Tööreis Pariisi ja isadepäev

See aeg läheb nii mega kiiresti. Mul on juba praegu selline tunne, et kohe on jõulud. Kaasa ei aita muidugi, et terve Austria on täis jõulukaunistusi ja järgmisel nädalal on firma jõulupidu. Ainuke probleem on ilm – selline tunne on, et kevad on käes.

Eelmise nädala sain ma veedetud tööasjus Pariisi. Üsna väsitav reis oli ja ma pole praeguseks oma und täis maganud. Samas oli see täiega lahe ja esimest korda nägin ma Pariisi. Lisaks kolleeg kellega ma tööreisil olin, oli hästi tore ja see tegi elu väga lihtsaks. Ütleme nii, et see oli üks parimaid tööreise.

Igatahes oli reisi eesmärk tarnija kvalifitseerida. Oma reisi alustasime me teisipäeval. Ööbimine oli Chantillys, mis on 11 000 elanikuga linn ja on veel n.ö. osa Pariisi äärelinnadest. Kuigi seda Pariisi hõngu seal üldse ei ole, sest lennujaamast sõit kulges läbi metsade ja parkide ja oli imeilus.

Ööbisime me Best Westernis.

Kuna lennujaamast Chantillysse jõudmiseks kulus meil vaid nelikümmend minutit siis me jõudsime veel valges linnakesse. Seda valget aega kasutasime me usina

Õhtust sõime me hotelli restoranis, sest Google ütles, et see on hea. Ütleme nii, et see ei olnud midagi erilist. Võib-olla seisnes see mu toidu valikus ka, aga ikkagi liha ei olnud hästi tehtud.

Järgmisel päeval oli eesmärk tarnija kenasti auditiks ette valmistada, sest järgmisel päeval oli kunde platsis ja pidid hakkama siis meid peedistama. Igatahes kulges see kõik sujuvalt ja vastupidiselt minu ootustele oli tarnija end hästi ette valmistanud.

Tööga saime me õigeaegselt valmis. Kuna õhtusöögini oli veel aega tekkis tarnijal idee, et tellib meile limusiini mis viib meid Pariisi ja nätab meile seda enne kui õhtusöök algab. See autojuhi sõitmine oli veidi hull, ma ei julgeks. Lisaks see Pariisi liiklus ja märgistamat ringteed. Nad sõidavad ringteedel kaose põhimõttel. Hullumaja!

Igatahes sõidutati siis meid mööda Pariisi. Me saime isegi kiire foto Louvre juures teha. See sõit üksinda oli juba super elamus.

Meil oli kella 19:45 paadi sõit ja õhtusöök Saine’i ääres broneeritud. Õhtusöök algas aperitiiviga. Sinna kõrvale toodi igasuguseid ampse. Peedi kartulikrõpse, toorjuustu ampse, täidetud seeni.

Õhtusöök ise oli mega maitsev. Eelroaks oli vedel muna koos trüfflitega. See oli super maitseelamus.

Siis serveeriti meile tortellinisid koos krabisabadega. See kaste mille sees nad on oli tummine kala- ja mereandide kaste. See oli nii hea. Nii, nii, nii hea.

Pearoaks oli loomaliha rulaad. Mis oli nii pehme ja ülimegamaitsev.

Millest ma väga ei hoolinud oli magustoit. See oli küll maitsev, aga ma ei ole suur magus sõber. Vahepeale serveeriti veel juustu ka.

Õhtu ja vaated olid surepärased. Neid nautisime nii paadi aknast kui ka käisime paar korda väljas Eiffeli Torni ja Jumalaemakiritut vaatamas. See oli üks väga ilus õhtu ja me saime nii ilusa elamuse.

Enne tagasisõitu Chantillysse käisime ka Pariisis vaateplatformil kus avanes veelkord vaade tervele Pariisile. Mis mind üllatas oli, et südaööl olid igal pool veel ummikud ja üsna tihe liiklus. Moulin Rudgei nägime ka autoaknast ära.

Hotelli jõudisme me kell kaks öösel ja kell kuus hommikul oli juba äratus. Tuli jälle tööle minna. Audit läks väga hästi. Saime rohelise tule kundelt, et võime edasi tegutseda. Samas oli see üsna keeruline audit, sest ma olen ise harjunud vigu otsima. Nüüd oli mu töö tarnijal aidata vigu parandada. Igatahes kõik läks hästi ja kella kuueks õhtul olime valmis.

Siin kohal tuli tarnija mõttega, et tahaks meid Pariisi sööma viia. Ta oli L’Oiseau Blanc’i laua broneerinud. See on üks katuse restoran Triumfi kaare lähedal.

Aperitiiviks oli meil Champagne. Lisaks sellele pakuti igasuguseid ampse jälle.

Eelroaks oli champignoni vaht. See maitses väga hästi.

Teine eelroog oli krabitasku. Kuna see oli külm, siis ei läinud see mulle nii hästi please.

Pearoaks oli loomaliha beekonil ja koriandril. Ma ei ole suur koriandri fänn, aga see sobis sinna suurepäraselt ja maistese väga hästi. Ainuke asi mis mind selle roa puhul häiris oli, et nuudlid olid juba serveerimise ajal suhtelsielt külmaks läinud.

Magustoiduks oli mul kohupiima vaht mingi veidra jäätisega. Minu jaoks maistes see nagu kala, kuigi me arvasime, et see võis ka mingit sorti pähkel olla.

Ütleme nii, et õhtusöök laeval maitses mulle rohkem kui selles uhkes restoranis. Igal juhul oli see mõnus lõpp ühele toredale tööreisile.

Samal ajal kui ma nautisin oma Pariisi elu asus isa kodust Saksamaa poole teele ja lubas ka meilt läbi tulla. Alguses ta täpselt ei teadnud millal ta meie juurde jõuab. Kokkuvõttes jõudis ta meie juurde laupäeval poole seitsme paiku õhtul. Me veetsime terve õhtu lobisedes ja Michi tõi meile vahepeal õhtusöögiks pizza. Meil oli ka midagi muud varuks ja plaanitud, aga me lasime isal valida mida ta pigem sooviks.

Isadepäeval tõi meile Michi värsked saiad pagarilt ja peale hommikusööki sõitsime me Juliale külla. Julia oli lõunaks ka pizza valmistanud. Peale lõunat ja magustoitu sõidsime me tagasi koju ja isa hakkas kella kolme paiku Tsehhi poole liikuma. Ma olen nii rõõmus, et ta meile külla tuli ja et ma sain isadepäeva isaga veeta. Mu meelest võiksid vanemad tihemini nii minu juurde tulla.

Vahepeal sai ka sissesõidutee meil valmis ja lisaks see nädal tegid plaatijad ka ukseesise valmis. Nädalavahetusel plaanime äärekivid maja ümber ära panna ja siis on selleks aastaks kõik maja töödega… ma… loodan


Lend Seattlesse

Istun hetkel vanas Airbus 330-200. Magada olen saanud vist mingi 40 minutit ja no enam ei tule und. See on suht jama, sest ma pigem magaks lennu lõpu poole. Eks näeb, äkki jään magama.

Ma ei tea enam mitmendal tööreisil ma see aasta juba olen. Eks teen aasta lõpus kokkuvõtte. Eelmine aasta olin kokku kodust ära tööreisidel 9 nädalat, pluss siis mõned Eestis käimised. Ühesõnaga ma elan lennukis ja kohvrite otsas. Ok, ok, ok… tegelikult asi nii hull ka ei ole.

Üldiselt kui ma tööreisiks ette valmistan, siis põhi rõhk on tööjuures ettevalmistusel, sest põhjuseta ma ju ei lenda. See kord on põhjuseks uued osad. Need tuleb üle vaadata ja kinnitus leida, et nad on integreeritavad meie firma tootega. Lisaks tuleb kõik dokumendid üle kontrollida ja kindlaks teha, et tarnija süsteem vastab meie vajadustele. Selleks läks kokkuvõttes kolm päeva tehniliste andmete kogumist ja ette valmistamist.

Kuskil kaks päeva enne reisi hakkan ma rohkem vett jooma, et olla võmalikult hüdreeritud. Lennates on nimelt suurem oht dehüdratsiooniks läbi rõhu muutuste, õhu, kliima jne. Eriti hull on vanade lennukitega. Uued lennukid mida arendatakse hetkel on tunduvalt inimese sõbralikumad. Ainuke lennuk mis selle uues süsteemiga lendab on 787.

Lisaks sellele üritan veidi rohkem liikuda ja venitada. Pakkides ei ole mul mingeid nippe. Ainuke asi mille ma endale alati kaasa pakin on nohurohi. USAs ei saa mitte ühtegi normaalset nohurohtu ilma retseptita. Olen selle jura juba läbi teinud… never again.

Tagasi lennu juurde tulles. Meie esimene lend läks Lufthansaga Münchenist Manchesteri 8.30. Riedist sõitsime ära kell 4 ja mu äratus oli kell 3. See kord oli üllatavalt kerge end voodist välja ajada. Samal ajal kui ma pesus olin tegi Michi mulle hommikusöögi ja peale seda viis mu firmasse.

Firmas oli mulle juba rendiauto ettevalmistatud. Pidin vaid seifist võtme võtma ja sõitma hakkama. Sõit kulges ilma sündmusteta. Sama moodi nagu kõik Münchenis. Ma olen selle lennujaamaga juba nii harjunud. Isegi security tundub sõbralik. Aga neile vist meeldib, et ma tühjendan oma kotid ilma probleemideta ära. Lisaks saan ma kiita oma vedelike koti eest alati. On mille üle uhke olla eksole…
Lend Manchesteri oli sündmuseta. Mind üllatas Lufthansa teenindus see kord, sest see oli üle keskmise parem ja teenindajad olid sõbralikud.

Manchesteri lennujaamas hakkas väike kamm pihta. Järjekord rahvusvahelisse terminali oli ülipikk. Esiteks ei lasknud Thomas Cook ei interneti teel, kui ka Münchenis check-ini teha. See tähendas, et esimene ootamine oli seal ja see naine oli üliaeglane. Peale seda oli turvakontroll mis möödus jälle ilma eriliste sündmusteta. Kokku võttis kogu see kamm tund aega. Hiljem ma küsisin töötajatelt, et mis värk on. Nad siis seletasid, et neil on personali puudus ja uued töötajad on aeglased ja kogenematud.

Järgmine lennuk oli siis mu kardetud Thomas Cook. Ütleme nii, et mu ootused olid hullemad. Minu jalgadele ja tagumikule on piisavalt ruumi. Tänu sellele, et mul on tahvelarvuti saan ma probleemideta filmi vaadata. Siin on muidu ühine telekas. Ma pole aru saanud kuidas ma hääle tööle sellel saan aga ok… Filmi valik on nigel. Kellegi ei ole oma ekraani. Kui aku tühjaks saab siis on kõik, sest laadimisvõimalust ei ole. Veepudel 0,5 liitrit oli istmel ja kohe kättesaadav. Vahepeal siiani in jagatud kaks klaasi vett. Mul on õnneks endal kaks pudelit vett lisaks, nii et janusse ma ei jää, aga vee vajadus on peale poolt lendu ikka korralik. Ajab jooma….vett… Lisaks on lennukis üsnagi külm. Tekke ja patju ei jagata. Aga selles suhtes on mul suva, sest ma võtsin enda omad kaasa.

Toidu koha pealt on nii, et esimesed snäkid on tasulised. Aga neid on mõttetu osta, sest peale snäkke hakatakse kohe toitu jagama. Toit on isegi päris maitsev ja ok kvaliteediga lennuki toidu kohta. Üllatas päris positiivselt. Lisaks jagati siin vahepeal jäätist. Kokkuvõttes ületab see lend ootusi.

Kodust oli raske lahkuda. Eriti kuna Michit ootab ees logistiliselt mega raske nädal. Ta on neli päeva õhtuti Salzburgis kursustel, homme alustavad (esmaspäeval) uued plaadi panijad ja maalrid. See saab olema järgmine logistiline kaos. Lisaks veel peab Michi ju oma tööd ka tegema. Ma aga istun Seattles, ajatsoonis kus minust ei ole vähematki kasu ja ma ärkan siis kui enamus tööpäevast Austrias on möödas. Kuidagi kripeldab see kõik, et ma pidin just nüüd tööreisile minema. Halb tunne on.
Eile me hakkasime siis vaatama, millega me eelmine plaadipanija hakkama sai. Põhimõtteliselt saime osa plaate seinast kruvikeerajaga maha võtta.

Lisaks klopsisime maja läbi ja märkisime plaadid ära mis lähevad vahetusse. Eks näeb mis me uued plaadipanijad ütlevad. Igal juhul on igas ruumis midagi valesti.
Heal noodil nii palju, et kui kõik hästi läheb, siis on suurem osa plaatimisest ja värvimisest tehtud kui ma Seattlest tagasi tulen järgmisel pühapäeval.

Nüüd on 4,5 tundi lendu jäänud… eks ma killin kõik oma akud ära ja siis vaatan mis edasi saab. Õnneks oli mul piisavat taipu kaamera kaasa võtta, nii et kui õhtuks on telefonide akud tühjad siis on suva.

59 päeva jäänud… ja plaadipanija läinud

Aeg läheb nii kiiresti. 59 päeva on jäänud kolimiseni. Ma mäletan kui ma ootasin oma Austriasse kolimist ja Michiga taaskohtumist tundusid päevad venivat. Mis sest, et tegelikult tegevust jagus ja ülikooli lõpetamine oli käsil. Nüüd lähevad aga päevad turbo kiirusel ja reaalselt on edasiminek olnud minimaalne.

Plaadipanija saaga sai oma kohutava lõpu teisipäeval. Nagu ma eelnevalt kirjutasin oli tal kõige kohta ütlemist. Ütleme nii, et selle me kannatasime ilust ära. Finaaliks pani ta meie vannituppa plaadid nii lohakat ja ilma igasuguse loogikata. Michael siis helistas talle, et see on kole kui vuuk ei ole dushi keskel ja WC keskel. Lisaks oli ta plaadid nii lohakalt pannud et plaadi taga on tühimikud. Selle peale ta kukkus sõimama, et enam hullemat ehitust tal ei ole olnud ja ta ei kavatse neid plaate maha võtta. Michi vihastas selle peale ja ütles, et ta ei ole enam oodatud ja võib järgmisel päeval oma seitse asja kokku panna. Mida ta ka tegi.

Dushi äravool on ka täiesti pagast ära… tervelt 7mm viltu.

Lähemal plaatide vaatlemisel oli ta kogu puidust plaatitega seina samuti valesti ladunud. Plaadid olid viltu. Ühed ulatusid rohkem välja kui teised moodustades teravad kohad. Lisaks ei olnud ta korralikult elektripistikute kohtasid välja lõiganud. Ehk siis hiljem on elektrikutel vaja ise neid suuremaks teha, seal juures on oht et plaat võib katki minna. Põhimõtteliselt tuleb meil meie vannituba suures osas uuesti teha. Ehk plaadid maha klopsida ja uuesti alustada.

Lisaks kui sa vanni tuppa sisse jalutad langeb pilk kohe vannile. Vanni ja kõrgendi ülemineku koht oli nii lohakalt tehtud et vuuk läheb alt ülesse suuremaks.

Kõige tipuks peame osa laste vannitoa plaatidest ka välja kiskuma, sest nad on nii halvasti paigaldatud, et osa on kõrgemal kui teised. Kokkuvõttes tekitas plaadipanija meile kahju kusagil Michi kuupalga jagu.

Kolmapäev oli ikka päris kohutav, sest nagu ma juba maininud olen, on siin riigis plaadipanijate defitsiit. Kõige parem pakkumine tuli meile suure kisa ja mangumisega, et on võimalik 4 nädala pärast aidata. 4 nädala pärast tuleb aga puitpõrand ja selleks ajaks peavad plaadid pandud olema ja maja seest värvitud. Lisaks see ringi helistamine ei olnud ka kõige mõnusam tegevus, sest enamik olid üsna ebasõbralikud ja küsisid lausa, et kas me mõtleme seda tõsiselt. Enamus helistamist tegi Michi ehk siis ta oli päeva lõpuks omadega täiesti läbi. Olukord tundus lootusetu.

Lõpuks saime siis kokku oma elektrikutega, sest nad ütlesid, et on võimelised ka plaate panema. Meil on kuskil 100m2 plaate veel panna ja see oli liiga palju nende jaoks. Olukord oli väga nutune. Korraga tuli ühele elktrikutest meelde, et ta sõbral panid mingid noored kutid põrandat ja väga hästi. Lootus oli, et äkki neil on aega. Veidi aja pärast saimegi siis nende numbri ja Michi kohe helistas neile. Tunni äja pärast olid nad meie juures kohal ja me lõime käed. Meil oli tegelikult hullult õnne, sest nad olid 1. juunil alles firma asutanud ja neil ei olnud nii palju kliente veel ning nad said meid vahele võtta.

Esmaspäeval alustavad nad siis meie juures oma tööga. Eks näeb kas tasus ära või on katastroof 2.0. Mulle endale tundusid nad tublid ja nägid kohe vead ära. Ma ise olen suht kindel, et kui ma 24 juunil Seattlest tagasi tulen on maja kvaliteetselt plaanitud. Selle eelmise tüübi puhul ei olnud mul seda tunnet algusest pleale, sest ta vingus juba meie plaadi valiku üle. Aga see selleks, elu läheb edasi ja ehk nüüd on meil parem varian,t lisaks meie uued plaadipanijad olid päris rõõmsad me plaadi valiku üle.

Plaatida on siis järgnev mille me uued plaadipanijad (2) lubasid nädalaga ära panna:

Osa plaate ansendada ja vuugid laste vannitoas.

Meie vannitoas eelmised plaadid maha, uued asemele.

Saun tervenisti

Köök tervenisti

Majapidamisruumi põrand ja vuugid

Alumise korruse WC tervenisti

Esik tervenisti

Garaazi seinad ära lõpetada.

Eelmine plaadipanija (üksinda) jõudis kolme nädala jooksul kus kokku ta tegi 9 päeva tööd:

Tehnikaruumi seinad

Garaazi Ühe seina

Majapidamisruumi seinad ilma vuukideta

Laste vannituba ilma vuukideta

Meie vannitoa seinad.

Mõlematega oli kokku lepidud ruutmeetri hind. Aga see eelmine plaadipanija pani meile lisaks tunni hinda juurde, sest meie ehitus on nii halb ja neid plaate on liiga keeruline panna.

Positiivsest poolest ka nüüd – MEIL ON RIPPLAED VALMIS. Need tegid meile kaks vanemat meest normaalse hinnaga pooleteise päevaga ära. Nüüd on peavad elektrikud oma asjad ära ühedama ja siis saab maalrid peale lasta.

Eks näeb mis järgmine nädal toob. Logistiliselt saab üsna keeruline olema, sest Michi on kursustel ja ma olen tööreisil ja nõmedas ajatsoonis ka veel.

76 päeva jäänud

76 päeva kolimiseni. Ehk mis hetkel toimub.

Ütleme nii, et Draama Queen Plaadipanija ikka nutab kui keeruline tema elu meie juures on. Eilne probleem oli siis, et põrand ei ole ühest kohast päris tasane. Mul hakkavad väikesed kahtlused selle vennikese osas tekkima, et kas ta teeb ikka oma tööd õigesti ja piisava kiirusega. Ta on selline old school vanake aga selle pideva vingumise peale tekib tunne, et äkki ta töö ei vasta n.ö. “uuema aja” nõuetele.

Nina tõmbus tal vingu ka selle peale kui nägi me duši äravoolu. Ta oli Michile öelnud, et sellist asja pole ta elu jooksul veel näinud. Tuleb ära öelda, et tegelikult on see mega lihtsalt paigaldatav ja plaaditav äravool. See pärast tekivatki igasugused kahtlused, et kas see tüüp teab mis ta teeb.

Lisaks minu arvates on ta üsna aeglane. Tãnase päeva jooksul jõudis ta kaks vannituba täielikult veekindlaks mättida ja siis ühe poolikult. See nädal me teda enam ei näe, sest tal pole aega…

Lisaks tuli välja üks väike probleem milleks on soojuspumba asukoht. Nimelt pidi me ehitaja selleks sokli tegema. Mis aga ära unustati on see sokkel. Õnneks selle sai Michi eilse päevaga ära organiseeritud. Homme peaks betoon valatud olema sokli jaoks ja elu läheb edasi. Reaalselt on seda vaja alles järgmiseks kolmapäevaks, sest täna alustati sisetöödega.


Päev 81 – garaaz plaaidtud ja imede ime

Garaaz sai plaaditud. Kuna aga meie plaatija on paras diiva ja reedeti ta ei tööta. Siis nädalavahetusel kargavad ehitusel ringi elektrikud.

Igal juhul oli meil täna esimene laks draamat. Alustuseks meie üllatuseks pidid tulema kõik vajalikud asjad kütteks. Me sellest muidugi midagi ei teadnud, sest siin on kombeks kõik sissesõidu teele vedelema jätta ilma ette helistamata. Muidugi kui keegi koha peal on siis küsivad allkirja ka. Meie plaatija saatis aga meie kütte sama targalt lihtsalt tagasi.

Okei. Pole probleemi… juhtub eksole. Siis tahtis me kütte paigaldusfirma esmaspäeval oma tööga pihta hakata. Probleem üks – plaadid pole veel vuugitud. Lahendus üks, Michi vuugib need homme ise ära. Probleem kaks… plaatija ei taha tööd teha kui need kütte panijad koha peal on. Ta tahab rahu saada ja ta ei taha, et keegi tema eest vuugib. See ei sobi. Kokkuvõttes lükkas Michi kogu selle kütte paigaldamise draama teisipäevale kui see vanamees on omadega garaazis ja tehnika ruumsi lõpetanud ja saab end oma ette kuhugi sauna või vannituppa või kööki peita.

Ausalt, kui neid plaatijaid veid rohkem oleks saadaks küll selle mehe kuu peale. Aga hetkel tundub, et oma tööd teeb ta hästi. Tuleb siis kaks nädalat ära kannatada ja helliku nõudmisi taluda.

Positiivsemal noodil: MEIL ON PÖÖNINGU TREPP!!!!!!! Lõpuks suutis see tüüp end kokku võtta ja selle asja ära lõpetada. Nüüd peab ta veel garaazis need tehnika ruumi ja panipaiga ruumi uksed kohandama, sest nad on liiga suured. Ja siis on kõik… ma ei taha seda meest enam näha.

Lisaks suutsid elektrikud jalad kõhu alt välja võtta ja on viimased kuus tundi tegutsenud ehitusel ja lubasid laupäeval ka tulla. Eks näis.

Ah jaa. Lisaks leidsime ehitajate viimase sõnumi ka meile mis Alex jättis.

“Kuhu kadusid 50 miljonit? Võib olla on nad tõkkeplaatide all?” Hahahaha… See on nr 1 nali ikka veel siin kandis. Nimelt 2015 enne jõule virutati firmas kus me Michiga sel hetkel tööl olime c.a. 50 milli ära… ja kuna Michi finants koha peal töötab… kes teab, kes teab? eksole 🙂

84 päeva jäänud ehk jalutuskäik majas

Kolmapäeval alustab plaadi panija oma tööf. Ehk siis viimased vaated majas enne kui järgmine etapp hakkab.

By the way. Pööningu trepi vend lubas reedel tulla, aga tal kahjuks ei olnud aega. Helistas ja lükkas selle laupäevale. Kes laupäeval kohale ei ilmunud – pööningu trepi panija.

Vähemasti on maha puhas ja nii kaugel, et plaatide panija saab oma tööd probleemideta alustada.

Oma jalutuskäiku alustan ma esikust. Paremale jääb WC.

WC läheb üsna kaugele trepi alla. Kus mina saan enam-vähem püsti käia. Sellest osast saab panipaik. Vahesein uksega on juba tellitud.

WC ise

Edasi läheb trepist ülesse

Ma eelistan alustada ringkäiku üldiselt meie vannitoast. Mulle tundub, et see on kõige kaugem punkt majas.

Dušš ja WC

Michi tegi eile ka soone lakke kuhu tuleb LED valgustus.

Edasi liigume meie magamistuppa

Magamistuba ise

Läbikäidav kapp

Vaade esikust kappi ja magamistuppa

Laste vannituba

Latetuba nr 1

Lastetuba nr 2

Vaade lastetoast esikusse

Trepi pealne vaade

Nüüd liigume tagasi trepist alla

Selline näeb hetkel garaaž välja

Pesuruum

Esik vaatega büroo ja sauna poole

Büroo

Saun

Vaade saunast garaaži, büroo ja pesuruumi poole

Esik

Söögiruum. Siia tuleb laud

Siia tuleb köök. Vaade lauast kööki.

Vaade köögist laua poole

Veel köögi vaateid

Elutuba

Siin kus laud on tuleb diivan

Vaade diivanilt

Akendest paremale tuleb telekas.

Oeh. Ei jõua enam ära oodata millal me Peterskirchenisse kolida saame.

87 päeva ehk garaaz on valma ja plaadid kohal!

87 päeva on kolimiseni jäänud. Ehituse kestvus 319 päeva. Kopp löödi maasse 312 päeva tagasi.

Samal ajal eelmine aasta mässas Michi Peterskircheniga, et me saaksime oma ehitusloa kätte. Probleem oli selles, et ehituslubade taotlusi võeti vastu ainult teisipäevit ja ennelõunal. See oli sellel ametnikul ehituslubade päev… Naljakas oli, et ametnik oli iga päev tööl, aga kui sa juhtusid neljapäeval oma ehitusloa taotlusega tulema, siis ta saatis sind tagasi, et tule teisipäeval. Nagu Peterskirchenis ehitataks hullult… Me olime ainukesed eelmise aasta kevadel kes ehitusluba vajasid… AINUKESED! Kokku väljastati selles külas 2 (!) ehitusluba aastal 2017. Ja siis käis kamm edasi, et ainul teisipäeviti võeti vastu otsuseid ehituslubade välja andmise kohta (mis sest, et see inimene oli ka kogu aeg koha peal) ja ainult teisipäeviti väljastati neid.

Michi on õnneks julge poiss ja ütles neile veidi teravamalt, et nad oma teisipäeva jamaga koomale tõmbaks ja meil on vaja dokumente KOHE ja NÜÜD… Minusugune ei oleks julgenud vastu hakata. Kokkuvõttes saime me selle asjaga nii kaugele, et koguda naabritelt allkirjad, et nad on nõus meie ehitusega.

Ma ei tea kuidas see Eestis korraldatud on, aga Austrias peavad naabrid enne ehitusloa andmist oma nõusoleku andma, et neile su plaan sobib. Naabritelt allkirjade kogumine läks ka Michil üsna ladusalt, kuigi üks teatud künka otsas olev naaber oli veidi imelik. Nimelt kui Michi oli neile helistanud, et kas ta tohib allkirja järgi tulla, öeldi, et nad annavad allkirja ei hiljem ega varem kui reedel kell 13:00. Michi siis viisaka inimesena, oli kohal 5 minutit varem. Künka naabrid seisid siis põhimõtteliselt need 5 minutit ukse peal ja ootasid kuni kell saab 13:00, et allkiri anda. Meie õnneks saime me allkirja ilma suurema kisa ja kärata. See paar kes aasta enne meid ehitas pidi mitu head kuud nendega kemplema, kuni komisjonist tuli otsus, et kõik on nõuete järgi ja künka naabrid PEAVAD alla kirjutama. Ehk see tähendab, et ilma mõjuva põhjuseta ei ole naabritel tegelikult mingit õigust ehitust takistada.

Kinnitatud ehitusloa saime kätte nädal enne kui ehitusfirma oma kodinad meie maatükile kolis ehk kuskil 27. juunil 2017, ehk TEISIPÄEVAL!

Tagasi tänase päeva juurde:

Vahepeal on meil garaazi põrand valmis saanud. Veidi on vaja veel sellega tegeleda, sest keset põrandat on lõhe. Aga see lõhe on taotluslik ja suletakse spetsiaalse silikoniga juhuks kui maja liigub, et garaazi põranda kate ei rebeneks.

Juba on osa meie plaatidest kohale jõudnud ja teisipäeval alustab plaatija oma tööd. Võite viis korda arvata, et kas maja on puhtaks pühitud või ei… Kahjuks ei ole me selleni jõudnud. Ehk siis laupäeval mängime tolmuahve ja pühime maja puhtaks. Või noh, mina pühin ja Michi tassib plaate laiali. Eile tassisd Michi ja Fabian kaks euopaleti täit juba majja ära. Plaadid on aga nii rasked, et rohkem nad ei jaksanud. Kuna Fabianil enam nädalavahetusel suurt aega ei ole, siis peab Michi ülejäänud kolm paletitäit üksinda majja tassima. Mina ei jaksa neid plaate tõstagi. Minu jaoks oli juba üks plaat raske.

Meie pööningu trepp on ka kohale jõudnud. Tegelikult jõudis see trepp juba pea kolm nädalat tagasi kohale, aga kes ei ole seda paigaldama jõudnud on töömehed. Üldse ajab mind see tüüp veidi närvi, sest ta lükkab kogu aeg edasi töid, mis sest et ajad on kokku lepitud. Garaazi ustega oli ka paras draama, aga need sai siiski viimasel minutil ette. Pööningu trepiga onõnneks veel 1-2 nädalat aega. See peab lõpetatud olema enne kui maalrid peale tulevad.

Teised kes venitavad on elektrikud. Nad pole end aprilli algusest enam näole andnud. Kogu aeg lükkavad edasi. Õnneks hetkel nede taha suurt midagi ei jää, nad peavad elektroonilised kardinad vaid ära ühendama. Vannitoa muudatused ühendab Michi ise ära. Seal on vaja lausa soon seina teha… Muud tööd tulevad peale maalimist.

Gipsi tööde koha pealt peaks üsna pea selguma, et kas me leiame töötajad kes on me eelarves arvestatud summaga nõus, või peab Michi vabaks võtma ja ise neid töid tegema. Sellega on täpselt sama palju aega kui pööninguga… Ehk siis hakkab napikaks kiskuma.

Michi on pidevalt telefoni otsas ja korraldab asju. Täna peaks tulema köögi paigaldaja ja mõõdud köögiks ka ära võtma. Kui kõik hästi läheb, siis peaks selleks ajaks kui ema-isa ja tädi Vika külla tulevad enam-vähem kolimiseks valmis olema. Lisaks oleme kõik sanitaar asjad ära tellinud. Hetkel veel on vaja vannitubadesse kraanikausid ja laste vannituppa vannitoa mööbel veel soetada, aga see on ka ainuke asi mis veel puudu on.

Põhimõtteliselt on me elu hetkel üsna üksluine. Ma üritan meie majapidamist maja ehituse kõrval kontrolli all hoida ja Michi mässab siis ehitusel ja korraldamisega peale tööd. Tööpäevad ei ole ka eriti lühikesed, arvestades Austria riigipühasid peab suutma viie päeva töö kolme päevaga ära teha. Kohutav laiskus on ka peal. Üldse ei viitsi midagi teha… Tahaks lihtsalt niisama olla. Kahjuks hetkel lihtsalt ei ole seda võimalust. Ehk tuleb see suve lõpus?

Praegu on ka teemas maja värv. Hetke idee on täiesti valgeks teha ja tõenäoliselt ehk juba enne sisse kolimist. Pärast välisfassadi valmimist saab teiste välistööde ja aiaga peale hakata. Enne seda ei ole mõtet, sest maja ümbrus lagastatakse nagu nii ära.

Teine teema on sissesõidutee, sest oleks üsna tähtis, et see oleks kolimise ajaks valmis. Esiteks kuna on mööblit ja muid asju väga ebamugav kolida. Teiseks kogu see tolm ja kivid on ühel hetkel toas. Millal see valmis tehakse on sõltuv jälle küla plaanist ja kui küsida siis keegi ei tea mitte midagi mitte millestgi… See on lihtsalt nii geniaalne selles külas…

98 päeva jäänud, ehk mis edasi?

Plaatide teema on meil selleks korraks läbi. Viimased tellin ma täna peale tööd ära.

Hetkel on põhirõhk organisatoorne. Sellega tegeleb meil algusest peale Michi. Kui päris aus olla, siis tegelikult on Michi kogu maja puudutavad asjad organiseerinud. Ma olen pigen nõu ja jõuga nii palju abiks olnud kui ma oskan. Austrias välismallane olla ei ole selles suhtes kerge, sest kohati maksad kolmekordset hinda. Ma tean seda juba Johni kogemusest, et kui ta midagi ehitusfirmalt tellis siis sai ta mingid utoopilised hinnad, kui aga naabrid midagi tellisid tema jaoks siis oli hind ikka kordades väiksem. Seega lasi ta kõik asjad oma naabril organiseerida. Masendav eks ole.

Igal juhul on logistiliselt nüüd asi üsna keeruliseks läinud. Esimestena on garaazi põranda vendadel aega. Garaazi tuleb meil plaatide asemel selline pinnas mis tööstuses on üsna levinud. Seda on üsna kerge survepesuriga pesta ja on pikema elueaga kui plaadid, eriti kui midagi peaks peale kukkuma.

Kui garaazi pinnas on käidav kolime me kõikide asjadega mis majas laiali on (tööriistad, tsemendikotid jne) garaazi ja pühime maja puhtaks. Meil on plaadi panijaga kokku lepitud, et tema alustab oma tööd 22. mail. Plaadid on tellitud 17. maiks ehk nädalavahetusel enne plaadi panemist peame me need mööda maja laiali tassima. Tõenäoliselt minust seal abi ei ole, sest ma jaksan beid plaate ühe kaupa tassida. Enamik plaate on meil 60×60 cm.

Vahepeal peaksid eletrikud ka oma tööd ära lõpetama. Täna peale tööd olemegi me Michiga kaheks jaotunud. Mina tegelen plaatidega ja tema elektrikutega. Sest meil on plaanis kolme tuppa ripplaed teha ning valgustuse teemad on vaja enne seda paika panna. Elektrikutega on kokku lepitud, et nad tulevad oma töid lõpetama reedel, sest lisaks kõigele on osa elektroonilistest kardinatest ka veel ühendamata. Ma plaanin kell 15 jalga lasta, sest ma tahaks maja peal olla kui elektrikud tulevad. Samas on kodus hunnik pesusid triikida, millega ma ei viitsinud nädalavahetusel tegelda… Prioriteedid eksole…

Ripplagedega on selline teema, et meil oli plaan need töölistelt tellida. Kahjuks, see mees kes hinna poolest oleks sobinud murdis töö õnnetuses oma ribi ja ei saa enam mitu head nädalat midagi teha. Teine vend tegi meile aga nii utoopilise hinna pakkumise, et selle jätsime kohe kõrvale. Me ei maksa kohe kindlasti kolmekordset hinda. Kokkuvõttes proovime kätt ise nende ripplagede paigaldamisel. Igal juhul tuleb sellega kohe tegelema hakata, sest need peavad enne maalreid valmis olema. Maalrid peaksid maja peale 28. mail tulema.

Me mõtlesime vahepeal, et maalime ise maja ära, et see pole ju tegelikult mingi kunst. Aga põranda valamise ja muude töödega majas on tekkinud nii palju auke, kriime, plekke ja ebatasasusi mida me Michiga ilusaks maalida ei oska. Maalijad peaksid kõik vead ja ebatasasused eemaldama.

Viimaseks peaksid tulema puitpõrandad ja siis liigume edasi köögi juurde ja sanitaartehnika paigaldamise juurde. See peaks pihta hakkama kuskil juuni lõpus ja juuli alguses. Oleneb millal me seinte ja põrandatega valmis jõuame. Enne me asju ära ei telli, sest muidu on oht kaoseks. Hetkelgi on juba kõik üsna napikas ja pidevalt peab näpuga järge ajama kes millal tuleb ja kellega tuleb enne kokku leppida mis järjekorras peab tööd ära tegema. Ma ei tea kuidas Michi oma ülevaadet peab, aga poole ajast olen ma lihtsalt segaduses ja panustan Michile. Mu töö on hetkel lolle küsimusi esitada. Igal juhul me loeme täiga juba päevi millal see kaos lõppeb.

Vaikselt arutame ka välistööde osa, aga enne tahaks siiski sees nii kaugele jõuda, et saab sisse kolida. Ainuke asi millega tahaks algust teha on sisseõidu ala. Kuna enne kui see on asfalteeritud garaazi sisse sõita ei saa, sest muidu kraabib kogu põranda kohe ära. Lisaks üritame otsusele jõuda kas teha välisfassaad see aasta või siis järgmise aasta kevadel. Ühed ütlevad, et laseks sellel kevadeni kuivada, teised jälle, et enam pole tarvis, sest kivid on ju liimitud ja mitte mördiga kokku kleebitud nagu vanasti. Eks vaatab.

50 Shades of Grey

50 halli varjundit. See iseloomustab hetkeolukorda siinsel plaaditurul. Võimalik on saada üks kõik mis toonis ja varjundis valgest mustani kõiksuguseid halle plaate. Mida ei ole – beezid ja nendega sobivad plaadid.

Aga kui alguse juurde tagasi minna, siis me suutsime oma plaadid lõpuks välja valida. Põhiliseks plaadiks saab tume Isla Nordica mis läheb esikusse, pesuruumi, vannitubadesse ja kööki.

Esiku ala on üsna lihte valge sein ja Isla Nordica. Tänu kogusele saime lausa 10% plaadi hinnast alla, mis on suurepärane. Sama on ka köögiga, sest me köök on must-valge ja see hall sobib sinna suurepäraselt.

Vannitoad saavad ka selle sama halli põranda aga me kombineerime selle tammepuu plaadiga ja valge plaadiga.

Raske juhus on aga sauna plaatidega, sest Michi suurim soov on see liivakarva plaatidega teha. Liivakarva põrandaplaat on meil olemas, aga kuna me thame dushi teist värvi teha, siis selleks sobiva plaadi otsimine on mega raske. Ei ole nagu üldse midagi mis põranda plaadiga kokku sobiks. Saadaval on kas sarnases toonis mingid heledad plaadid, aga mitte midagi lahedat pruuni mida saaks seina panna. Selle laupäeva eesmärk ongi lõpuks sauna plaadid ja vannitubade seina plaadid ära tellida. Muud on juba tellitud.

Samal ajal eelmisel aastal olime me nii kaugel, et otsustasime, et põhimajale tuleb ikkagi tavaline katus. Ehk siis valikus olid lame katus tervele majale või tavaline katus põihimajale. Ütlen ausalt, et katusega näeb me maja ikka tunduvalt parem välja, ma ei salli neid kingakarpe. Meie oma oleks ka oma disaini poolest siiski kingakarp olnud. Et seda vältida oleks pidanud teise korruse kuidagi välja ulatuvaks planeerima ja see oleks tunduvalt kallimaks läinud, tänu igasugustele staatilistele probleemidele ja hunnikule metallile mis oleksime pidanud lisaks kasutama. Ehk samal ajal see aasta oli me plaan lõpuks valmis ja me valisime ka oma ehitusfirma välja ja leppisime hinnas kokku. Hea uudis oli see, et nede pakkumine oli peaaegu sent-sendilt täpselt mis maja ehitus maksma läks. Ülejäänud pakkumised olid meil fikseeritud hinnaga.

Tänasega oleme nii kaugel, et ehitus on kestnud 305 päeva ja me kolime sisse 102 päeva pärast. Algust arvestame me sellest hetkest kui ehitusfirma oma asjad meie maatükile viis.