What’s up?

Aeg möödub üsna kiiresti. Ei jõuagi märgata ja juba ongi nädal möödas. Eks see on suve problem, et pidevalt on mingit tegevust. 

 Millega tegelen siis mina? Kuna temperatuurid on vähekene jahenenud (see tähendab, et nad on alla kolmekümne kraadi) siis võtsin end jälle kätte ja hakkasin sporti tegema. Eelmisel nädalal valutasid lihased ikka päris korralikult. Lisaks otsustasime Annuga, et esitame teineteisele väljakutse – kes kõige rohkem sporti jõuludeni jaksab teha. Vaatab, kes selle võidab. Salamisi loodan siin, et Annul saab olema teguderohke sügis ja tal ülemäära aega spordiks ei jää (mwhahahaha)… 

 Enamasti on meil olnud ilus ilm. Vahepeal on natuke ka vihma sadanud ja täna jääb päeva temperatuur kuskil 22C kanti. Kauaks seda külma aga ei kesta. Nädalavahetusel lubab juba jälle 35 kraadi kanti seda temperatuuri. Kuumalaine kestab hetke seisuga veidi vähem kui need viimased ehk siis neljapäevast teisipäevani.

 Laupäevall õppisime me Michaeliga Pokkerit mängima. Esimese ja viimase partii võitsin mina. Mäng ei ole kuskilt otsast keeruline. Kuna reedel said kõik toimetused tehtud ja meil plaane ei olnud siis veetsimegi terve laupäeva kaarte mängides. Kella kümneks oli meil Johanni ja Fabianiga kokku lepitud Weis Wursti hommikusöök, kuhu kuulus ka Weiss Bier. Peale hommikusööki õpetati meile mäng selgeks ja nii me siis chillisime ja mängisime. 

Pühapäeval võtsime rahulikult. Lõunaks grillisime ja kuna väljas oli väga mõnus, siis istusime väljas ja jutustasime kuni õhtuni välja. 

Nädala sees on mul eesmärgiks igal võimalusel trenni ronida. Tööreis on ka fikseeritud, 7-10 september olen ma siis Inglismaal. Kõik kolm firmat kuhu ma Auditit tegema lähen on minu jaoks “uued”, ehk siis ma ei ole kohapeal käinud ja neid seest näinud. Firma oli nii tore ja lasi mul ise oma ööbimiskohad välja valida. Esimesed kaks ööd veedan Quornis Counry House hotellis. Seal olen ma iga kord kui ühel teisel tarnijal “külas” käin. Teine hotell on Birminghami lähedal Mercure Burton upon Trent Newton Park. Hetkel on mu teadmine selle hotelli kohta nii palju, et ta on pargis ja tundus üks normaalsemaid hotelle olevat seal kandis. Eks varsti näeb lähemalt. Viimane hotell on Birminghami lennujaama Ibis. Ma väga looda, et see on OK hotell. Hinnangud olid küll talutavad Trip Advisoris. Ma täitsa ootan juba seda tööreisi, sest see aasta ma pole väga firmast välja saanud. Minu tarnijad on lihtsalt nii tublid ja käkki ei keera, mis tõttu pole ka põhjust olnud kuhugi reisida.

Smile, and the world will smile with you.

Kuna mu tarkusehammas on end juba pea iga kahe nädala tagant ilmutanud, et ta olemas on ja Michaelil oli tänaseks hambaarsti juurde aeg kinni pandud ja tal ei olnud aega, siis oli mul võimalik täna hambaarsti külastada. Michael läheb teisel septembril siis minu asemel. Eelis on meil mõlemal, et töö ajast arsti juures käimine makstakse firma poolt kinni. Mis tõttu ei pea väga aega plaanima vaid saab igal ajal arsti juurde minna. Ma pean ainult tõendi esitama, et ma olin sel hetkel arsti juures ja ei kuskil mujal.

 Austrias on hambaravi üldjuhul tasuta. Kohustus on endale peale igat külastust uus aeg kirja panna, sest iga kuue kuu tagant peab kontrollis käima. Eelis ongi siin pigem probleemide ennetamine, kui nendega hiljem tegelemine. Augud parandatakse tasuta ära. Hambakivi eemaldatakse iga kord nagu muuseas, selle kohta arvamust ei küsitagi, kas sulle parajasti sobib või mitte.

 Eestis on kontrollis käimine või augukese parandamine nii võrd kallis, et mõni lähebki hambaarsti juurde alles siis kui midagi juba valutab. Mu viimane Eestis hambaarsti juures käik läks 70€ maksma: kontroll + augu parandamine + hambakivi eemaldamine ja see hind oli neli aastat tagasi. Standard, mis Austrias on tasuta ehk siis haigekassa poolt kinni makstud.

Aga tarkusehambaga on mul kõik korras. Lihtsalt ige võiks natuke kiiremini taanduda, mis tõttu võib juhtuda, et hambaid pestes ei saa vajalikele kohtadele ligi ja bakterid hakkavad möllama ning asi läheb põletikuliseks. Selleks soovitas arst mul hakkata suuloputusvedelikku kasutama ning seda peale igat toidukorda. Lisaks andis ta mulle kaasa süstla geeliga, mis peaks ka mu olukorda leevendama ja selle peo mu tarkusehamba ümber lõpetama. Süstal ei ole süstimiseks, vaid igeme ja hamba vahelisele alale pääsemiseks. Üldises pildis on mind õnnistatud heade hammastega. Ka arst ütles seda, et nad näevad suurepärased välja. Lisaks on mul ka ruumi majutada kõik tarkuse hambad ära, mis tõttu ütleski arst, et ei ole mõtet neid eemaldada vaid proovime pigem muude meetoditega valust lahti saada.

 Järgmise aja sain ma Aprilli. Loodetavasti läheb see sama libedalt kui tänane arstijuures käimine. Lisaks peaksin ma see aasta veel nahaarsti juures ära käima – minu nahatüübiga inimesed peaksid enda sünnimärke kord aastas kontrollida lasta. Ehk siis selle nädala eesmärk – aeg nahaarsti juurde kinni panna.

Oh nein… puhkus on läbi!

Puhkus on kahjuks juba läbi. Saime päris optimaalselt oma puhkuse kasutatud see kord. Lisaks kividele nagu eelnevalt juba mainitud said tuled ülesse. Pilti veel ei tule, kuna üks tuli oli praak ja me peame uue ära ootama.

Lisaks saime viimase osa hekist istutatud, viljapuud väetatud ja kivide juurde paar ilutaime ka istutaud.

Palavus on tagasi, mis tõttu iga liigutamine lõppeb sellega, et on vajadus dushi alla minna. Oma mini basseini oleme ka täiega ära kasutanud. Ilma selleta ei kujutakski enam ette. See jahutab ikka päris mõnusasti keha maha kui piisavalt pikalt seal sees chillida.

Lisaks õue töödele panime ka oma magamistoa tagasi sinna tuppa kus ta algselt oli. Esiteks kostab vähem tänavamüra sinna, teiseks tõenäosus naabrite lärmi kuulda on väiksem (vahemärkuseks, ühe naabri asemel on me aken nüüd viie poole, ja nemad on tunduvalt rahulikumad). Samuti sai ka riided ära sorteeritud. Michael muidugi usub siiralt, et ta võtab need kogunenud kilod alla, mis tõttu vähemalt pooled riided millest ma lootsin lahti saada jäid ikkakgi alles. Ülejäänud annetasime ära.

Naabrid on mingil veidral põhjusel ka palju rahulikumad. Ma julgen pakkuda, et juu siis rääkis politseinik nendega privaatselt, kuna tundis seda perekonda läbi selle, et lapsed samas klassis käivad. Ebameeldivad on nad sellegi poolest, sest räägivad kogu naabruskonnale kui pahad me oleme ja, et ähvardasime politsei kutsuda…. Kuigi nad ise soovisid seda. Lausa karjuvas kõneviisis pidid selle selgeks tegema.

Mul on isiklikult suva mis nad teevad, nii kaua kui öösel rahus puhata saan. Michael tundub veidi rohkem põdevat seda mis keegi meist mõtleb. Michael unistab vähe rahulikumast kohast. Mitu korda on öelnud, et ehitaks ise maja. Kuhugi rahulikumasse kohta. Isegi kui naabrid parajasti ei kisa on majast mööduv tee ikka veel üsna vali. Ma olen hetkel selle vastu. Esiteks on probleemiks aeg. Michael on vahest kella kaheksani õhtul tööl. Teiseks me jagame ehitamisest üsna vähe ja kolmadaks ma ei oska töömeeste keeles rääkida.

Töömehed on Austrias oma ette liik. Meil pole kunagi ühtegi halba töömeest olnud ja töö on edasi läinud, aga mind on see õllekultuur alati häirinud. Lisaks nendega tuleb osata õigesti rääkida, et nad motiveerutud oleksid. Michael oskab seda… Mina paraku mitte. Ma olen selleks liiga tagasihoidlik ma arvan. Aga eks näeb mis tulevik toob. Sest see tee on üks mis mind ka häirib ja lootust ei ole, et liiklust vähemaks jääb.

Rahulikult muidugi me magada ei saa, sest liiga palav on. Kui öösiti ka 28 kraadi on, siis hakkab ikka mõistusele. Meil on sama palju ilusaid ilmasid Austrias olnud kui Eestis halbasid ilmasid. Ja enamasti on temperatuur üle 30 kraadi. Näiteks Poolas on juba palavuse tõttu elektriga probleeme. Ma juba ooran vihma ja sügist.

Tööl oli ka jube palav. Meie bürool kliimat ei ole ja 31 kraadi oli üsna kärmelt saavutatud. Mul on kogu aeg selline tunne, et ma selle palavusega väga produktiivne ei ole. Selline tunne on kogu aeg, et mega aeglaselt saab töö tehtud ja kõigele kulub topelt aega. Ma ei tea… Vahepeal ma mõtlen, et võiks ju meid koju saata ja me saaksime kodust tööd teha. Saab vähemasti ennast dushiga vahepeal värskendada. Paraku olen ma vaid number ja pean selle palavuse ära kannatama, sest kodust tohib tööd teha siis kui on hädaolukord. Eks pea püsti ja tuleb ära kannatada… Palju seda sooja pole enam jäänud (ma loodan).

Vahepeal sai ka Michaeli väike venna 22-seks. Organiseerisime talle üllatuseks hommikusöögi meie juures. Ütlesime Fabianile, et on vaja aeda kaevata. Saime ka Michaeli ema käest sõimata, et mismõttes nagu paneme vaese inimese oma sünnipäeval tööle. Tegelikkuses ootas teda hommikusöök ja pärast seda chillisid nad Michaeliga pool päeva playstationis ja tapsid zombiesid. Õhtu poole toimus eelsoendus ja niisama istumine meie pool ja õhtu lõpetasime küla kõrtsis. Ta tundus ikka väga õnnelik sellel päeval.

Mis veel teoksil olnud?

Alustuseks tahan tänada kõiki kes mu sünnipäeva meeles pidasid. Eemaldasin meelega kõik sotsiaalmeedia jäljed sellest, et näha kui paljudel see siis päriselt ka meeles on. Oli üsna palju üllatusi ja pigem positiivsed, et nii paljudel ma ikka meeles olen.

Peale sünnipäeva pidustusi lahkusid vanemad kuskil kella ührteist ajal minu juurest ja suundusid edasi Saksamaa poole. Nende järgmine öömaja oli plaanitud Würtzburgi. Mina jäin aga koju, sest pidin järgmisel päeval tööle minema. Veetsin päeva veidi koristades. Samuti oli vaja poes käia, sest külmkapp oli tühi. Michael ei olnud seda vahepeal eriti täiendanud. Muidu veetsime rahuliku õhtu kahekesi vaimselt valmistudes järgmiseks tööpäevaks.

Viimased kolm tööpäeva enne puhkust läksid suhteliselt kiiresti. Üsna palju tööd oli mis tõttu polnud ka mingit kirjutist vahepeal. Reedel käisime Johanna ja Carinaga sõidul musta. Mis see täpselt oli kirjutan ma hiljem, siis kui kõik pildid kätte saan.

Reedel siis koju jõudes oli naabritel pidu täies hoos. Kuna Michael oli sõbra juures ja kell oli veidi üle kümne ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud. Kusagil üheteiskümne paiku jõudis ka Michael koju. Naabrite peo vaibumist ei olnud kuulda. Kuna meil mõlemal oli üsna pikk tööpäev seljataga tahtsime magama minna. Michael oli terve hommiku keldri aknaid meie kivideks ette valmistanud mis tõttu ta oli eriti väsinud, sest sellega kaasnes äärekivide lõikamine ja betooni valamine. Väljas oli ka kuskil 36 kraadi mis omakorda väsitas.

Panime siis kõik aknad selle palavusega kinni, et vähem lärmi väljast kostuks. Muidugi veidi kõvema pauguga, et naabrid ka asjast arunsaaksid, et poolkasteist tahame me magama minna. Just siis kui ma suutsin lõpuks magama jääda hakkasid naerud ja kilked kostma. Selle lärmi peale olime me mõlemad jälle üleval.

Ma olen eelnevalt maininud, et oleme naabritele nii mõnelgi korral öelnud, et nad võiksid vaiksemad olla peale seda kui öörahu kehtima hakkab. Ühe korra kutsusime isegi enda juurde kohvile. Selle peale vaid solvuti ja lõpetati teretamine.

Kuna me olime mõlemad mega väsinud nii muljeterohkest päevast kui ka kohutavast palavusest siis ma otsustasin minna järjekordselt naabrite juurde paluma, et nad vähe tooni maha keeraks. Selle asemel, et vabandati hakkati mu peale karjuma, et nüüd aitab ja nad kaebavad meid kohtusse. Ma olen õnneks hea närvikavaga ja ütlesin neile, et palun väga, järgmine kord kutsume siis politsei. Enne kui midagi sealt vastu tuli keerasin ma ringinja läksin koju. Michael oli muidugi maruvihane, et mu peale häält tõsteti. Tal on seda temperamenti siinkohal veidi rohkem, mis tõttu oligi parem, et minusugune üldse midagi ütlema läks.

Kuna tundub, et meie naabri saagat muud moodi ei saa lahedada kui politseisse minna, siis käisimegi laupäeval nõu küsimas, et mis edasi. Tahtsime tegelikult juba kohe avalduse teha, aga politseinik ütles, et targem on järgmine kord nad kohale kutsuda. Ta imestas isegi, et me nii kaua viitsisme kannatada.

Kuna vihma sadas ja me olime öistest seiklustest väsinud veetsime laupäeva filme vaadates. Käisime korra ka Johanni juures ja siis söömas. Pühapäev möödus ka üsna rahulikult. Lõunatasime vahelduseks ka Sabine juures, kes oli tortillasid valmistanud.

Esmaspäeval kell seitse hommikult toodi kohale kivid mida me siis peale vihmasaju lõppemist ümber maja ka enamuse päevast jaotasime. Kuna Michael oli natuke üle poole kogusest rohkem tellinud pidime Johanni traktoriga appi kutsuma, et need tagasi viia. Selles sthtes on hea, et iga kord kui on miskit vaja ei ole vaja pikalt paluda. Johann on kohe platsis ja töö tehtud. Lõpetasime oma päeva kell kaheksa õhtul. Teisipäeva hommik kulus garaazi taguse koristamisele. Reedel ootavad mind viis prügikotti mis tuleb jäätmekogumiskeskusesse viia.

Kolmapäeval oli jälle vihmane ilm ja lisaks kõigele üsna külm. Kuna me olime terve algava nädala Fabiani nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks toitnud oli ta nii armas ja kutsus meid hommikusöögile. Muidugi, ega see toitmine niisama ei olnud vaid ta aitas meid terve aja kõikide meie toimetustega. Mistõttu me pakkusime välja, et võtame toidu kaasa. Eks see vallaliste meeste teema ole, et isegi või on kaks kuud vana. Sain ka ema suurepärast värkset mett maitsta, kuna Fabianil oli seda veel alles. See maitses nii hästi. Väike koduigatsus tuli ka peale. Sellele aitas kaasa ka see, et Heleen samal ajal Eestisse lendas. Tekkis tunne, et tahaks ka… Peale Fabiani käisime korra linnas ringi vaatamas ja lõpetuseks hankisime mõned filmid millest osa ka ära vaatasime.

Täna hommikul tegutsesime veidi majapidamise kallal ja pärastlouna veestime Schmidingu loomaias. Temperatuur oli täiuslik seal ringi käimiseks ja kõik loomad olid väljas ja ärksad. Pantrid, tiigrid, gorillad ja ahvid kõik on nähtud. Õhtuks on plaanis veel üks osa filmidest ära vaadata ja niisama rahulikult teineteise seltskonda nautida. Kuna Michael on pidanud eelnevad puhkused õppimisele kulutama, siis on tõeline nauding temaga need kaks nädalat koos veeta. Meie esimene kodune puhkus koos.

Vahete vahel on vahede vahel vahed vahel..

No nii, nüüd on küll pikem vahe vahele tulnud. Peamine põhjus on, et vaikselt hakkab puhkus lähenema ja on tööl kiire ja natuke kodus ka.

Nädalavahetus oli kuidagi väga lühike, kuid see eest tegus. Reedel käisime sõpradega Eberschwangis söömas ja reserveerisime Moahofi mu sünnaks kohad ära. Miks me ise midagi ei tee tuleneb sellest, et Michil on järgmine esmaspäev väga pikalt koosolek ja me otsustasime, et ei ole mõtet kellelgi meist stressata.

Laupäeval käisime elektriku juures ja võtsime kataloogi kaasa, et lõpuks välja tuled ära tellida. Lisaks käisime kivisid valimas ja tellimas Valisime tumehalli graniidi ja see peaks 27. Juuli hommikul tulema. Michael arvutas välja, et kuskil kuus kuupmeetrit läheb meie maja ümber neid kive ehk siis 9 tonni. Enne seda tuleb aga kaks valgussahti keldriakende ümber eihitada ja osa maapinnast kuhu need ilusa kivid tulevad ära katta, selleks, et umbrohi ei hakkaks läbi kasvama. Lisaks sai veidi aias umbrohtu kitkutud ja siis tuli Michaelil mõte, et peaks basseini ikka sirgemaks saama. Selleks, et seda aga sirgemaks saada tuli see enne veest tühjaks lasta. Siis auk suuremaks kaevata ja siis jälle bassein täis lasta. Nii möödus meie laupäev.

Eilse hommiku veetsime me lampe valides ja üheteist paiku sõitsime me sõprade juurde basseinipeople ja grillima. Loomulikult jäid ülejäänud majapidamistööd laokile, mis tõttu ma veedan tõenäoliselt see nädal iga vaba õhtu kas pesu pestes (kuidagi peavad need ju masinasse ja masinast välja jõudma) või siis triikides.

Pea nelja päeva pärast hakkab ka mu väike seiklus koos vanematega. Olen teekonda veidi uurinud ja ootan juba põnevusega reedet. Reede hommikul läheb kell viis Passaust rong Frankfurti. Sõiduaeg on kuskil neli ja pool tundi ja ma sain oma pileti 19€-ga. Edasi läheb tee Moseli veinikeldritesse, aga sellest lähemalt natuke hiljem. Loen juba minuteid ja ootan põnevusega. Naljakas kui kiiresti läheb aeg. Pool suve on ka põhimõtteliselt möödas…

Ilma koha pealt oli nädalavahetus päikeseline ja mõnus. Sooja oli 25 kraadi. Mul õnnestus vaatamata päikesekaitsele oma selg ikkagi ära põletada – rohijate probleem. Hetkel on siin pilvine ja 18 kraadi, aga nädala lõpp kisub jälle sinna 33 kraadi kanti. Ma küll rändan ringi, aga tunub, et seal kus ma rändan on veelgi soem.

Täna on plaanis peale tööd aapteegist läbi käia ja basseini soolad ära osta, et PH stabiilne püsiks ja see elama ei läheks. Tahan ka elektriku juurde jõuda ja tuled ära tellida. Lisaks on veel hunnik triikimist, mis nädalavahetusel tegemata jäi… ja mõned pesud pesta. Kuigi trenni tahaks ka jõuda, siis tundub, et see jääb vaid tahtmiseks täna. Ehk homme? Eks näeb. Ma ei kavatse igal juhul stressata. Jõuab palju jõuab.

Palavus on läbi!!!!

Jeeeeei kuumalaine on läbi. Vaikselt pressib Atlandi Ookeani külm õhk peale. Täna hommikul oli varasema 26C asemel juba vaid 20C. Nüüd peakski jääma stabiilselt 25-28C vahele ja päike jääb ka paistma.

Täna on kuidagi väsinud olek, kuna viimased ööd on palavuse tõttu veidi unetud olnud. Me muiduigi tegime ise ka vea ja jätsime esmaspäeval kõik kardinad lahti, sest kuskilt kuulsime, et torm on tulemas. Paraku seda tormi ei tulnud. Päike soendas maja aga selle ajaga jubedalt ülesse ja kui see juba soe majas on siis temperatuuri alla saada on raske. Meie maja seinte paksus on 60cm. See tähendab, et kui ise loll ei ole siis hoiab see temperatuuri stabiilsena. Kui me poleks esmaspäeval oma targa peaga trikitama hakanud oleks tunduvalt mõnusam olnud. Aga kuna maja oli üles köetud, siis ei aidanud isegi mitte kell kasteist öösel alanud äikesetorm. Täna hommikul tõmbasin kõik aknad ja uksed lahti ja loodan, et õhtuks on maja külm.

Muidu oli eilne päev täitsa tore. Head uudised ja veel lisaks mõnus õhtupoolik Gireskirchenis kolleegidega. Kuigi palavus oli tappev ja higi voolas sõna otseses mõttes oli Sichtbaris täitsa mõnus. Ma tean teed enam-vähem Grieskircheni aga kesklinna sõitmine on natuke keerulisem, mis tõttu me tekitasime väikese kolonni Carina järgi, sest Carina elab selle linna lähedal ja tunneb ümbruskonda hästi. Tee peal näintas temperatuur stabiilselt 38-39 C. Küsisin teiste käest mis neil näitas ja nad ütlesid, et sama. Grieskircheni on üsna lihtne sõita. Põhimõtteliselt ainult otse. Üks lõik meenutas lausa Tartu Maanteed. Grieskirchen on üsna sarnane Riedile, kuigi tänavad on veidi kitsamad ja kesklinn kompaktsem.

Sichtbari jõudes ei tohtinud me sisse jääda vaid pidime ülesse katuseterassile minema. Kuna päike lõõskas ja kuigi igal pool olid varjualused oli siiski kohutavalt palav. Me tellisime alustuseks Hugod ja jäime oma ülemust ootama. Selles suhtes on meil väga mõnus meeskond, et me hoiame  väga kokku. Mina, Johanna ja Carina oleme esimese tehase eest vastutavad kus ehitatakse lennuki mootorite sisse minevaid osi ja ülejäänud kuuluvad neljanda tehase alla, kus ehitatakse mootorite katteid. Kõik me mootoritega seonduv koondub aga teise divisioni alla. Ehk me oleme ühes divisionis, üks meeskond aga isutume kahes erinevas tehases. Nii peab ka meie ülemus kahe tehase vahel pendeldama. Tegin seda isegi, kui olin neljandas tehases abis.

Kui palavus välja jätta siis oli õhtu väga vahva. Ma sõin oma Hugo kõrvale ühe itaalia pärase õhukese saia mis oli kaetud parmesani, pesto ja rucolaga. Lõpetasin ma oma päeva ühe alkoholivaba koksiga, mis oli selline hapukas-mõru ja suurepärane sellise palava päevaga. Seal pakuti ka kohalikku õunamahla, mis nägi välja nagu kodune õunamahl. See tähendab, et see oli ilma lisa suhkruta ja hägune, nii nagu mina seda oma kodust tean. Väga pikalt me ei chillinud, ma olin juba 21 :00 kodus, sest palavus väsitab ikka täiega, kuid sellele vaatamata oli tore päev.

Mjau

Eile läks hullem kisa maja taga lahti. Mjau ja mjau. Doris kutsus mega valjult. Mõtlesime, et mis nüüd lahti. Valu mjau nagu ei olnud, see kõlab teist moodi.

Doris kutsus vaatama oma saaki. Nimelt oli ta muti kätte saanud ja nõudis paid ja kommi. Eks ta oma miljon paid ja kommi ka sai.

Tegelikult on meil pidevalt mingid laibad ukse ees, sest mõlemad kassid tublid jahimehed. Eriti nad hiiri ei söö. Pigem tuuakse saak meile. Ju siis me oleme nii kõhnad ja peaksime neid hiirekesi ka mugima. Sügisel saab olema jälle laipade uputus, kuna maja taga on maispõld.

Muidu kannatame ikka palavuse käes. Tahtsin eile sportima minna, aga paraku oli keegi kõik aknad seal stuudios lahti teinud. See aga tähendas seda, et need 33C mis väljas olid, olid ka spordikeskuses. Selle peale ma mõtlesin, et ma olen niigi palju higistanud, aitab tänaseks. Üldiselt on seal kliima aga keegi oli selle välja lülitanud.

Õhtusöögiks tegin hiirte asemel siiski see kord krevette salatiga. Lihtsalt selle palavusega ei jaksa midagi peale salatilehe närida. Krevetid olid külmutatud ja 200g eest maksin ma 5€. Aga ma väga, väga, väga tahtsin krevetti saada. Auatria mõnud… ka lõhe 100g hind on siin sama mis Eestis 1kg hind. Mis sest, et see sama Norra Lõhe.

Täna on plaanis minna Grieskircheni Vaatega Baari (Sicht Bar) after work Hugot jooma. Hugo on valge veini, piparmündi ja leedriõie maitseline jook. Carina ütles, et parim Hugo on just seal. Eks seda ma näen siis õhtu poole.

Tänaseks lubab siis 39C ja keskööl peaks välk ja pauk selle kuumalaine siis lõpetama. Külmaks ja vihmaseks siin õnneks ei lähe vaid ilm muutub stabiilsemaks  päikese ja maksimaalselt 25 C. Ühesõnaga – mõnus.

Its too hot

Liiga palav on. Täna öösel ei langenud õhutemperatuur alla 25C. See tähendab ka seda, et oli palav magada. Michael sooja armastaja ei ole, mis on üks põhjustest miks talle Eesti nii väga meelidb. Eestis on külm periood tunduvalt pikem kui Austrias. Palavusega on üsna ebameeldiv magada.

Kuna meil hakkavad padjad läbi minema, siis ostsin ma laupäeval uued padjad. Michaeli soov oli saada 70×90 cm padi. Kuna mu voodipesud suures ulatuses on mõeldud väikestele patjadele ja suurtele patjadele mõeldud voodipesud on mingist jubedast sünteetilisest materjalist, mis absoluutselt ei hinga, siis tuligi osta uus voodipesu. Ma isiklikult eelistan vaid puuvilla. Esiteks saab seda kuumalt pesta ja teiseks laseb see kehal hingata.

Passausse me see nädalavhetus ei jõudnudki. Michael oli üsna pikalt reedel tööl ja laupäeval ta lihtsalt ei viitsinud kuhugi sõita. Sundisin teda siiski vähemasti Riedi sõitma ja õhemad püksid said ära ostetud.

Ka rahulikust (ei-mingeid-külalisi) nädalavahetusest ei tulnud midagi välja. Michaeli ema ja vend Fabian tahtsid meie juurde grillima tulla. Poole ettevalmistuse pealt helistas Michaeli sõber Johann, et kas ta tohib ka tulla. Muidu möödus õhtu üsna rahulikult, kui välja arvata see, et ma pidin olema teenindav personal. Mulle lihtsalt ei meeldi ka kui keegi teine minu köögis miskit askeldab ilma, et ma juures oleksin. Ühel hetkel hakkas aga Fabian ülbitsema, et Michi ja Johann ei jaksa teda vette visata. Vedas kasti õlle peale lausa kihla. Nii kõhna nagu ta on oli Fabian väikese kähmluse järel vees. Kähmluse käigus sai Fabian käele sinika, millest ta ka emale rääkis ja mis tõttu Michael sai eile sõimata, et miks ta oma väikest venda nii kiusab. Vahest tekibki tunne, et mul on täitsa lasteaed koos…

Eilse leitsakuga veetsime me enamus ajast kas basseinis või diivani peal. Lihtsalt ei jaksanud mitte miskit teha. Kuumalaine lõpeb kolmapäeval. Täna kisub vaikselt vihmaks (kuigi siiani on nii umbes kaks tilka tulnud). Homme peaks olema kuumalaine haripunkt ja kohati lubab lausa 39C. Peale seda hakkab sadama ja siis läheb mõnusaks, sest maksimum temperatuur jääb pidama 25C peal.

;

Neli aastat Österreich’is

Ma mäletan suurepäraselt seda hüvastijättu Tallinna Lennujaamas. Osa asju pidin ma kohvrist välja pakkima ja emaga tagasi saatma, sest mul oli hunnik ülekilosid kaasa pakitud. Sõpradest tuli ainukesena mind ära saatma Gerda, kellega sai viimase minutini jutustatud.

Esimene lend viis mind Eesti Õhuga Rootsi kus mul oli neli tundi ooteaega. Käsipagas oli suht raske ja nii ma siis otsisin koha Starbucksis ja ostsin endale ühe kohvi ning kukkusin netis niisama surfama. Mõne aja pärast oli aga internet läbi loetud ja mõtlesin ägades pagasi raskuse all, et vaataks ringi. Oma rõõmuks avastasin, et Absoluti viin oli mega odav. Kuhjasin enda paar lemmikut kärusse ja lisaks kõikidest mini pudelitest ühe prooviks. Kassas öeldi aga, et Euroopa Liidus reisides ei tohi ma ned kaasa võtta. Mingi Rootsi seadus. Jube kahju oli sellest.

Lõpuks hakkas boarding SHSi lennu peale. See oli hetk kus ma siis hakkasin millegi pärast nutma. Esiteks oli see samm tundmatusse, sest ma ei osanud õieti saksa keelt ja töökohta mul ka ei olnud. Ainuke asi mis mind ootas oli armastus – inimene kellega ma selleks ajaks üle pooleteise aasta koos olin olnud ja sellest aasta kaugsuhtes. Teiseks oli kõige tuttava maha jätnine. Hirm teadmatuse eest ja mis kõige kurvem oli kõigi kallite inimeste Eestisse jätmine.

Münchenisse maandudes oli mul vastas Michael. Münchenist Auatriasse on ca poolteist tundi sõitu. Esimesed päevad olid rasked. Mingi seletamatu kurbus oli südames ja kõik oli siiski vaatamata sellele, et ma olin pool aastat Austrias veetnud võõras ja teist moodi. Kaua ma passida ei saanud, sest Austria seaduse järgi tuleb oma elukoht kolme päeva jooksul registreerida. Lisaks oli Michael mulle aja kirja pannud koolituse keskusesse, kelle ülesandeks oleks olnud olla mulle töö otsida.

Selles ametiasutuses olid aga inimesed üsna ülbed. Põhimõtteliselt ei viitsinud keegi minuga tegeleda ja suhtumine oli, et mida ma Austriast üldse otsin. Räägiti ka mingis eriti keerulises saksa keeles. Kokkuvõttes ei saanud ma neilt mingit abi. Saadeti vaid nimekiri firmadest kes mu vastu huvi tunda võiksid. Mis mul juba enda jõududega koostatud oli.

Samal päeval registreerisin ma end ka Austria töötukassasse. Vat seal olid inimesed toredad. Mulle pakuti võimalus välja kursustel osaleda kus lisaks maksti selle eest, et ma hommikupoolikuti kohal käin 15€ päevaraha. Kursused olid lihtsamad. Näiteks üks neist oli hispaania keel. Siis õpetati psüholoogiat. Kolmapäevad olid kohustuslikud CVde saatmis päevad. Reedeti võttis iga üks miskit söödavat kaasa ja istuti niisama ringis ja jutustati. Selline võimalus antakse kõigile kuueks nädalaks.

Mina kasutasin seda võimalust vaid kolm nädalat, sest mul vedas ja ma sain väga kiiresti töö. Kõik algused on rasked ja esimene kuu oli ka töö juures raske. Aga nagu ma juba eelnevalt maininud olen olen ma mega rahul ja õnnega koos, et ma esimese laksuga nii laheda ja enda jaoks sobiva töö leidnud olen.

Vahepeal käisid ka mu vanemad mul autoga külas ja tõid mulle hunniku igasuguseid asju. Ma võin öelda ka seda, et mul on praegugi igas toas tükike Eestit. Lisaks ostisin ma oma esimese auto – 1993. Aasta Nissan Primera, mis praeguseks sõidab mu ema jutimise all mööda Eestimaa teid.

Kui keegi küsib minu käest kas mul on kodu igatsus, siis on mul sellele raske vastata. Oleneb kuidas keegi koduigatsust defineerib. Ma igatsen kõige rohkem oma perekonna järgi. Kõige suurem on see igatsus kui on mõni püha või niisama istutakse koos. Enamasti saan ma sellest osa kui me läbi erinevate neti kanalite helistame, aga kohal olemine on midagi muud. Vahest isutavad mõned asjad mida, ema on küpsetanud/kokanud. Toitudest igatsen ma kõige enam kala. Vahest igatsen selle Kaiu rahu järgi. Vahest jalutuskäike Anneliga. Vahest Saaremaad ja merd. Aga kõige enam perekonda ja inimesi kes Eestisse jäid.

Praeguseks olen ma olukorraga harjunud ja me oleme Michaeliga Eberschwangi ka päris oma pesa pununud. Mis tulevik toob seda me ei tea ja eks seda näitab aeg.

Niisama lobisemist

Es ist Freitag, Freitag, Freitag!

Mõtlesin veidi loba juttu täna kirjutada. 14 päeva pärast saan ma vanematega Frankfurdis kokku. Nüüd on asi nii kaugel et saab kahe käe sõrmedel ja ühe jala varvastel juba lugeda kaua on jäänud jällenägemiseni. Vanematega on plaan siis 17;18 ja 19 juuli ringi rännata ja 19. õhtul siis minu juures maanduda. Kuhu me rändame, sellest ma kirjutan natuke hiljem. Ma täiega juba ootan.

Eile käisime me Peterskircheni küla kõrtsis söömas. Mul oli küll kõht tühi aga midagi sooja ma otseselt ei tahtnud nii, et ma sõin brettl jauset. Kõrtsis on suht põnev käia, kuna kõrtsmik teab kõiki küla kõlakaid. Näiteks praegu on suureks teemaks Michaeli kunagine naaber. Tema naine lasi kodust jalga ja hakkas küla pastoriga kokku elama. Pastor plaanib oma ametikohalt pühapäeval tagasi astuda. Enamasti on teemaks, kes kelle peale kaebas ja kes ei saa maad ära jaotatud. Ja siis n.ö. Peterskircheni põliselnikud, kes eelistavad oma perekonna liikmetega abiellumist ja kes kellega koos on. Mina neid inimesi ei tunne. Ma tean mis majas nad elavad ja kuidas nad välja näevad, aga ma pole elus ühtegi sõna nendega vahetanud. Enamasti need küla jutud lähevad minu puhul küll ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid ikkagi on põnev vahest kuulata kuidas külas elatakse.

Oma ostulisti pole ma pikemat aega posititanud, kuna ma ei ole väga palju poes käinud ja sama asja postitada kogu aeg ei ole ka mõtet. Värsked asjad on meil aiast saada ja õhtuti me söömegi enamjaolt ainult salatit. Mulle kirjutas üks päev üks neiu, kes imestas minu ostulisti põhjal, et ma veel südamerabandust ei ole saanud. Ma iskilikult ei arva, et ma toitun nii ebatervislikult. Vahest tuleb ikka ette , aga kellel ei tuleks? Pigem on minu puhul probleem kogustes. Hetke eesmärk ongi õhtuti süsivesikuid vältida ning tasa pisi toitukoguseid vähendada . Ja ma võin kinnitada, et mu tervis on tip-top-a-okay. Mul on kõik tervise näitajad ideaalses väärtuses ja kontrollis käime me Michaeliga regulaarselt.

Kiisud on viimasel ajal ainult õues. Nad käivad toas vaid söömas. Kuna Shebat on ebamugav Austrias osta, sest nad ei ole kunagi pakendatud karpi siis mõtlesin katsetada, et äkki söövad nad Whiskasi ka. Ma tean, et mingit pressitud jama ei tasu neile pakkuda, sest sel puhul lakutakse vaid see vedelik sealt ümbert ära ja muu jääb puutumata. Whiskasi puhul nad söövad vaid pasteeti kus on lihatükke sees ning kastmes olevaid päris lihatükke. Boris ei olegi mure. Tema sööb kõike mis ette pannakse ja topelt kogustes. Doris on valiv nii kuivtoidu osas kui ka märja toidu osas. Mistõttu arvestame pirtsakama kassi vajadustega.

Täna on meil plaanis sõita Passausse. Wels oleks meie elamiskohale küll lähemal aga Passaus on suurem valik ja suuremad poed. Nädalavahetuseks me suuri plaane ei tee. Eesmärk on chillida basseinis ja võib-olla homme grillida.Tahaks vahelduseks niisama ka olla, sest kogu aeg on keegi külas.