Head uut aastat!

Head uut aastat!

Hoiatan ette, et see kord tuleb pikk blogipostitus, sest ma pole järjekordselt pikka aega kirjutanud ning veidi hüppava struktuuriga, sest ma ei tea kust alustada ja millega lõpetada.

Meie uus aasta tuli väga rahulikult. Korra käis Sabine meil külas fondüüd söömas aga alates kella kuuest olime me kahekesi. Kümne paiku otsustasime, et lähme hoopis magama. Telekast midagi ei tulnud ja väsinud olime ka. Eriti mina, sest mul oli äratus juba kell neli hommikul, et lennujaama sõita. Sõidud ja lennud kulgesid probleemideta. Lennu magasin ma põhimõtteliselt maha.

Ilutulestikku me maha ei maganud, sest äratuskell helises meil 23:50 ja me vaatasime selle oma rõdult ära. See ei olnud midagi erilist. Eestis on ikka Vabaduse väljakul hoopis teine melu ja palju lõbusam. Peale ilutulestikku üritasime korra veel telekaga õnne, aga ikka ei tulnud sealt mitte midagi ja me kobisime magama. Ütleme nii, et kui meil on võimalus tulevikus uus aasta kuskil mujal vastu võtta kui kodus, siis seda me ka teeme. Veidi igav ja üksluine oli see aasta 2017 ärasaatmine.

Jõululaupäeva ja jõulu esimese püha veetsime me samuti kahekesi. Arvestades seda, et me üksida olime oli see ikkagi päris lõbus. Mõnus oli vahelduseks kahekesi ka aega veeta. Mingi hetk tekkis üksik tunne, aga mis seal ikka… Maja vajas õhutamist ja keegi peale meie seda ju ei tee, sest oleks olnud nõme Sabinet paluda, et ta ohverdaks oma jõulud meie maja pärast. See aasta me ei kaunistanud korterit üldse ja kuuske ka ei olnud. Esiteks ei tahtnud raha kulutada selle peale ja teiseks ma oli nagu nii kaks nädalavahetust enne seda ära olnud tööreisil. Siis olime me kõhugripis ja kogu aeg oli muud tegemist majaga, et ei olnud seda aegagi selleks, et midagi korraldada.

Samuti seekord ei teinud me mingit erilist jõulupraadi jõululaupäevaks vaid sõime praevorsti ja hapukapsast ning õhtul veidi juustu veini kõrvale. Jõulu esimesel päeval läks veidi lappama, sest hommikust me ei söönud kohe peale ärkamist vaid sõitsime maja õhutama. Kusagil kella üheteist paiku olime omadega valmis ja hakkasime kodus hommikusööki tegema. Hommikusöögiks olid röstitud crossantid koos munapudru ja lõhega, värskelt pressitud apelsinimahl ja sekt. 

Vahepeal käisime õhutamas jälle peale hommikusööki kahe paiku ja siis jõime sekti edasi. Mingil põhjusel keegi meist ei viitsinud midagi süüa teha mistõttu me ei sööndki midagi sel õhtul. Järgmisel päeval pidin ma juba kell 4 ärkama, et asuda Eesti poole teele. Sõit võttis veidi üle kahe tunni, kuna oli paks udu ja vahepeal oli nähtavus nii halb, et üle 80km/h ei saanud sõitagi.

Eestis käik oli tore. Kodus on alati hea käia. Kõik tehakse ette ja taha ära, ning sai nautida ema kokkamist täiel rinnal. Kahjuks ilm oli üsna hall ja päikest nägin ma alles viimasel päeval 30.12. Mul hakkas vaikselt juba tunne tekkima, et Eestis päike enam ei paistagi… 

Samuti käisime ema, isa ja tädi Vikaga „Minu veetlevat leedit“ Estonias vaatamas. Mulle väga meelids see etendus. See oli üsna täpselt filmi järgi tehtud. Osa laule olid natuke pikad minu maitse jaoks, aga see on pigem minu probleem. Kahjuks jäi jällegi tunne, et aega oli liiga vähe ja reis oli liiga lühike. Tahaks korragi nii kaua Eestis olla kuni isu täis saab. Aga noh mis teha… Mulle vist nii palju puhkust ei anta.

Majaga oleme nii kaugele jõudnud, et aknad on ees ja siseviimistlus on tehtud. Hetkel on peamine töö meil usinasti õhutada ja aknaid kuivatada. Hetkel on väljas külm ja aknaid terve aja lahti hoida ei saa mis tõttu hakkavad nad higistama. Kuna meil on puit aknad, siis tuleb vaadata, et nad väga märjad ei ole. Michi kuivatas aknaid ja õhutas usinasti kui ma Eestis olin. Üsna palju oli kuivand eilseks, aga noh see võtab ikka oma aja. Lisaks on meil juba garaazi uksed ja välisuks ka ees. Enam ilma võtmeta majja ei saa.

Järgmisel nädalal hakkame edasisi samme organiseerima. Tundub, et Austrias väga külmaks see talv ei lähe, sest hetkel lubab minimaalselt null kraadi järgmiseks kümneks päevaks. Vahepeal on isegi kolmteist kraadi sooja. Me hetkel hoiame pöialt, et äkki tuleb samasugune talv nagu 2014, kus me 9. veebruaril valasime betooni, sest väljas oli juba viisteist kraadi ja kevad möllas täies hoos. Sellel aastal ei tulnudki lund enam maha ja märtsi kuuks oli juba temperatuur 20 kraadi ringis.

Igatahes on meil vaja organiseerida järgmised asjad:

  • Alustuseks tuleb maja põrandad puhtaks saada, sest igal pool on kuhjakesed siseviimistlusest. Need kuhjakesed on nüüd piisavalt kuivad ja need tuleb majast välja viia. Selleks peame organiseerima prügikonteineri ja eks mingi nädalavahetuse veedame maja kraamides.
  • Kogu ülejäänud torustik koos äravooludega. See saab olema esimene asi järgmine nädal, sest see nädal on enamus Austria rahvast puhkusel.
  • Kamin. Sellega me ei ole isegi alustanud… Vähemasti idee on olemas mida me tahame. Sellega tegeleme ka järgmisel nädalal.
  • Siis kui torud on paigaldatud peab tulema põranda firma ja ära mõõtma kalded ruumides. Pärast mida pannakse paika põranda täitematerial.
  • Edasi tuleb panna kiht mis summutab heli. Ma ei tea kuidas see õige nimetus eesti keeles on. Selle paigaldame me Michaeliga ise.
  • Please seda heli summutavat kihti tuleb põranda soendus.
  • Lõpetuseks valatakse põrand. Hetkel on eesmärk põrand valada veebruari keskel. Muidugi oleneb see välistemperatuuridest, aga kui see nii edasi soe püsib, siis saame isegi varem kõigega alustada. Põrand peab kuus nädalat kuivama ja siis saab edasi mässata.

Nagu ma mainisin kõik see peaks juhtuma veebruari keskpaigani, ehk meil on miljon asja vaja ära teha ja organiseerida. Kui kõik plaanipäraselt läheb siis on väga võimalik, et me kolime juba mai kuus oma uude koju. Eile istusime majas ja juba unistasime järgmistest jõuludest. Plaan on proovida vanematele auk pähe rääkida, et nad järgmisel aastal jõuludeks meile tuleks. Tulete eks?

Siis sai vahepeal enne jõule Inglismaal ära käidud. Inglismaa hotellid, kui välja arvata need uhkemad lennujaamades, on kuidagi kulunud ja vanad. Dush oli näiteks selles Angeli hotellis Altonis täiesti koristamata. Igal pool olid veepritsmed jne. Hotelli kohta oli vannituba mu meelest ikka väga must. Igal juhul kui ma peaks sinna kanti kunagi jälle minema siis ma otsin midagi muud. Samas Gatwickis olev hotell oli mega mõnus jaõhtusöögi sõin ma mõnusas prantsuse restoranis. 

Kuna mu lend läks hästi vara, siis hommikusöögi sõin ma lennujaamas. Minu üllatuseks oli seal Jamie Oliveri restoran ja hommikusöök oli ikka mega hea. Täiega minu.

Lisaks Inglismaale käisin ka Torontos ja Tulsas. Toronto on ikka päris suur linn. Ma miski pärast eeldasin, et see on nagu Seattle. Aga ei. Seattle on palju pisem ja kompaktsem. Totontos on ka mega hull liiklus. Tänu Google kaartidele me siiski ummikus ei pidanud istuma ja üle 50 minuti meil ei võtnud see tööle sõit aega. Esimesen õhtul käisime Hy restoranis söömas. See oli stakehouse aga pigem uhkema poolne. Hea oli, et me otsustasime kohe esimesel päeval hästi sööma minna, sest ülejäänud aeg oli juba ette ära sisiustatud. Tarnija viis meid iga päev lõunale, ehk siis teisel õhtul meil suurt söögisu ei olnud ja me jätsime õhtusöögi vahele. Viimasel päeval Torontos organiseeriti meile lisaks lõunale ka õhtusöök mingis Jaapani-Ameerika fusiooni restoranis. Kõik mis pakuti maitses sarnaselt, sest igale poole oli ingverit sisse pandud. Lisaks olid tarnijal veel jaapanist külalised kelle ta ka kaasa võttis, mis tegi asja veel vähem personaalsemaks ja pooled jaapanlased jäid peale sööki laua taha magama.

Ühest küljest meeldis mulle Toronto, sest need pilvelõhkujad ja vaated olid ikka mega lahedad ning kui me ise restorane valisime, siis toit oli ka suurepärane. Hotell oli hästi mõnus ja täpselt kogu melu keskel. Lisaks kõik oli käe ja jala juures, kui vaid aega oleks olnud seda kõike nautida… Mis mulle ei istunud oligi just see melu. Toronto on ikka päris suur linn ja sinna on pakitud nii palju erinevaid kultuure ja inimesi. See kõik lihtsalt väsitas.

Tulsa oli jälle vastupidine Torontole, mu jaoks on see nagu nii pommi auk… Tühi, kesklinna saab mega kiiresti ja autosid peaaegu ei ole. Esimesel õhtul käisime Sushit söömas. Jah, sushi Tulsas. Aga mis keegi ei tea on see, et iga päev tuuakse värske kala sinna sushi restorani ookeani äärest. Miks? Sest nad ei ole ainukesed kes seda teevad. Mul on mulje jäänud, et mitu kalarestorani seal kandis tellivad kala ühest ja samast kohast, ehk kui suurem kogus sisse lennutatakse siis on ka odavam. Ja tõesti neil on mega hea mereandide valik ja super kalarestoran peaaegu tarnija kõrval. Seal ma käisin eelmine kord kui ma Tulsas olin.

Teisel päeval otustasime, et me hommikust ei söö, kuna tarnija juures saab nagu nii midagi ja õhtul tahtsime minna õigesse Ameerika BBQ restorani. Kahjuks kuna oli nii palju tegemist siis tarnija meile lõunat ei tellinudki ja kella kuueks õhtul olime me ikka mega näljased. Nii me siis jalutasimegi head ribi sööma. Ja tõesti see oli super hea. Ribi lausa kukkus kondi pealt maha ja seda liha ikka oli. Lisaks oli kõrval veelBirsket (aeglaselt suitustatud loomaliha), kartulisalat ja kapsasalat. Eelroaks jagasime me pulled porkiga natschosid. Igal juhul toit oli mega-super-druuper hea.

Siis kui me olime oma söögiga lõpetanud, küsis teenidaja, et kas me tahame kuhugi edasi minna, sest tema vahetus lõppeb veerand tunni pärast ja ta läheb sõpradega dringile. Eks me alguses natuke kahtlesime, aga kuna me olime kahekesi siis mõtlesime, et miks mitte. Kokkuvõttes avastasime, et igas teises hoones Tulsas on mingi baar. Esimene oli kohe söögikoha kõrval ja see oli mingi Iiiri pubi. Igal juhul oli neil menüüs kuskil 300 õlut seal hulgas ka Austria õlled. Ma pole suur õlle sõber ja ma jäin rosé juurde.

Teiseks kohaks osutus mingi 90ndate baar kus oli hunnikus vidoemänge ja viie dollari eest sai endale nendega mängimiseks münte osta. Ma proovisin mingit jooki mille nimi oli Hasselhof. See maitses nagu mullinäts ja oli ikka päris magus. Enam ma midagi sellist ei jooks. Üsna jura oli…

Kaks maja edasi oli mingi eriti räämas baar kuhu me läksime. Ma ei julgenud endam suurt midagi juua ja tellisin vee. Igal juhul välimuselt oli see baar õudne aga rahvast pungil täis. Kõik olid hästi toredad ja uudishimulikud. Ehk seal me sõbrunesime kohalikega ja osa neist ühinesid meiega.

Viimane baar kuhu me kaasa läksime oli üle tee. See oli mingis konserdi hallis ja mega suur. Samas üsna tühi. Seal jooksid mingid botoxi beibedringi kellel vist isegi silmavärv ei olnud päris nende oma. Igal juhul me jõime oma dringid seal ära ja liikusime tagasi hotelli. Ilm oli üsna külm ka juba. Kuskil miinus kümme oli. Igal juhul olime me kuskil kell üks öösel alles hotellis. Hommikul kell seitse oli äratus, et hakata kodu poole lendama. Kuna ma olin viimases kahes baaris vaid vee peal, siis ma tundsin ennast üsna hästi, aga mu kolleeg oli ikka päris kahvatu ja ei suutnud midagi süüa.

Lend tagasi läks läbi Chicago. Mulle meedis vaade õhust enne kui me maanduma hakkasime, sest nende kesklinn kulgeb mööda ookeani äärt pikalt, pikalt. Ehk õnnestub mul see kunagi ka maa pealt ära näha aga õhust tundus see ikka väga lahe. Tagasi lendasime Austrian Airlinesiga. Mis oli ikka ülimugav. Esiteks ei olnud see puupüsti täis aga lisaks on neil ikka ülimugavad istmed. Lennukiks oli vana Boeing 767-300. Ma juba põdesin ette, et jama lennuk, sest Deltaga lennates on see olnud iga kord katastroof… Kitsad istmed, vähe jala ruumi, vana tehnika, vana lennuk… Aga Austrian on oma lennukid ikka seest kenasti korda teinud. Mugavad istmed ja mõnusasti jalaruumi. Lennuk oli küll vana, aga see sisustus ja teenidus kompenseeris selle ära. Lisaks pool lendu sain ma magada ja lennuk maandus 50 minutit varem kui plaanitud Austrias. Viini lennujaamas oli ka teenindus kordades kiirem kui Münchenis. Lisaks sai auto ka kohe kätte. Münchenis on mul paar korda juba nii juhtunud, et ootad tundaega kuni saad auto. Ainuke miinus on, et Viinist sõidad ikka oma 30 minutit pikemalt koju ja nädala sees on üsna tihe liiklus võrreldes Müncheniga. Aga kuna me maandusime laupäeval, siis saime üsna kiiresti ka koju. Kokkuvõttes nägin uusi asju ja sain mõne kogemuse võrra rikkamas sellel tööresil. Kuigi ma jään ikkagi selle juurde, et Seattle on seal pool ookeani siiski hetkel mu lemmik linn.

Tagasi uue aasta juurde. Uusaasta lubadused on pigem tagasihoidlikumad ja realistlikud sellele aastal. Eesmärk on meil Michaeliga hetkele ja teineteisele keskenduda. Samuti tahaks mõnest kilost lahti saada, aga mingit dieeti pidama me ei hakka. Lihtsalt toitume targemalt ja paremini. Ehk siis rohkem juurikaid ja puuvilju. Vähem magusat ja veini. Rohkem liigutamist väljaspool ehitust.

Igast tahes head uut aastat, et see tuleks parem kui teised siiani on olnud!

Weekend

Eelmine postitus oli tegelikult üsna sisutühi a la, et „hei mina siin“. Täna siis veidi pikemalt.

Ma olen ikka veel täiega häppi, et ema ja isa külas käisid. Kahju, et see külastus nii lühikeseks jäi. Nii hea oli neid näha ja lisaks sai oma „eesti varud“ täiendatud. Mis sest, et Tiina kommid on juba selle postituse hetkeks otsas. Ema ja isaga käisime kolmapäeva õhtul, peale seda kui olime oma maja ära näidanud ja neile uue hotelli leidnud, Ernestos söömas. Ernesto on me lemmik Itaalia restoran ja neil on meie arvates väga maitsev pasta ja pizza valik.

 Nädalavahetus möödus väga rahulikult. Reedel oli Michi pikalt tööl. Ma kasutasin seda aega selleks, et korter puhtaks küürida. Pärast seda kui Michael koju jõudis, otsutasime, et läheme teeme viimased asjad ehitusel ära, sest ilmateade midagi ilusat järgmisteks päevadeks ei lubanud. Nii me siis tegutsesime kella seitsmeni õhtul Peterskirchenis.

Laupäev hakkas ka tegusalt, sest me käisime kööke vaatamas. Aeg on nüüd juba nii kaugel, et peaks köögi juba välja valima. Ühe köögi oleme lasknud juba plaanida. Plaan on iseenesest OK, aga see köök mis sisse joonistati mulle ei meeldinud. Tundus, et inimene väga oma ajusid ja fantaasiat polnud viitsinud kasutada.

 Millega veel lootusetult hiljaks oleme jäänud on vannitoad. Ehk nüüd on väike paanika, sest kogu vannitoatehnika tuleb reedeni ära fikseerida. Miks just reedeni? Sest on aeg teha sooned seina, aga selleks, et sooned seina teha on tehnikutel vaja teada mis tüüpi dushid, wc-d ja vannid me sisse panna tahame. Prageuseks on juba asi nii kaugele arenenud, et me sõidame homme hommikul Linzi ja vaatame selle asja üle. Miks see nii kiirelt kõik juhtuma peab on kuna ma olen järgmisel nädalal tööreisil ja siis pärast seda on meil Work Shop ümberstruktueerimise teemadel. See tähendab põhimõtteliselt, et järgmised kaks nädalat on ära plaanitud ja kalender täis.

 Muidu läheb meil täitsa kenasti ja ilma eriliste muutusteta. Kivikatuse oleme majale lõpuks peale saanud ja sel nädalal peaksid lamekatused valmis saama. Elektrik käis ka meil külas ja seinad on juba ära märgistatud, et kuhu mis juhtmed tulevad. Lisaks on me majja nüüd ka elekter ja vesi sisse veetud. Ehk plaan on järgmise kahe nädala jooksul sooned sisse majale. Aknad tullakse ja mõõdetakse samuti homme ära ja siis saab tellimuse sisse anda. Novembriks peaksid siis meil aknad ja välisuks olemas olema. Ehk siis maja võtab juba maja ilmet.

Tere

Mõtlesin, et võiks teha ühe update mis vahepeal teoksil on olnud.

Tegelikult reaalselt miskit põnevat suurt küll ei ole olnud. Kõige toredam oli kui vanemad meile kolmapäeval üllatusena külla tulid.

Muidu on kogu aeg töö ja peale tööd ehitusele. Natuke nokitsemist ja prügi ära vedamist ja siis edasi koju. Süüa ja veidi telekat ning magama.

Umbes nädala pärast hakkan oma kotte pakkima Seattlesse lendamiseks. Seal viibime kuni 29. Septembrini. Siis tagasi Austriasse. See kord lendame lausa neljakesi. Tavaliselt on nii suure rahvahulgaga päris lõbus olnud, aga inimesed olid siis ka lahedad. Eks näeb seekord mis saama hakkab, ma pole enne nedega tööreisil käinud.

Halihalo

Need pikad nädalavahetused on ikka nii mõnusad. Eriti selles korteris, sest selle korras hoidmine on võrreldes majaga üsnagi lihtne.

Reedel alustasime tegelikult oma tööpäeva juba kell viis. Kell üheksa käsime kärmelt projekteerija ja arhitekti juures ja fikseerisime uste ja akende suurused ning asukohad. Siis jälle tööle ja kell kaksteist oligi tööpäev läbi.

 Reede õhtul käisime me Michaeliga õhtul õllekeldris kus ma sain proovida kuute erinevat õlut. Ma ei ole suur õlle fänn, aga see eest uudishimulik. Kõige maitsvam kõikidest mõrudatest märjukestest oli Weisbier. Kõrvale sõime Austria ühte rahvusroogadest milleks oli käsespätzle. See oli tegelikult ka põhjus miks me sinna läksime.

Mis asi on käsespätzle? Meenutavad nuudleid juustuga – siin kohal passlikult siis õlle juustuga (Bierkäse). See oli ka tegelik põhjus miks me sinna läksime, sest nad isutasid kohutavalt.

 

Sööma minnes avastasime, et seal samas lähedal Itaalia restoranis on võimalik ka hommikust süüa. Ütleme nii, et see hommikusöök oli taevalik. Igasugused singid, juustud, omeltid, antipastid, mozzarella ja mega palju värsket. Lisaks kohvile ja mahlale veel all you can drink prosecco. Mõnusa suminaga saime oma ostud tehtud kõrval asuvas Sparis ja läksime parki jalutama.

 Pargis jalutuskäigud on meil saanud rutiiniks. Üks ring on kuskil 4 kilomeetrit ja kuna me elame pargi lähedal siis on kahju seda mitte ära kasutada. Üldse naudime me seda korteri elu hetkel täiega. Lisaks õnnestus mul nädalavahetusel kaks raamatut läbi lugeda. Stig Rästa „Minu Kennedy“ ja Vahur Kersna „Ei jäta elamata.“

 Stig Rästa raamat meeldis väga. Kuigi tema Lasnamäe lapsepõlv erines täielikult minu omast ja ka Laagna kohta käivad ütlused erinesid minu kogemuset ikka väga palju. Samas  ma käisin ka Laagnas päris mitu aastat hiljem. Raamatu sisu oli kerge lugeda ning mulle meeldis ta kirjutamise stiil ja avatus. Natuke šokeeriv oli mõni seik… aga noh erinev aeg ja ikkagi on Rästa must ikka päris mitu aastat vanem ka. 

 Vahur Kersna raamat päris minu maitse ei olnud. Alustades üles ehitusest lõpertades teemade käsitlustest. Samas oli raamat hästi positiivne ja mõni hea mõte oli ka juures. Kõige tohkem meeldis mulle see positiivne suhtumine. See mida me universiumi saadame, saame me ka tagasi. 

 Igal juhul oli nädalavahetus mega mõnus ja rahulik ning patariesid sai kenasti laetud, et uuele nädalale vastu minna. Muidugi algas see nagu alati mega stressirikkalt aga tänaseks on probleemid lahendatud. Juba ootan järgmist nädalavahetust ja kolme nädala pärast sel ajal olen juba teel Eesti poole!!!

Meie rutiinist

Täna on juba enesetunne täitsa inimese oma. Muidugi kümme tundi und kaks päeva järjest teeb
oma töö. Mul on enamasti vaja vähemalt 8 tundi und, siis tunnen ma end
täisväärtusliku inimesena. Vaadates oma une logi, siis enamasti ma magangi 7-8
tundi päevas, kui tööreis välja aravata. Tööreisil sain ma vaevalt 6 tundi
keskmiseks magamise ajaks.

 

 

Unega on näteks meil abikaasaga erinevalt. Tema nii palju und ei vaja kui mina ja näiteks lõunauinakuid
ei vaja. Mina olen aga unekott ja ma hea meelega magaks kas poole lõunani või
siis teeks võimalusel mõnusa kahe tunnise lõunauinaku. Suhte alguses vajas see
punkt kõige rohkem harjumist. Nüüd ongi nii, et Michael on õppinud pikemalt
magama ja ma olen hakanud varem üles tõusma. Ehk siis kuldne kesktee. Ja
nädalavehetuseti saan ma oma pika lõunauinaku enamasti ka.

 Nädala sees on tegelikult meil üsna kindel rutiin. Äratus on kuskil 5:30-6:15 vahel. Oleneb
kui magus on uni ja kui tihti me viitsime kella edasi lükata. Kus juures tõusmisega
on just probleem Michil. Sellest ajast kui me siin korteris elame on tal uni
palju magusamaks läinud. Magama läheme me 21:00 ja 22:00 vahel, oleneb kui
väsinud me oleme ja kui pikalt on tööl oldud.

Argipäeva rutiin on enamasti copy paste. Iga päev sama. Mina esimesena dushi alla, samal ajal
kui Michael end raseerib. Siis kui Michael pesus on siis teen mina
hommikusöögi. Hommikusöögi ajal arutame päeva plaanid üle. Näiteks hetkel on
teemaks maja asjad, kellele kes helistama peab ja mida organiseerima. Lisaks on
ka vaja mingid otsused ära teha. Peale hommikusööki riidesse ja kassi
pissikastid puhtaks. Pärast seda kiire meik ja siis tööle. Tavaliselt jõuan ma
tööle 7:30.

Peale tööd poest läbi, kui vaja ja siis koju. Siis naudime õhtusööki koos kus enamasti arutame
päeva teemade üle. Hetkel on jälle ka maja teema väga aktuaalne. Siis enamasti
jäävad köögi koristamine ja kasside asjad minu teha. Päeva lõpuks chillime me
teleka ees. Nädala lõpu poole käime vahest väljas. Kõlab ehk igavalt, aga me mõlemad
oleme rutiini inimesed ja meile meeldib see. Pigem tahas veel rohkem
stabiilsust ja vähe rahulikumat elu. Aga eks sellest saab ehk kahe aasta pärast
reaalsus kui oma kodu valmis. Kuigi ma ei ole kindel kaua see n.ö. rahu sealgi
kestab, sest kui maja valmis saab järgmiste projektidega tegelema hakata 😉 .

Kodus!

Jeeei! Olen jälle
kodus. Nii hea oli koju tulla. Mu kallis abikaasa oli kõik puhtaks küürinud ja
isegi värsked lilled lauale toonud.


Enesetunne oli
nii ja naa. Mega väsimus oli peal, kuigi lennukis sai magatud kuskil kaks
tundi. Aga lennukis magamine ei ole magamine. Lisaks oli nende meelelahutussüseteem
maas. See tähendas, et filme said vaid need vaadata kellel oli tahvelarvuti
kaasas ja aku laetud. Mina ei saanud kobiseda, mul olid kõik vajalikud asjad
olemas ja ma ei viitsinudki suurt midagi vaadata.


Maandusime
Münhenis kümme minutit varem. Kahjuks oli passi kontroll see kord nii aeglane,
et see üksinda võttis oma pool tundi. Siis pidin Sixtis 45 minutit järjekorras
oma autot ootama kuni sain kodu poole teele asuda. Ma ei tea mis geenius paneb
vaid kaks teenindajat pühapäeva hommikuks tööle.


Sõit ise oli suht
sündmustevaene kui välja arvata Vigneti tädi. See kukkus sõimama, et miks mul
sularaha ei ole. Ma haige ja väsinua ei viitsinud jaurata ja ütlesin talle
otse, et kui tema mu krediit kaarti ei taha siis ma sõidan need kümme kilomeetrit
ja ostan mujalt Vigneti. Ma tavaliselt ostan selle 30 km enne piiri olevast
tanklast. Lihtsalt mugavam on.


Kokkuvõttes oli
eilne päev suht sündmuste vaene. Käisime pikalt jalutamas ja Michi üritas mind
üleval hoida kuni eile kella kaheksani. Siis sain tuttu. Ma küll kõige paremini
ei maganud, sest ma olin suht tihti üleval, aga ikkagi parem kui ei midagi.


Kuna täna ei
tundud ma end ikka veel kõige paremini siis otsustasingi koju jääda. Hommikul käisin
arsti juures ja sain oma haiguslehe. Ehk lähen siis alates neljapäevast alles
tööle. Austrias on selles suhtes hea, et siin makstakse sulle palka edasi ja esimesest
haiguspäevast alates. Ehk siis pole mingit mõtet haigena ega  ka pool haige tööle pisikuid levitama ronida.

Hetkel pikutangi
diivanil ja mõtlen, et võiks väikese uinaku teha. Kodus on hea!

Miskit uut üle pika aja

Tere! Olen jälle blogimise lainele jõudnud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja isegi mu nimi on vahetunud.

Viimasel ajal on olnud lihtsalt nii palju tegemist, et pole jõudnud mõeldagi sellele, et võiks miskit kirja panna. Esiteks on olnud hunnikus tööd, kuid tänu sellele, et mul on uus töötaja, siis hakkab mu töökoormus vaikselt stabiliseeruma.

Isklikul tasandil said siis pulmad peetud, maja müüdud, uus elamine organiseeritud ja maatükk soetatud. Tahaks kõigest ja kohe kirjutada, aga siis ma vist jäängi kirjutama. 

Alustan tagasihoidlikult ja kirjutan hoopis sellest mis meil sellel nädalavahetusel plaanis on.

Meil on eesmärk 7. detsembriks välja kolida. Kuigi maja üleandmise kuupäev on jaanuari lõpus tahame me nii kiiresti kui võimalik Eberschwangi peatüki ära lõpetada. Ma ei tea miks, aga millegi pärast on mul hea tunne, et see etapp läbi saab. Ma arvan, et asi on selles, et ma ei tundnud ennast mugavalt seal majas.

Esiteks see tee mis meie kõrvalt jookseb on nii vali hommikuti. Näiteks täna hommikulgi olin alates kella viiest üleval, kuna veoautod mis möödusid olid lihtsalt nii valjud. See ebastabiilne müra on nii kurnav, eriti suveti.

Teiseks oli/on selles majas mul tunne, et naabrid kogu aeg passivad. Mitte, et mul mingi paranoia oleks, aga majad on nii lähestikku ja lihtsalt ei ole seda privaatsfääri tunnet. 

Kolmandaks põhjuseks ja siis ka peamiseks on me naabrid. Kahe aasta jooksul ei ole me saavustanud ühist arusaamist millal võiksd suvel lärmakad peod lõppeda ja meie soovimatus politseid sellesse segada viiski meid selleni, et me otsustasime maja maha müüa.

Lisaks hetkeline turg, fakt, et Eberschwangis miskit müügis ei olnud ja intressimäärad tegid maja müümise väljavaate veelgi atraktiivsemaks, sest see lõi pinnase maja kiirelt ja meile aktsepteeriava kasumiga maha müüa. Nii ta siis läkski. Kahe nädalaga oli maja müüdud. Lõpuks läks ostjate vahel kakluseks, mis viis veelgi hinda ülesse. Igal juhul jäime me sellega rahule.

Kuna me ei olnud arvestanud nii kiire müügiga siis tekkis uus probleem. Kuhu me nüüd elama läheme? Ja ma pean ära mainima kõik see toimus parallelselt pulmade organiseerimisele. Ehk siis hakkasid intensiivsed korteri otsingud pihta.

Esiteks vaatasime me kuskil kaheksat erinevat riigile kuuluvat üürikorterid. Köik olid kuskil aastast 2000 ja üsna sarnased. Hinnaklass jäi 700-800€ vahele (komunaalid ja soojus sisse arvestatud) ja 70-90 ruutmeetrit. Probleem oli aga selles, et nende korterite puhul olid lisatasud nagu remondifond, millesse oleksime pidanud koheselt ca. 2000€ investeerima ja nendes korterites puudusid köögid. Lisaks oleks pidanud ise trepikoda kord kvartalis koristama ja parkimisplatsidega oli väike probleem. Kokkuvõttes oleks pidanud üsna palju raha kulutame, et üldse oleks saanud nendes korterites elada.

Siis me käisime vaatamas ühte maja mis oli kiirtee vahetus läheduses. Kui lärm välja arvata siis oleks see ideaalne olnud. Aga siin puhul jäi see üürimine katki üürileandja pärast. Lehes oli kirjas, et see maja on üürimiseks €650 kuus aga „külmalt“, see tähendas kommunaalkulud juurde. Paar päeva hiljem helistas ta Michaelile, et ta tahaks siiski 700€ üüri. Ja nii iga paari päeva tagant tõusis üür 50€ võrra kuni me saatsime ta kuu peale. Kui hakatakse juba nii käituma siis on probleemid ette programeeritud ja asjal ei ole mõtet. Lisaks sellele oleks pidanud veel sinna köögi sisse ostma ja üürile andja ei olnud kindel kui kõrged kommunaalkulud selle maja puhul üldse on. Eelis oleks muidugi olnud, et selle maja sisu oli täiesti uus. 

Nende kogemuste peale hakkas kassiahastus tekkima, sest me olime nii mitmeid kortereid vaadanud aga miski ei sobinud. Ja siis paar päeva enne pulma leidsime me oma uue kodu. Riedis. 100 ruutmeetrine rahulik (esmamulje) korter, kus on sees köök, kapid, osaliselt möbleeritud, maaluse garaaziga ja kojamehega. Ehk siis kõik on sees, mingeid lisatasusid ei ole ja mis kõige olulisem üür jääb ka normaalsuse piiridesse. Ja mis veelgi olulisem, lepingut saab vajadusel lõpetada juba ühe aasta pärast (väga paljud korterid olid miinimum ajaga 4 aastat). 

Ja nüüd nädalavahetuse juurde. See nädalavahetus on plaan kõik aia asjad Johanni juurde transportida. Nimelt ta andis meile oma isa firmas ühe tühja ruumi kuhu me oma mööblid ja asjad hoiule panna saame. Ma naiivselt loodan, et äkki saab miskit keldris veel ära teha ja ka köögis. Aga üle pingutama ei ole mõtet hakata. 

Austrias antakse ühest linnast teise kolimiseks 2 päeva tasuta vabaks. Kuna 8 detsember on vaba siis me kolime 7-9 detsember. Ma ei jõua ära oodata millal see läbi on. Aga jah, järgmised kolm nädalat mööduvad pakkimise ja kolimise tähe all.

Michi 30

Nüüdseks on Michaeli kolmkümmend üle elatud ja vaikselt kipub rutiin tagasi tulema. Viimased kuu aega korraldsime ja plaanisime Michaeli sünnipäeva üsna intensiivselt. Kuna kõigil on nii erinevad päeva graafikud siis sai enamus asju läbi whats appi korraldatud.

Esmaspäev 21.03 läks nagu plaanitud. Me alustasime hommikut mõnusasti Schlumbergeri sektiga ja sõime hommikusöögi. Kella 11 paiku vedas end kohale Johann ja pool tundi hiljem tuli ka Fabian. Kell 12 lõunal käisime küla kõrtsis söömas. Kell 14:00 olime me jälle kodus ja kell 14:45 helistas juba Johann, kes oli samuti koju läinud, et tal ei lähe auto käima ja kas Michael saab talle järgi sõita. Suure torinaga sõitis Michael siis oma sõbrale järgi. Samal ajal helistas talle ka Julia, et ta ei saa tulla kuna peab kauem Slazburgis tööl olema, mis oli muidigi vale ja ta ootas juba mu märguannet, et nad saaksid Sabine juurest minema sõita.

 Sel hetkel kui Michael ära sõitnud oli, helistasin ma kõik läbi, et nad võivad tulema hakata. Kuskil poole tunniga oli meil maja esine dekoreeritud ja plakat üles pandud. Peale seda kui kõik oli ette valmistatud ja laud kaetud sai Johannile märguanne antud, et on aeg tulema hakata. Michael oli ikka päris sõnatu kui nägi, et kõik ootavad teda terrasil sekti klaas käes. Ta ei rääkinud esimesed kaks tundi suurt midagi.

26. märtsi elu ja olu ta teadis enam vähem juba ette, sest Sabine ei suutnud oma suud kinni hoida ja vihjas talle ühte-teist. Mind see muidugi õnnelikuks ei teinud, sest need mängud pidid ka üllatus olema.

Esimene mäng oli siis palvus. Julia luges “tänu palve” ette. See oli selline pila palve kus kõik rääkisid kaasa. Tekst oli lihtsalt naljakas ja mingit “piinliku” momenti sellega ei kaasnenud. Lihtsalt sünnipäevalaps sai tähelepanu keskmesse toodud.

 Teine mäng leidis aset enne õhtusööki ja see koosnes pila mänguasjadest. Näiteks kuna Michaelile käivad naabrid närvidele ja ta unistab uuest elukohast sai ta kingiks maja – mis oli tegelikult mängumaja. Ja siis üks kingitus oli auto – BMW – Brot mit Wurst (Sai Vorstiga), siis ta sai sinna otsa veel mähkmeid, peegli ja pakisupi. Igal asjal o noma n.ö. tähendus mis läks sinna BMW kilda.

Kolmas ja viimane mäng oli “beebi toitmine”. See seinses siis selles, et Sabine oli meisterdanud ühe suure lina kuhu olid kinnitatud sipukad ja lõigatud kätele augud ja peale augud. Michael pidid ühest august pea läbi panema ja käed sipukatesse jalgadeks. Ma pidin ka kaasa mängima ja minu käed läksid siis läbi nende aukude. Eesmärk oli siis Michaeli ilma, et ma tema nägu näeksin toita ja joota. Esimeseks oli kohe Bacardi breezer lutipudelis, siis beebitoit. Vahepeal pidin ka tema nägu puhuastama. Siis oli salaami pulk, õlu ja sigar. Pärast videot vaadates oli ikka päris lõbus.

 Kokkuvõttes võin öelda, et me jäime kõik peoga rahule. Väga lõbus ja tore oli, ning mõnus oli Michaeli ka vahelduseks üllatada ja tema käest kontroll olukorra üle ära võtta.

Update – Ma olen ikka veel siin

Nonii, jälle pikem vahe vahele tulnud kirjutamises ja väheke vett on merre voolanud. Veebruari elasin kenasti üle. Miks üle? Sest me frimal on Veebruar majandusaasta lõpp ja kuna ma ikka rügan kahel positsioonil siis läks väheke kiireks.

Märtsi algus on samuti kiire olnud aga õnneks mitte nii suur katastroof kui Veebruar. Ütlen päris ausalt, vaikselt tekib tunne, et tahaks puhata. Esimene puhkus on aga alles mais. Lennukipiletid Eestisse on juba ostetud. Seekord tulen Eestisse kaheks nädalaks ja Julia koos oma elukaaslasega tuleb nädalakeseks samuti koos minuga kaasa. Loeme juba päevi ja ma üritan välja mõelda mida kõike võiks ette võtta. Tõenäoliselt veedame paar päeva ka Tallinnas. Aga eks näeb, sinna on veel kaks kuud aega.

Hetkel on täies hoos Michaeli kolmekümnenda sünnipäeva plaanimine. 21. märtsiks ütlesid kõik talle ära, et ei saa tulla. Tegelikult plaan on selline, et Johann helistab talle kella kahe paiku, et tal on auto moororiga midagi lahti ja, et ta ei julge sellega enam sõita. Eesmärk on Michael kella 15:00 paiku kodunt minema saada. Kell 15:00 tulevad külalised. Austrias on selline traditsioon, et iga juubeli puhul tehakse plakat. Meil on see juba valmis ja me riputame selle siis kell 15:00 ülesse. Samuti on meil tort juba tellitud ja väikese näksi korraldan ma ka ära. Kui Michi hakkab kodu poole liikuma, siis seisame kõik õue treppidele vahuveiniklaas käes ja tervitame teda. Tal ei ole sellest hetkel väiksematki aimu. 26 märtsil korraldame siis „ametliku“ pralle. Meil on ka paar mängu välja mõeldud millest Michaelil samuti aimu ei ole. Pidu hakkab palvusega. Julia on preester ja loeb siis peo alguse palvuse ja kõik peavad lonksu veini jooma ja kaasa lugema. Palvus ise on pilatekst ja väga naljakas. Teine mäng näeb välja selline, et on kotitäis kingitusi. Näites, auto ja siis kingitus on mudelauto. Kokku on 12 sellist kingitust. Mull ei ole kahjuks enam meeles mis need kõik on, sest selle osa korraldab Sabine. Komas mäng pidi ka mulle üllatus olema, nii et eks näeb. Ma ootan põnevusega Michi reaktsiooni juba. Aga poolteist nädalat veel ja need lähevad kiiresti. Ma pean veel paar fotot plakati jaoks organiseerima ja siis me oleme valmis kõigeks.

Paar korda oleks peaaegu Michaelile ka vahele jäänud. Eelmine nädalavahetus heilstas Michael oma sugulased läbi, et kas nad ikka tulevad tema sünnale. Kuna mul oli juba ette kokkulepitud nendega, et kõik ütlevad 21. märtsi puhul ei ja 26. märts on kindel jah, siis vanaisa ajas kõik totaalselt sassi. Ta ütles, et ta tuleb 21 aga 26 mitte. Järgmisel päeval sai siis see viga parandatud ja vanaisa naine Anna ütles, et vanaisa ajas kuupäevad sassis ja nad ei saa 21 tulla. Michael oli ikka mega pettunud. Teine olukord oli see, et kuna ma ise torti küpsetada ei saa ja teised on sel päeval tööl, siis ma tellsin küla pagarilt tordi. Ma proovisin teda terve päeva kätte saada, aga ta ei võtnud vastu. Õhtusöögi ajal järsku helisies telefon ja pagar helistas. Ma pidin Michaelile ütlema, et tööasjad ja siis lukustasin end vannituppa ja tellisin tordi ära. Michael vaatas mind väga skeptiliselt ja küsis mitu korda, kes helistas. Kuna mul on ka firma telefon siis ma arvan, et talle tundus veider, et keegi tööjuurest mu personaalsele telefonile helistab. Aga siiski mul on tunne, et see seik on nüüdseks ära unustatud.

Lisaks kõigele oleme tegelenud ka oma pulmakutsetega. Alguses mõtlesime, et teeme selle fototega, aga siis jõudsime järeldusele, et see võib väga valesti minna. Siis leidime netist ühe meile sobiva kutse formaadi. Kahjuks, ei olnud võimalk näha proovi varianti kuidas need välja näevad enne kui nad tellitud ja postkastis. Kokkuvõttes oleme otsustanud, et läheme kohalikku trükikotta Michaeli sünnipäeval, kuna meil mõlemal vaba, ja vaatame mida nemad pakuvad.

Spordiga on nii, et ma veebruari jooksul trenni väga ei jõudnud ja märstsis on ka väga raske olnud ree peale saada. Hetkel on tulemus miinus viis kilo. Järgmisel nädalal on mul kindel plaan oma tagumik jälle trenni vedada, sest see tundub kõige paremini mõjuvat ja lisaks enesetunne pärast trenni on ka tunduvalt parem. Pöidlad pihku, et ma saan oma laiskusest üle.

I am boring and I love it!

Meie nädalavahetused. Enamasti hakkab Austrias nädalavahetus peale kahtteist reedel. See tähendab, et kell pool üks olen ma tavaliselt kodus. Enamasti söön ma siis üksinda kergema lõuna koheseks nälja peletuseks a la jogurti või kodujuustu. Kui mingil seletamatul põhjusel jääb mul hommikusöök söömata siis nillin ma ema toodud suppe või siis mulgikapsaid (mis on nüüd mul otsas). Michael on reedeti kuskil nelja viieni enamasti tööl.

Kui ma ei ole neljapäeval jõudnud koristada, siis peale lõunasööki hakkan ma tavaliselt koristama ja alles siis lähen prügi viima. Ma käin iga nädal prügi viimas, sest ma eelistan pigem vähem korraga ja kiiremini sellega ühele poole saada. Mulle lihtsalt ei meeldi see ja mulle ei meeldi ka need inimesed, kes me prügi sorteerimist kulli pilguga jälgivad. Näiteks üks kord sain ma sõimata selle eest, et ma valesse konteinerisse prügi viskasin. Nad käskisid mul seda välja koristama hakata. Ma muidugi ei lase endale liiga teha ja hakkasin vastu protestima, et see on õige konteiner, et vaadaku mis seal sees on. Ei ütlesid, et pean prügi välja rookima. Ma siis hakkasin oma prügi sealt välja võtma. Muidugi oli mul meeles mis me see nädal sõime ja kui see töötaja üritas mulle mingit kala ümbrist pähe määrida siis ma ütlesin päris kurjalt, et see ei ole minu prügi ja ma ei võta seda sealt välja (omg kui haledalt see kõlab). Lõpuks sekkus teine töötaja ja vabandas, et oli konteineri valesse kohta pannud ja ma panin enda prügi ikka õigesse kohta. Miks ma seda tegin oli ka see, et see õiges kohas konteiner oli nii täis kui täis. Mis mind kõige enam häiris oli see, et see töötaja kes sundis prügi välja võtma lausa nautis seda, et sai mind kiusata ja ei vabandanud ka, et tema eksis. Ma muidugi olen nüüd hingepõhjani solvunud. Pärast seda ma eelistan sealt nii kiiresti kui võimalik lahkuda.

Peale prügi auto mängimist käin ma enamasti poes ja ostan õhtuks toidud ära ja järgmiseks päevaks hommikusöögi. Enamasti ma rohkem lihtsalt ei viitsi.

Laupäevad hakkavad meil korraliku pika hommikusöögiga, kus me arutame maailma asju ja teeme ülejäänud nädalavahetuse plaanid. Peale hommikusööki lähen ma siis jälle poodi, enamasti siis juba linna ja ostan ülejäänud nädalavahetuse ja nädala alguse toidukraami ära. Laupäevad mööduvad enamasti kas aias või tullakse meile külla või meie käime ise kellegi külas. Väga harva juhtub, et me oleme niisama. Ma päriselt ka ei mäleta enam millal me viimane kord niisama olime.

Pühapäeval eelistan ma triikida ja pesusid pesta. See on ka ainuke päev kus me eelistame üksinda olla, kuigi viimasel ajal on ka Michaeli ema külla spontaanselt tulnud või Michaeli sõber.

See nädalavahetus algas koristamise asemel aga lennukipiletite jahtimisega. Lõpuks saime läbi Reisiekspredi oma vanad Eesti Õhu piletid uute NAG omade vastu vahetatud ja seda ka tänu mu vanemate abile. Ehk siis me puhkus on jälle aktuaalne. Eile oli meil üsna chill pokkeri õhtu, kus mul õnnestus järjekordne vahuveini klaas ära lõhkuda. Nüüd on siis kaheksast järgi jäänud neli. See eest olen ma aga ka õhtu võitja. Ehk siis killud toovad õnne. Ja see juhtus selle pärast, et ma tahtsin kaarte võtta ja ajasin klaasi ümber. See kukkus aga kohe miljoniks killuks, millest üks maandus Michaeli silmas. Õnneks sai ta selle jälle välja ja pidu sai jätkuda.

Täna oleme asja rahulikult võtnud. Enamuse ajast olen ma kulutanud piltide otsingule isa kalendri jaoks. Ma juba ootan huviga mis ta sinna välja valis. Muidu on mõnus rahulik olnud, mille üle olen ma ainult rõõmus