2019 lõpp

2019 oli ikka lõpuks hullumaja. Põhimõtteliselt veetsin ma terve novembri kuu Seattles tööreisil. Midagi erilist Seattle minu jaoks enam ei ole. Peaaegu nagu kolmas kodu. Igal juhul ma tunnen linna juba sama hästi kui Tallinna. Tegelikul oli see tööreis üsna intensiivne ja isegi vaba pühapäeva ei olnud. Ühel pärast lõunal käisime Boeing muuseomis, aga see oli ka suht kõik. Eks kõige meelde jäävamad olidki restoranis käigud.

Ühe korra suutsime me 300 Dollari eest Sushit süüa – Shiro’s Sushi restoranis. Siin on üks pilt taldrikutäiest mis maksis $50.

Koht oli tegelikult väga pisike. Samas Sushi oli värskelt valmistatud ja käsitsi otse silme all.

Teine koht mis oli taskukohasem ja kus me maksime ca $120 kolme käigulise õhtusöögi eest koos veinidega oli Kreeka restoran Omega Ouzeri. Sisustuselt oli see täiesti uue välimusega ja puhas. Pearoa sõime me nii kiiresti ära, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Aga see oli väga hea kvaliteediga ja autentne restoran.

Üks restoranidest mis veel väga hea oli ja meelde jäi, oli india restoran Nirmal’s. Sinna pidime aga enne juba koha kinni panema, sest ta oli päris täis. Mis mulle meeldis oli, et toidud ei olnud väga vürtsikad aga samas nendes oli nii plaju erinevadi vürtse sees. Pearoogadeks olid meil karrid loomalihaga ja sealihaga.

Please Seattle reisi hüppasin korra kodunt Austrias läbi ja edasi läks vanaema 80.ndale sünnipäevale Eestis. Kodus oli mõnus olla ja jälle pere näha. Isa oli värskelt ka angerjat suitsutanud. See angerjas isutab mind ikka veel pidevalt. Selline tunne nagu oleks sõltuvus tekkinud.

Peale Eestit tegin jälle pisikese põrke koju selles, et see ära ehtida ja siis viis mu tee Inglismaale Derby kanti. Seal ma olin vaid kolm päeva. Vihma sadas ja suht sombune oli. Ei midagi erilist. Inglismaa võttis see kord mind suhteliselt külmalt ja ebasõbralikult vastu. Teenidus ja inimesed olid kuidagi väga ebameeldivad. V.a. siis firmas kus ma auditeerimas käisin. Seal oldi ikka viisakad ja sõbralikud.

Jõulud veetsime Austrias. Michi perekond oli meil lõunaks juba ja järgmisel päeva hommikusöögiks. Ütleme nii, et järgmine aasta veedame me jõulud kas üksinda või Eestis, sest mulle jäi mulje, et selles perekonnas peale meie Michiga kedagi jõulud väga ei huvita.

26. Detsembril lendasin ma Eestisse neljaks päevaks, et saaksin vanematele ikka isiklikult ka häid jõule soovida. See oli hästi mõnus ja kuidagi kahju oli, et nii vähe aega Eestis olin.

Uue aasta võtsime vastu kodus. Meile tulid üllatuskülalistena lõuna paiku kõik külla. Vaid Julia oli tööl. Tekkis idee fondued süüa, aga Sabine ei viistsinud ja teda huvitas pigem uusaasta programm telekas. Mis tõttu nad läksid õhtu poole ilusti oma kodudesse tagasi ja me võtsime uue aasta vastu rahulikult Michiga koos. Ehk siis 2019 sai väga rahulikult ära saadetud.

Kirjutamise kriis?

No ei ole midagi huvitavat kirjutada. Mingist detailsest akende pesust, mida me nädalavahetusel tegime ei ole suurt mõtet kirjutada. Me ei tee reaalselt hetkel mitte midagi huvitavat. Kodu – töö –kodu rutiin on. Õhtul teed süüa ja peale sööki ronid magama, sest töö juures on pingeline ja õhtul ei jaksa isegi telekat vaadata.

See nädal on õnneks Austrias lühike nädal. 1. november on siin riigis püha. Enamasti käiakse esivanemate haudadel ja ehitakse need ära. Ma võtsin ka neljapäeva vabaks, et saaksin rahulikult toimetada ja lõuna paiku nädalavahetuseks poes ära käia. Plaanis ei ole meil otseselt mitte midagi. Tahaks lihtsalt rahulikult olla, sest see on Michil viimane vaba nädalavahetus sellel aastal. Siis hakkavad maksunõustaja kursused pihta ja vahepeal on ülikool ka. Ehk ühesõnaga hakkab tal suur õppimise maraton.

Teisel novembril on Peterskirchenis ka hooaja viimane jalka mäng, kuhu me lubasime ka kohale minna. Mind see otseselt ei huvita aga me peame sotsialiseeruma. Eriti ilusat ilma ka ei luba. Hetkel näitab vihma.

Tegelikult on hull väsimus peal ja tahaks nagu pigem magada päevad maha. Ehk on peale pikka nädalavahetust parem. Aga hetkel on küll selline tunne, et ma ei viitsi mitte kui midagi teha. Isegi pesu ei viitsinud nädalavahetusel pesta.

Täna on välja minek Johannaga – eks kolleegiga. Me lubasime talle, et saame kokku ja lähme sööma. Ma juba põnevusega ootan mis uudiseid ta räägib. Tal on teiste vanade kolleegidega ka kontakt.

Oih

Pikk aeg on möödas, sellest kui ma viimati kirjutasin. Natuke üle 7 kuu. Vahepeal on üsna palju toimunud. Mitu korda olen töö reisil käinud. Korra olen Eestis käinud. See nädal olid vanaema ja vanaisa koos emaga külas. Väga mõnus rahulik nädalavahetus oli.

Ma olen hetkel kahe vahel. Kas lõpetada, see kirjutamine või võtta jälle sulg kätte ning igast päevast natuke kirjutada. Tegelikult alustasin ma seda blogi ju selle mõttega, et oma igapäevast elu kirjeldada siin Austrias.

Paraku peale kolimist ja viimase aja suurt töökoormust on mul raske jälle blogi lainele saada. Ma siiski annaks veel ühe võimaluse sellele kõigile, ma arvan. Kui järgmise aasta veebruari lõpuni ma siia ei jõua, siis on ehk aeg see kinni panna.

Mulle iseenesest kirjutada meeldib, mis sest, et ma seda hästi ei oska. See on minu hobi. Igatahes proovime siis väiksemaid postitusi teha ja iga päev 🙂

Peale pikka pausi jälle üks postitus

Vaikselt on jälle üks pikemat sorti paus vahele tulnud. Kahjuks on mul tööl nii palju tegemist ja päeva lõpuks on mul kopp kõigest nii ees, et ma ausalt ka ei suuda end sundida veel midagi kirjutama.

Vahepeal on ka nii palju muutunud, et näiteks Michael lõi oma firma ja nüüd lõpetab vaikselt palgaarvestuse kursust. Kirjalik eksam on tal 13. aprillil ja suuline 30. Tööd on hetkel juba nii palju, et ta peab enamus nädalavahetustel ka sellega tegelema. Tal on büroo väljas pool kodu, kus ta kliente vastu võtab. Koduses büroos teeb ta tööd vaid nädalavahetuseti. See tähendab muidugi seda, et kogu majapidamine ja kõik sellega seonduv on minu õlgadel.

Siis veebruaris sai isa 60 ära peetud Alicantes, mille kohta ma kirjutan eraldi. Lisaks üks tööreis Vancouverisse ja Seattlesse on mul seljataga. Hetkel on nimekirjas ootamas veel Prantsusmaa trip, Saksamaale pean paariks päevaks põrkama, tagasi Seattlesse, piletid on ka bookitud Eestisse jaanipäevaks ja augusti lõpus/septembri alguses pean Inglismaale ka nädalaks minema.

Nagu ma mainisin on töö juures mega palju tegemist. Lihstalt üks mu peamistest tarnijatest ei suuda oma kvaliteedi probleeme kontrolli alla saada ja ta tekitab sellega mulle hunnikutes tööd juurde. Mu töö on ju põhimõtteliselt jälle jalule aidata. Jama on lihtsalt selles, et kui mu peamine tarnija võtab 90% ajast siis jäävad ülejäänud 20 tarnijat ja muud tööülesanded tahaplaanile kuni uued probleemid tuld võtavad. Igal juhul olen ma hetkel tulekahjude kustutamise faasis ja naiivselt loodan, et novembris alanud kaos kunagi ka oma lõpu leiab. Aerospace eksole…

Maja juures me enam kõpitsenud ei ole. Elektrikud lubasid küll täna tulla, aga ma kahtlen selles, et nad tulevad. Väljas on vaja viimased lambid piagaldada ja sauna osa elektri ühedused valmis teha. Plaanis on maapind ära tasandanda ja muru maha panna nii kiiresti kui võimalik, sest meil on juba soe ja muru on hakanud kasvama. Lisaks on vaja päikesepaneelid ära paigaldada, sest riiklik soodustus nendele kehtib vaid see aasta, ning on mõttekas see trikk enne suve ära teha. Ülejäänud ajsadega tuleb veidi oodata ja vaadata kuidas rahaliselt lood on, sest Michi firma loomine tegi ikkagi augu meie eelarvesse.

Lisaks hakkavad mul kahe nädala päerast 6 sigma kursused mis toimuvad töö ajast. Mis kursus see on? Tisteerides Vikipeediat:

Kuus sigmat ehk 6 sigmat ehk 6σ all tähistab enamasti juhtimismeetodit või ka -protsessi ja juhtimissüsteemi, mille eemärgiks on protsesside parendamine ja statistiliste meetodite kasutamine kvaliteedistrateegiate tagamisel nii teenindus- kui ka tootmisettevõtete juhtimise eri tasanditel. 6σ-t vaadeldakse ka kvaliteedijuhtimise ühe töömeetodina.

Termin “kuus sigmat” tuleb statistikast ja kasutatakse statistiliseskvaliteedijuhtimises, mis aitab hinnata protsessi suutlikkust. Kuus sigmat saab täiustada uusi või olemasolevaid protsesse, kasutades selle määratletud metoodikat. Selle põhieesmärk on rakendada mõõdikupõhist strateegiat, mis spetsialiseerub protsessi täiustamisele ja variatsiooni vähendamisele äri- ja tootmisprotsessides.

Kuut sigmat iseloomustab ülimalt kõrge kvaliteeditasemega protsess. Selleks et saavutada kuue sigma taset, ei tohi protsess toota rohkem kui 3,4 defekti 1 miljonist võimalusest (99,99966% juhtumitest on defektivabad). Kuut sigmat hakati kasutama ärimaailmas esimesena 1986. aastal Motorolas ning selle töötasid välja Bill Smith ja Mikel J. Harry.“

Lisaks teooriale on ka praktiline töö mille eesmärk on firmas mingile probleemile lahendus leida või raha säästa. Igal juhul ootan ma sed kursust põnevusega ja ehk näen ka tulevikus probleeme teise vaatenurga alt.

Igal juhul igav mul ei hakka ja aeg jookseb ludinal eest ära, sest nii kurb kui see ka ei ole on mul enam-vähem oktroobrini juba teada mis mind ees ootab… ja siis ongi jälle aasta läbi.


Jälle üks nädal möödas

Nädal on väga kärmelt jälle mööda tiksunud.
Kuna ma eelmise nädala lõpetasin meie nädala ostukorviga, siis ma alustan see nädal, sellega mis välja tuli.

Laupäeval plaanisin ma sealiha teha. Kuna ma vaatan ALATI kuupäevasid, et kõige värksem meile lauale satuks, siis oli mul ruumi mängimiseks. Kus juures pakendatud juurikate puhul saab vaadata kui on kõrgem number, siis on see hiljem korjatud. Igal juhul, sealiha me ei teinud. Nagu ei tekkinud seda „suurt“ söögi isu. Michi ütles lõpuks, et tema tahab hoopis seda külmutatut pizzat. Ma ise tegin endale tuunikala mozzarella salati. Mul oli kodus salatimaterjal olemas. Nii läks mozzarella kohe käiku.

Pühapäeval tegime kala ära. Kala roast jäi keedukartulit järgi mille ma tööle kaasa võtsin ja sõin lõunaks kodujuustuga. Esmaspäeval sai siga ära tehtud ja teisipäeval kana. Kana oli siis riisi, teryaki ja juurviljadega (korralki mehine portsion sisaldas c.a. 500kcal, ma arvutasin selle huvi pärast välja).Kanast jagus kaheks päevaks. Samuti oleme hoolsalt puuvilju ja marju hävitanud. Üht-teist on neist veel järgi, see tähendab, et see nädal ma enam puuviljadesse investeerima ei pea. Lõunaks sõin ma enamuse nädalast tatraputru. Eile käisime me Ernestos kohtingul, ehk siis kodus ei söönud ja lõuna tegi firma välja kuna ma olin koolitusel. See nädal läks minul ei rohkem ega vähem kui 0€. Michi maksis eilse arve ja tellis enale üks kord 3€ eest lõunat. Nii, et hästi majandasime nädala see kord ära.

Mis on veel järgi on supimaterjal. Kuna ma seda lurri Michi suppi ei tee, vaid kavatsen korraliku supi teha, siis on mul selle jaoks paari asja veel vaja nagu näiteks kapsas. Igal juhul on mul nädala menüü enam-vähem paigas.

Täna teen siis pasta bologneset – ma pole seda 100 aastat teinud ja hull isu on selle järgi.

Homseks on plaanitud Risotto, sest noh… ma tahan seda. Ma olen kõikidest risotto retseptidest lõpuks enda oma leiutanud, mis on nagu väga hea.

Pühapäeval teen ma praetud kanafileed, seenekastme, kartuli ja juurviljadega. Samuti teen ma supi valmis, sest ma kavatsen selle tööle kaasa võtta ja sellest nädal aega toituda.

Esmaspäeval läheb jälle käiku mu kana teryaki roog. Michit ei tüüta vist see kunagi ära. Ma pean veel mõtlema mis ma kolmapäevaks teen, sest neljapäeval ma lähen kollegidega välja ja Michil on siis pizza päev. Samas on mul Cammemberti kodus ja sinna sobiks salat kõrvale. Eks vaatab, ehk hakkab midagi veel silma. Igal juhul on mul ostunimekiri juba paigas.

Nädal on iseenesest olnud üsna rahulik. Tavapäraselt tööd, ehk siis kui ma arvasin, et mul hakkab igav, tuli hulk tööd juurde. Lisaks veel üllatus koolitus ISO 14001 peale. Mis oli põnev ja keskkonnakaitse põhine. Koolitus keskendus CO2 jalajäljele, mis muutub aina suuremaks teemaks meie maailmas. Varsti on asi nii kaugel, et me peame hakkama mõõtma iga tarnija CO2 jalajälge ja see saab ka olema üheks kriteeriumiks, mille järgi peame tarnijaid valima. Nii surutakse peale, et USA ja Hiina peavad hakkama ka keskkonna teadlikumalt tegutsema. Muidu jäävad nad osadele klientidele lihtsalt mängust välja. Aga sinna on veel pikk ma. Igal juhul point oli selles, et kui me oma tarbimis kultuuri ei muuda, siis ühel hetkel surevad inimesed välja.

Majaga on nii, et see puhkab ja kuivab. Väga kenasti kuivab, sest aknad enam niiskeks ei lähe. Ma usun, et kuna nädala pärast lubavad Norrkad usinasti +10 saame hakata tegutsema. Täna läheme valime WC kapi välja. Meil on ju WC nii pikk, et me teeme sinna lisaks panipaiga. Homme valime värvid kaminaks välja. Ma arvan, et see tuleb üsna lihtne must-valge kamin. Järgmisel reedel läheme plaate välja valima. Keda meil veel ei ole on plaadi panija. Seda me otsime nagu tiku-tulega taga. No ei ole kedagi, kellel oleks aega plaatida. Ma loodan, et kogu me elu selle taha ei jää. Köök on tellitud juuni alguseks ja selleks ajaks peab põrand valmis olema. Keda meil veel vaja on maaler ja keegi kes teeb kips tööd ära. Meil on suures toas, söögitoas ja saunas ripplaed plaanitud koos valgustusega. Elektrikud on oma töö teinud (garaaz on veel tegemata aga majas on kõik valma), nüüd peaksime kellegi leidma, kes me laed valmis teeks. Ja noh põrand tuleks ka millalgi ära valada. Enne seda peame garaazi tühjaks tegema. Michi tahtis seda sellel nädalal teha, aga mu meelest ei ole -15 kraadiga ei mõnus ega mõttekas väljas jännata. Pigem siis juba järgmisel nädalavahetusel. Eks vaatab, ma üritan talle augu pähe rääkida, et me see nädal puhkame. Lisaks on mul hunnnnnnniiiiiik triikida ja kapp veel sorteerimata.

Elektrikuteg on nii, et meil pidi välis kardinate jaoks tulema üks tsentraalne lüliti. Elektrik aga unustas selle pakkumisse panna. Ta lubas meile küll mingit lahendust, kuidas me selle odavamalt saame, aga need asjad on hetkel ka elektrikute poolt tegemata. Pluss kõik voolu vägrid garaazi, et saaks garaazi uksi puldist lahti teha jne. Ühesõnaga hullult palju nipet-näpet.

Muidu on olnud rahulik. Kuna õhutama enam ei pea ja liiga külm on ka siis oleme nautinud rahulikke õhtuid koos. Varsti läheb aga jälle mässamiseks. Ma juba täiega ootan millal stabiilsus tagasi.

Väike nädala kokkuvõte

Ma olen juba viis päeva tagasi vihmases Austiras. Vihma hakkas alles täna hommikul sadama. Lõpuks ometi on pluss. Muidu on kogu aeg külm olnud. Aga tagasi kus mul pooleli jäi.

Viimane kord kui ma kirjutasin istusin ma restoranis ja nautisin mõnusat rooga. Seattles on tekkinud parematel restoranidel panna tipp kohe arvele otsa, et sul ei ole valikut vaid sa pead 20% automaatselt andma. See mulle ei meeldi, sest teenindus oli väga aeglane selles restoranis, mis tõttu ma hakkasingi kirjutama, sest mul oli igav. Esimese joogi sain ma pool tundi pärast tulekut. Ma poleks kohe kindlasti 20% andnud.

Järgmisel päeval läks siis kell kümme lend L.A.-sse. Ma ei tea mis mul nende navigatsioonisüsteemidega sellel reisil oli, aga Volvo navi viis mind ka mingid X-teed pidi lennujaama. Ma pidin vahepeal kinni pidama ja kontrollima, et kas ma ikka liigun õigesse kohta. Veidi hirmutav ka oli see tee, sest see viis läbi tööstusliku sadama osa mida ma ei olnud näinud. Samas lennujaama jõudisn ma ilma probleemideta. Check in käis kärmelt, aga turvas seisin c.a. pooltesit tundi. Kuna ma olin aga piisavalt vara hotellist lahkunud, siis oli mul piisavalt aega üks korralik hommikusööks süüa ja natuke ringi jalutada.

Kuna see oli kohalik lend, siis L.A.s läks lennujaamast välja saamine üsna kärmelt. Kuna mul oli aga autot vaja siis selle saamine võtab parajalt aega. Kokkuvõttes olin ma kella kolme paiku Hiltonis. Kuna ilm oli ilus ja ma tahtsin natukenegi päikes saada, siis ma võtsin jalad kõhu alt välja ja sõitsin Venice Beach’ile. Miks just sinna? Sest mu kolleegid ütlesid, et see on mega lahe rand. Siia maani olen ma käinud Manhattan Beachil, mis on mulle meeldinud.

Venice Beach mulle ei meeldinud. See oli hullult rahvast täis. Üsna palju oli pilves inimesi ja prükkareid. Ma üritasin end sellest mitte häirida lasta, vaid püüdsin vaiksemasse kohta jalutada, aga see suurt eiõnnestunud. Samas palmi vett on ilus vaadata. Siin siis mõned pildid rannast ja promenaadist.

Hotell ise oli täitsa mõnus. Hommikusöök rikkalik ja päris mitu söögikohta. Esimesel õhtul käisin ma Itaalia restoranis, kus Itaaliast oli asi ikka väga kaugel. Toit oli päris hea ja teenindus ka, aga pigem pakuti tavalisi ameerika toite nagu burksid ja steigid. Teisel päeval tellisin ma toidu tuppa, sest peale tööd ma üldse ei viitsinud ega jaksanud midagi teha. Selle päeva lõunal olime käinud mingis Pärisa restoranis. Tundus pigem selline kiirtoidu moodi koht ja toit oli päris huvitav. Mulle need vürtsid maitsesid.

Laupäeval hakkas tagasitee koju. Mingil põhjusel ärkasin kuskil kuue paiku. Rääksin Michiga veidi juttu ja siis vanematega. Kui vanematega oli kõne lõpetatud oligi aeg pessu minna ja siis sööma. Kahjuks ma sööma ei jõudnudki, sest mu kõht vedas mind alt ja ma veetsin hommikupooliku vetsu vahet joostes ja magades. Lõuna ajal pidin ma hotellist lahkuma ja siis oli mul juba täitsa OK olemine. Lihtalt tugev väsimus. Hotellist välja saamine võttis kuskil tunni, sest rahvast oli lihtsalt nii palju. Kokkuvõttes läks kuskil kaks tundi, et lennujaama jõuda ja kuskil tund, kuni olin kõikidest check-indest ja turvadest läbi. Ainuke asi mis ma süüa suutsin oli külmutatud jogurt.

Boarding lennule läks hästi kiiresti ja see oli hästi organiseeritud. See tähendas, et me startisime tervelt pool tundi varem kodu poole. Lennukis ma üritasin veidi süüa, aga midagi oli mu pastaga metsa läinud, sest kastmes olid veidrad tükid sees ja ma ei suutnud seda süüa. Pärast sööki jäin ma magama ja ärkasin alles siis kui me hakkasime Münchenisse maanduma. Edasine möödus samuti kiiresti ja ma olin kuskil viie paiku ilusasti kodus.

See nädal on möödunud töötähe all. Valentini päeval käisime Mehhiko restoranis söömas. Majaga on nii, et põranda täitematerjal peab veel kuivama. Ma eile käisin seal peal ja ta pole veel päris nii kõva kui peaks olema. Seal kus päike peale paistab on juba kuivanud aga näiteks esik tahab veel kuivada. Igatahes me enne märtsi midagi ei tee. Lisaks peab soojemaks ka minema. Ehk siis ootamise tähe all. Ma ise mõtlen nii, et meil on nüüd kaks nädalavahetust puhkust.

Sellel nädalavahetusel läheme me laupäeval Ernestosse hommikust sööma ja ma tahan peale seda oma kapi ära sorteerida. Kevad hakkab ka peale tulema (või noh, ma unistan pigem sellest, järgmisel nädalal lubab -12) ja tuleb vähe rõõmsamad riided välja otsida. Michil läheb oma uuel tööl ka hästi, tundub hetkel, et talle meeldib ja see võiks olla midagi püsivamat.

Hello from Seattle

Tervitused Seattlest. Hetkel ma istun Riederi restoranis ja joon mingit Ivani. Mõnusalt mõru on teine. Mu tööreis Seattles hakkab lõppu jõudma ja homme viib mind metallist lind Los Angelesse kus lubab 30 C sooja.
Enne kui aga ma Seattle juurde jõuan, väike uudis maja kohta. Meil on nüüd põranda täide tehtud. Michi jalutab rõõmsalt juba peal ka. See peab veel kaks nädalat kuivama siis tohib edasi teha. Austiras on temperatuurid päeval kuskil pluss viie kandis ja öösel kuni miinus seitse. Ega see põranda täitmine ilma viperdusteta ei läinud. Põranda valaja ei öelnud, et mingite torudega tekib probleem, kuna nad on liiga kõrgel. Lisaks on garaazis ka mingid torud liiga suured ja on oht, et põrand selle koha peal ei pea auto kaalule vastu. Ehk siis need asjad tuleb nüüd ümber teha. Õnneks see pole meie süü, mistõttu tegeleb sellega firma.

Nädalavahetuse veetsin ma üksinda. Michi oli suusatamas. Kuigi keegi tema suusakaaslastes mäele ei jõudnuki, sest tähtsam oli pigem see alkohoolne pool. Michi ei ole suusataja, aga ta ei ole ka väga pidutseja ja selle pärast oli see n.ö. suusa ekskursioon pigem piinapink tema jaoks. Igaljuhul jõudis ta koju alles laupäeval kell 23:00. Ma keeldusin magama minemast ja ootasin teda ilusti. Mis sest, et järgmisel päeval läks lend kell 7:00 Linzist.

Ärkama pidin ma kell 3:50. Kell näitas, et olin head kaks tundi maganud. Ega me ei läinud ju kohe magama kui Michi tuli. Me arutasime tunnikese tema muljeid. Auto mis ma sain firmalt oli Fiat 500. Õnneks olin ma eelneval päeval piisavat tark olnud ja konrollinud, et kas autol ikka Autobahni kleepekas ka on. No ei olnud ja ma olin selle eelmisel päeval ära ostnud.
Igaks juhuks panin ma Google Mapsi telefoni Linzi lennujaama asukoha, sest ma ei olnud kindel kust ma täpselt maha sõitma pean. Kui Torontos oli Google täiuslik kaaslane ja viis meid igast ummikust mööda, siis Austrias saatis ta mind üle põldude lennujaama. Vähemalt selline tunne tekkis mul. Lõpuks ma ei teadnud kus ma olen ja kas ma üldse lennujaama jõuangi. Aga jõudsin kell 6… Igatahes on meil reegel, et auto tuleb enne tagastamist ära tankida. Muidu maksame tankimise eest 70€ ise kinni. Tore oli aga see, et pühapäeval ei ole lennujaama ümbruses ükski tankla enne kuute avatud. Check in pandi aga kell 6:30 kinni. Ehk ma jätsin tankimata. Lennupilet maksab rohkem kui see tankimata jätmine. Lisaks kui on hea vabandus siis maksab ikka firma. Lihtsalt peab oma süütust tõestama ja ma saatsin kohe meili, et mul ei olnud võimalik tankida. Ma olen kindel, et mul ei teki probleeme sellega.
Pagasi ära andmine ja turvakontroll läksid sujuvalt, aga siis hakkas mul ninast verd jooksma. Lahmas ikka korralikult. Muidu oleks mul suva olnud aga seda verd lennujaama peldikus kraanikaussi loputada kui teised inimesed kaamelt pealt vahivad…. ei ole mu esimene valik. Lend Frankfurti läks tavaliselt ilma erilste vahejuhtumiteta. Frankfurti jõudes teadis sõber Google juba enne tahvleid kuhu ma minema pean ja see kord ta ei pannudki pange.
Kuna ma teadsin, et nagu nii istun ma järgmised 11 tundi lennukis, siis otsustasin ma terminal 1 Z osa otsast lõpuni läbi jalutada. Hea oli, et ma seda tegin, sest 11 tunni asemel chillisin ma sellel istmel 14 tundi. Lisaks ei saanud ma oma istet alla panna, sest mu seljas elas üks pikkade koibadega mees, kellest mul hakkas kahju. Ta ei oleks lihtsalt ära mahtunud kui ma oleks istme alla lasknud. Igal juhul kuidagi õnnestus Frankfurdi lennujaamas lennuk jääst vabastada ja peale kolme tunnist maa peal chillimist tõusu Boeing 747 lõpuks õhku. (See on see Gupi lennuk).
Lufthansa teenindus andis nõksa soovida, sest nad oleksid võinud rohkem vett pakkuda. Mul oli õnneks liitrine pudel kaasas aga see sai jube kiiresti otsa. Istmed olid üsna okeid… aga ma sain endale mõnusalt kange selja, kuna noh… oma seljataga istuvat inimest ei saanud ju piinata. Vaatamata kõigele magasin ma vähemalt 4 tundi lennust maha.
Seattlesse saabumine oli üsna sündmuste vaene. Kui ma hotelli viie paiku jõudsin otsustasin ühe pisikese uinaku teha. Ärkasin siis kell 19:00. Käisin mugisin üle tee Sushit ja magasi edasi. Tulemuseks oli see, et järgmisel päeval oli kell 2 uni läinud. Ma sundisin end veel 2 tundi magama… aga reaalselt ei tulnud sellest midagi välja.

Hotell on väga huvitav. Vana kohtub modernsega. Hotelli nimi on Theodor. See on tema renoveeritud nimi, vana nimi oli Roosevelt. Tuba on väike aga väga hubane. Ja ma magan nii hästi selles toas.

Aeg Seattles on üsna rahulik olnud. See ongi vist mis mulle selle linna juures meeldib. Suur linn, aga rahulik. Hea auraga ja ei tekita stressi.

Esimesel õhtul viis mind kolleeg kes siin elab mind välja sööma ja näitas mulle veidi linna. Tänu temale avastasin ma veelgi lahedama vaateplatformi. See asub Kerry pargis. See on see kuulus Grey Anatomy vaade. Mega ilus. Söögi koha pealt oli OK. Prantsuse köök. Aga no Prantsusmaal saab sama hinna eest ikka midagi palju, paju paremat. See eest Chremant oli tasemel. Eeloraks oli hanemaks ja pearoaks pork belly. Eelroog oli väga maitsev aga see eest pearoog… söödav ütleme nii. Polnud minu teema, sest see oli lihtsalt liiga rasvane. Ma olen seda enne Inglismaal prantsuse restoranis söönud ja see oli hoopis teine tase. Seattles ei olnud see krõbe ja no puhas pekk.

Teisel õhtul käisime tarnijaga ühe viina tootja juures kokteile proovimas ja ma sõin esimest korda makarone juustuga (Mac n’ Cheese). See oli täitsa O.K. aga enam ma seda sööma ei pea. Üsna üksluine teine. Aga ära proovitud sai!

Ja nüüd ma siis istund Riederis. Kõht on austreid ja kaheksajalga täis ning elu on ilus. Kui ma ise saan valida kus ma sööma minna tahan on see alati täiuslik. Aga need kohad on ka minu maitse ja isude järgi ju valitud. Ma küll see kord shoppama ei jõudnud, sest tööpäev venis pikaks ja tore ummik oli ka tagasi teel. Aga olemine ja tuju on head ning ma olen valmis L.A.-d vallutama minema.

Head uut aastat!

Head uut aastat!

Hoiatan ette, et see kord tuleb pikk blogipostitus, sest ma pole järjekordselt pikka aega kirjutanud ning veidi hüppava struktuuriga, sest ma ei tea kust alustada ja millega lõpetada.

Meie uus aasta tuli väga rahulikult. Korra käis Sabine meil külas fondüüd söömas aga alates kella kuuest olime me kahekesi. Kümne paiku otsustasime, et lähme hoopis magama. Telekast midagi ei tulnud ja väsinud olime ka. Eriti mina, sest mul oli äratus juba kell neli hommikul, et lennujaama sõita. Sõidud ja lennud kulgesid probleemideta. Lennu magasin ma põhimõtteliselt maha.

Ilutulestikku me maha ei maganud, sest äratuskell helises meil 23:50 ja me vaatasime selle oma rõdult ära. See ei olnud midagi erilist. Eestis on ikka Vabaduse väljakul hoopis teine melu ja palju lõbusam. Peale ilutulestikku üritasime korra veel telekaga õnne, aga ikka ei tulnud sealt mitte midagi ja me kobisime magama. Ütleme nii, et kui meil on võimalus tulevikus uus aasta kuskil mujal vastu võtta kui kodus, siis seda me ka teeme. Veidi igav ja üksluine oli see aasta 2017 ärasaatmine.

Jõululaupäeva ja jõulu esimese püha veetsime me samuti kahekesi. Arvestades seda, et me üksida olime oli see ikkagi päris lõbus. Mõnus oli vahelduseks kahekesi ka aega veeta. Mingi hetk tekkis üksik tunne, aga mis seal ikka… Maja vajas õhutamist ja keegi peale meie seda ju ei tee, sest oleks olnud nõme Sabinet paluda, et ta ohverdaks oma jõulud meie maja pärast. See aasta me ei kaunistanud korterit üldse ja kuuske ka ei olnud. Esiteks ei tahtnud raha kulutada selle peale ja teiseks ma oli nagu nii kaks nädalavahetust enne seda ära olnud tööreisil. Siis olime me kõhugripis ja kogu aeg oli muud tegemist majaga, et ei olnud seda aegagi selleks, et midagi korraldada.

Samuti seekord ei teinud me mingit erilist jõulupraadi jõululaupäevaks vaid sõime praevorsti ja hapukapsast ning õhtul veidi juustu veini kõrvale. Jõulu esimesel päeval läks veidi lappama, sest hommikust me ei söönud kohe peale ärkamist vaid sõitsime maja õhutama. Kusagil kella üheteist paiku olime omadega valmis ja hakkasime kodus hommikusööki tegema. Hommikusöögiks olid röstitud crossantid koos munapudru ja lõhega, värskelt pressitud apelsinimahl ja sekt. 

Vahepeal käisime õhutamas jälle peale hommikusööki kahe paiku ja siis jõime sekti edasi. Mingil põhjusel keegi meist ei viitsinud midagi süüa teha mistõttu me ei sööndki midagi sel õhtul. Järgmisel päeval pidin ma juba kell 4 ärkama, et asuda Eesti poole teele. Sõit võttis veidi üle kahe tunni, kuna oli paks udu ja vahepeal oli nähtavus nii halb, et üle 80km/h ei saanud sõitagi.

Eestis käik oli tore. Kodus on alati hea käia. Kõik tehakse ette ja taha ära, ning sai nautida ema kokkamist täiel rinnal. Kahjuks ilm oli üsna hall ja päikest nägin ma alles viimasel päeval 30.12. Mul hakkas vaikselt juba tunne tekkima, et Eestis päike enam ei paistagi… 

Samuti käisime ema, isa ja tädi Vikaga „Minu veetlevat leedit“ Estonias vaatamas. Mulle väga meelids see etendus. See oli üsna täpselt filmi järgi tehtud. Osa laule olid natuke pikad minu maitse jaoks, aga see on pigem minu probleem. Kahjuks jäi jällegi tunne, et aega oli liiga vähe ja reis oli liiga lühike. Tahaks korragi nii kaua Eestis olla kuni isu täis saab. Aga noh mis teha… Mulle vist nii palju puhkust ei anta.

Majaga oleme nii kaugele jõudnud, et aknad on ees ja siseviimistlus on tehtud. Hetkel on peamine töö meil usinasti õhutada ja aknaid kuivatada. Hetkel on väljas külm ja aknaid terve aja lahti hoida ei saa mis tõttu hakkavad nad higistama. Kuna meil on puit aknad, siis tuleb vaadata, et nad väga märjad ei ole. Michi kuivatas aknaid ja õhutas usinasti kui ma Eestis olin. Üsna palju oli kuivand eilseks, aga noh see võtab ikka oma aja. Lisaks on meil juba garaazi uksed ja välisuks ka ees. Enam ilma võtmeta majja ei saa.

Järgmisel nädalal hakkame edasisi samme organiseerima. Tundub, et Austrias väga külmaks see talv ei lähe, sest hetkel lubab minimaalselt null kraadi järgmiseks kümneks päevaks. Vahepeal on isegi kolmteist kraadi sooja. Me hetkel hoiame pöialt, et äkki tuleb samasugune talv nagu 2014, kus me 9. veebruaril valasime betooni, sest väljas oli juba viisteist kraadi ja kevad möllas täies hoos. Sellel aastal ei tulnudki lund enam maha ja märtsi kuuks oli juba temperatuur 20 kraadi ringis.

Igatahes on meil vaja organiseerida järgmised asjad:

  • Alustuseks tuleb maja põrandad puhtaks saada, sest igal pool on kuhjakesed siseviimistlusest. Need kuhjakesed on nüüd piisavalt kuivad ja need tuleb majast välja viia. Selleks peame organiseerima prügikonteineri ja eks mingi nädalavahetuse veedame maja kraamides.
  • Kogu ülejäänud torustik koos äravooludega. See saab olema esimene asi järgmine nädal, sest see nädal on enamus Austria rahvast puhkusel.
  • Kamin. Sellega me ei ole isegi alustanud… Vähemasti idee on olemas mida me tahame. Sellega tegeleme ka järgmisel nädalal.
  • Siis kui torud on paigaldatud peab tulema põranda firma ja ära mõõtma kalded ruumides. Pärast mida pannakse paika põranda täitematerial.
  • Edasi tuleb panna kiht mis summutab heli. Ma ei tea kuidas see õige nimetus eesti keeles on. Selle paigaldame me Michaeliga ise.
  • Please seda heli summutavat kihti tuleb põranda soendus.
  • Lõpetuseks valatakse põrand. Hetkel on eesmärk põrand valada veebruari keskel. Muidugi oleneb see välistemperatuuridest, aga kui see nii edasi soe püsib, siis saame isegi varem kõigega alustada. Põrand peab kuus nädalat kuivama ja siis saab edasi mässata.

Nagu ma mainisin kõik see peaks juhtuma veebruari keskpaigani, ehk meil on miljon asja vaja ära teha ja organiseerida. Kui kõik plaanipäraselt läheb siis on väga võimalik, et me kolime juba mai kuus oma uude koju. Eile istusime majas ja juba unistasime järgmistest jõuludest. Plaan on proovida vanematele auk pähe rääkida, et nad järgmisel aastal jõuludeks meile tuleks. Tulete eks?

Siis sai vahepeal enne jõule Inglismaal ära käidud. Inglismaa hotellid, kui välja arvata need uhkemad lennujaamades, on kuidagi kulunud ja vanad. Dush oli näiteks selles Angeli hotellis Altonis täiesti koristamata. Igal pool olid veepritsmed jne. Hotelli kohta oli vannituba mu meelest ikka väga must. Igal juhul kui ma peaks sinna kanti kunagi jälle minema siis ma otsin midagi muud. Samas Gatwickis olev hotell oli mega mõnus jaõhtusöögi sõin ma mõnusas prantsuse restoranis. 

Kuna mu lend läks hästi vara, siis hommikusöögi sõin ma lennujaamas. Minu üllatuseks oli seal Jamie Oliveri restoran ja hommikusöök oli ikka mega hea. Täiega minu.

Lisaks Inglismaale käisin ka Torontos ja Tulsas. Toronto on ikka päris suur linn. Ma miski pärast eeldasin, et see on nagu Seattle. Aga ei. Seattle on palju pisem ja kompaktsem. Totontos on ka mega hull liiklus. Tänu Google kaartidele me siiski ummikus ei pidanud istuma ja üle 50 minuti meil ei võtnud see tööle sõit aega. Esimesen õhtul käisime Hy restoranis söömas. See oli stakehouse aga pigem uhkema poolne. Hea oli, et me otsustasime kohe esimesel päeval hästi sööma minna, sest ülejäänud aeg oli juba ette ära sisiustatud. Tarnija viis meid iga päev lõunale, ehk siis teisel õhtul meil suurt söögisu ei olnud ja me jätsime õhtusöögi vahele. Viimasel päeval Torontos organiseeriti meile lisaks lõunale ka õhtusöök mingis Jaapani-Ameerika fusiooni restoranis. Kõik mis pakuti maitses sarnaselt, sest igale poole oli ingverit sisse pandud. Lisaks olid tarnijal veel jaapanist külalised kelle ta ka kaasa võttis, mis tegi asja veel vähem personaalsemaks ja pooled jaapanlased jäid peale sööki laua taha magama.

Ühest küljest meeldis mulle Toronto, sest need pilvelõhkujad ja vaated olid ikka mega lahedad ning kui me ise restorane valisime, siis toit oli ka suurepärane. Hotell oli hästi mõnus ja täpselt kogu melu keskel. Lisaks kõik oli käe ja jala juures, kui vaid aega oleks olnud seda kõike nautida… Mis mulle ei istunud oligi just see melu. Toronto on ikka päris suur linn ja sinna on pakitud nii palju erinevaid kultuure ja inimesi. See kõik lihtsalt väsitas.

Tulsa oli jälle vastupidine Torontole, mu jaoks on see nagu nii pommi auk… Tühi, kesklinna saab mega kiiresti ja autosid peaaegu ei ole. Esimesel õhtul käisime Sushit söömas. Jah, sushi Tulsas. Aga mis keegi ei tea on see, et iga päev tuuakse värske kala sinna sushi restorani ookeani äärest. Miks? Sest nad ei ole ainukesed kes seda teevad. Mul on mulje jäänud, et mitu kalarestorani seal kandis tellivad kala ühest ja samast kohast, ehk kui suurem kogus sisse lennutatakse siis on ka odavam. Ja tõesti neil on mega hea mereandide valik ja super kalarestoran peaaegu tarnija kõrval. Seal ma käisin eelmine kord kui ma Tulsas olin.

Teisel päeval otustasime, et me hommikust ei söö, kuna tarnija juures saab nagu nii midagi ja õhtul tahtsime minna õigesse Ameerika BBQ restorani. Kahjuks kuna oli nii palju tegemist siis tarnija meile lõunat ei tellinudki ja kella kuueks õhtul olime me ikka mega näljased. Nii me siis jalutasimegi head ribi sööma. Ja tõesti see oli super hea. Ribi lausa kukkus kondi pealt maha ja seda liha ikka oli. Lisaks oli kõrval veelBirsket (aeglaselt suitustatud loomaliha), kartulisalat ja kapsasalat. Eelroaks jagasime me pulled porkiga natschosid. Igal juhul toit oli mega-super-druuper hea.

Siis kui me olime oma söögiga lõpetanud, küsis teenidaja, et kas me tahame kuhugi edasi minna, sest tema vahetus lõppeb veerand tunni pärast ja ta läheb sõpradega dringile. Eks me alguses natuke kahtlesime, aga kuna me olime kahekesi siis mõtlesime, et miks mitte. Kokkuvõttes avastasime, et igas teises hoones Tulsas on mingi baar. Esimene oli kohe söögikoha kõrval ja see oli mingi Iiiri pubi. Igal juhul oli neil menüüs kuskil 300 õlut seal hulgas ka Austria õlled. Ma pole suur õlle sõber ja ma jäin rosé juurde.

Teiseks kohaks osutus mingi 90ndate baar kus oli hunnikus vidoemänge ja viie dollari eest sai endale nendega mängimiseks münte osta. Ma proovisin mingit jooki mille nimi oli Hasselhof. See maitses nagu mullinäts ja oli ikka päris magus. Enam ma midagi sellist ei jooks. Üsna jura oli…

Kaks maja edasi oli mingi eriti räämas baar kuhu me läksime. Ma ei julgenud endam suurt midagi juua ja tellisin vee. Igal juhul välimuselt oli see baar õudne aga rahvast pungil täis. Kõik olid hästi toredad ja uudishimulikud. Ehk seal me sõbrunesime kohalikega ja osa neist ühinesid meiega.

Viimane baar kuhu me kaasa läksime oli üle tee. See oli mingis konserdi hallis ja mega suur. Samas üsna tühi. Seal jooksid mingid botoxi beibedringi kellel vist isegi silmavärv ei olnud päris nende oma. Igal juhul me jõime oma dringid seal ära ja liikusime tagasi hotelli. Ilm oli üsna külm ka juba. Kuskil miinus kümme oli. Igal juhul olime me kuskil kell üks öösel alles hotellis. Hommikul kell seitse oli äratus, et hakata kodu poole lendama. Kuna ma olin viimases kahes baaris vaid vee peal, siis ma tundsin ennast üsna hästi, aga mu kolleeg oli ikka päris kahvatu ja ei suutnud midagi süüa.

Lend tagasi läks läbi Chicago. Mulle meedis vaade õhust enne kui me maanduma hakkasime, sest nende kesklinn kulgeb mööda ookeani äärt pikalt, pikalt. Ehk õnnestub mul see kunagi ka maa pealt ära näha aga õhust tundus see ikka väga lahe. Tagasi lendasime Austrian Airlinesiga. Mis oli ikka ülimugav. Esiteks ei olnud see puupüsti täis aga lisaks on neil ikka ülimugavad istmed. Lennukiks oli vana Boeing 767-300. Ma juba põdesin ette, et jama lennuk, sest Deltaga lennates on see olnud iga kord katastroof… Kitsad istmed, vähe jala ruumi, vana tehnika, vana lennuk… Aga Austrian on oma lennukid ikka seest kenasti korda teinud. Mugavad istmed ja mõnusasti jalaruumi. Lennuk oli küll vana, aga see sisustus ja teenidus kompenseeris selle ära. Lisaks pool lendu sain ma magada ja lennuk maandus 50 minutit varem kui plaanitud Austrias. Viini lennujaamas oli ka teenindus kordades kiirem kui Münchenis. Lisaks sai auto ka kohe kätte. Münchenis on mul paar korda juba nii juhtunud, et ootad tundaega kuni saad auto. Ainuke miinus on, et Viinist sõidad ikka oma 30 minutit pikemalt koju ja nädala sees on üsna tihe liiklus võrreldes Müncheniga. Aga kuna me maandusime laupäeval, siis saime üsna kiiresti ka koju. Kokkuvõttes nägin uusi asju ja sain mõne kogemuse võrra rikkamas sellel tööresil. Kuigi ma jään ikkagi selle juurde, et Seattle on seal pool ookeani siiski hetkel mu lemmik linn.

Tagasi uue aasta juurde. Uusaasta lubadused on pigem tagasihoidlikumad ja realistlikud sellele aastal. Eesmärk on meil Michaeliga hetkele ja teineteisele keskenduda. Samuti tahaks mõnest kilost lahti saada, aga mingit dieeti pidama me ei hakka. Lihtsalt toitume targemalt ja paremini. Ehk siis rohkem juurikaid ja puuvilju. Vähem magusat ja veini. Rohkem liigutamist väljaspool ehitust.

Igast tahes head uut aastat, et see tuleks parem kui teised siiani on olnud!

Weekend

Eelmine postitus oli tegelikult üsna sisutühi a la, et „hei mina siin“. Täna siis veidi pikemalt.

Ma olen ikka veel täiega häppi, et ema ja isa külas käisid. Kahju, et see külastus nii lühikeseks jäi. Nii hea oli neid näha ja lisaks sai oma „eesti varud“ täiendatud. Mis sest, et Tiina kommid on juba selle postituse hetkeks otsas. Ema ja isaga käisime kolmapäeva õhtul, peale seda kui olime oma maja ära näidanud ja neile uue hotelli leidnud, Ernestos söömas. Ernesto on me lemmik Itaalia restoran ja neil on meie arvates väga maitsev pasta ja pizza valik.

 Nädalavahetus möödus väga rahulikult. Reedel oli Michi pikalt tööl. Ma kasutasin seda aega selleks, et korter puhtaks küürida. Pärast seda kui Michael koju jõudis, otsutasime, et läheme teeme viimased asjad ehitusel ära, sest ilmateade midagi ilusat järgmisteks päevadeks ei lubanud. Nii me siis tegutsesime kella seitsmeni õhtul Peterskirchenis.

Laupäev hakkas ka tegusalt, sest me käisime kööke vaatamas. Aeg on nüüd juba nii kaugel, et peaks köögi juba välja valima. Ühe köögi oleme lasknud juba plaanida. Plaan on iseenesest OK, aga see köök mis sisse joonistati mulle ei meeldinud. Tundus, et inimene väga oma ajusid ja fantaasiat polnud viitsinud kasutada.

 Millega veel lootusetult hiljaks oleme jäänud on vannitoad. Ehk nüüd on väike paanika, sest kogu vannitoatehnika tuleb reedeni ära fikseerida. Miks just reedeni? Sest on aeg teha sooned seina, aga selleks, et sooned seina teha on tehnikutel vaja teada mis tüüpi dushid, wc-d ja vannid me sisse panna tahame. Prageuseks on juba asi nii kaugele arenenud, et me sõidame homme hommikul Linzi ja vaatame selle asja üle. Miks see nii kiirelt kõik juhtuma peab on kuna ma olen järgmisel nädalal tööreisil ja siis pärast seda on meil Work Shop ümberstruktueerimise teemadel. See tähendab põhimõtteliselt, et järgmised kaks nädalat on ära plaanitud ja kalender täis.

 Muidu läheb meil täitsa kenasti ja ilma eriliste muutusteta. Kivikatuse oleme majale lõpuks peale saanud ja sel nädalal peaksid lamekatused valmis saama. Elektrik käis ka meil külas ja seinad on juba ära märgistatud, et kuhu mis juhtmed tulevad. Lisaks on me majja nüüd ka elekter ja vesi sisse veetud. Ehk plaan on järgmise kahe nädala jooksul sooned sisse majale. Aknad tullakse ja mõõdetakse samuti homme ära ja siis saab tellimuse sisse anda. Novembriks peaksid siis meil aknad ja välisuks olemas olema. Ehk siis maja võtab juba maja ilmet.

Tere

Mõtlesin, et võiks teha ühe update mis vahepeal teoksil on olnud.

Tegelikult reaalselt miskit põnevat suurt küll ei ole olnud. Kõige toredam oli kui vanemad meile kolmapäeval üllatusena külla tulid.

Muidu on kogu aeg töö ja peale tööd ehitusele. Natuke nokitsemist ja prügi ära vedamist ja siis edasi koju. Süüa ja veidi telekat ning magama.

Umbes nädala pärast hakkan oma kotte pakkima Seattlesse lendamiseks. Seal viibime kuni 29. Septembrini. Siis tagasi Austriasse. See kord lendame lausa neljakesi. Tavaliselt on nii suure rahvahulgaga päris lõbus olnud, aga inimesed olid siis ka lahedad. Eks näeb seekord mis saama hakkab, ma pole enne nedega tööreisil käinud.