Olen ikka elus :)

Loodetavasti kompenseerivad mu eemal oleku aja all pool postitatud pildid. Viimasel ajal on olnud üsna palju tegemist. Eriti palju on olnud tööl teha. Lisaks veel viimase nädala oleme me mingi viiruse tõttu tõbised olnud.

Nagu mainitud oleme me Michaeliga viimase nädala köhinud ja veidi nohused olnud. Michael veidi rohkem, mina veidi vähem. Üldises pildis saime me viimased aiatööd tehtud. Kuigi tõenäoliselt tuleb ikkagi veel üks kord aed üle vaadata, sest siin kestab sügis pikemalt kui Eestis. Eelmisel nädalavahetusel puhastasime Basseini samuti ära ja panime kokku. Kuna Michael oli üleemisel nädalal ekstreemselt kaua tööl siis ma lihtsalt sundisin, et a la pump läheb põlema kui ta tuppa läheb, õues istuma. Pühapäevaks oli tervislik jume tagasi ja tuju hea.. aga seda ei jätkunud kauaks.

Pühapäeval käisime Michaeli vanaisa sünnipäeval. Sinna selle tervise me jätsimegi, sest Michaeli onu tuli haigena külla ja sealt me oma viiruse saimegi. Põhimõtteliselt kõik kes sel õhtul seal tervetena istusid köhisid ja olid nohus kolmapäeva õhtuks. Hetkel on juba enesetunne parem ja vaikselt hakkame jälle terveks saama.

Muidu on me „kodune elu“ üsna rahulik. Viimasel ajal, kuna nädala sees me näeme heal juhul kokku kolm tundi, oleme hakanud nädalavahetuseti rohkem koos väljas käima. Eelmine nädalavahetus reedel käsime kohtingul uues söögikohas mis avati siinses uues ostukeskuses. Ostukeskus ei kõla eriti glamuurselt, aga restoran oli väga mõnus. Interöör oli väga hubane, mulle meeldisid eriti valgustus ja miljon küünalt mis seal põlesid. Teenindus oli samuti suurepärane. Toidu koha pealt saaksin vinguda, sest ma olen lihtsalt sama rooga paremini saanud. Nende menüü ei olnud samuti teab mis suure valikuga, sest rõhk selles kohas oli pigem õlledele ja nende degusteerimisele. Kokkuvõttes oli mõnus romantiline õhtu.

See nädalavahetus oli Michael reedel mega pikalt tööl ja laupäeval samuti, mis tõttu me otsustasime Johannaga, et lähme shoppama. Ma sain endale paar pluusi ja ühe kampsuni, ning ma ei suutnud ühte karvast jakki poodi jätta. Mulle on täiesti selge, et see oli üks ebapraktiline otsus, aga mulle nii meeldis see ja kõigele lisaks sobis ka. Autosõiduks on see samuti väga mugav – mitte liiga pikk ja liiga paks. Ma võin veel mõne põhjuse leida, miks mul seda jakki vaja oli, aga kui ma päris ausalt tunnistan, siis see oli üks neist „ma tahan“ ostudest.

„Töö elus“ on mul ühte-teist teoksil olnud. Järgmisel nädalal saan proovida ühe teise kolleegi tööd. Ma ootan juba põnevusega, sest siinkohal on võimalus miskit uut õppida ja edasi areneda. Samuti olen ma jälle oma asjadega peale tööreisi järjepeale jõudnud ja mõned katastroofid on samuti välditud.

Ma püüan natuke tihedamini kirjutada, aga ma ei saa kahjuks seda lubada. Tööjuures on paraku üsna palju tegemist ja sinna juurde ka uute maade avastamist, mis tõttu mõni teine asi jääb vahepeal unarusse.

Näiteks plaanis on järgmisel reedel sõita Alam-Austriasse siidreid proovima – Quick and Dirty. Me läheme sinna kolleegide grupiga ja jääme ööseks seal kandis hotelli. Ma juba põnevusega ootan kuidas see olema saab. Lisaks on Michaeli onul järgmisel nädalavahetusel sünnipäev, hetkel meid veel kutsutud ei ole, aga kunagi ei tea, millal see kutse tuleb.

Aeg läheb paraku nii kiiresti, et ei saa arugi ja juba on jälle pühapäeva õhtu. Hetkel on siin kõigele lisaks omavalitsuse valimised. See nädalavahetus valib Viin. See kord on tunduvalt põnevam vaadata kuidas inimesed otsustavad selle pagulaste teema tõttu. Võimalik on ka võimuvahetus, et sotside asemele tuleb hoopis parempoolsete vaadetega partei.

Eks elame ja näeme kuidas asjad edasi arenevad.

Ma soovin teile kena pühapäeva õhtut!

Eesti murrakuga saksa keel

Kui keskkooli sai mindud siis üks esimesi küsimusi oli, et mis võõrkeelt tahame õppida. Sõelal olid vene keel, prantsuse keel ja saksa keel. Kuna vene keel oli mul lapsepõlvest suus ning minu tasemele ei õpetatud seda ja algtaset mul vaja ei olnud, siis selle õppimine tundus mõttetu. Otsustasime Kartiniga, et me tahame prantsuse keelt õppida. Kui küsitluseks läks tuli välja, et enamus klassist tahtis hoopis saksa keelt õppida. Väiksem hulk vene keelt ja prantsuse keelt ei tahtnud peaaegu keegi õppida. Nii me olime sunnitud saksa keele valima.

 Keskooli saksa keel oli kahjuks natuke lahja. Asi oli selles, et kuna suurem hulk pubekaid oli tunnis koos ja kuna õpetaja  oli natuke õrnahingelisem siis oli korrapidmaisega pidevalt mingi probleem. Kogu aeg keegi jutustas ja segas tundi, mis tähendas aga seda, et reaalselt väga palju õppimist ei toimunud.

Teisel ülikooli aasta kevadel (2009) otsustasin, et võiks ära kasutada ülikooli poolt pakutavaid võimalusi ja kandideerisin Viini Rakenduskõgkooli semestriks kevad 2010 kuhu mind üsna kiirelt ka vastu võeti. Sügisel saadeti mulle keele test. Kuna ma olin sel hetkel juba Michaeliga tuttavaks saanud, siis oli mul motivatsioon saada tugevamasse gruppi kui reaalselt mu tase on. Test oli nagu „kodutöö“ ja saadeti suvalisel hetkel meilile. Kuna ma pidin selle lihtsalt ära täitma ja tagasi saatma, siis ma kasutasin Pireti abi kellel oli selleks ajaks juba kümme aastat saksa keele kogemust.

Viini jõudes 5. Veebruaril 2010 avastasin, et mind oli paigutatud B2 gruppi. Kuna ma oli tegelikusses A2, siis tundus see grupp veidi liiga raske minu jaoks ja kokkuvõttes maandusin B1 grupis. Alguses ei saanud ma sõnakestki suust ja mega raske oli kõigest aru saada, lisaks kogu mu ümbristev maailm oli järsku saksa keelne. Ölegu mis tahetakse, aga Austrias eriti inglise keelt ei räägita ja sama lugu oli ka Michaeli perega. Selleks, et nendega midagigi rääkida ja neist aru saada pidin ma turbo kiirusel hakkama saksa keelt õppima.

1.maiks 2010 olin ma oma saksa keelega nii kaugel, et sain vabalt Michaeli perekonnaga suhelda ja telekat vaadata. Saksa keele õppejõud ei suutnud ära imestada millise kiire arengu ma läbi teinud olin. Pärast oma välissemestrit üritasin saksa keelega pidevalt tegeleda ja juurde õppida. Kahjuks keskkonnast väljas olles oli see tunduvalt raskem. Üheks eesmärgiks oli vaadata nii palju kui võimalik saksa televisooni, mis aitas kaasa keele arusaamisele.

2011 suvel kolisin ma lõplikult Austriasse. Esimese asjana pidin end siin töötuks registreerima. Mul oli eesmärgiks leida töökoht nii kiiresti kui võimalik. Kuigi ma sain saksa keelest aru ja oskasin ka kuidagi moodi rääkida, siis ei olnud see minu enda arvates piisav. Seda kinnistas ka üks tööotsingu firma oma suhtumisega minusse. Suhtumine umbes selline, et mida sa siit üldse otsid. Samas riigi töötukassas suhtuti minusse hästi ja kiideti mu saksa keele oskust. Kokkuvõttes oli mul töökoht kuuajaga olemas ja mu kolleegid hindasid mu saksa keele oskuse piisavalt heaks, et minuga rääkida kogu aeg saksa keeles.

Siinkohal üks naljakas situatsioon oli kliendiga. Kuna ma olen oma saksa keele enamuses siiski tööl omandanud, siis tehnilised lennudndust kirjeldavad terminid on mul selged. Kui ma aga millestki aru ei saa lasen selle inglise keelde tõlkida ja hiljemalt siis on mul asi arusaadav. Ühel koosolekul ei saanud ma saksakeelsest terminist aru ja küsisin siis klienid käest, et äkki ta saaks mulle inglise keelse sõna ka öelda, kuna saksa keel ei ole mu emakeel ja ma seda nii hästi veel ei oska. Tema eisimeseks imetsueks oligi, et saksa keel on minu jaoks võõrkeel. Lisaks suutsin ma aru saada kohalikust murrakust millest tema jällegi mitte midagi aru ei saanud.

Sama moodi nalja pakkus mulle reedel kohaliku Spari müüa. Kuna mu vastu on hakatud Eberschwangis huvi tundma peale kahte aastat, siis vahest küsitakse ikka küsimusi. See kord siis küsiti, et kas ma olen Viinist või Saksamaalt, kuna mul on natuke teisugune murrak. Ma ei osanud väga targalt reageerida ja vastasin naljaga pooleks, et Eestist  – see asub Viinist veidi ida poole ja põhja poole. Peale natukest mõtlemist küsis müüja, et kus ta täpsemalt asub. Ma siis seletasin, et see on üks Balti riikidest ja asub Soomest üle lahe lõunas. Siis kui ta aru sai kui kaugelt ma tulen siis pani ikka imestama, et nii kaugelt ja kuidas ma nii hästi saksa keelt räägin. Sinna lisaks siirad imestust väljendavad näoilmed.

Mul tuleb päris ausalt tunnistada, et ma ei ole siiski oma „heas“ saksa keele oskuses kindel. Ametlikku kirja ma ilma Michaelita ei koosta, sest mul puudub see grammatiline teadmine ja ma ei tunne neid „ilusaid“ ametlikke sõnu. Ma lihtsalt suhtlen ja kirjutan oma firmasiseseid kirju tunde järgi. Artiklitest pole mu siin kohal õrna aimugi aga selgeks ma suudan end teha ja suhelda samuti. Aga ma saan siin keskkonnas vabalt hakkama ja see ongi peamine!

Mis nädalavahetus?

Oeh… miks need nädalavahetused nii kiiresti mööduvad? Alles oli reede…

Reedel lasime kell 12 tööjuurest kolleegidega jalga. Aeg oli Johanna tripp ette võtta. Võtsime suuna Welsi poole, kus alustuseks käisime itaalia restoranis Olivi söömas. Minu lõuna koosnes salatist ja suitsulõhe pastast. Pasta oli ise tehtud ja väga maitsev. Magustoidu jagasime kolmepeale ära – shokolaadikreem.

Pärast poole tegime väikese jalutuskäigu Welsi vanalinnas peale mida edasi läks siis päeva pea ürituse juurde. Nimelt olime broneerinud 40 minutit “Press the Buttonis”. See on fotostuudio kus oli kolm kaamerat. Kätte saime me puldid ja nuppu vajutades tegi kaamera pilti. 

Johanna oli väga närvis, sest Roman oli lolli juttu ajanud ja ta oli arvamusel, et me olime talle stripiklubisse aja bronninud ja ta kohtub “Magic Mike” taolise strippariga. Kui me siis “Press the Buttonisse” jõudsime oli ta päris paanikas. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et stuudio asus vanas meieris. Koht nägi päris tööstuslik välja. Õli valasime tulle veel sellega, et käskisime tal piitsa kaasa võtta (tal on kolm hobust kodus, mistõttu piits oli olemas). 

Kokkuvõttes naersime need 40 minutit kui igasuguseid lollie pilte tegime. No ei oska/ taha tõsiselt poosetada. Homme valime pildid välja ja nädala jooksul peaksid siis olemas olema. Eks ma mingi hulga postitan ka siia.

Edasi sõitsime Eferdingi Austria parimat jäätist sööma. Ja parim on ta tõesti maitselt. Vaarika jäätisel on isegi vaarika seemned sees. Ja sellega saigi me sõit läbi. 

Eile siis mässasime Fabiani kolimisega. Plaanitud oli, et Michael ja Johann kolivad Fabiani kuue tunniga ümber Riedist Mehrnbachi. Kokkuvõte oli aga see, et Michael helistas mulle veidi enne kümmet hommikul, et tule appi, sest Fabian ei ole pakkimist alustanudki. Fabiani idee seisnes selles, et kolib vaikselt asju ühe kaupa järgmised viis nädalat. Mu kõik laupäevased plaanid aknaid pesta ja veidi korda luua lendasid vastu taevast. Eile õhtul kella kaheksani kolisime kuuekesi Fabiani. Täna aitab Sabine pesude pesemise ja triikimisega edasi.

Täna tulevad juba ühe tunni pärast Victoria ja Johann kooki sööma, ehk siis päev jälle plaanitud. 

Järgmisel nädalavahetusel on Michaeli tädi sünnipäeva pidamine laupäeval. Michaeli vanaisal on aga esmaspäeval sünnipäev mis tõttu pole veel teada kas pühapäeval läheb ka peoks või alles nädal hiljem. Sellise tempoga pole siin midagi imestada, et nädalavahetustest puudu tuleb… 

Aastapäev ja Volksfest… ja palju, palju tööd

Hei hopsti.

Reede hommikul oli varajane äratus. Kuidagi väga raske oli ennast voodist välja ajada ja ma lükkasin äratust pool tundi edasi. Otsustasin et uni on magusam kui hommikusöök. 

Kui te arvate nüüd, et ma magasin lennu maha siis eksite. Ma olen hullem üle paanitseja kui see reisidesse puutub. Ärkasin siis ilusasti pool tundi hiljem, käisin pesus ja sättisin end ilusaks. Lennujaama oli 2 minutine jalutuskäik. Väikese lennujaama kohta oli Birmingham elu täis. Tund aega ootasin kokku erinevates järjekordades. Lõpuks sain viimase kahekümne minutiga oma kohvi doosi ka kätte. 

Lennu magasin ma maha kuulates Mozarti. Lihtsalt muu muusika hakkas närvidele ja ma panin klassika mängima. Münchenis tuleb alati ülipikalt pagasit oodata. Kokkuvõttes olin ma poolteist tundi hiljem prantsuse numbrimärkidega Fiat 500 ja kimasin Austria poole. Pigistasin ikka 150 km/h sellest nunnust välja. Aga aeglaselt liikus… Mis tõttu mu unistuste auto ei ole enam Fiat 500. Peab uue leidma.

Firma juures ootas mind Michi ja soovis head aastapäeva. Nimelt sai meil reedel kuus aastat koos. Lisaks oli ta maja puhtaks küürinud.  Aastapäeva tähistasime tagasihoidlikult. Käisime söömas ja nautisime ülejäänud õhtu head veini ja teineteise seltsi. Kingituse sain muidugi ka, sellised nunnud rippuvad kõrvarõngad 🙂

Laupäeval käisime siis “Rahva pidustustel” ehk siis Volksfestil. Väga tore oli. Terve õhtu mängiti muusikat. Kui midagi väga meeldis siis ronisid inimesed pinkidele ja laulsid ning tantsisid kaasa. Alkoholi müüdi vaid kas spritzeri puhul pooleliitristes anumates või siis õlut liitrites. Kuna mehed olid pigem õlles poolt siis veetsime enamuse aja õlle telgis. 

Siis kui õllest siiber sai käisime Michaeliga õudustemajas ja lasime mingisuguse paadiga ka mäest alla. Muidugi pidid mehed hakkama mõõtu võtma ja lasid meile paar minionit lasketiirul. Lõpetuseks uurisime ka mis toimub veidi telgis, aga seal oli nii palju rahavast, et kauaks me sinna ei jäänud ja kutsusime Sabine meile järgi.

Pühapäev möödus pigem rahulikult. 

Ülejäänud nädal on olnud katastroof. Super stressirikas nii minul kui ka Michil. Kuna Michi on veel pikemalt tööl siis sain ma rahus ka sporti veidi teha. Positiivne on, et olen Annule jälle järgi jõudnud ja ka see, et kohe on reede! Jeei!

Homme läheme Johanna “sõitu värvilisse”. Mis see on jätan hetkel saladuseks 😉

99 problems… +1

Ma ei tea miks minuga need asjad alati juhtuvad. Eelmine nädal oli auto katki. See nädal, täpsemalt eile, otsustas mu pangakaart, et tore oleks ennast lukku panna.

Kuna keegi mu kolleegidest eile lõunale minna ei soovinud (loe: nad ei leidnud midagi sobivat endale menüüst), siis esimese asjana mõtlesin, et sõidan linna ja võtan endale sushit kaasa. Meil avati eelmine nädal kaubanduskeskus ja sushi restoran. Olin siis poolel teel linna ja sattusin ummikusse (linnas kus elab 18 000 inimest). Tuli välja, et kaubanduskeskuse maaaluste parklatega oli mingi probleem ja kedagi sinna sisse ei lastud. See tekitas aga kitsastel tänavatel ummikud. Sinne valitsus oli nii tore ja otsustas kaubanuskeskuse kesklinna ehitada. A’la Kaubamaja stiilis. Ainukese vahega, et Kaubamaja ümbruses on mitmerealised teed, siin aga üks rida paari ringteega, et olukorda ikka võimalikult keeruliseks ajada.

Otsustasin siis, et ei hakka kesklinnas parkimiskohta otsima vaid sõidan hoopis Merkurisse ja võtan salati kaasa. Hakkasin kassas siis maksma. Esimene viga mis ma tegin oli, et suskasin kaardi liiga kiiresti kaardilugejasse. Olen enne ka seda teinud, aga midagi ei ole juhtunud. Seekord aga ei lubanud mul enam maksta. Okei, mul on ka krediitkaart, millega ma siis oma toidukraami eest maksin. Õhtul oli siis aeg autot tankida ja pangakaart jälle ei töödanud. Nüüd ta ütles mulle juba, et on blokeeritud.

Täna hommikul helistasin siis panka. Nad kontrollisid järgi ja ütlesid, et süsteemi järgi on kõik korras. Aga ma peaksin kaks päeva ootama, sest kaardi seaded lähevad tagasi algseisu ja siis saab seda jälle kasutada. Mulle pakkus see veidi nalja. Ma ei teagi miks. Natuke tobedalt kõlas, et ära siis mõnda aega seda kasuta… Kokkuvõttes virutan ma selleks nädalavahetuseks Michaeli kaardi. Tal nagu nii seda vaja ei ole. Püüan siis esmaspäeval kuskil oma kaardiga makset sooritada (tuleb siis Müncheni lennujaamas ajakirju varuda), sest tööreisil kasutan ma töökrediitkaarti ja reaalselt läheb mul pangakaarti alles järgmise nädala reedel vaja. Välismaal isiklike ostude jaoks kasutan ma eelistatavalt oma krediitkaarti.

Tööreis on aga mul juba täiesti ette valmistatud. Pühapäeval on aeg pakkida. Natukene olen plaaninud ka mis ma oma vaba ajaga peale hakkan aga ma ei oska hinnata kaua mul need auditid aega võtavad. Esimene peaks olema easy cheesy, sest selle tarnijaga pole mingeid probleeme probleeme. Eesmärk on lihtsalt uurida mis nad teevad ja kas see vastab “reeglitele”.

Teine Audit on natuke keerulisem, sest seal on juba paar kvaliteedi teemat. Aga see on pigem kontroll kas nad teevad seda mis nad ütlevad, et teevad.

Komanda Auditiga on paraku nii, et ma ei ole kindel kas ma üldse sellega valmis jõuan. Seal kvaliteedi poole pealt ei olegi väga palju kiunuda vaid pigem nende süsteem ei tööta. Süsteemi auditid on aga rasked, sest reegel on: “You are never allowed to tell the supplier how to run their business”. Ehk tuleb väga ettevaatlik olla mida ja mis moodi ma asju ütlen. Ehk kui ma mingi tõsisema vea leian, siis pean mingit pidi läbi standardite ja “reeglite” selle neile selgeks tegema, et nad oma tegevusega valesti toimivad. Samas süsteemi auditiga näed firma sisse. See on jälle põnev ja samal ajal aitab mõista kuidas selles firmas tööd tehakse.

Vaba ajaga on mul vaid teisipäev veidi ära plaanitud, sest ma ei usu, et auditiga üle määra pikalt läheb.

Esmaspäeval alustan ma firmast kella kümne paiku sõitu Müncheni poole. Kell kolm nelikümmend läheb mul lend Birminghami. Ma olen natuke rohkem aega sisse plaaninud, sest tee peal on paar teedeehitust. Lisaks ei tea kuidas ja mis pagulased esmaspäeval teevad, sest vahepeal pannakse siin piire kinni ja kontrollitakse autosid. Eriti karmiks on läinud just see autode kontroll, sest püütakse neid pagulaste vedajaid. Ma usun, et mõned on lugenud uudistest, et Ungarist tulnud autost avastati eelmisel nädalal 71 surnuks lämbunud inimest. Siis tuleb auto ära tankida ja rendi firmale tagasi anda. Lõunaks ma ei plaani midagi suurt, sest ma tahan õhtul küla pubisse minna ja Fish & Chips’e süüa. Hotelli peaksin ma jõudma kuskil kuue paiku kohaliku aja järgi.

Teisipäeval plaanin ma Tescost läbi käia, sest see jääb esiteks tee peale ette ja teiseks mulle meeldib poodides ringi vaadata. Eriti neid toidulette ja hindu. Samuti on Inglismaal Strepsils väga odava hinnaga ja külm aeg on tulemas mis tõttu peab varusid täiendama. Olenevalt kõhu tühjusest ja Tesco sushi näost einestan ma kas hotelli restoranis või toas. Eesmärgiks on mul nii palju aruandest ära lõpetada kui võimalik mis tõttu ma ei taha kuhugi kaugemale minna kui hotell.

Kolmapäeval on mul üsna pikk sõit ees tagasi hotelli, mis tõttu ma sinna miskit enam ei plaani. Mu hotell on ka keset parki ja ümbruskonnas ei ole mitte kedagi. Ma loodan, et ilm on ilus ja ma saan parki jalutama minna.

Neljapäev saab olema nii või naa hotellis, sest see asub lennujaamas ja ma plaanin oma auto samal päeval tagasi anda. Esiteks, kuna ma ei taha väga Inglismaa liikluses iseseisvalt ringi töllerdada ja teiseks, kuna mu lend läheb kell seitse hommikul, mis tõttu ei ole mul mõtet keset ööt hakata auto tagastamisega mässama, kui hotell asub lennujaamast üle tee.

Hea uudis on veel see, et meil on vahepeal sügis kätte jõudnud. Nii mõnus… sajab vihma ja saab lõpuks jälle teksaseid kanda ja ennast meikida ilma, et kardaks, et see maha sulab.

First world Problems… ehk siis hetkel “jalamees”

Ma hakkasin eile kella nelja paiku end töö juurest kodu poole sättima. Pakkisin asjad kokku ja tegin töölaua puhtaks, et järgmisel päeval oleks hea tulla. Soovisin kõigile head aega ja Carinale ilusat puhkust ning astusin kontori uksest välja. Jalutasin treppidest alla ja teisest uksest välja. Panin kaardi vastu aja lugemise masinat ja see tegi oma tavapärase piuksu öeldes mulle minu ületunnid ja aja millal ma majast lahkusin ning tööpäeva lõpetasin. 

Kolmas uks millest välja jalutasin oli viimane ja klaasist, mis viis mind kohe parklasse. Kuna ma alustasin oma tööpäeva varakult siis oli mu auto üsna lähedal välisuksele. Läksin siis tavapäraselt üle tee ja auto juurde. Nupust avasin auto uksed. Korra mõtlesin, et võiks kohe ka aknad nupust lahti teha, sest väljas oli paras leitsak – 30 kraadi. Sõitmise ajal on aga tükk tegemist, et need aknad nuppudega kinni saada, sest see avab ka tagumised aknad ja enamasti kaob mu tähelepanu sõidu ajal uudistamisele kas need tagumised aknad läksid ikka kinni või jäi mingi pragu vahele. Otsustasin, et enne sõitma hakkamist teen pigem ainult esiaknad lahti.

Istusin autosse ja viskasin oma käekoti kõrvalistmele. Peas käisid juba mõtted, et sõidan rahulikult poodi ja siis trenni ja siis koju jne. Keerasin siis võtit. Kuna Alfa on diisel, siis tuleb peale esimest keeramist hetke oodata, et kõik käima läheks (talvel on see eriti tähtis). Teise keeruga peaks siis auto startima. Rõhutan siin kohal sõna PEAKS, sest minu auto vaid köhatas ja kogu elektroonika viskas pildi taskusse. Proovisin veelkord, äkki läheb ikka tööle. No ei läinud. 

Kuna ühe ilusa veinipunase autoga mis veel paar aastat tagasi minule kuulus ja nüüd mu ema juhatamise all mööda Eestimaa tänavaid ja teid sõidab oli mul sama kogemus, siis teadsin kohe, et aku on otsad andnud. Õnneks ei jäänud minu mure parklas märkamata ja kohe tormasid kohale kaks kolleegi. Hakkasid mulle seletama midagi lükkamisest ja teisest käigust ja sidurist ja gaasist ja milla mida pean lahti laskma ja vajutama. Kuna ma istusin autos nagu küsimärk, siis otsustati minu eest, et ma hüppan nüüd ilusti autost välja ja nad teevad selle töö minu eest ära. Enne kui ma arugi sain oli mu autol jälle elu sees. 

Kuna ma enam ei julgenud oma autot seisma panna siis sõitsin otsejoones koju lootes, et ehk laeb end aku sõites nii palju, et järgmisel päeval oma autot jälle kasutada saan. Kahjuks ei ole meil kodus mitte mingeid asju, et akut ööseks laadima panna või isegi kaableid, et autot startida. Minu jaoks on see natuke tobe arvestades Michaeli autode armastust. Aga mis seal ikka. 

Trenn mul tegemata ei jäänud (ei saa ju Annule alla jääda). Pühkisin tolmu me kodu treeningu masinatelt ja tegin oma kaks tundi sporti ära. Õhtusöögi organiseeris Michael ja õhtu möödus üldises pildis rahuliklt. 

Mis te arvate, kas mu auto täna hommikul startis? Ei. Ehk siis ma sõltun nüüd teistest inimestest. Michael viis mu tööle. Sabine korjab mu peale ja viib mu koju. Kuna Michael ei viitsinud täna hommikul vaadata mis aku mulle Alfasse sobib, siis ma enne homset oma vabadust nautida ei saa. Muu mind ei häirigi väga, kõik saab ikkagi tehtud ja organiseeritud. Ei ole hullu. Aga mind häirib see teadmine, et minu liikumisvabadust on kuidagi piiratud, et ma sõltun teistest inimestest ja pean oma aega nende järgi planeerima. Bussi ma võin ära unustada, kuna see käib halbadel aegadel. Sel juhul võin ma juba oodata millal Michaelil tööpäev läbi saab. Rongiga koju sõites oleks mul üsna pikk maa kõndida. Kus juures ega see pikk maa mind ei heiduta aga need viis küngast seal vahepeal küll (kindlasti tuleks see mulle kasuks jne. aga siin kohal jään ma oma „ei“-le kindlaks). 

Naljakas on mõeda, et kui ma Austriasse kolisin, siis mõtlesin, et saame ühe autoga suurepäraselt ju hakkama. Natuke ebameeldiv oli, sest pidin iga hommiku poolteist tundi linnapeal jalutama enne kui kursused hakkasid, aga see ei häirinud mind. Võtsin seda kui paratamatust. Siis ostsime Nissani. Järsku sain tund aega kauem magada, ei pidanud kellegi järgi ootama ja sain käia poes üksinda jne. Vabadus missugune. Ja nüüd ma ei tahakski ette kujutada, et peaksin kellestki sõltuma. Ma suudan ette kujutada, et me saaksime kuidagi moodi ühe autoga hakkama. Aga ma ei taha seda enam. 

Nii ma siin siis istun ja olen kurb, et mu vabadus ära võeti, et mu hall ratsu enam kodus garaazis olles isegi köhatust startimisel esile ei too ja loodan, et hiljemalt homme pärastlõunaks saan ma jälle mööda Austria teid rallida.

What’s up?

Aeg möödub üsna kiiresti. Ei jõuagi märgata ja juba ongi nädal möödas. Eks see on suve problem, et pidevalt on mingit tegevust. 

 Millega tegelen siis mina? Kuna temperatuurid on vähekene jahenenud (see tähendab, et nad on alla kolmekümne kraadi) siis võtsin end jälle kätte ja hakkasin sporti tegema. Eelmisel nädalal valutasid lihased ikka päris korralikult. Lisaks otsustasime Annuga, et esitame teineteisele väljakutse – kes kõige rohkem sporti jõuludeni jaksab teha. Vaatab, kes selle võidab. Salamisi loodan siin, et Annul saab olema teguderohke sügis ja tal ülemäära aega spordiks ei jää (mwhahahaha)… 

 Enamasti on meil olnud ilus ilm. Vahepeal on natuke ka vihma sadanud ja täna jääb päeva temperatuur kuskil 22C kanti. Kauaks seda külma aga ei kesta. Nädalavahetusel lubab juba jälle 35 kraadi kanti seda temperatuuri. Kuumalaine kestab hetke seisuga veidi vähem kui need viimased ehk siis neljapäevast teisipäevani.

 Laupäevall õppisime me Michaeliga Pokkerit mängima. Esimese ja viimase partii võitsin mina. Mäng ei ole kuskilt otsast keeruline. Kuna reedel said kõik toimetused tehtud ja meil plaane ei olnud siis veetsimegi terve laupäeva kaarte mängides. Kella kümneks oli meil Johanni ja Fabianiga kokku lepitud Weis Wursti hommikusöök, kuhu kuulus ka Weiss Bier. Peale hommikusööki õpetati meile mäng selgeks ja nii me siis chillisime ja mängisime. 

Pühapäeval võtsime rahulikult. Lõunaks grillisime ja kuna väljas oli väga mõnus, siis istusime väljas ja jutustasime kuni õhtuni välja. 

Nädala sees on mul eesmärgiks igal võimalusel trenni ronida. Tööreis on ka fikseeritud, 7-10 september olen ma siis Inglismaal. Kõik kolm firmat kuhu ma Auditit tegema lähen on minu jaoks “uued”, ehk siis ma ei ole kohapeal käinud ja neid seest näinud. Firma oli nii tore ja lasi mul ise oma ööbimiskohad välja valida. Esimesed kaks ööd veedan Quornis Counry House hotellis. Seal olen ma iga kord kui ühel teisel tarnijal “külas” käin. Teine hotell on Birminghami lähedal Mercure Burton upon Trent Newton Park. Hetkel on mu teadmine selle hotelli kohta nii palju, et ta on pargis ja tundus üks normaalsemaid hotelle olevat seal kandis. Eks varsti näeb lähemalt. Viimane hotell on Birminghami lennujaama Ibis. Ma väga looda, et see on OK hotell. Hinnangud olid küll talutavad Trip Advisoris. Ma täitsa ootan juba seda tööreisi, sest see aasta ma pole väga firmast välja saanud. Minu tarnijad on lihtsalt nii tublid ja käkki ei keera, mis tõttu pole ka põhjust olnud kuhugi reisida.

Smile, and the world will smile with you.

Kuna mu tarkusehammas on end juba pea iga kahe nädala tagant ilmutanud, et ta olemas on ja Michaelil oli tänaseks hambaarsti juurde aeg kinni pandud ja tal ei olnud aega, siis oli mul võimalik täna hambaarsti külastada. Michael läheb teisel septembril siis minu asemel. Eelis on meil mõlemal, et töö ajast arsti juures käimine makstakse firma poolt kinni. Mis tõttu ei pea väga aega plaanima vaid saab igal ajal arsti juurde minna. Ma pean ainult tõendi esitama, et ma olin sel hetkel arsti juures ja ei kuskil mujal.

 Austrias on hambaravi üldjuhul tasuta. Kohustus on endale peale igat külastust uus aeg kirja panna, sest iga kuue kuu tagant peab kontrollis käima. Eelis ongi siin pigem probleemide ennetamine, kui nendega hiljem tegelemine. Augud parandatakse tasuta ära. Hambakivi eemaldatakse iga kord nagu muuseas, selle kohta arvamust ei küsitagi, kas sulle parajasti sobib või mitte.

 Eestis on kontrollis käimine või augukese parandamine nii võrd kallis, et mõni lähebki hambaarsti juurde alles siis kui midagi juba valutab. Mu viimane Eestis hambaarsti juures käik läks 70€ maksma: kontroll + augu parandamine + hambakivi eemaldamine ja see hind oli neli aastat tagasi. Standard, mis Austrias on tasuta ehk siis haigekassa poolt kinni makstud.

Aga tarkusehambaga on mul kõik korras. Lihtsalt ige võiks natuke kiiremini taanduda, mis tõttu võib juhtuda, et hambaid pestes ei saa vajalikele kohtadele ligi ja bakterid hakkavad möllama ning asi läheb põletikuliseks. Selleks soovitas arst mul hakkata suuloputusvedelikku kasutama ning seda peale igat toidukorda. Lisaks andis ta mulle kaasa süstla geeliga, mis peaks ka mu olukorda leevendama ja selle peo mu tarkusehamba ümber lõpetama. Süstal ei ole süstimiseks, vaid igeme ja hamba vahelisele alale pääsemiseks. Üldises pildis on mind õnnistatud heade hammastega. Ka arst ütles seda, et nad näevad suurepärased välja. Lisaks on mul ka ruumi majutada kõik tarkuse hambad ära, mis tõttu ütleski arst, et ei ole mõtet neid eemaldada vaid proovime pigem muude meetoditega valust lahti saada.

 Järgmise aja sain ma Aprilli. Loodetavasti läheb see sama libedalt kui tänane arstijuures käimine. Lisaks peaksin ma see aasta veel nahaarsti juures ära käima – minu nahatüübiga inimesed peaksid enda sünnimärke kord aastas kontrollida lasta. Ehk siis selle nädala eesmärk – aeg nahaarsti juurde kinni panna.

Esmaspäevad

Nädal hakkas juba sellega, et kõik mu plaanid on nässus. 

Esiteks pidin oma tööreisi totaalselt ümber orgniseerima, kuna üks tarnija otsustas viimasel minutil, et talle ikka ei sobi kui ma külla tulen. Eks homme näeb kuidas, mis saama hakkab. Igal juhul on mul plaan 7. september Inglismaale reisida. 

Täna oli ka hullem plaan trenni minna. Kuna aga mu koosolek kestis kella seitsmeni, siis ei olnud mul enam trenniks tuju. Õnneks sain ma lahenduse ühele probleemile, mis ma kolleegilt üle võtsin. Viimase üheksa kuu probleem on lahendatud. 

Hullem väsimus on ka peal. Eks see tuleb sellest, et lõpuks on kuumus läbi ja kuna Doris kukkus kell kolm öösel kisama, et tahab tuppa. Lisaks ärkas Michi ka jube vara täna. Ega ma pärast seda enam edasi ei magaud. Vegeteerisin niisama natuke voodis ja kella viie paiku ronisin pessu. Täna vara magama ja homseks eesärgiks saab seatud vara töölt ära ja trenni! 

Meie toidulauast

Töö rutiin on tagasi ja sellega ka teistsugune toitumine nädala sees kui puhkuse ajal oli.

Esiteks ei ole meie hommikusöök enam nii toitev kui nädalavahetuseti või puhkuse ajal. Hommikusöögiks on siis meil enamasti täistera leib (me kutsume seda Harry leivaks, kuna tootja nimetab seda ka nii). Michael sööb enamasti ühe leiva juustu ja margariinga ja teise marmelaadiga, kõrvale kohv ja mahl. Ma söön tavaliselt mõlemad leivad soolasena. Kate on  vastavalt tujule. Täna oli näiteks toorjuust ja tomat. Mahla ma ka ei joo vaid selle asemel vett ja muidugi kohvi. Ilma selleta ma ei saa.

Lõunatame me me tööl. Tööl on üsna mitmekesine toit. Valikus on enamasti üks liha roog ja teine on taimetoidu roog. Portsu saab valida vastavalt kas väike või suur. Väikese hind on 2 -3 € ja suure hind varieerub 3-5€. On võimalus valida ka suppi aga see on pigem eelroa vormis ja hästi pisike. Salati baar on meil ka, aga see on kuidagi väga nigel.

Õhtuti püüan ma siis miskit kerget. Suvel olen proovinud erinevaid salati variante ja sinna kõrvale kana. Kuna nagu ma eelpool mainisin on me nädalavahetuse hommikusöögid üsna toitvad – pagarist toodud levakesed ja saiakesed, muna ja igasugused singid ning juustud, siis lõuna ja õhtusöök nihkusid meil kokku ja alles kusagile viie kanti.

Vahepaladest nii palju, et ma olen ennast viimase kahe kuuga igasugusest vahe näksimisest lahti harjutanud. Kui aga kõht on päris tühi siis loosi läheb kas mõni puuvili või siis peotäis pähkleid. Lisaks olen seadnud eesmärgi päevas vähemalt kaks liitrit vett ära juua ilma, et kohvi või teed sinna juurde lugeda.

Pühapäeval tegin ma riisinuudleid kana, sojakastme, magusa chilli kastme ja erinevate juurviljadega. See on mu oma leiutis mis Michaelile väga maitseb. Tavaliselt praen ma kana pruuniks ja maitsestan pipra, vähese soola sisaldusega soja kastemega ja teelusika magusa chilliga ning panen kõrvale. Edasi lähevad kõik juurviljad pannile (vastavalt sellele mida parajasti saada on) koos küüslaugu ja sibulaga. Kui juurviljad juba enam-vähem pehmed on lisan kana ja vajadusel natuke veel chillikastet ja soja kastet. Riisinuudleid leotan vees vastavalt pakendi juhendlie. Kõik kokku segada ja ongi valmis.

Esmaspäeval tahtsin ma teha kukeseeni Harry leival, kuid Michael ütles, et see olevat liiga kuiv ja ma võiks midagi muud selle asemel proovida. Merkuris oli soodukas üks päts itaalia chiabatta moodi saia. Selle ma viilutasin siis ära ja panin ahju pannile ootama. Kukeseened praadisin ma või, sibula, küüslaugu, murulaugu ja tilliga pannil ära ja laotasin saia peale. Raputasin natuke juustu veel peale ja nii nad kümneks minutiks ahju sai asetatud. Kui juust oli peal sulanud võtsin nad ahjust välja ja raputasin tilli veel peale ja olidki valmis.

Teisipäeval tahtsin ma teha salatit koos küpsetatud krevettidega, aga kuna Michael mulle kuskil 20:00 paiku teatas, et ta on söönud ja ei jõua enne kümmet koju siis ma viskasin pannile kolm muna, tegin kõrvale hunniku kurgiviilusid ja kaks porgandit. Juurviljade kõrvale tegin väherasvasest kreeka jogurtist ja ema toodud dipi maitseainetest kastme. Kalorite poolest tuli kokku kuskil 450 kcal ja kõhu sain ka mõnusasti täis. Munad on üldse sellised toredad toiduained mis täidavad kõhtu ja hoiavad ka seda pikalt täis.

Kolmapäeval tegingi salatit koos küpsetatud krevettidega. Krevetid olid paneeritud ja külmutatud Iglo poolt ja minu töö oli nad vaid kümneks minutiks ahju panna. Salatiks ostame me juba valmis pakendatud salatilehtede segu, see on paras ports kahele inimesele. Peale lõikasin pool paprikat inimese peale ja 50 grammi kirsstomateid, lisandina veel saiakuubikud ja natukene parmesani juustu. Kastmeks tegin valge balsamico ja oliivõli koos maitsetaimedega nagu murulauk, basilikum, till, petersell, salvei ja oregano.

Mis teie õhtuti sööte? Kas sööte hommiku- lõuna ja õhutsööki, või jätate mingi toidukorra vahele?  Vahest on üsna raske välja mõelda, mida võiks süüa teha. Mis tõttu, kui on kellelgi mõni mõnus kerge retsept, mis ei sisalda endas ei hautamist ega keetmist ega ka hunnikute viisi liha, siis oleks ma õnnelik kui seda minuga jagada viitsite!