Tere jälle

Pole pikka aega midagi siia Blogisse kirjutanud jälle… Pole nagu väga seda kirjutamise pisikut olnud. Ei saa öelda, et aega ei oleks. Pigem asi on viitsimises kinni.

Hetkel on vähem kui kaks nädalat lühi-tööd järgi. See tähendab, et kui kõik hästi läheb ja oktoobriks on töö alles, hakkab jälle täistööaeg pihta.

Vahepeal saime oma päikesepaneelid paika. Täna ühendatakse kõik viimased asjad ära ja siis saab soenduse sisse lülitada. Meil lubab küll täna veel 30 kraadi sooja, aga homme on see pidu juba läbi. See muidugi ei tähenda, et meeletult külmaks läheb, aga väga üle 23 kraadi enam ei luba.

Michi sai ka vahepeal oma esimese Tax Advisori eksami tehtud. Järgmine on 9. novembril. Eelmisel nädalal hakkas ta ka oma magistritööd kirjutama. Lootus on, et suvel ehk lõpetab juba. Ta on jõudnud juba ca 11 lehekülge kirjutada. 19. oktoobril hakkab ta vaikselt jälle ekamiks õppima. Tema päevad mööduvadki kas töötamise või õppimise tähe all. Ta pidid eelmine nädal Viinis olema, aga loengud lükati korrona tõttu edasi.

See koroona on ka selline vahva teema mis kuidagi vaibuda ei taha. Eelmise reedega on see nätaja siin 100 000 elaniku kohta 59,7. Hetkel ei tohi Austerlased reisida Euroopas Rootsi, Hispaaniasse ja Balkani maadesse, sest nendest maadest tagasi tulles peab 14. päevaks karantiini jääma. Kes aga karantiinis olla ei taha peab tegema ÜHE korra koroona testi, mis maksab hetkel 130€. Maski tuleb kanda igal pool ja üritused on piiratutd arvuga inimestega. Austria üritab siin ka midagi valgusfoori süsteemiga teha, aga kuna reeglid pole paika pandud siis värvitakse küll valdasid roheliseks, kollaseks, oranziks ja punaseks, aga tagajärgi hetkel ei ole. Meie vald on igal juhul roheline ja nii nagu ka koroona kõrgajal, siis ka praegu meil väga neid viiruse haigeid ei ole. Need on pigem Viinis, Linzis ja Innsbruckis hetkel.

Tööturu olukord on ka hetkel päris huvitav. Austrias on seadus, et tööandja tohib koondanda ainult kvartali lõpus. Igal juhul on nüüd iga päev uudistes teated sellest, et kes paneb kuskil uksed kinni. Kes koondab hunniku töötajaid ära jne. Praeguse seisusga on Austrias ca. 400 000 töötut eilse seisuga, mis on 24% rohkem kui eelmine aasta. Huvitav saab olema number oktroobriks. Meie firmas on suur koosolek reedel, kus antakse teada, palju inimesi koondatakse ja mis tingimustel. Hetkel on selline veidi rusuv õhkkond firmas ja keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.  Kõlakad on, et need kes lahti lastakse saavad oma koondamise teate juba järgmisel nädalal ja peavad koheselt lahkuma.

Mõnes mõttes on päris huvitavad ajad, kuid samas on see koroona paanika nii ära tüütanud juba. Osa asju mis maailmas tehakse ja teatud reeglid on ikka nii loogika vastased, et annab olla. Võib-olla selle pärast pole väga suurt motivatsiooni olud ka kirjutada, sest mis selles pool-koduperenaise elust ikka pikalt ja laialt heietada. Tahaks, et see koroona paanika juba vaikselt läbi saaks ja saaks jälle vaba inimese kombel maailmas ringi liikuda.

2019 lõpp

2019 oli ikka lõpuks hullumaja. Põhimõtteliselt veetsin ma terve novembri kuu Seattles tööreisil. Midagi erilist Seattle minu jaoks enam ei ole. Peaaegu nagu kolmas kodu. Igal juhul ma tunnen linna juba sama hästi kui Tallinna. Tegelikul oli see tööreis üsna intensiivne ja isegi vaba pühapäeva ei olnud. Ühel pärast lõunal käisime Boeing muuseomis, aga see oli ka suht kõik. Eks kõige meelde jäävamad olidki restoranis käigud.

Ühe korra suutsime me 300 Dollari eest Sushit süüa – Shiro’s Sushi restoranis. Siin on üks pilt taldrikutäiest mis maksis $50.

Koht oli tegelikult väga pisike. Samas Sushi oli värskelt valmistatud ja käsitsi otse silme all.

Teine koht mis oli taskukohasem ja kus me maksime ca $120 kolme käigulise õhtusöögi eest koos veinidega oli Kreeka restoran Omega Ouzeri. Sisustuselt oli see täiesti uue välimusega ja puhas. Pearoa sõime me nii kiiresti ära, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Aga see oli väga hea kvaliteediga ja autentne restoran.

Üks restoranidest mis veel väga hea oli ja meelde jäi, oli india restoran Nirmal’s. Sinna pidime aga enne juba koha kinni panema, sest ta oli päris täis. Mis mulle meeldis oli, et toidud ei olnud väga vürtsikad aga samas nendes oli nii plaju erinevadi vürtse sees. Pearoogadeks olid meil karrid loomalihaga ja sealihaga.

Please Seattle reisi hüppasin korra kodunt Austrias läbi ja edasi läks vanaema 80.ndale sünnipäevale Eestis. Kodus oli mõnus olla ja jälle pere näha. Isa oli värskelt ka angerjat suitsutanud. See angerjas isutab mind ikka veel pidevalt. Selline tunne nagu oleks sõltuvus tekkinud.

Peale Eestit tegin jälle pisikese põrke koju selles, et see ära ehtida ja siis viis mu tee Inglismaale Derby kanti. Seal ma olin vaid kolm päeva. Vihma sadas ja suht sombune oli. Ei midagi erilist. Inglismaa võttis see kord mind suhteliselt külmalt ja ebasõbralikult vastu. Teenidus ja inimesed olid kuidagi väga ebameeldivad. V.a. siis firmas kus ma auditeerimas käisin. Seal oldi ikka viisakad ja sõbralikud.

Jõulud veetsime Austrias. Michi perekond oli meil lõunaks juba ja järgmisel päeva hommikusöögiks. Ütleme nii, et järgmine aasta veedame me jõulud kas üksinda või Eestis, sest mulle jäi mulje, et selles perekonnas peale meie Michiga kedagi jõulud väga ei huvita.

26. Detsembril lendasin ma Eestisse neljaks päevaks, et saaksin vanematele ikka isiklikult ka häid jõule soovida. See oli hästi mõnus ja kuidagi kahju oli, et nii vähe aega Eestis olin.

Uue aasta võtsime vastu kodus. Meile tulid üllatuskülalistena lõuna paiku kõik külla. Vaid Julia oli tööl. Tekkis idee fondued süüa, aga Sabine ei viistsinud ja teda huvitas pigem uusaasta programm telekas. Mis tõttu nad läksid õhtu poole ilusti oma kodudesse tagasi ja me võtsime uue aasta vastu rahulikult Michiga koos. Ehk siis 2019 sai väga rahulikult ära saadetud.

Halihalo

Need pikad nädalavahetused on ikka nii mõnusad. Eriti selles korteris, sest selle korras hoidmine on võrreldes majaga üsnagi lihtne.

Reedel alustasime tegelikult oma tööpäeva juba kell viis. Kell üheksa käsime kärmelt projekteerija ja arhitekti juures ja fikseerisime uste ja akende suurused ning asukohad. Siis jälle tööle ja kell kaksteist oligi tööpäev läbi.

 Reede õhtul käisime me Michaeliga õhtul õllekeldris kus ma sain proovida kuute erinevat õlut. Ma ei ole suur õlle fänn, aga see eest uudishimulik. Kõige maitsvam kõikidest mõrudatest märjukestest oli Weisbier. Kõrvale sõime Austria ühte rahvusroogadest milleks oli käsespätzle. See oli tegelikult ka põhjus miks me sinna läksime.

Mis asi on käsespätzle? Meenutavad nuudleid juustuga – siin kohal passlikult siis õlle juustuga (Bierkäse). See oli ka tegelik põhjus miks me sinna läksime, sest nad isutasid kohutavalt.

 

Sööma minnes avastasime, et seal samas lähedal Itaalia restoranis on võimalik ka hommikust süüa. Ütleme nii, et see hommikusöök oli taevalik. Igasugused singid, juustud, omeltid, antipastid, mozzarella ja mega palju värsket. Lisaks kohvile ja mahlale veel all you can drink prosecco. Mõnusa suminaga saime oma ostud tehtud kõrval asuvas Sparis ja läksime parki jalutama.

 Pargis jalutuskäigud on meil saanud rutiiniks. Üks ring on kuskil 4 kilomeetrit ja kuna me elame pargi lähedal siis on kahju seda mitte ära kasutada. Üldse naudime me seda korteri elu hetkel täiega. Lisaks õnnestus mul nädalavahetusel kaks raamatut läbi lugeda. Stig Rästa „Minu Kennedy“ ja Vahur Kersna „Ei jäta elamata.“

 Stig Rästa raamat meeldis väga. Kuigi tema Lasnamäe lapsepõlv erines täielikult minu omast ja ka Laagna kohta käivad ütlused erinesid minu kogemuset ikka väga palju. Samas  ma käisin ka Laagnas päris mitu aastat hiljem. Raamatu sisu oli kerge lugeda ning mulle meeldis ta kirjutamise stiil ja avatus. Natuke šokeeriv oli mõni seik… aga noh erinev aeg ja ikkagi on Rästa must ikka päris mitu aastat vanem ka. 

 Vahur Kersna raamat päris minu maitse ei olnud. Alustades üles ehitusest lõpertades teemade käsitlustest. Samas oli raamat hästi positiivne ja mõni hea mõte oli ka juures. Kõige tohkem meeldis mulle see positiivne suhtumine. See mida me universiumi saadame, saame me ka tagasi. 

 Igal juhul oli nädalavahetus mega mõnus ja rahulik ning patariesid sai kenasti laetud, et uuele nädalale vastu minna. Muidugi algas see nagu alati mega stressirikkalt aga tänaseks on probleemid lahendatud. Juba ootan järgmist nädalavahetust ja kolme nädala pärast sel ajal olen juba teel Eesti poole!!!

Update – Ma olen ikka veel siin

Nonii, jälle pikem vahe vahele tulnud kirjutamises ja väheke vett on merre voolanud. Veebruari elasin kenasti üle. Miks üle? Sest me frimal on Veebruar majandusaasta lõpp ja kuna ma ikka rügan kahel positsioonil siis läks väheke kiireks.

Märtsi algus on samuti kiire olnud aga õnneks mitte nii suur katastroof kui Veebruar. Ütlen päris ausalt, vaikselt tekib tunne, et tahaks puhata. Esimene puhkus on aga alles mais. Lennukipiletid Eestisse on juba ostetud. Seekord tulen Eestisse kaheks nädalaks ja Julia koos oma elukaaslasega tuleb nädalakeseks samuti koos minuga kaasa. Loeme juba päevi ja ma üritan välja mõelda mida kõike võiks ette võtta. Tõenäoliselt veedame paar päeva ka Tallinnas. Aga eks näeb, sinna on veel kaks kuud aega.

Hetkel on täies hoos Michaeli kolmekümnenda sünnipäeva plaanimine. 21. märtsiks ütlesid kõik talle ära, et ei saa tulla. Tegelikult plaan on selline, et Johann helistab talle kella kahe paiku, et tal on auto moororiga midagi lahti ja, et ta ei julge sellega enam sõita. Eesmärk on Michael kella 15:00 paiku kodunt minema saada. Kell 15:00 tulevad külalised. Austrias on selline traditsioon, et iga juubeli puhul tehakse plakat. Meil on see juba valmis ja me riputame selle siis kell 15:00 ülesse. Samuti on meil tort juba tellitud ja väikese näksi korraldan ma ka ära. Kui Michi hakkab kodu poole liikuma, siis seisame kõik õue treppidele vahuveiniklaas käes ja tervitame teda. Tal ei ole sellest hetkel väiksematki aimu. 26 märtsil korraldame siis „ametliku“ pralle. Meil on ka paar mängu välja mõeldud millest Michaelil samuti aimu ei ole. Pidu hakkab palvusega. Julia on preester ja loeb siis peo alguse palvuse ja kõik peavad lonksu veini jooma ja kaasa lugema. Palvus ise on pilatekst ja väga naljakas. Teine mäng näeb välja selline, et on kotitäis kingitusi. Näites, auto ja siis kingitus on mudelauto. Kokku on 12 sellist kingitust. Mull ei ole kahjuks enam meeles mis need kõik on, sest selle osa korraldab Sabine. Komas mäng pidi ka mulle üllatus olema, nii et eks näeb. Ma ootan põnevusega Michi reaktsiooni juba. Aga poolteist nädalat veel ja need lähevad kiiresti. Ma pean veel paar fotot plakati jaoks organiseerima ja siis me oleme valmis kõigeks.

Paar korda oleks peaaegu Michaelile ka vahele jäänud. Eelmine nädalavahetus heilstas Michael oma sugulased läbi, et kas nad ikka tulevad tema sünnale. Kuna mul oli juba ette kokkulepitud nendega, et kõik ütlevad 21. märtsi puhul ei ja 26. märts on kindel jah, siis vanaisa ajas kõik totaalselt sassi. Ta ütles, et ta tuleb 21 aga 26 mitte. Järgmisel päeval sai siis see viga parandatud ja vanaisa naine Anna ütles, et vanaisa ajas kuupäevad sassis ja nad ei saa 21 tulla. Michael oli ikka mega pettunud. Teine olukord oli see, et kuna ma ise torti küpsetada ei saa ja teised on sel päeval tööl, siis ma tellsin küla pagarilt tordi. Ma proovisin teda terve päeva kätte saada, aga ta ei võtnud vastu. Õhtusöögi ajal järsku helisies telefon ja pagar helistas. Ma pidin Michaelile ütlema, et tööasjad ja siis lukustasin end vannituppa ja tellisin tordi ära. Michael vaatas mind väga skeptiliselt ja küsis mitu korda, kes helistas. Kuna mul on ka firma telefon siis ma arvan, et talle tundus veider, et keegi tööjuurest mu personaalsele telefonile helistab. Aga siiski mul on tunne, et see seik on nüüdseks ära unustatud.

Lisaks kõigele oleme tegelenud ka oma pulmakutsetega. Alguses mõtlesime, et teeme selle fototega, aga siis jõudsime järeldusele, et see võib väga valesti minna. Siis leidime netist ühe meile sobiva kutse formaadi. Kahjuks, ei olnud võimalk näha proovi varianti kuidas need välja näevad enne kui nad tellitud ja postkastis. Kokkuvõttes oleme otsustanud, et läheme kohalikku trükikotta Michaeli sünnipäeval, kuna meil mõlemal vaba, ja vaatame mida nemad pakuvad.

Spordiga on nii, et ma veebruari jooksul trenni väga ei jõudnud ja märstsis on ka väga raske olnud ree peale saada. Hetkel on tulemus miinus viis kilo. Järgmisel nädalal on mul kindel plaan oma tagumik jälle trenni vedada, sest see tundub kõige paremini mõjuvat ja lisaks enesetunne pärast trenni on ka tunduvalt parem. Pöidlad pihku, et ma saan oma laiskusest üle.

This lady is back

Mõtlesin, et ei ole päris pikalt enam sulge kätte võtnud ja kirjutanud. Aeg on kuidagi väga kiiresti läinud ja väga napikas olnud, mis tõttu invesreerisin seda muudesse tegevustesse kui blogi. Ikka vahel juhtub. Aga see eest nüüd pikem kirjutis.

 Mis siis vahepeal tehtud sai. Esimest korda elus võtsin osa Krampusest. Krampus on koletis kes tuleb päev enne Püha Nikolausi päeva ja karistab kõiki kes on halvad olnud. Me käisime seda näitemängu Salzburgis vaatamas. Oli väga vahva, aga ma oleks eelistanud kui nad mind käperama ei oleks tulnud. Eks ise olen süüdi, et sinna ronisin. Näitemäng ise oli väga vahva. Krampused tulid kaljude otsast köitega alla ja siis hakkasid lapsi otsima ja suvaliselt andsid ka ülejäänud rahvahulgale vitsa. Lisaks oli natuke tulemängu ja lõpetuseks ilutulestik. Natuke tüütu oli, et etendus hakkas 45 minutit hiljem pihta kui oleks pidanud.

 Samuti käisime Wolfgansee jõuluturul, aga see oli nii paksult rahvast täis, et minu jaoks oli ainult järve ääres olemine see mõnusam osa. Jõulu turg oli ka tagant järele mõeldes lahjaks jäänud. Ei olnud enam nii suurt valikut kohalikke spetsialiteete mille pärast tasus sinna alati minna. Kõigele lisaks oli ka 15 soojakraadi ja puudus jõulutunne.

Peale seda oli mul peas vaid töö, töö ja veelkord töö. Ma ei tea miks aga oli tunda, et on aasta lõpp ja jäi mulje, et meil oodatakse, et me kahe nädala tööd ette ära teeme.

Enne kui isegi aru sain oli juba jõulunädal käes. Kuna mu vanemad tulid ka see kord meile jõule pidama siis tahtis Michael, et need oleks eriti ilusad.

 Esiteks oli (tegelikult siia maani veel on) kolme meetrine kuusk toas. Seda oli keerulisem ehtida ja see kord söögitoa asemel asetses see meil esikus. 

Siis oli meil plaanis teha nelja käiguline õhtusöök:

·         Lõhe sai

·         Pankoogi supp

·         Kalkun

·         Ahjuõun.

Michael kokkas kokkuvõttes pea kümme tundi järjest. Toit oli päris hea, kahjuks kalkun jäi natuke liiga kauaks ahju mis tõttu ta oli kuivema poolne. Aga arvestades seda, et Michael tegi kõiki neid roogasid esimest korda maitesid nad ikka väga hästi. Mu lemmikuks jäi Michaeli tehtud siidri kaste kalkuni kõrvale ja see supp oli ka mega hea.

25. detsembril käisime me nagu iga aasta Michaeli vanaisa juures. See õhtu oli üsna tore, aga täpselt sama nägu nagu iga aasta. Vastuvõtt Proseccoga, kook, siis veel joogipoolist, laulmine kuuse ümber ja Eduardi kõne ning siis soolane toit ja natuke istumist. Isegi jututeemad haakuvad enamasti. Anna oli ka palju aega toitudesse investeerinud ja jause oli väga maitsev. Minu jaoks oli kõige toredam, et mu vanemad ka kaasas olid. Mõnus oli lobiseda ka n.ö. „omade inimestega“ ja ka selle üle oli mul hea meel, et nad said ka sellest osa, mida ma pean iga aasta Austrias üle elama.

26. vara hommikul startisid mu vanemad Eesti poole. Me järgnesime neile paar tundi hiljem ja sõitmise asemel eelistasime lennata. Sai siis NAG ära proovitud. Tegelikult kõik sujus väga hästi. Kuskil ei olnud järjekordi ja check in-ist kuni me turvaalal sees olime kulus heal juhul viisteist minutit. NAG-ga oli täitsa ok lennata, kuigi lennuk oli suhteliselt vana juba, aga 2,5 h-d talus ilusasti ära. Osade inimeste käitumine jäi soovida, aga sellel ma pikemalt ei peatu – lollakaid on igal pool.

Hotell oli ka täitsa ok. Minu jaoks jäi puhtus soovida, sest viiendal päeval tundsid juba talla all liivateri, kuigi me olime väga hoolsad ja välisjalanõudega ikka mööda tuba ringi ei jooksnud. Aga mulle jäi mulje, et vaip tolmuimejat selle aja jooksul ei näinud kui me seal olime.

 Mulle jäi see kord siiski maal olemisest väga puudu. Tegelikult me Michaeliga arutasime päris mitu korda, et enam otse hotell minna ei taha. Tahaks ikka järgmine kord maale.  Mingi hetk tekkis tüdimus hotellist ja päevad muutusid üsna ühetaolisteks. Muidugi sai Michaeliga räägitud, maailma asju arutatud, linna vaadatud ja elu nauditud.

Vana-aasta päev ja õhtu erinesid teistest ikka täielikult. 31. Detsembri hommikul peale hommikusööki läksime me Michaeliga jalutama. Me ei olnud veel eelneva paari päeva jooksul vaateplatformidele jõudnud ja Michael tahtis seal ära käia. Võtsime siis jalad selga ja ronisime Toompeale. Eismene vaateplatform seal Kohtu tänaval oli rahvast üsna täis. Üks hulljulge tibi ronis mööda äärt samuti ringi. Otsustasime edasi minna sinna mere poolsele platfromile, kus peaaegu mitte kedagi ei olnud.

Siis me vaatasime seal ringi ja Michael hakkas siis rääkima, et me ole üsna kaua juba koos olnud ja ütles mulle ka täpse aastate ja päevade arvu. Ma muidugi ütlesin talle vastu, et hea, et tal seegi kuupäev meeles on, sest mu sünnipäeva ta ikka ei mäleta (hotelli check-inides ei tulnud talle see järjekordselt meelde). Ja siis vaatasime veel ringi ja siis võttis ta sõrmuse välja ning küsis kas ma tulen talle naiseks. Mina sealt alates väga palju enam ei mäleta, sest see oli ikka pars šokk. Aga ma olevat küsinud, et kas ta mõtleb seda tõsiselt. Ja Michael olevat mult ikka mitu korda küsinud kuni mu jah sõna sai.

 Pärast seda küsimust jalutasime hotelli ja tähistasime seda sündmus natuke iseksis kuni oli aeg vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal me istusime lauas mõnda aega ja jutustasime niisama. Väga tore oli, Michaelile meeldib ka see traditsioon väga, et me nende juures vana-aasta õhtul kõik koos istume.

Pärast seda läksime me  pirukad ja kingikotid kaenlas Michaeliga tagasi hotelli ja chillisime niisama kahekesi. Sai isegi telekast veidi vana-aasta õhtu programmi nautida. Meil oli ka kokku lepitud, et saame mu vennaga Vabakal kokku. Aga teatud hetkest ei olnud mul enam mingit telefoni ühendust. Esimesena andis alla Whatsapp ja peale seda muud vidinad. Kahjuks Harrit ma ei näinudki, sest noh ei teadnud kummas Vabaka otsas ta oli.

Nautisime siis Tallinna ilutulestikku seekord Michaeliga kahekesi, mis oli ka väga kena. Kuna väljas oli ikka väga külm ja tuuline, siis me otsustasime, et see aasta lähme pigem varem tagasi hotelli. Kokkuvõttes sai tegelikult kuskil kella kaheni ringi chillitud ja siis magama mindud. Vähemasti oli enesetunne esimesel jaanuaril hea.

 Esimese jaanuari veetsime rahulikult ja laupäeval viiski järjekordne NAG lend meid tagasi Münchenisse.

Kui me koju jõudisme ilmus sinna ka Michaeli ema, kes väga tahtis kihlumist tähistada. Ma polnud veel selle mõttegagi ära harjunud ja tema hakkas juba kuupäevadest, kleidist, soengust jne. rääkima. Tunnistan ausalt, et see oli mulle natuke vastukarva. Ma saan aru, et ta mõtles seda kõike hästi, aga ma ei taha, et keegi ilma minu palumiseta midagi korraldama hakkaks. Aga jah… Õnneks jagas Michael minuga sama tunnet, sest ta palus oma emal veidi maha rahuneda ja küünte närimise lõpetada.

Tegelikult praeguseks on kuupäev enam-vähem paigas ja ma tean enam-vähem mis stiilis pulm ja selle „värvid“ tulevad. Aga sellest siis kui oleme kuupäeva ka Austria ametiasutustes ära kinnitanud ja natuke argipäevaga edasi liikunud.

Eesti murrakuga saksa keel

Kui keskkooli sai mindud siis üks esimesi küsimusi oli, et mis võõrkeelt tahame õppida. Sõelal olid vene keel, prantsuse keel ja saksa keel. Kuna vene keel oli mul lapsepõlvest suus ning minu tasemele ei õpetatud seda ja algtaset mul vaja ei olnud, siis selle õppimine tundus mõttetu. Otsustasime Kartiniga, et me tahame prantsuse keelt õppida. Kui küsitluseks läks tuli välja, et enamus klassist tahtis hoopis saksa keelt õppida. Väiksem hulk vene keelt ja prantsuse keelt ei tahtnud peaaegu keegi õppida. Nii me olime sunnitud saksa keele valima.

 Keskooli saksa keel oli kahjuks natuke lahja. Asi oli selles, et kuna suurem hulk pubekaid oli tunnis koos ja kuna õpetaja  oli natuke õrnahingelisem siis oli korrapidmaisega pidevalt mingi probleem. Kogu aeg keegi jutustas ja segas tundi, mis tähendas aga seda, et reaalselt väga palju õppimist ei toimunud.

Teisel ülikooli aasta kevadel (2009) otsustasin, et võiks ära kasutada ülikooli poolt pakutavaid võimalusi ja kandideerisin Viini Rakenduskõgkooli semestriks kevad 2010 kuhu mind üsna kiirelt ka vastu võeti. Sügisel saadeti mulle keele test. Kuna ma olin sel hetkel juba Michaeliga tuttavaks saanud, siis oli mul motivatsioon saada tugevamasse gruppi kui reaalselt mu tase on. Test oli nagu „kodutöö“ ja saadeti suvalisel hetkel meilile. Kuna ma pidin selle lihtsalt ära täitma ja tagasi saatma, siis ma kasutasin Pireti abi kellel oli selleks ajaks juba kümme aastat saksa keele kogemust.

Viini jõudes 5. Veebruaril 2010 avastasin, et mind oli paigutatud B2 gruppi. Kuna ma oli tegelikusses A2, siis tundus see grupp veidi liiga raske minu jaoks ja kokkuvõttes maandusin B1 grupis. Alguses ei saanud ma sõnakestki suust ja mega raske oli kõigest aru saada, lisaks kogu mu ümbristev maailm oli järsku saksa keelne. Ölegu mis tahetakse, aga Austrias eriti inglise keelt ei räägita ja sama lugu oli ka Michaeli perega. Selleks, et nendega midagigi rääkida ja neist aru saada pidin ma turbo kiirusel hakkama saksa keelt õppima.

1.maiks 2010 olin ma oma saksa keelega nii kaugel, et sain vabalt Michaeli perekonnaga suhelda ja telekat vaadata. Saksa keele õppejõud ei suutnud ära imestada millise kiire arengu ma läbi teinud olin. Pärast oma välissemestrit üritasin saksa keelega pidevalt tegeleda ja juurde õppida. Kahjuks keskkonnast väljas olles oli see tunduvalt raskem. Üheks eesmärgiks oli vaadata nii palju kui võimalik saksa televisooni, mis aitas kaasa keele arusaamisele.

2011 suvel kolisin ma lõplikult Austriasse. Esimese asjana pidin end siin töötuks registreerima. Mul oli eesmärgiks leida töökoht nii kiiresti kui võimalik. Kuigi ma sain saksa keelest aru ja oskasin ka kuidagi moodi rääkida, siis ei olnud see minu enda arvates piisav. Seda kinnistas ka üks tööotsingu firma oma suhtumisega minusse. Suhtumine umbes selline, et mida sa siit üldse otsid. Samas riigi töötukassas suhtuti minusse hästi ja kiideti mu saksa keele oskust. Kokkuvõttes oli mul töökoht kuuajaga olemas ja mu kolleegid hindasid mu saksa keele oskuse piisavalt heaks, et minuga rääkida kogu aeg saksa keeles.

Siinkohal üks naljakas situatsioon oli kliendiga. Kuna ma olen oma saksa keele enamuses siiski tööl omandanud, siis tehnilised lennudndust kirjeldavad terminid on mul selged. Kui ma aga millestki aru ei saa lasen selle inglise keelde tõlkida ja hiljemalt siis on mul asi arusaadav. Ühel koosolekul ei saanud ma saksakeelsest terminist aru ja küsisin siis klienid käest, et äkki ta saaks mulle inglise keelse sõna ka öelda, kuna saksa keel ei ole mu emakeel ja ma seda nii hästi veel ei oska. Tema eisimeseks imetsueks oligi, et saksa keel on minu jaoks võõrkeel. Lisaks suutsin ma aru saada kohalikust murrakust millest tema jällegi mitte midagi aru ei saanud.

Sama moodi nalja pakkus mulle reedel kohaliku Spari müüa. Kuna mu vastu on hakatud Eberschwangis huvi tundma peale kahte aastat, siis vahest küsitakse ikka küsimusi. See kord siis küsiti, et kas ma olen Viinist või Saksamaalt, kuna mul on natuke teisugune murrak. Ma ei osanud väga targalt reageerida ja vastasin naljaga pooleks, et Eestist  – see asub Viinist veidi ida poole ja põhja poole. Peale natukest mõtlemist küsis müüja, et kus ta täpsemalt asub. Ma siis seletasin, et see on üks Balti riikidest ja asub Soomest üle lahe lõunas. Siis kui ta aru sai kui kaugelt ma tulen siis pani ikka imestama, et nii kaugelt ja kuidas ma nii hästi saksa keelt räägin. Sinna lisaks siirad imestust väljendavad näoilmed.

Mul tuleb päris ausalt tunnistada, et ma ei ole siiski oma „heas“ saksa keele oskuses kindel. Ametlikku kirja ma ilma Michaelita ei koosta, sest mul puudub see grammatiline teadmine ja ma ei tunne neid „ilusaid“ ametlikke sõnu. Ma lihtsalt suhtlen ja kirjutan oma firmasiseseid kirju tunde järgi. Artiklitest pole mu siin kohal õrna aimugi aga selgeks ma suudan end teha ja suhelda samuti. Aga ma saan siin keskkonnas vabalt hakkama ja see ongi peamine!

Mis nädalavahetus?

Oeh… miks need nädalavahetused nii kiiresti mööduvad? Alles oli reede…

Reedel lasime kell 12 tööjuurest kolleegidega jalga. Aeg oli Johanna tripp ette võtta. Võtsime suuna Welsi poole, kus alustuseks käisime itaalia restoranis Olivi söömas. Minu lõuna koosnes salatist ja suitsulõhe pastast. Pasta oli ise tehtud ja väga maitsev. Magustoidu jagasime kolmepeale ära – shokolaadikreem.

Pärast poole tegime väikese jalutuskäigu Welsi vanalinnas peale mida edasi läks siis päeva pea ürituse juurde. Nimelt olime broneerinud 40 minutit “Press the Buttonis”. See on fotostuudio kus oli kolm kaamerat. Kätte saime me puldid ja nuppu vajutades tegi kaamera pilti. 

Johanna oli väga närvis, sest Roman oli lolli juttu ajanud ja ta oli arvamusel, et me olime talle stripiklubisse aja bronninud ja ta kohtub “Magic Mike” taolise strippariga. Kui me siis “Press the Buttonisse” jõudsime oli ta päris paanikas. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et stuudio asus vanas meieris. Koht nägi päris tööstuslik välja. Õli valasime tulle veel sellega, et käskisime tal piitsa kaasa võtta (tal on kolm hobust kodus, mistõttu piits oli olemas). 

Kokkuvõttes naersime need 40 minutit kui igasuguseid lollie pilte tegime. No ei oska/ taha tõsiselt poosetada. Homme valime pildid välja ja nädala jooksul peaksid siis olemas olema. Eks ma mingi hulga postitan ka siia.

Edasi sõitsime Eferdingi Austria parimat jäätist sööma. Ja parim on ta tõesti maitselt. Vaarika jäätisel on isegi vaarika seemned sees. Ja sellega saigi me sõit läbi. 

Eile siis mässasime Fabiani kolimisega. Plaanitud oli, et Michael ja Johann kolivad Fabiani kuue tunniga ümber Riedist Mehrnbachi. Kokkuvõte oli aga see, et Michael helistas mulle veidi enne kümmet hommikul, et tule appi, sest Fabian ei ole pakkimist alustanudki. Fabiani idee seisnes selles, et kolib vaikselt asju ühe kaupa järgmised viis nädalat. Mu kõik laupäevased plaanid aknaid pesta ja veidi korda luua lendasid vastu taevast. Eile õhtul kella kaheksani kolisime kuuekesi Fabiani. Täna aitab Sabine pesude pesemise ja triikimisega edasi.

Täna tulevad juba ühe tunni pärast Victoria ja Johann kooki sööma, ehk siis päev jälle plaanitud. 

Järgmisel nädalavahetusel on Michaeli tädi sünnipäeva pidamine laupäeval. Michaeli vanaisal on aga esmaspäeval sünnipäev mis tõttu pole veel teada kas pühapäeval läheb ka peoks või alles nädal hiljem. Sellise tempoga pole siin midagi imestada, et nädalavahetustest puudu tuleb… 

Aastapäev ja Volksfest… ja palju, palju tööd

Hei hopsti.

Reede hommikul oli varajane äratus. Kuidagi väga raske oli ennast voodist välja ajada ja ma lükkasin äratust pool tundi edasi. Otsustasin et uni on magusam kui hommikusöök. 

Kui te arvate nüüd, et ma magasin lennu maha siis eksite. Ma olen hullem üle paanitseja kui see reisidesse puutub. Ärkasin siis ilusasti pool tundi hiljem, käisin pesus ja sättisin end ilusaks. Lennujaama oli 2 minutine jalutuskäik. Väikese lennujaama kohta oli Birmingham elu täis. Tund aega ootasin kokku erinevates järjekordades. Lõpuks sain viimase kahekümne minutiga oma kohvi doosi ka kätte. 

Lennu magasin ma maha kuulates Mozarti. Lihtsalt muu muusika hakkas närvidele ja ma panin klassika mängima. Münchenis tuleb alati ülipikalt pagasit oodata. Kokkuvõttes olin ma poolteist tundi hiljem prantsuse numbrimärkidega Fiat 500 ja kimasin Austria poole. Pigistasin ikka 150 km/h sellest nunnust välja. Aga aeglaselt liikus… Mis tõttu mu unistuste auto ei ole enam Fiat 500. Peab uue leidma.

Firma juures ootas mind Michi ja soovis head aastapäeva. Nimelt sai meil reedel kuus aastat koos. Lisaks oli ta maja puhtaks küürinud.  Aastapäeva tähistasime tagasihoidlikult. Käisime söömas ja nautisime ülejäänud õhtu head veini ja teineteise seltsi. Kingituse sain muidugi ka, sellised nunnud rippuvad kõrvarõngad 🙂

Laupäeval käisime siis “Rahva pidustustel” ehk siis Volksfestil. Väga tore oli. Terve õhtu mängiti muusikat. Kui midagi väga meeldis siis ronisid inimesed pinkidele ja laulsid ning tantsisid kaasa. Alkoholi müüdi vaid kas spritzeri puhul pooleliitristes anumates või siis õlut liitrites. Kuna mehed olid pigem õlles poolt siis veetsime enamuse aja õlle telgis. 

Siis kui õllest siiber sai käisime Michaeliga õudustemajas ja lasime mingisuguse paadiga ka mäest alla. Muidugi pidid mehed hakkama mõõtu võtma ja lasid meile paar minionit lasketiirul. Lõpetuseks uurisime ka mis toimub veidi telgis, aga seal oli nii palju rahavast, et kauaks me sinna ei jäänud ja kutsusime Sabine meile järgi.

Pühapäev möödus pigem rahulikult. 

Ülejäänud nädal on olnud katastroof. Super stressirikas nii minul kui ka Michil. Kuna Michi on veel pikemalt tööl siis sain ma rahus ka sporti veidi teha. Positiivne on, et olen Annule jälle järgi jõudnud ja ka see, et kohe on reede! Jeei!

Homme läheme Johanna “sõitu värvilisse”. Mis see on jätan hetkel saladuseks 😉

What’s up?

Aeg möödub üsna kiiresti. Ei jõuagi märgata ja juba ongi nädal möödas. Eks see on suve problem, et pidevalt on mingit tegevust. 

 Millega tegelen siis mina? Kuna temperatuurid on vähekene jahenenud (see tähendab, et nad on alla kolmekümne kraadi) siis võtsin end jälle kätte ja hakkasin sporti tegema. Eelmisel nädalal valutasid lihased ikka päris korralikult. Lisaks otsustasime Annuga, et esitame teineteisele väljakutse – kes kõige rohkem sporti jõuludeni jaksab teha. Vaatab, kes selle võidab. Salamisi loodan siin, et Annul saab olema teguderohke sügis ja tal ülemäära aega spordiks ei jää (mwhahahaha)… 

 Enamasti on meil olnud ilus ilm. Vahepeal on natuke ka vihma sadanud ja täna jääb päeva temperatuur kuskil 22C kanti. Kauaks seda külma aga ei kesta. Nädalavahetusel lubab juba jälle 35 kraadi kanti seda temperatuuri. Kuumalaine kestab hetke seisuga veidi vähem kui need viimased ehk siis neljapäevast teisipäevani.

 Laupäevall õppisime me Michaeliga Pokkerit mängima. Esimese ja viimase partii võitsin mina. Mäng ei ole kuskilt otsast keeruline. Kuna reedel said kõik toimetused tehtud ja meil plaane ei olnud siis veetsimegi terve laupäeva kaarte mängides. Kella kümneks oli meil Johanni ja Fabianiga kokku lepitud Weis Wursti hommikusöök, kuhu kuulus ka Weiss Bier. Peale hommikusööki õpetati meile mäng selgeks ja nii me siis chillisime ja mängisime. 

Pühapäeval võtsime rahulikult. Lõunaks grillisime ja kuna väljas oli väga mõnus, siis istusime väljas ja jutustasime kuni õhtuni välja. 

Nädala sees on mul eesmärgiks igal võimalusel trenni ronida. Tööreis on ka fikseeritud, 7-10 september olen ma siis Inglismaal. Kõik kolm firmat kuhu ma Auditit tegema lähen on minu jaoks “uued”, ehk siis ma ei ole kohapeal käinud ja neid seest näinud. Firma oli nii tore ja lasi mul ise oma ööbimiskohad välja valida. Esimesed kaks ööd veedan Quornis Counry House hotellis. Seal olen ma iga kord kui ühel teisel tarnijal “külas” käin. Teine hotell on Birminghami lähedal Mercure Burton upon Trent Newton Park. Hetkel on mu teadmine selle hotelli kohta nii palju, et ta on pargis ja tundus üks normaalsemaid hotelle olevat seal kandis. Eks varsti näeb lähemalt. Viimane hotell on Birminghami lennujaama Ibis. Ma väga looda, et see on OK hotell. Hinnangud olid küll talutavad Trip Advisoris. Ma täitsa ootan juba seda tööreisi, sest see aasta ma pole väga firmast välja saanud. Minu tarnijad on lihtsalt nii tublid ja käkki ei keera, mis tõttu pole ka põhjust olnud kuhugi reisida.

Smile, and the world will smile with you.

Kuna mu tarkusehammas on end juba pea iga kahe nädala tagant ilmutanud, et ta olemas on ja Michaelil oli tänaseks hambaarsti juurde aeg kinni pandud ja tal ei olnud aega, siis oli mul võimalik täna hambaarsti külastada. Michael läheb teisel septembril siis minu asemel. Eelis on meil mõlemal, et töö ajast arsti juures käimine makstakse firma poolt kinni. Mis tõttu ei pea väga aega plaanima vaid saab igal ajal arsti juurde minna. Ma pean ainult tõendi esitama, et ma olin sel hetkel arsti juures ja ei kuskil mujal.

 Austrias on hambaravi üldjuhul tasuta. Kohustus on endale peale igat külastust uus aeg kirja panna, sest iga kuue kuu tagant peab kontrollis käima. Eelis ongi siin pigem probleemide ennetamine, kui nendega hiljem tegelemine. Augud parandatakse tasuta ära. Hambakivi eemaldatakse iga kord nagu muuseas, selle kohta arvamust ei küsitagi, kas sulle parajasti sobib või mitte.

 Eestis on kontrollis käimine või augukese parandamine nii võrd kallis, et mõni lähebki hambaarsti juurde alles siis kui midagi juba valutab. Mu viimane Eestis hambaarsti juures käik läks 70€ maksma: kontroll + augu parandamine + hambakivi eemaldamine ja see hind oli neli aastat tagasi. Standard, mis Austrias on tasuta ehk siis haigekassa poolt kinni makstud.

Aga tarkusehambaga on mul kõik korras. Lihtsalt ige võiks natuke kiiremini taanduda, mis tõttu võib juhtuda, et hambaid pestes ei saa vajalikele kohtadele ligi ja bakterid hakkavad möllama ning asi läheb põletikuliseks. Selleks soovitas arst mul hakkata suuloputusvedelikku kasutama ning seda peale igat toidukorda. Lisaks andis ta mulle kaasa süstla geeliga, mis peaks ka mu olukorda leevendama ja selle peo mu tarkusehamba ümber lõpetama. Süstal ei ole süstimiseks, vaid igeme ja hamba vahelisele alale pääsemiseks. Üldises pildis on mind õnnistatud heade hammastega. Ka arst ütles seda, et nad näevad suurepärased välja. Lisaks on mul ka ruumi majutada kõik tarkuse hambad ära, mis tõttu ütleski arst, et ei ole mõtet neid eemaldada vaid proovime pigem muude meetoditega valust lahti saada.

 Järgmise aja sain ma Aprilli. Loodetavasti läheb see sama libedalt kui tänane arstijuures käimine. Lisaks peaksin ma see aasta veel nahaarsti juures ära käima – minu nahatüübiga inimesed peaksid enda sünnimärke kord aastas kontrollida lasta. Ehk siis selle nädala eesmärk – aeg nahaarsti juurde kinni panna.