Tere

Mõtlesin, et võiks teha ühe update mis vahepeal teoksil on olnud.

Tegelikult reaalselt miskit põnevat suurt küll ei ole olnud. Kõige toredam oli kui vanemad meile kolmapäeval üllatusena külla tulid.

Muidu on kogu aeg töö ja peale tööd ehitusele. Natuke nokitsemist ja prügi ära vedamist ja siis edasi koju. Süüa ja veidi telekat ning magama.

Umbes nädala pärast hakkan oma kotte pakkima Seattlesse lendamiseks. Seal viibime kuni 29. Septembrini. Siis tagasi Austriasse. See kord lendame lausa neljakesi. Tavaliselt on nii suure rahvahulgaga päris lõbus olnud, aga inimesed olid siis ka lahedad. Eks näeb seekord mis saama hakkab, ma pole enne nedega tööreisil käinud.

Halihalo

Need pikad nädalavahetused on ikka nii mõnusad. Eriti selles korteris, sest selle korras hoidmine on võrreldes majaga üsnagi lihtne.

Reedel alustasime tegelikult oma tööpäeva juba kell viis. Kell üheksa käsime kärmelt projekteerija ja arhitekti juures ja fikseerisime uste ja akende suurused ning asukohad. Siis jälle tööle ja kell kaksteist oligi tööpäev läbi.

 Reede õhtul käisime me Michaeliga õhtul õllekeldris kus ma sain proovida kuute erinevat õlut. Ma ei ole suur õlle fänn, aga see eest uudishimulik. Kõige maitsvam kõikidest mõrudatest märjukestest oli Weisbier. Kõrvale sõime Austria ühte rahvusroogadest milleks oli käsespätzle. See oli tegelikult ka põhjus miks me sinna läksime.

Mis asi on käsespätzle? Meenutavad nuudleid juustuga – siin kohal passlikult siis õlle juustuga (Bierkäse). See oli ka tegelik põhjus miks me sinna läksime, sest nad isutasid kohutavalt.

 

Sööma minnes avastasime, et seal samas lähedal Itaalia restoranis on võimalik ka hommikust süüa. Ütleme nii, et see hommikusöök oli taevalik. Igasugused singid, juustud, omeltid, antipastid, mozzarella ja mega palju värsket. Lisaks kohvile ja mahlale veel all you can drink prosecco. Mõnusa suminaga saime oma ostud tehtud kõrval asuvas Sparis ja läksime parki jalutama.

 Pargis jalutuskäigud on meil saanud rutiiniks. Üks ring on kuskil 4 kilomeetrit ja kuna me elame pargi lähedal siis on kahju seda mitte ära kasutada. Üldse naudime me seda korteri elu hetkel täiega. Lisaks õnnestus mul nädalavahetusel kaks raamatut läbi lugeda. Stig Rästa „Minu Kennedy“ ja Vahur Kersna „Ei jäta elamata.“

 Stig Rästa raamat meeldis väga. Kuigi tema Lasnamäe lapsepõlv erines täielikult minu omast ja ka Laagna kohta käivad ütlused erinesid minu kogemuset ikka väga palju. Samas  ma käisin ka Laagnas päris mitu aastat hiljem. Raamatu sisu oli kerge lugeda ning mulle meeldis ta kirjutamise stiil ja avatus. Natuke šokeeriv oli mõni seik… aga noh erinev aeg ja ikkagi on Rästa must ikka päris mitu aastat vanem ka. 

 Vahur Kersna raamat päris minu maitse ei olnud. Alustades üles ehitusest lõpertades teemade käsitlustest. Samas oli raamat hästi positiivne ja mõni hea mõte oli ka juures. Kõige tohkem meeldis mulle see positiivne suhtumine. See mida me universiumi saadame, saame me ka tagasi. 

 Igal juhul oli nädalavahetus mega mõnus ja rahulik ning patariesid sai kenasti laetud, et uuele nädalale vastu minna. Muidugi algas see nagu alati mega stressirikkalt aga tänaseks on probleemid lahendatud. Juba ootan järgmist nädalavahetust ja kolme nädala pärast sel ajal olen juba teel Eesti poole!!!

Meie rutiinist

Täna on juba enesetunne täitsa inimese oma. Muidugi kümme tundi und kaks päeva järjest teeb
oma töö. Mul on enamasti vaja vähemalt 8 tundi und, siis tunnen ma end
täisväärtusliku inimesena. Vaadates oma une logi, siis enamasti ma magangi 7-8
tundi päevas, kui tööreis välja aravata. Tööreisil sain ma vaevalt 6 tundi
keskmiseks magamise ajaks.

 

 

Unega on näteks meil abikaasaga erinevalt. Tema nii palju und ei vaja kui mina ja näiteks lõunauinakuid
ei vaja. Mina olen aga unekott ja ma hea meelega magaks kas poole lõunani või
siis teeks võimalusel mõnusa kahe tunnise lõunauinaku. Suhte alguses vajas see
punkt kõige rohkem harjumist. Nüüd ongi nii, et Michael on õppinud pikemalt
magama ja ma olen hakanud varem üles tõusma. Ehk siis kuldne kesktee. Ja
nädalavehetuseti saan ma oma pika lõunauinaku enamasti ka.

 Nädala sees on tegelikult meil üsna kindel rutiin. Äratus on kuskil 5:30-6:15 vahel. Oleneb
kui magus on uni ja kui tihti me viitsime kella edasi lükata. Kus juures tõusmisega
on just probleem Michil. Sellest ajast kui me siin korteris elame on tal uni
palju magusamaks läinud. Magama läheme me 21:00 ja 22:00 vahel, oleneb kui
väsinud me oleme ja kui pikalt on tööl oldud.

Argipäeva rutiin on enamasti copy paste. Iga päev sama. Mina esimesena dushi alla, samal ajal
kui Michael end raseerib. Siis kui Michael pesus on siis teen mina
hommikusöögi. Hommikusöögi ajal arutame päeva plaanid üle. Näiteks hetkel on
teemaks maja asjad, kellele kes helistama peab ja mida organiseerima. Lisaks on
ka vaja mingid otsused ära teha. Peale hommikusööki riidesse ja kassi
pissikastid puhtaks. Pärast seda kiire meik ja siis tööle. Tavaliselt jõuan ma
tööle 7:30.

Peale tööd poest läbi, kui vaja ja siis koju. Siis naudime õhtusööki koos kus enamasti arutame
päeva teemade üle. Hetkel on jälle ka maja teema väga aktuaalne. Siis enamasti
jäävad köögi koristamine ja kasside asjad minu teha. Päeva lõpuks chillime me
teleka ees. Nädala lõpu poole käime vahest väljas. Kõlab ehk igavalt, aga me mõlemad
oleme rutiini inimesed ja meile meeldib see. Pigem tahas veel rohkem
stabiilsust ja vähe rahulikumat elu. Aga eks sellest saab ehk kahe aasta pärast
reaalsus kui oma kodu valmis. Kuigi ma ei ole kindel kaua see n.ö. rahu sealgi
kestab, sest kui maja valmis saab järgmiste projektidega tegelema hakata 😉 .

Kodus!

Jeeei! Olen jälle
kodus. Nii hea oli koju tulla. Mu kallis abikaasa oli kõik puhtaks küürinud ja
isegi värsked lilled lauale toonud.


Enesetunne oli
nii ja naa. Mega väsimus oli peal, kuigi lennukis sai magatud kuskil kaks
tundi. Aga lennukis magamine ei ole magamine. Lisaks oli nende meelelahutussüseteem
maas. See tähendas, et filme said vaid need vaadata kellel oli tahvelarvuti
kaasas ja aku laetud. Mina ei saanud kobiseda, mul olid kõik vajalikud asjad
olemas ja ma ei viitsinudki suurt midagi vaadata.


Maandusime
Münhenis kümme minutit varem. Kahjuks oli passi kontroll see kord nii aeglane,
et see üksinda võttis oma pool tundi. Siis pidin Sixtis 45 minutit järjekorras
oma autot ootama kuni sain kodu poole teele asuda. Ma ei tea mis geenius paneb
vaid kaks teenindajat pühapäeva hommikuks tööle.


Sõit ise oli suht
sündmustevaene kui välja arvata Vigneti tädi. See kukkus sõimama, et miks mul
sularaha ei ole. Ma haige ja väsinua ei viitsinud jaurata ja ütlesin talle
otse, et kui tema mu krediit kaarti ei taha siis ma sõidan need kümme kilomeetrit
ja ostan mujalt Vigneti. Ma tavaliselt ostan selle 30 km enne piiri olevast
tanklast. Lihtsalt mugavam on.


Kokkuvõttes oli
eilne päev suht sündmuste vaene. Käisime pikalt jalutamas ja Michi üritas mind
üleval hoida kuni eile kella kaheksani. Siis sain tuttu. Ma küll kõige paremini
ei maganud, sest ma olin suht tihti üleval, aga ikkagi parem kui ei midagi.


Kuna täna ei
tundud ma end ikka veel kõige paremini siis otsustasingi koju jääda. Hommikul käisin
arsti juures ja sain oma haiguslehe. Ehk lähen siis alates neljapäevast alles
tööle. Austrias on selles suhtes hea, et siin makstakse sulle palka edasi ja esimesest
haiguspäevast alates. Ehk siis pole mingit mõtet haigena ega  ka pool haige tööle pisikuid levitama ronida.

Hetkel pikutangi
diivanil ja mõtlen, et võiks väikese uinaku teha. Kodus on hea!

Miskit uut üle pika aja

Tere! Olen jälle blogimise lainele jõudnud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja isegi mu nimi on vahetunud.

Viimasel ajal on olnud lihtsalt nii palju tegemist, et pole jõudnud mõeldagi sellele, et võiks miskit kirja panna. Esiteks on olnud hunnikus tööd, kuid tänu sellele, et mul on uus töötaja, siis hakkab mu töökoormus vaikselt stabiliseeruma.

Isklikul tasandil said siis pulmad peetud, maja müüdud, uus elamine organiseeritud ja maatükk soetatud. Tahaks kõigest ja kohe kirjutada, aga siis ma vist jäängi kirjutama. 

Alustan tagasihoidlikult ja kirjutan hoopis sellest mis meil sellel nädalavahetusel plaanis on.

Meil on eesmärk 7. detsembriks välja kolida. Kuigi maja üleandmise kuupäev on jaanuari lõpus tahame me nii kiiresti kui võimalik Eberschwangi peatüki ära lõpetada. Ma ei tea miks, aga millegi pärast on mul hea tunne, et see etapp läbi saab. Ma arvan, et asi on selles, et ma ei tundnud ennast mugavalt seal majas.

Esiteks see tee mis meie kõrvalt jookseb on nii vali hommikuti. Näiteks täna hommikulgi olin alates kella viiest üleval, kuna veoautod mis möödusid olid lihtsalt nii valjud. See ebastabiilne müra on nii kurnav, eriti suveti.

Teiseks oli/on selles majas mul tunne, et naabrid kogu aeg passivad. Mitte, et mul mingi paranoia oleks, aga majad on nii lähestikku ja lihtsalt ei ole seda privaatsfääri tunnet. 

Kolmandaks põhjuseks ja siis ka peamiseks on me naabrid. Kahe aasta jooksul ei ole me saavustanud ühist arusaamist millal võiksd suvel lärmakad peod lõppeda ja meie soovimatus politseid sellesse segada viiski meid selleni, et me otsustasime maja maha müüa.

Lisaks hetkeline turg, fakt, et Eberschwangis miskit müügis ei olnud ja intressimäärad tegid maja müümise väljavaate veelgi atraktiivsemaks, sest see lõi pinnase maja kiirelt ja meile aktsepteeriava kasumiga maha müüa. Nii ta siis läkski. Kahe nädalaga oli maja müüdud. Lõpuks läks ostjate vahel kakluseks, mis viis veelgi hinda ülesse. Igal juhul jäime me sellega rahule.

Kuna me ei olnud arvestanud nii kiire müügiga siis tekkis uus probleem. Kuhu me nüüd elama läheme? Ja ma pean ära mainima kõik see toimus parallelselt pulmade organiseerimisele. Ehk siis hakkasid intensiivsed korteri otsingud pihta.

Esiteks vaatasime me kuskil kaheksat erinevat riigile kuuluvat üürikorterid. Köik olid kuskil aastast 2000 ja üsna sarnased. Hinnaklass jäi 700-800€ vahele (komunaalid ja soojus sisse arvestatud) ja 70-90 ruutmeetrit. Probleem oli aga selles, et nende korterite puhul olid lisatasud nagu remondifond, millesse oleksime pidanud koheselt ca. 2000€ investeerima ja nendes korterites puudusid köögid. Lisaks oleks pidanud ise trepikoda kord kvartalis koristama ja parkimisplatsidega oli väike probleem. Kokkuvõttes oleks pidanud üsna palju raha kulutame, et üldse oleks saanud nendes korterites elada.

Siis me käisime vaatamas ühte maja mis oli kiirtee vahetus läheduses. Kui lärm välja arvata siis oleks see ideaalne olnud. Aga siin puhul jäi see üürimine katki üürileandja pärast. Lehes oli kirjas, et see maja on üürimiseks €650 kuus aga „külmalt“, see tähendas kommunaalkulud juurde. Paar päeva hiljem helistas ta Michaelile, et ta tahaks siiski 700€ üüri. Ja nii iga paari päeva tagant tõusis üür 50€ võrra kuni me saatsime ta kuu peale. Kui hakatakse juba nii käituma siis on probleemid ette programeeritud ja asjal ei ole mõtet. Lisaks sellele oleks pidanud veel sinna köögi sisse ostma ja üürile andja ei olnud kindel kui kõrged kommunaalkulud selle maja puhul üldse on. Eelis oleks muidugi olnud, et selle maja sisu oli täiesti uus. 

Nende kogemuste peale hakkas kassiahastus tekkima, sest me olime nii mitmeid kortereid vaadanud aga miski ei sobinud. Ja siis paar päeva enne pulma leidsime me oma uue kodu. Riedis. 100 ruutmeetrine rahulik (esmamulje) korter, kus on sees köök, kapid, osaliselt möbleeritud, maaluse garaaziga ja kojamehega. Ehk siis kõik on sees, mingeid lisatasusid ei ole ja mis kõige olulisem üür jääb ka normaalsuse piiridesse. Ja mis veelgi olulisem, lepingut saab vajadusel lõpetada juba ühe aasta pärast (väga paljud korterid olid miinimum ajaga 4 aastat). 

Ja nüüd nädalavahetuse juurde. See nädalavahetus on plaan kõik aia asjad Johanni juurde transportida. Nimelt ta andis meile oma isa firmas ühe tühja ruumi kuhu me oma mööblid ja asjad hoiule panna saame. Ma naiivselt loodan, et äkki saab miskit keldris veel ära teha ja ka köögis. Aga üle pingutama ei ole mõtet hakata. 

Austrias antakse ühest linnast teise kolimiseks 2 päeva tasuta vabaks. Kuna 8 detsember on vaba siis me kolime 7-9 detsember. Ma ei jõua ära oodata millal see läbi on. Aga jah, järgmised kolm nädalat mööduvad pakkimise ja kolimise tähe all.

Michi 30

Nüüdseks on Michaeli kolmkümmend üle elatud ja vaikselt kipub rutiin tagasi tulema. Viimased kuu aega korraldsime ja plaanisime Michaeli sünnipäeva üsna intensiivselt. Kuna kõigil on nii erinevad päeva graafikud siis sai enamus asju läbi whats appi korraldatud.

Esmaspäev 21.03 läks nagu plaanitud. Me alustasime hommikut mõnusasti Schlumbergeri sektiga ja sõime hommikusöögi. Kella 11 paiku vedas end kohale Johann ja pool tundi hiljem tuli ka Fabian. Kell 12 lõunal käisime küla kõrtsis söömas. Kell 14:00 olime me jälle kodus ja kell 14:45 helistas juba Johann, kes oli samuti koju läinud, et tal ei lähe auto käima ja kas Michael saab talle järgi sõita. Suure torinaga sõitis Michael siis oma sõbrale järgi. Samal ajal helistas talle ka Julia, et ta ei saa tulla kuna peab kauem Slazburgis tööl olema, mis oli muidigi vale ja ta ootas juba mu märguannet, et nad saaksid Sabine juurest minema sõita.

 Sel hetkel kui Michael ära sõitnud oli, helistasin ma kõik läbi, et nad võivad tulema hakata. Kuskil poole tunniga oli meil maja esine dekoreeritud ja plakat üles pandud. Peale seda kui kõik oli ette valmistatud ja laud kaetud sai Johannile märguanne antud, et on aeg tulema hakata. Michael oli ikka päris sõnatu kui nägi, et kõik ootavad teda terrasil sekti klaas käes. Ta ei rääkinud esimesed kaks tundi suurt midagi.

26. märtsi elu ja olu ta teadis enam vähem juba ette, sest Sabine ei suutnud oma suud kinni hoida ja vihjas talle ühte-teist. Mind see muidugi õnnelikuks ei teinud, sest need mängud pidid ka üllatus olema.

Esimene mäng oli siis palvus. Julia luges “tänu palve” ette. See oli selline pila palve kus kõik rääkisid kaasa. Tekst oli lihtsalt naljakas ja mingit “piinliku” momenti sellega ei kaasnenud. Lihtsalt sünnipäevalaps sai tähelepanu keskmesse toodud.

 Teine mäng leidis aset enne õhtusööki ja see koosnes pila mänguasjadest. Näiteks kuna Michaelile käivad naabrid närvidele ja ta unistab uuest elukohast sai ta kingiks maja – mis oli tegelikult mängumaja. Ja siis üks kingitus oli auto – BMW – Brot mit Wurst (Sai Vorstiga), siis ta sai sinna otsa veel mähkmeid, peegli ja pakisupi. Igal asjal o noma n.ö. tähendus mis läks sinna BMW kilda.

Kolmas ja viimane mäng oli “beebi toitmine”. See seinses siis selles, et Sabine oli meisterdanud ühe suure lina kuhu olid kinnitatud sipukad ja lõigatud kätele augud ja peale augud. Michael pidid ühest august pea läbi panema ja käed sipukatesse jalgadeks. Ma pidin ka kaasa mängima ja minu käed läksid siis läbi nende aukude. Eesmärk oli siis Michaeli ilma, et ma tema nägu näeksin toita ja joota. Esimeseks oli kohe Bacardi breezer lutipudelis, siis beebitoit. Vahepeal pidin ka tema nägu puhuastama. Siis oli salaami pulk, õlu ja sigar. Pärast videot vaadates oli ikka päris lõbus.

 Kokkuvõttes võin öelda, et me jäime kõik peoga rahule. Väga lõbus ja tore oli, ning mõnus oli Michaeli ka vahelduseks üllatada ja tema käest kontroll olukorra üle ära võtta.

Update – Ma olen ikka veel siin

Nonii, jälle pikem vahe vahele tulnud kirjutamises ja väheke vett on merre voolanud. Veebruari elasin kenasti üle. Miks üle? Sest me frimal on Veebruar majandusaasta lõpp ja kuna ma ikka rügan kahel positsioonil siis läks väheke kiireks.

Märtsi algus on samuti kiire olnud aga õnneks mitte nii suur katastroof kui Veebruar. Ütlen päris ausalt, vaikselt tekib tunne, et tahaks puhata. Esimene puhkus on aga alles mais. Lennukipiletid Eestisse on juba ostetud. Seekord tulen Eestisse kaheks nädalaks ja Julia koos oma elukaaslasega tuleb nädalakeseks samuti koos minuga kaasa. Loeme juba päevi ja ma üritan välja mõelda mida kõike võiks ette võtta. Tõenäoliselt veedame paar päeva ka Tallinnas. Aga eks näeb, sinna on veel kaks kuud aega.

Hetkel on täies hoos Michaeli kolmekümnenda sünnipäeva plaanimine. 21. märtsiks ütlesid kõik talle ära, et ei saa tulla. Tegelikult plaan on selline, et Johann helistab talle kella kahe paiku, et tal on auto moororiga midagi lahti ja, et ta ei julge sellega enam sõita. Eesmärk on Michael kella 15:00 paiku kodunt minema saada. Kell 15:00 tulevad külalised. Austrias on selline traditsioon, et iga juubeli puhul tehakse plakat. Meil on see juba valmis ja me riputame selle siis kell 15:00 ülesse. Samuti on meil tort juba tellitud ja väikese näksi korraldan ma ka ära. Kui Michi hakkab kodu poole liikuma, siis seisame kõik õue treppidele vahuveiniklaas käes ja tervitame teda. Tal ei ole sellest hetkel väiksematki aimu. 26 märtsil korraldame siis „ametliku“ pralle. Meil on ka paar mängu välja mõeldud millest Michaelil samuti aimu ei ole. Pidu hakkab palvusega. Julia on preester ja loeb siis peo alguse palvuse ja kõik peavad lonksu veini jooma ja kaasa lugema. Palvus ise on pilatekst ja väga naljakas. Teine mäng näeb välja selline, et on kotitäis kingitusi. Näites, auto ja siis kingitus on mudelauto. Kokku on 12 sellist kingitust. Mull ei ole kahjuks enam meeles mis need kõik on, sest selle osa korraldab Sabine. Komas mäng pidi ka mulle üllatus olema, nii et eks näeb. Ma ootan põnevusega Michi reaktsiooni juba. Aga poolteist nädalat veel ja need lähevad kiiresti. Ma pean veel paar fotot plakati jaoks organiseerima ja siis me oleme valmis kõigeks.

Paar korda oleks peaaegu Michaelile ka vahele jäänud. Eelmine nädalavahetus heilstas Michael oma sugulased läbi, et kas nad ikka tulevad tema sünnale. Kuna mul oli juba ette kokkulepitud nendega, et kõik ütlevad 21. märtsi puhul ei ja 26. märts on kindel jah, siis vanaisa ajas kõik totaalselt sassi. Ta ütles, et ta tuleb 21 aga 26 mitte. Järgmisel päeval sai siis see viga parandatud ja vanaisa naine Anna ütles, et vanaisa ajas kuupäevad sassis ja nad ei saa 21 tulla. Michael oli ikka mega pettunud. Teine olukord oli see, et kuna ma ise torti küpsetada ei saa ja teised on sel päeval tööl, siis ma tellsin küla pagarilt tordi. Ma proovisin teda terve päeva kätte saada, aga ta ei võtnud vastu. Õhtusöögi ajal järsku helisies telefon ja pagar helistas. Ma pidin Michaelile ütlema, et tööasjad ja siis lukustasin end vannituppa ja tellisin tordi ära. Michael vaatas mind väga skeptiliselt ja küsis mitu korda, kes helistas. Kuna mul on ka firma telefon siis ma arvan, et talle tundus veider, et keegi tööjuurest mu personaalsele telefonile helistab. Aga siiski mul on tunne, et see seik on nüüdseks ära unustatud.

Lisaks kõigele oleme tegelenud ka oma pulmakutsetega. Alguses mõtlesime, et teeme selle fototega, aga siis jõudsime järeldusele, et see võib väga valesti minna. Siis leidime netist ühe meile sobiva kutse formaadi. Kahjuks, ei olnud võimalk näha proovi varianti kuidas need välja näevad enne kui nad tellitud ja postkastis. Kokkuvõttes oleme otsustanud, et läheme kohalikku trükikotta Michaeli sünnipäeval, kuna meil mõlemal vaba, ja vaatame mida nemad pakuvad.

Spordiga on nii, et ma veebruari jooksul trenni väga ei jõudnud ja märstsis on ka väga raske olnud ree peale saada. Hetkel on tulemus miinus viis kilo. Järgmisel nädalal on mul kindel plaan oma tagumik jälle trenni vedada, sest see tundub kõige paremini mõjuvat ja lisaks enesetunne pärast trenni on ka tunduvalt parem. Pöidlad pihku, et ma saan oma laiskusest üle.

I am boring and I love it!

Meie nädalavahetused. Enamasti hakkab Austrias nädalavahetus peale kahtteist reedel. See tähendab, et kell pool üks olen ma tavaliselt kodus. Enamasti söön ma siis üksinda kergema lõuna koheseks nälja peletuseks a la jogurti või kodujuustu. Kui mingil seletamatul põhjusel jääb mul hommikusöök söömata siis nillin ma ema toodud suppe või siis mulgikapsaid (mis on nüüd mul otsas). Michael on reedeti kuskil nelja viieni enamasti tööl.

Kui ma ei ole neljapäeval jõudnud koristada, siis peale lõunasööki hakkan ma tavaliselt koristama ja alles siis lähen prügi viima. Ma käin iga nädal prügi viimas, sest ma eelistan pigem vähem korraga ja kiiremini sellega ühele poole saada. Mulle lihtsalt ei meeldi see ja mulle ei meeldi ka need inimesed, kes me prügi sorteerimist kulli pilguga jälgivad. Näiteks üks kord sain ma sõimata selle eest, et ma valesse konteinerisse prügi viskasin. Nad käskisid mul seda välja koristama hakata. Ma muidugi ei lase endale liiga teha ja hakkasin vastu protestima, et see on õige konteiner, et vaadaku mis seal sees on. Ei ütlesid, et pean prügi välja rookima. Ma siis hakkasin oma prügi sealt välja võtma. Muidugi oli mul meeles mis me see nädal sõime ja kui see töötaja üritas mulle mingit kala ümbrist pähe määrida siis ma ütlesin päris kurjalt, et see ei ole minu prügi ja ma ei võta seda sealt välja (omg kui haledalt see kõlab). Lõpuks sekkus teine töötaja ja vabandas, et oli konteineri valesse kohta pannud ja ma panin enda prügi ikka õigesse kohta. Miks ma seda tegin oli ka see, et see õiges kohas konteiner oli nii täis kui täis. Mis mind kõige enam häiris oli see, et see töötaja kes sundis prügi välja võtma lausa nautis seda, et sai mind kiusata ja ei vabandanud ka, et tema eksis. Ma muidugi olen nüüd hingepõhjani solvunud. Pärast seda ma eelistan sealt nii kiiresti kui võimalik lahkuda.

Peale prügi auto mängimist käin ma enamasti poes ja ostan õhtuks toidud ära ja järgmiseks päevaks hommikusöögi. Enamasti ma rohkem lihtsalt ei viitsi.

Laupäevad hakkavad meil korraliku pika hommikusöögiga, kus me arutame maailma asju ja teeme ülejäänud nädalavahetuse plaanid. Peale hommikusööki lähen ma siis jälle poodi, enamasti siis juba linna ja ostan ülejäänud nädalavahetuse ja nädala alguse toidukraami ära. Laupäevad mööduvad enamasti kas aias või tullakse meile külla või meie käime ise kellegi külas. Väga harva juhtub, et me oleme niisama. Ma päriselt ka ei mäleta enam millal me viimane kord niisama olime.

Pühapäeval eelistan ma triikida ja pesusid pesta. See on ka ainuke päev kus me eelistame üksinda olla, kuigi viimasel ajal on ka Michaeli ema külla spontaanselt tulnud või Michaeli sõber.

See nädalavahetus algas koristamise asemel aga lennukipiletite jahtimisega. Lõpuks saime läbi Reisiekspredi oma vanad Eesti Õhu piletid uute NAG omade vastu vahetatud ja seda ka tänu mu vanemate abile. Ehk siis me puhkus on jälle aktuaalne. Eile oli meil üsna chill pokkeri õhtu, kus mul õnnestus järjekordne vahuveini klaas ära lõhkuda. Nüüd on siis kaheksast järgi jäänud neli. See eest olen ma aga ka õhtu võitja. Ehk siis killud toovad õnne. Ja see juhtus selle pärast, et ma tahtsin kaarte võtta ja ajasin klaasi ümber. See kukkus aga kohe miljoniks killuks, millest üks maandus Michaeli silmas. Õnneks sai ta selle jälle välja ja pidu sai jätkuda.

Täna oleme asja rahulikult võtnud. Enamuse ajast olen ma kulutanud piltide otsingule isa kalendri jaoks. Ma juba ootan huviga mis ta sinna välja valis. Muidu on mõnus rahulik olnud, mille üle olen ma ainult rõõmus

Ma ei ole kirjutamist unustanud

No nii… Nüüd on küll pikk vahe vahele tulnud. Kui päris aus olla, pole mul väga palju teoksil olnud. Enamus ajast on töö, töö, töö ja hetkel on pingeline periood mis tõttu muuks suurt aega ei jää. Nädalavahetuseti on aga tavalised majapidamise asjad või siis pigem niisama olemine.

Üks uudis on mul küll. Reedel sain ma oma uue auto kätte. Selle valmine oli üsna piinarikas, sest sõelal olid VW Golf ja Jetta. Golf meelis mulle väljast. Jetta sisu poolest. Kokkuvõttes kauplesime Jettale täiesti uued talverehvid ja natukene hinda maha puhul, mis tõttu otsustasimegi selle kasuks. Hetkel olen küll selle autoga mega rahul. Mis mulle veel peale läheb on suur pakiruum. See on nii asendamatu.

Samuti oleme natukene mõelnud juba jõulude peale. Kahjuks tuli lapäeval uudis, et Eesti Õhk läks pankrotti ja me oleme nüüd oma lennupiletitest ilma. Täna kirjutasin ka uuele firmale. Nad ütlesid, et uued otselennud peaksid nädala jooksul süsteemi sisestatud olema. Siis saab otsustada, et kas üldse lendame Eestisse see aasta või jääme koju. Paganama kahju on küll. Veel üks probleem millega tegeleda.

Muidu on kõik hästi. Mu uus töö tundub ka, et meeldib mulle. Lihtsalt hetkel on natuke palju tegemist kage tööposti ja kahe tehase vahel joostes, aga millalgi stabiliseerub seegi.

Aga jah, muidu täiesti tavaline ei-midagi-ütlev-argipäev. Pean aga tunnistama, et mul pole suurt aega olnud blogile mõelda viimasel ajal. Loomulikult tahaks pikemalt maha istuda ja kirjutada, sest neid mõtteid ikka on, aga no see aeg…

Ehk aja jooksul paraneb see olukord. Igal juhul kirjutamist ei ole ma ära unustanud.

Olen ikka elus :)

Loodetavasti kompenseerivad mu eemal oleku aja all pool postitatud pildid. Viimasel ajal on olnud üsna palju tegemist. Eriti palju on olnud tööl teha. Lisaks veel viimase nädala oleme me mingi viiruse tõttu tõbised olnud.

Nagu mainitud oleme me Michaeliga viimase nädala köhinud ja veidi nohused olnud. Michael veidi rohkem, mina veidi vähem. Üldises pildis saime me viimased aiatööd tehtud. Kuigi tõenäoliselt tuleb ikkagi veel üks kord aed üle vaadata, sest siin kestab sügis pikemalt kui Eestis. Eelmisel nädalavahetusel puhastasime Basseini samuti ära ja panime kokku. Kuna Michael oli üleemisel nädalal ekstreemselt kaua tööl siis ma lihtsalt sundisin, et a la pump läheb põlema kui ta tuppa läheb, õues istuma. Pühapäevaks oli tervislik jume tagasi ja tuju hea.. aga seda ei jätkunud kauaks.

Pühapäeval käisime Michaeli vanaisa sünnipäeval. Sinna selle tervise me jätsimegi, sest Michaeli onu tuli haigena külla ja sealt me oma viiruse saimegi. Põhimõtteliselt kõik kes sel õhtul seal tervetena istusid köhisid ja olid nohus kolmapäeva õhtuks. Hetkel on juba enesetunne parem ja vaikselt hakkame jälle terveks saama.

Muidu on me „kodune elu“ üsna rahulik. Viimasel ajal, kuna nädala sees me näeme heal juhul kokku kolm tundi, oleme hakanud nädalavahetuseti rohkem koos väljas käima. Eelmine nädalavahetus reedel käsime kohtingul uues söögikohas mis avati siinses uues ostukeskuses. Ostukeskus ei kõla eriti glamuurselt, aga restoran oli väga mõnus. Interöör oli väga hubane, mulle meeldisid eriti valgustus ja miljon küünalt mis seal põlesid. Teenindus oli samuti suurepärane. Toidu koha pealt saaksin vinguda, sest ma olen lihtsalt sama rooga paremini saanud. Nende menüü ei olnud samuti teab mis suure valikuga, sest rõhk selles kohas oli pigem õlledele ja nende degusteerimisele. Kokkuvõttes oli mõnus romantiline õhtu.

See nädalavahetus oli Michael reedel mega pikalt tööl ja laupäeval samuti, mis tõttu me otsustasime Johannaga, et lähme shoppama. Ma sain endale paar pluusi ja ühe kampsuni, ning ma ei suutnud ühte karvast jakki poodi jätta. Mulle on täiesti selge, et see oli üks ebapraktiline otsus, aga mulle nii meeldis see ja kõigele lisaks sobis ka. Autosõiduks on see samuti väga mugav – mitte liiga pikk ja liiga paks. Ma võin veel mõne põhjuse leida, miks mul seda jakki vaja oli, aga kui ma päris ausalt tunnistan, siis see oli üks neist „ma tahan“ ostudest.

„Töö elus“ on mul ühte-teist teoksil olnud. Järgmisel nädalal saan proovida ühe teise kolleegi tööd. Ma ootan juba põnevusega, sest siinkohal on võimalus miskit uut õppida ja edasi areneda. Samuti olen ma jälle oma asjadega peale tööreisi järjepeale jõudnud ja mõned katastroofid on samuti välditud.

Ma püüan natuke tihedamini kirjutada, aga ma ei saa kahjuks seda lubada. Tööjuures on paraku üsna palju tegemist ja sinna juurde ka uute maade avastamist, mis tõttu mõni teine asi jääb vahepeal unarusse.

Näiteks plaanis on järgmisel reedel sõita Alam-Austriasse siidreid proovima – Quick and Dirty. Me läheme sinna kolleegide grupiga ja jääme ööseks seal kandis hotelli. Ma juba põnevusega ootan kuidas see olema saab. Lisaks on Michaeli onul järgmisel nädalavahetusel sünnipäev, hetkel meid veel kutsutud ei ole, aga kunagi ei tea, millal see kutse tuleb.

Aeg läheb paraku nii kiiresti, et ei saa arugi ja juba on jälle pühapäeva õhtu. Hetkel on siin kõigele lisaks omavalitsuse valimised. See nädalavahetus valib Viin. See kord on tunduvalt põnevam vaadata kuidas inimesed otsustavad selle pagulaste teema tõttu. Võimalik on ka võimuvahetus, et sotside asemele tuleb hoopis parempoolsete vaadetega partei.

Eks elame ja näeme kuidas asjad edasi arenevad.

Ma soovin teile kena pühapäeva õhtut!