Miskit uut üle pika aja

Tere! Olen jälle blogimise lainele jõudnud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja isegi mu nimi on vahetunud.

Viimasel ajal on olnud lihtsalt nii palju tegemist, et pole jõudnud mõeldagi sellele, et võiks miskit kirja panna. Esiteks on olnud hunnikus tööd, kuid tänu sellele, et mul on uus töötaja, siis hakkab mu töökoormus vaikselt stabiliseeruma.

Isklikul tasandil said siis pulmad peetud, maja müüdud, uus elamine organiseeritud ja maatükk soetatud. Tahaks kõigest ja kohe kirjutada, aga siis ma vist jäängi kirjutama. 

Alustan tagasihoidlikult ja kirjutan hoopis sellest mis meil sellel nädalavahetusel plaanis on.

Meil on eesmärk 7. detsembriks välja kolida. Kuigi maja üleandmise kuupäev on jaanuari lõpus tahame me nii kiiresti kui võimalik Eberschwangi peatüki ära lõpetada. Ma ei tea miks, aga millegi pärast on mul hea tunne, et see etapp läbi saab. Ma arvan, et asi on selles, et ma ei tundnud ennast mugavalt seal majas.

Esiteks see tee mis meie kõrvalt jookseb on nii vali hommikuti. Näiteks täna hommikulgi olin alates kella viiest üleval, kuna veoautod mis möödusid olid lihtsalt nii valjud. See ebastabiilne müra on nii kurnav, eriti suveti.

Teiseks oli/on selles majas mul tunne, et naabrid kogu aeg passivad. Mitte, et mul mingi paranoia oleks, aga majad on nii lähestikku ja lihtsalt ei ole seda privaatsfääri tunnet. 

Kolmandaks põhjuseks ja siis ka peamiseks on me naabrid. Kahe aasta jooksul ei ole me saavustanud ühist arusaamist millal võiksd suvel lärmakad peod lõppeda ja meie soovimatus politseid sellesse segada viiski meid selleni, et me otsustasime maja maha müüa.

Lisaks hetkeline turg, fakt, et Eberschwangis miskit müügis ei olnud ja intressimäärad tegid maja müümise väljavaate veelgi atraktiivsemaks, sest see lõi pinnase maja kiirelt ja meile aktsepteeriava kasumiga maha müüa. Nii ta siis läkski. Kahe nädalaga oli maja müüdud. Lõpuks läks ostjate vahel kakluseks, mis viis veelgi hinda ülesse. Igal juhul jäime me sellega rahule.

Kuna me ei olnud arvestanud nii kiire müügiga siis tekkis uus probleem. Kuhu me nüüd elama läheme? Ja ma pean ära mainima kõik see toimus parallelselt pulmade organiseerimisele. Ehk siis hakkasid intensiivsed korteri otsingud pihta.

Esiteks vaatasime me kuskil kaheksat erinevat riigile kuuluvat üürikorterid. Köik olid kuskil aastast 2000 ja üsna sarnased. Hinnaklass jäi 700-800€ vahele (komunaalid ja soojus sisse arvestatud) ja 70-90 ruutmeetrit. Probleem oli aga selles, et nende korterite puhul olid lisatasud nagu remondifond, millesse oleksime pidanud koheselt ca. 2000€ investeerima ja nendes korterites puudusid köögid. Lisaks oleks pidanud ise trepikoda kord kvartalis koristama ja parkimisplatsidega oli väike probleem. Kokkuvõttes oleks pidanud üsna palju raha kulutame, et üldse oleks saanud nendes korterites elada.

Siis me käisime vaatamas ühte maja mis oli kiirtee vahetus läheduses. Kui lärm välja arvata siis oleks see ideaalne olnud. Aga siin puhul jäi see üürimine katki üürileandja pärast. Lehes oli kirjas, et see maja on üürimiseks €650 kuus aga „külmalt“, see tähendas kommunaalkulud juurde. Paar päeva hiljem helistas ta Michaelile, et ta tahaks siiski 700€ üüri. Ja nii iga paari päeva tagant tõusis üür 50€ võrra kuni me saatsime ta kuu peale. Kui hakatakse juba nii käituma siis on probleemid ette programeeritud ja asjal ei ole mõtet. Lisaks sellele oleks pidanud veel sinna köögi sisse ostma ja üürile andja ei olnud kindel kui kõrged kommunaalkulud selle maja puhul üldse on. Eelis oleks muidugi olnud, et selle maja sisu oli täiesti uus. 

Nende kogemuste peale hakkas kassiahastus tekkima, sest me olime nii mitmeid kortereid vaadanud aga miski ei sobinud. Ja siis paar päeva enne pulma leidsime me oma uue kodu. Riedis. 100 ruutmeetrine rahulik (esmamulje) korter, kus on sees köök, kapid, osaliselt möbleeritud, maaluse garaaziga ja kojamehega. Ehk siis kõik on sees, mingeid lisatasusid ei ole ja mis kõige olulisem üür jääb ka normaalsuse piiridesse. Ja mis veelgi olulisem, lepingut saab vajadusel lõpetada juba ühe aasta pärast (väga paljud korterid olid miinimum ajaga 4 aastat). 

Ja nüüd nädalavahetuse juurde. See nädalavahetus on plaan kõik aia asjad Johanni juurde transportida. Nimelt ta andis meile oma isa firmas ühe tühja ruumi kuhu me oma mööblid ja asjad hoiule panna saame. Ma naiivselt loodan, et äkki saab miskit keldris veel ära teha ja ka köögis. Aga üle pingutama ei ole mõtet hakata. 

Austrias antakse ühest linnast teise kolimiseks 2 päeva tasuta vabaks. Kuna 8 detsember on vaba siis me kolime 7-9 detsember. Ma ei jõua ära oodata millal see läbi on. Aga jah, järgmised kolm nädalat mööduvad pakkimise ja kolimise tähe all.

Mis veel teoksil olnud?

Alustuseks tahan tänada kõiki kes mu sünnipäeva meeles pidasid. Eemaldasin meelega kõik sotsiaalmeedia jäljed sellest, et näha kui paljudel see siis päriselt ka meeles on. Oli üsna palju üllatusi ja pigem positiivsed, et nii paljudel ma ikka meeles olen.

Peale sünnipäeva pidustusi lahkusid vanemad kuskil kella ührteist ajal minu juurest ja suundusid edasi Saksamaa poole. Nende järgmine öömaja oli plaanitud Würtzburgi. Mina jäin aga koju, sest pidin järgmisel päeval tööle minema. Veetsin päeva veidi koristades. Samuti oli vaja poes käia, sest külmkapp oli tühi. Michael ei olnud seda vahepeal eriti täiendanud. Muidu veetsime rahuliku õhtu kahekesi vaimselt valmistudes järgmiseks tööpäevaks.

Viimased kolm tööpäeva enne puhkust läksid suhteliselt kiiresti. Üsna palju tööd oli mis tõttu polnud ka mingit kirjutist vahepeal. Reedel käisime Johanna ja Carinaga sõidul musta. Mis see täpselt oli kirjutan ma hiljem, siis kui kõik pildid kätte saan.

Reedel siis koju jõudes oli naabritel pidu täies hoos. Kuna Michael oli sõbra juures ja kell oli veidi üle kümne ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud. Kusagil üheteiskümne paiku jõudis ka Michael koju. Naabrite peo vaibumist ei olnud kuulda. Kuna meil mõlemal oli üsna pikk tööpäev seljataga tahtsime magama minna. Michael oli terve hommiku keldri aknaid meie kivideks ette valmistanud mis tõttu ta oli eriti väsinud, sest sellega kaasnes äärekivide lõikamine ja betooni valamine. Väljas oli ka kuskil 36 kraadi mis omakorda väsitas.

Panime siis kõik aknad selle palavusega kinni, et vähem lärmi väljast kostuks. Muidugi veidi kõvema pauguga, et naabrid ka asjast arunsaaksid, et poolkasteist tahame me magama minna. Just siis kui ma suutsin lõpuks magama jääda hakkasid naerud ja kilked kostma. Selle lärmi peale olime me mõlemad jälle üleval.

Ma olen eelnevalt maininud, et oleme naabritele nii mõnelgi korral öelnud, et nad võiksid vaiksemad olla peale seda kui öörahu kehtima hakkab. Ühe korra kutsusime isegi enda juurde kohvile. Selle peale vaid solvuti ja lõpetati teretamine.

Kuna me olime mõlemad mega väsinud nii muljeterohkest päevast kui ka kohutavast palavusest siis ma otsustasin minna järjekordselt naabrite juurde paluma, et nad vähe tooni maha keeraks. Selle asemel, et vabandati hakkati mu peale karjuma, et nüüd aitab ja nad kaebavad meid kohtusse. Ma olen õnneks hea närvikavaga ja ütlesin neile, et palun väga, järgmine kord kutsume siis politsei. Enne kui midagi sealt vastu tuli keerasin ma ringinja läksin koju. Michael oli muidugi maruvihane, et mu peale häält tõsteti. Tal on seda temperamenti siinkohal veidi rohkem, mis tõttu oligi parem, et minusugune üldse midagi ütlema läks.

Kuna tundub, et meie naabri saagat muud moodi ei saa lahedada kui politseisse minna, siis käisimegi laupäeval nõu küsimas, et mis edasi. Tahtsime tegelikult juba kohe avalduse teha, aga politseinik ütles, et targem on järgmine kord nad kohale kutsuda. Ta imestas isegi, et me nii kaua viitsisme kannatada.

Kuna vihma sadas ja me olime öistest seiklustest väsinud veetsime laupäeva filme vaadates. Käisime korra ka Johanni juures ja siis söömas. Pühapäev möödus ka üsna rahulikult. Lõunatasime vahelduseks ka Sabine juures, kes oli tortillasid valmistanud.

Esmaspäeval kell seitse hommikult toodi kohale kivid mida me siis peale vihmasaju lõppemist ümber maja ka enamuse päevast jaotasime. Kuna Michael oli natuke üle poole kogusest rohkem tellinud pidime Johanni traktoriga appi kutsuma, et need tagasi viia. Selles sthtes on hea, et iga kord kui on miskit vaja ei ole vaja pikalt paluda. Johann on kohe platsis ja töö tehtud. Lõpetasime oma päeva kell kaheksa õhtul. Teisipäeva hommik kulus garaazi taguse koristamisele. Reedel ootavad mind viis prügikotti mis tuleb jäätmekogumiskeskusesse viia.

Kolmapäeval oli jälle vihmane ilm ja lisaks kõigele üsna külm. Kuna me olime terve algava nädala Fabiani nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks toitnud oli ta nii armas ja kutsus meid hommikusöögile. Muidugi, ega see toitmine niisama ei olnud vaid ta aitas meid terve aja kõikide meie toimetustega. Mistõttu me pakkusime välja, et võtame toidu kaasa. Eks see vallaliste meeste teema ole, et isegi või on kaks kuud vana. Sain ka ema suurepärast värkset mett maitsta, kuna Fabianil oli seda veel alles. See maitses nii hästi. Väike koduigatsus tuli ka peale. Sellele aitas kaasa ka see, et Heleen samal ajal Eestisse lendas. Tekkis tunne, et tahaks ka… Peale Fabiani käisime korra linnas ringi vaatamas ja lõpetuseks hankisime mõned filmid millest osa ka ära vaatasime.

Täna hommikul tegutsesime veidi majapidamise kallal ja pärastlouna veestime Schmidingu loomaias. Temperatuur oli täiuslik seal ringi käimiseks ja kõik loomad olid väljas ja ärksad. Pantrid, tiigrid, gorillad ja ahvid kõik on nähtud. Õhtuks on plaanis veel üks osa filmidest ära vaadata ja niisama rahulikult teineteise seltskonda nautida. Kuna Michael on pidanud eelnevad puhkused õppimisele kulutama, siis on tõeline nauding temaga need kaks nädalat koos veeta. Meie esimene kodune puhkus koos.

Prügi sorteerimisest

Üheks suureks erinevuseks Austria ja Eesti vahel avastasin ma enda jaoks prügi sorteerimise. Kui Lasnamäel oli teemaks, et biolagunev läheb eraldi ja pandiga pudelid eraldi, siis kogu ülejäänud prügi läks ühte prügikasti.

Siin visataks prügikasti ainult selliseid asju mida ära pesta ei saa või noh mida sorteerida on veidi raske. Eberschwangis me bio lagunevat ei kogu. Senftenbachis oli meil selle jaoks lausa eraldi prügikonteiner. Muu prügi aga tuleb viia sorteerimis keskusesse.

Austrias on igas külas prügisorteerimise keskused. Väiksemates on see iga kahe nädala tagant lahti. Meil on iga nädal. Sorteeritakse (see on vaid osa sellest) siin siis klaaspudeleid – värvilised ja valged; plastmass pudelid – värvilised ja valged aga ilma korgita. Kork läheb eraldi. Siis igasugused alumiinumist anumad ja konservid, jogurtitopsid, igasugu muud anumad. Siis tugevamast plastmassist pudelid (näiteks pesuvahendid ja kanistrid) lähevad eraldi. Plasmassi jaoks on lausa terve rida konteinereid – krõbisev plastmass ja mitte krõbisev läheb eraldi. Siis sorteeritakse paberit, papp ühte, veidi tugevam paber teise ja ajalehed kolmandasse. Siis sorteeritakse veel tetrapakid ka eraldi kus jälle tuleb kork eemaldada. Ka kogutakse toiduõli jääke eraldi, sest muidu kahjustavad need kanalisatsiooni.

Meie külas saab põhimõtteliselt kõik prügi tasuta ära tuua. Ja kõige jaoks on eraldi konteiner või plats.

Eks see ole veidi tüütu iga nädal prügi laiali vedada aga sellega tuleb elada, sest muidu saab meie pisike olmeprügikast juba nädalaga täis ja siin veetalse seda kord kuus ära. Pealegi on Asutrias prügi sorteerimine normaalne ja iseenesest mõistetav ja ikka loodad, et ehk on see kuidagi moodi ka loodusele kasulik.

Natuke kohast kus ma elan

Ma mötlesin, et kirjutaks väheke kohast kus me elame ja meie eilsest seiklusest naabriga.

Me elukohaks on Ülem-Austria maakond mille pealinn on Linz. Linzist asume kuskikl 70 km kaugusel ca. kolmetuhande elanikuga linnas Eberschwang.

Eberschwangi kolisime me 18. Aprillil 2013 koos enamjaolt vanemate abiga, kes tulid Eestist meile kaubikuga appi. Enne seda üürisme majakest Senftenbachis. Meie maja asub küla ääres ja kuskil viiesaja meetri körgusel. Ülem-Austria on jaotatud neljaks neljandikuks ja meie küla asub  Innviertelis ja me kuulume Ried im Innkreisi valda. Meie neljadikust jookseb läbi jögi Inn, kust on ka pärit nii valla nimi mis tähendab otsetölkes Ried Inni käänakus ja ka neljandiku nimi mis tähendab Inni neljandikku.

Oma külast me mägesid ei näe kuna küngas on ees, aga kohe künka taga avaneb pilt Alpidele. Samuti näen ma neid hea ilma puhul tööle söites. Mägedeni jöudmiseks tuleks arvestada kuskil 40 minutit söidu aega minu juurest kui on soovi neid katsuma minna. Austria üks köige ilusamaid külakesi, mida on ka Hiinlased kopeerinud – Hall Statd – asub minu juurest ka kuskil 100 km kaugusel. Mägede ja järvede vahel.

Me oleme igati rahul oma asukohaga, eriti looduse poole plealt. Me oleme önneks piisavalt kaugel mägedest, et järske ilmastike muutuseid ja äkesetorme ja lume torme meil ei ole. Oleme küll naabritelt kuulnud, et kui on lumetorm siis tuiskab ka Eberschwangi kinni, aga see juhtub tunduvalt harvemini kui mägede vahel.

Mis aga meie elu kirevamaks teeb on meie naabrid.

Meie maja asub esimeses reas kui tulla Autobahni poolt. See on teine maja ja maisikollast värvi. Esimeses majas elab perekond. Ema on austerlane ja isa rumeenlane. Neil on kolm tütart kellest üks elab juba oma elu. Teised kaks on kodus. Ühel neist on tüdruk söber kellele meeldib väga lärmata. Köige väiksem käib koolis ja söidab ringi rolleriga mis on üsna vali. Nende naabrite puhul ongi peamine probleem, et nad on valjud. Oleme kaks suve nende lärmamist kannatnud ja otsustasime, et see suvi püüame nendega rääkida. Mai kuus oli paar korda kus nad jälle oma aias pidutsesid ja tegid löket. Viimane kord viskas meil üle kui kolmveerand üks ärkasime kiljete ja naeru peale ülsesse. Sel korral karjus Michael aknast, et nad vöiksid veidi vaiksemad olla. See toimis möneks ajaks. Enamast ollakse aga lärmakad enne rahu aega mis on 22 :00 Austrias, mis töttu tuleb see lihtsalt enam jaolt ära kannatada.

Laupäev vastu pühapäeva olime me juba 23 :00 paiku magama läinud ja järsku hakkas meie akna all mingi möll ja pidu pihta. Hullult kisati ja naerdi ja kuulda oli kuidas üks öllepudel teise järgi lahti läks. Meie olime aga selle peale üleval ja üsna pahased. Samal öhtul ei olnud aga mötet minna nendega rääkima, sest kui inimene alkoholi tarbib siis ta reaktsioon vöib hoopis teine olla kui kainena. Lihtsalt ei näinud me sellel mötet. Nii siis kutsusime nad pühapäeval korra enda juurde terassile kovile ja rääkisime ka oma probleemist, et nad on liiga lärmakad. Selle maja pernaine muutus kohe kaitsvaks ja talle üldse ei meeldinud see, et me neile ette kirjutame, et nad lärmata ei vöi. Aga möne aja pärast nad aktsepteerisid seda, sest me selgitasime neile üsna pöhjalikult, et kui nad väljas istudes niisama räägivad siis me neid ei kuule, aga kui hakatakse kiljuma vöi lärmama, siis seda me kuuleme ja see on äärmiselt häiriv. Igal juhul me loodame, et probleem on lahendatud. Eks aeg näitab seda.

Meie majast edasi elab roosakas majas üksikisa koos oma viie lapsega. Köik lapsed on täisealised aga elavad veel kodus. Me oleme paar korda ka külas käinud ja eks neil paras sega-summa-suvila ole, aga samas saavad nad ka kenasti hakkama. Kui me Ebereschwangi kolisime siis oli naabril parajasti käsil lahutus oma naisest, kes oli teise mehega Mallorcale elama kolinud ja kogu perekonna ja vara Austriasse jätnud. Muidu on nad üsna rahulikud ja erilist tähelepanud ei ärata, kui v.a. koera haukumine aga seegi päevasel ajal.

Maja edasi on naaber kellega me maja taga maatükkidega kokku puutume. Vat seal elab töenäoliselt meie tänava köige uudishimulikum naine. Tal on täpselt alati teada mis kell me tööle läheme ja koju tuleme, kes meil külas käivad ja kui kaua nad meie juured on. Lisaks sellele tuntakse haiglast huvi ka meie aia vastu ja kuidas see välja näeb. Aga positiivne seal juures on, et valvekorea meil vaja ei lähe, sest naabrinaine teeb selle töö ära.

Nende körval kohe elab üks gei paar kelle vanemad elavad nende vastas, nad on ülirahulikud ja mitte millegiga tegelikult silma ei hakka. Vahest jooksevad nende kutsud ringi aga see kedagi ei häiri, sest nad on nii ülisöbralikud.

Meie vastas on kaks maja. Esmene tee äärest kuulub ühele perkonnale, kus pereemal on sees oma firma – küünestuudio. Toredad inimesed, eriti millegagi silma ei jää, kui välja arvata nende poeg oma mopeediga mis on üles tuunitud ja väga vali, nii et kui ta söitma läheb on kuulda veel küla teise otsa mootori räuskamist. Ja nende körval elab üks vanem rumeeniast pärit paar kelle poeg on juba täiskasvanu ja elab Viinis. Nad on vist köige rahulikumad naabrid meie tänava peale.

Üldselt on meil üsna rahulik. Päeval on muidugi autosid ka kuulda, sest me oleme üsna tee ääres ikkagi.Üldiselt.  Austrias on väga raske kuhugi körvalisse kohta oma elamist saada. Aga sellest pikemalt millalgi hiljem.

Kena Esmaspäeva!