turvas seisin c.a. pooltesit tundi. Kuna ma olin aga piisavalt vara hotellist lahkunud, siis oli mul piisavalt aega üks korralik hommikusööks süüa ja natuke ringi jalutada.

Kuna see oli kohalik lend, siis L.A.s läks lennujaamast välja saamine üsna kärmelt. Kuna mul oli aga autot vaja siis selle saamine võtab parajalt aega. Kokkuvõttes olin ma kella kolme paiku Hiltonis. Kuna ilm oli ilus ja ma tahtsin natukenegi päikes saada, siis ma võtsin jalad kõhu alt välja ja sõitsin Venice Beach’ile. Miks just sinna? Sest mu kolleegid ütlesid, et see on mega lahe rand. Siia maani olen ma käinud Manhattan Beachil, mis on mulle meeldinud.

Venice Beach mulle ei meeldinud. See oli hullult rahvast täis. Üsna palju oli pilves inimesi ja prükkareid. Ma üritasin end sellest mitte häirida lasta, vaid püüdsin vaiksemasse kohta jalutada, aga see suurt eiõnnestunud. Samas palmi vett on ilus vaadata. Siin siis mõned pildid rannast ja promenaadist.

Hotell ise oli täitsa mõnus. Hommikusöök rikkalik ja päris mitu söögikohta. Esimesel õhtul käisin ma Itaalia restoranis, kus Itaaliast oli asi ikka väga kaugel. Toit oli päris hea ja teenindus ka, aga pigem pakuti tavalisi ameerika toite nagu burksid ja steigid. Teisel päeval tellisin ma toidu tuppa, sest peale tööd ma üldse ei viitsinud ega jaksanud midagi teha. Selle päeva lõunal olime käinud mingis Pärisa restoranis. Tundus pigem selline kiirtoidu moodi koht ja toit oli päris huvitav. Mulle need vürtsid maitsesid.

Laupäeval hakkas tagasitee koju. Mingil põhjusel ärkasin kuskil kuue paiku. Rääksin Michiga veidi juttu ja siis vanematega. Kui vanematega oli kõne lõpetatud oligi aeg pessu minna ja siis sööma. Kahjuks ma sööma ei jõudnudki, sest mu kõht vedas mind alt ja ma veetsin hommikupooliku vetsu vahet joostes ja magades. Lõuna ajal pidin ma hotellist lahkuma ja siis oli mul juba täitsa OK olemine. Lihtalt tugev väsimus. Hotellist välja saamine võttis kuskil tunni, sest rahvast oli lihtsalt nii palju. Kokkuvõttes läks kuskil kaks tundi, et lennujaama jõuda ja kuskil tund, kuni olin kõikidest check-indest ja turvadest läbi. Ainuke asi mis ma süüa suutsin oli külmutatud jogurt.

Boarding lennule läks hästi kiiresti ja see oli hästi organiseeritud. See tähendas, et me startisime tervelt pool tundi varem kodu poole. Lennukis ma üritasin veidi süüa, aga midagi oli mu pastaga metsa läinud, sest kastmes olid veidrad tükid sees ja ma ei suutnud seda süüa. Pärast sööki jäin ma magama ja ärkasin alles siis kui me hakkasime Münchenisse maanduma. Edasine möödus samuti kiiresti ja ma olin kuskil viie paiku ilusasti kodus.

See nädal on möödunud töötähe all. Valentini päeval käisime Mehhiko restoranis söömas. Majaga on nii, et põranda täitematerjal peab veel kuivama. Ma eile käisin seal peal ja ta pole veel päris nii kõva kui peaks olema. Seal kus päike peale paistab on juba kuivanud aga näiteks esik tahab veel kuivada. Igatahes me enne märtsi midagi ei tee. Lisaks peab soojemaks ka minema. Ehk siis ootamise tähe all. Ma ise mõtlen nii, et meil on nüüd kaks nädalavahetust puhkust.

Sellel nädalavahetusel läheme me laupäeval Ernestosse hommikust sööma ja ma tahan peale seda oma kapi ära sorteerida. Kevad hakkab ka peale tulema (või noh, ma unistan pigem sellest, järgmisel nädalal lubab -12) ja tuleb vähe rõõmsamad riided välja otsida. Michil läheb oma uuel tööl ka hästi, tundub hetkel, et talle meeldib ja see võiks olla midagi püsivamat.

Hello from Seattle

Tervitused Seattlest. Hetkel ma istun Riederi restoranis ja joon mingit Ivani. Mõnusalt mõru on teine. Mu tööreis Seattles hakkab lõppu jõudma ja homme viib mind metallist lind Los Angelesse kus lubab 30 C sooja.
Enne kui aga ma Seattle juurde jõuan, väike uudis maja kohta. Meil on nüüd põranda täide tehtud. Michi jalutab rõõmsalt juba peal ka. See peab veel kaks nädalat kuivama siis tohib edasi teha. Austiras on temperatuurid päeval kuskil pluss viie kandis ja öösel kuni miinus seitse. Ega see põranda täitmine ilma viperdusteta ei läinud. Põranda valaja ei öelnud, et mingite torudega tekib probleem, kuna nad on liiga kõrgel. Lisaks on garaazis ka mingid torud liiga suured ja on oht, et põrand selle koha peal ei pea auto kaalule vastu. Ehk siis need asjad tuleb nüüd ümber teha. Õnneks see pole meie süü, mistõttu tegeleb sellega firma.

Nädalavahetuse veetsin ma üksinda. Michi oli suusatamas. Kuigi keegi tema suusakaaslastes mäele ei jõudnuki, sest tähtsam oli pigem see alkohoolne pool. Michi ei ole suusataja, aga ta ei ole ka väga pidutseja ja selle pärast oli see n.ö. suusa ekskursioon pigem piinapink tema jaoks. Igaljuhul jõudis ta koju alles laupäeval kell 23:00. Ma keeldusin magama minemast ja ootasin teda ilusti. Mis sest, et järgmisel päeval läks lend kell 7:00 Linzist.

Ärkama pidin ma kell 3:50. Kell näitas, et olin head kaks tundi maganud. Ega me ei läinud ju kohe magama kui Michi tuli. Me arutasime tunnikese tema muljeid. Auto mis ma sain firmalt oli Fiat 500. Õnneks olin ma eelneval päeval piisavat tark olnud ja konrollinud, et kas autol ikka Autobahni kleepekas ka on. No ei olnud ja ma olin selle eelmisel päeval ära ostnud.
Igaks juhuks panin ma Google Mapsi telefoni Linzi lennujaama asukoha, sest ma ei olnud kindel kust ma täpselt maha sõitma pean. Kui Torontos oli Google täiuslik kaaslane ja viis meid igast ummikust mööda, siis Austrias saatis ta mind üle põldude lennujaama. Vähemalt selline tunne tekkis mul. Lõpuks ma ei teadnud kus ma olen ja kas ma üldse lennujaama jõuangi. Aga jõudsin kell 6… Igatahes on meil reegel, et auto tuleb enne tagastamist ära tankida. Muidu maksame tankimise eest 70€ ise kinni. Tore oli aga see, et pühapäeval ei ole lennujaama ümbruses ükski tankla enne kuute avatud. Check in pandi aga kell 6:30 kinni. Ehk ma jätsin tankimata. Lennupilet maksab rohkem kui see tankimata jätmine. Lisaks kui on hea vabandus siis maksab ikka firma. Lihtsalt peab oma süütust tõestama ja ma saatsin kohe meili, et mul ei olnud võimalik tankida. Ma olen kindel, et mul ei teki probleeme sellega.
Pagasi ära andmine ja turvakontroll läksid sujuvalt, aga siis hakkas mul ninast verd jooksma. Lahmas ikka korralikult. Muidu oleks mul suva olnud aga seda verd lennujaama peldikus kraanikaussi loputada kui teised inimesed kaamelt pealt vahivad…. ei ole mu esimene valik. Lend Frankfurti läks tavaliselt ilma erilste vahejuhtumiteta. Frankfurti jõudes teadis sõber Google juba enne tahvleid kuhu ma minema pean ja see kord ta ei pannudki pange.
Kuna ma teadsin, et nagu nii istun ma järgmised 11 tundi lennukis, siis otsustasin ma terminal 1 Z osa otsast lõpuni läbi jalutada. Hea oli, et ma seda tegin, sest 11 tunni asemel chillisin ma sellel istmel 14 tundi. Lisaks ei saanud ma oma istet alla panna, sest mu seljas elas üks pikkade koibadega mees, kellest mul hakkas kahju. Ta ei oleks lihtsalt ära mahtunud kui ma oleks istme alla lasknud. Igal juhul kuidagi õnnestus Frankfurdi lennujaamas lennuk jääst vabastada ja peale kolme tunnist maa peal chillimist tõusu Boeing 747 lõpuks õhku. (See on see Gupi lennuk).
Lufthansa teenindus andis nõksa soovida, sest nad oleksid võinud rohkem vett pakkuda. Mul oli õnneks liitrine pudel kaasas aga see sai jube kiiresti otsa. Istmed olid üsna okeid… aga ma sain endale mõnusalt kange selja, kuna noh… oma seljataga istuvat inimest ei saanud ju piinata. Vaatamata kõigele magasin ma vähemalt 4 tundi lennust maha.
Seattlesse saabumine oli üsna sündmuste vaene. Kui ma hotelli viie paiku jõudsin otsustasin ühe pisikese uinaku teha. Ärkasin siis kell 19:00. Käisin mugisin üle tee Sushit ja magasi edasi. Tulemuseks oli see, et järgmisel päeval oli kell 2 uni läinud. Ma sundisin end veel 2 tundi magama… aga reaalselt ei tulnud sellest midagi välja.

Hotell on väga huvitav. Vana kohtub modernsega. Hotelli nimi on Theodor. See on tema renoveeritud nimi, vana nimi oli Roosevelt. Tuba on väike aga väga hubane. Ja ma magan nii hästi selles toas.

Aeg Seattles on üsna rahulik olnud. See ongi vist mis mulle selle linna juures meeldib. Suur linn, aga rahulik. Hea auraga ja ei tekita stressi.

Esimesel õhtul viis mind kolleeg kes siin elab mind välja sööma ja näitas mulle veidi linna. Tänu temale avastasin ma veelgi lahedama vaateplatformi. See asub Kerry pargis. See on see kuulus Grey Anatomy vaade. Mega ilus. Söögi koha pealt oli OK. Prantsuse köök. Aga no Prantsusmaal saab sama hinna eest ikka midagi palju, paju paremat. See eest Chremant oli tasemel. Eeloraks oli hanemaks ja pearoaks pork belly. Eelroog oli väga maitsev aga see eest pearoog… söödav ütleme nii. Polnud minu teema, sest see oli lihtsalt liiga rasvane. Ma olen seda enne Inglismaal prantsuse restoranis söönud ja see oli hoopis teine tase. Seattles ei olnud see krõbe ja no puhas pekk.

Teisel õhtul käisime tarnijaga ühe viina tootja juures kokteile proovimas ja ma sõin esimest korda makarone juustuga (Mac n’ Cheese). See oli täitsa O.K. aga enam ma seda sööma ei pea. Üsna üksluine teine. Aga ära proovitud sai!

Ja nüüd ma siis istund Riederis. Kõht on austreid ja kaheksajalga täis ning elu on ilus. Kui ma ise saan valida kus ma sööma minna tahan on see alati täiuslik. Aga need kohad on ka minu maitse ja isude järgi ju valitud. Ma küll see kord shoppama ei jõudnud, sest tööpäev venis pikaks ja tore ummik oli ka tagasi teel. Aga olemine ja tuju on head ning ma olen valmis L.A.-d vallutama minema.