Sevilla, L.A. ja San Diego

Ehk millal ma viimane kord kordus olin?

Tegelikult hakkab vaikselt mu tööreis lõpule lähenema. Homme läheb natuke peale kahte lõunal lend Los Angelesse ja siis edasi A380 Münchenisse. Maandun ma kella kahe paiku neljapäeval Münchenis. Reede võtsin ma vabaks, sest peale kolme nädalat eemalolekut oleks vaja üht-teist kodus ka teha ja lisaks ei ole mul eriti energiat tõenäoliselt tööl midagi mõelda, sest ma olen siinse ajaga juba nii ära harjunud. Ümber harjumine saab huvitav olema.

Aga ma liiguks tagasi kogu selle hulluse algusesse. Mu lend läks kohe peale lihavõtteid, mis möödusid meil üsna rahulikult, sest me tohtisime maja õhutada korra päevas ja korraga 30 minutit. Ühel korral käisid meil Fabian ja Sabine maja peal külas ja esmaspäeval tuli Sabine jälle külla.



Mu lend Sevillass läks kell kaks ja oli otselend Lufthansaga. Kuna meie firmal on komme tekkinud, et koondatakse kõik töötajad kokku ühte autosse ja kuna mina olin see kellel läks lend esimesena oli sõit Münchenisse minu jaoks üsna närviline, sest kõik oli viimasel minutil. Minu õnneks ei olnud liikluses mingit probleemi ja ma jõudsin ilusti tund enne lendu lennujaama. Lisaks ei olnud kuskil järjekordi ja mul oli käsipagas, nii et kõik läks sujuvalt.

Tavaliselt ei ole München – Sevilla otselendu, aga kuna Bayern München mängis Sevillas jalkat Sevilla meeskonna vastu, siis oli Lufthansa selleks otselennu tekitanud. Lennuk oli täis jalka fänne, ma olin nagu ainuke imelik, kes ei olnud punavalgesse riietatud, ega end õllest täis joonud. Lennuk lõhnas vist lõpuks higi ja alkoholi järgi kui me kaks ja pool tundi hiljem Sevillas maandusime. Mingid jalka prominendid oli ka Business Classis. Mina neist midagi ei tea, mis tõttu mul erilist vaimustust ei olnud, aga osa rahvast ikka kiheles ja ronis Business Classi pilti tegema.

Igal juhul möödus lend üsna kiiresti ja kõik kulges üsna sujuvalt kuni ma Sevilla kesklinna jõudsin. Mu hotell oli täpselt katedraali kõrval. Ma panin hotelli aadressi navgatsiooni süsteemi sisse ja siis hakkas trall pihta. Kuna see oli nii umbes 10 meetrit ühesuunalise tänava poole, siis muidugi arvas GPS ja Google, et ma peaksin terve Sevilla vanalinna läbi sõitma, et sinna jõuda. Hotelli nimi oli Donna Maria. Kokkuvõttes sõitsin ma vist hotellist viis korda mööda enne kui ma sinna jõudisn. Aga hotellini jõudmine oli paras katsumus.

Esimesel ringil ma panin kuskil nii pange, et sattusin jälle suurele teele. Teisel ringil sattusin ma mingite mega kitsaste tänavate vahele kus kummid krigisesid vastu äärekive… Aga see oli veel üsna lai tänav. Selleks ajaks olin ma juba hea tunni tiirutanud ja mõtlesin, et kolm on kohtuseadus. Kuna auto navigatsiooni süsteem andis vanalinnas otsad ja enam pilti ette ei võtnud, siis võtsin appi Google. Mis oli mega suur viga, sest see saatis mind nii kitsastele tänavatele, et ma enam oma jõududega välja ei tulnud. Ma olin ikka nii närvis juba ja kui ma pidin 90 kraadise pöörde tänaval tegema kus seina ja peegli kaugus oli 1cm ja kummid inisesid ikka väga kurja kuulutavalt vastu äärekivi. Okei, selle pöörde tegin ära, aga kaks pööret hiljem ja Google juhatamist olin tagasi samal tänaval siis oli selline tunne, et ma jätan selle paganama auto sinna samasse ja lähen kuhu iganes jala…

Minu õnneks märkas üks kohalik hispaania härra, kellele kuulus tapaste restoran minu veidraid manöövreid ja pakkus ilusas inglise keeles, et sõidutab mind minu autoga hotelli. Mul oli kopp nii ees, et ma andsin talle siis autovõtme ja ta viiski ming 500m eemal olevasse hotelli. Nemad on nii harjunud nende kitsaste tänavatega, et ta pani suht suvakalt kummide krigisedes hotelli poole ja samal ajal jutustas, kuidas ta ema oli koduabiline ja sundis kõik oma seitse last inglise keelt õppima. Minu jaoks oli lihstalt nii tore, et keegi suvaline inimene aitab mind ilma omakasuta hädast välja. Muidugi ma andsin talle väikese taskuraha ka, sest teist moodi oleks veider olnud ja nii litsalt kuidas ta selle vastu võtis, ma arvan, et ta oli seda oodanud.

Edasi läks sujuvamalt. Peale hotelli check-in’i juhatasid mind hotelli töötadajad lähimasse parklasse ja asi oligi lahendatud. Igal hommikul oli mul c.a. 10 minutiline jalutuskäik läibi apelisinipuu õite lõhnalise Sevilla auto poole, mis mulle isegi väga istus. Teisel päeval ma vahetasin oma parkimiskoha ümber, sest tarnija poolt tulles oli see mõistlikum.



Ilm oli päikseline ja mõnus. Sellest ma suurt osa ei saanud, sest ma liikusin pimedas tööle ja päksese loojangu ajal töölt ära. Lihstalt oli nii mega palju tegemist. Õhtuti haarasin ma kuskilt midagi kiiresti süüa ja siis jõin ühe koksi hotelli katusel ja läksin magama. Hotell oli täitsa OK. Natuke kulunud, aga samas Hispaania kohta ei saa kurta. Kes otsib luksust peaks kuhugi keti hotelli minema. Ma valisin see kord pigem asukoha järgi ja ei kahetsenud, arvestades seda, et ma käisin seal magamas.

Esimese õhtu söök

Kala vaagen

Ja õhtused koksid

Reedel läks mul lend tagasi kell viis Iberia õhuga läbi Madridi. See kord oli ka lend Business klassis ja möödus väga kiirelt. Madridis oli isegi 30 minutit aega passida. Koju jõudsin ma kuskil kella ühe paiku. Käisin pesus ja kohe magama. Laupäeval mässas Michi ehitusel elektrikutega, et elektroonilised kardinad käima saada. Pooled neist nüüd töötavad. Samal ajal varusin ma Michile kaheks nädalaks toitu külmkappi, pakkisin oma kohvrit ja tegelesin koduste asjadega. Päev läks mega kiirelt ja õhtul tõime me Ernestost nuudleid ja nautisime „meie“ aega.

Kuna pühapäeval läks lend kell 12, siis ei pindanud ma end poole öö pealt ülesse ajama vaid äratus oli kell 6 hommikul. Sõit oli väga rahulik ja üldse kõik läks rahulikult. Lennukiks oli see kord A380, mis on see kaekordne lennuk. Muidu oli see täitsa OK, aga kõrvaklappide ühenduse asukoht on absoluutselt idiootses kohas… tooli siseküljel. Ehk iga kord kui oli vaja püsti tõusta siis jäin ma kuhugi kinni. Lennu lõpuks oli oht, need üldse katki teha.

Los Angeleses oli päris OK. See kord olin ma lennujaama hotelli asemel Manhattan Beatchil (kuskil 3 km rannast). Kuna hotellis restorani ei olnud, siis pidin ma enamasti kuhugi jalgsi minema või midagi tooma. Randa ma ei jõudnudki, sest ma lihtsalt ei viitsinud peale pikka tööpäeva midagi teha. Sest tööpäevad olid pikad ja päeva lõpuks olin ma ikka nii väsinud, et kella kaheksaks enamasti ma magasin juba. Reedel olime me kella 20-ni tööl, pärast mida me otsustasime töötajatega kohalikku Mehhiko restorani minna. Vat see oli elamus. Samuti kokkas mulle Iraani päritolu kvaliteedi juht selles firmas iga kord midagi oma riigist lõunaks ja küpsetas küpsiseid. Inimesed olid selles firmas hästi toredad, kui välja arvestada need kellega ma igapäevaselt suhtlema pean.

A380

L.A.s õitsesid roosid… aga veider oli see, et nad ei lõhnanud mitte millegi järgi.

Karbid õhtusöögiks.

Mehhiko toit

Traditsiooniline Iraani lõuna

Iraani küpsised

Ma arvan, et L.A.-ga ma ei saa vist kunagi sõbraks. Seal on liiga palju karvaseid ja sulelisi.

Ega San Diego ei ole väga palju parem suleliste poole pealt, aga tunduvalt rahulikum. Ma saabusin San Diegosse laupäeva pärastlõunal ja siin oli kuskil 30C sooja. Nii, et üsna palav. Mu hotell on lahe sopis ja siin übruses on hunnikute viisi jäid restorane, nii et ma olen oma paari päeva siin täiega nautinud.



Kuna mul oln nii palju tööd siis enamuse pühapäevast veetsin ma tööd tehes. Siin oli kalastus tarvete laat hotelli kõrval ja ma käisin lõuna paiku seal inimesi uudistamas. Lisaks ma täiega rõõmustasin kui nägin poolakaid ja silti Pirogi. Siis ma mõtlesin, et lahe lõuna saan pirukaid nagu kodus. Teate mis need tegelikult olid… Pelmeenid. Mul oli nagu OMG… kas nad teavad üldse mida nad müüvad… Noh kuuest pelmeenist ma kõhtu täis ei saanud, nii et võtsin hot dogi lisaks ja läksin edasi tööd tegema.



Õhtul võtsin ette pikema jalutuskäigu Hawaii restorani, mis oli hotellist kuskil 2 km kauguse. See oli iga sammu väärt. Vaade mis restoranist avanes oli nii ilus tervele linnale. Ja toit ning kokteilid olid mõnusad.



Eile ühines minga Ryan, kes on mu kolleeg ja elab Seattles ja me jaurasime hotelli lähedal restoranis niisama ja rääkisime maast ja ilmast. Täna ma käisin ühes merandide restoranis. Kuna ma tahtsin magustoiduks kokteili ja teenindaja tõi mulle hoopis arve, siis ma läksin hotelli kõrvale pubisse ja jõin magustoiduks kaks kokteili.



Nüüd ma istungi hotellis ja vaatan telekat. Kohver pakitud… Check-In ebaõnnestus, sest nad peavad mulle passikontrolli tegema, ma loodan, et ma ei pea kuskil keskel reas A380-s olema… Aga jah, seiklus on läbi ja ma juba ootan millal koju saab.

Majaga on asi nii kaugel, et kamin on valmis. Nüüd me kuivame tublisti. Täna peaks tulema põranda panija ja trepi mõõtmed võtma, ehk me areneme. Ma väga ootan juba meie kolimist ja loodan, et enam ei pea pikemat aega kuhugi tööreisile lendama, sest see kõik on ikka päris väsitav.


Tere kevad!

Uhh… Viimasest postiusestt on pea kuu aega möödas. Põhjuseks on, et tööl on üsna kiire ja isegi pause ei ole ma jõudnud teha.

Esiteks oli käsil ühe tarnija kvalifitseerimine. Isegi piletid Põhja-Saksamaale olid broneeritud, aga kuna disain ei teinud kell 3 öösel tööd siis otsustas klient, et ta lihtsalt ei anna audiitorit vabaks ja kõik. Tulemuseks oli hoopis see, et me pidime Hispaania tarnija võtma, keda me ei tunne.

Eelmisel kolmapäeval käisimegi sutsaki Sevillas ära. Lendasime Iberia õhuga. Kuna lend oli täiesti täis saime Business classi piletid. Euroopas peale joogi ja söögi erilist eelist siiski sellel ei ole kui välja arvuatud, et igalt poolt saab kiiresti ja eelisjärjekorras läbi ja jala ruumi on rohkem. Aga milleks? Et siis esimesena lennukis istuda. Ma saaks aru kui keegi oleks kohe Cava klaasi kätte andnud aga… eih. Toit oli see eest OK ja ikkagi… veidi tähtis tunne ka.

Tegelikult Economys Iberiaga lennata ei olnud hea. Kui istmesse mahub ära… siis põlvede jaoks mul ruumi ei olnud. Nad on selle mega kitsaks ajanud.

Lend Sevillasse läks kiiresti. Kahjuks sadas Sevillas vihma ja me olime üsna väsinund ning otsisime söögi koha Hotelli juures. Hotelliks oli Don Paco. Me leppisime kokku, et saame 19:15 kokku. Et siis saab süüa kidlasti. Siiski mitte. Nad hakkasid serveerima alles 20 30.

Igal juhuks otsustasime Servesa kasuks. Ma jõin ka teistega õlut, sest ma ei viitsinud jaurata veini valimisega. Kelner ei olnud ka kõige motiveeritum meid teenindama.

Pärast külma märjukest otsustasime, et otsime tapad ülesse. Jochen otsis Googlest lähima ja kõrgemate punktidega restorani.

Kahjuks oli see rahvast nii täis, et meie suure kamba jaoks ruumi ei olnud. Lõpuks läksime ikkagi sinna hotelli vastas olevasse restorani.

Toit oli üsna OK. Kokk tegi meile eelroogadest ka valiku. Ehk siis meil olid ikkagi oma veidi erilisemad tapased. Pearoaks oli meil kala. Mis oli OK. Aga ei midagi erilist. Mulle lihtsalt sattus roog mis mulle väga ei maitsenud. Teiste tuunikala oli kuulduste järgi suurepärane.

Järgmisel päeval võttis tööle jõudmine 30 minutit. Mis on täitsa hea arvestades, et me olime Sevilla kesklinnas. Peale tööd läksime kergele jalutuskäigule ja siis istusime maha. Seekord ma tellisin endale Rijoa. Mille peale kelner ütles Mui Bien(?)… igal juhul hea valik. Ha ha. Ainuke asi mis mind häiris olid kerjused ja meie 45 minutise istumise juures käis neid 3. Ühed küll mängisid muusikat aga teised olid pesuehtsad kerjused ja üsna jultunud. Kui neid ignoreerisid siis kukkusid sõimama ka. Hea, et ma hispaania keeles sõimusõnu ei tea. Emme, äkki üks väike koolitus?

Õhtune söögi otsingu jalutuskäik viis meid tarnija soovitatud restoraini vanalinnas. Kelner arvas tõenäoliselt, et me oleme õgardid kuna me tellisime tema arust hunniku tapaseid ja oleks pidanud kõhu täis saama. Aga näljased nagu me olime ei saanud me kõhtu täis. Ehk siis tellisime pearoa juurde ja nautisime õhtut. Väljas küll väga soe ei olnud, aga neil olid igal pool infrapunased lambid. Puhkuse tunne oli küll. Hotelli jõudsime kesköö paiku.

Viimasel päeval kella viie paiku läks me lend koju läbi Madridi. Kahjuks hilines me lend juba Sevillase tulles ja lisaks oli boarding nii halvasti organiseeritud, et me jäime oma järgnevast lennust maha. Uksed löödi põhimõtteliselt meil nina ees kinni. Eks midagi muud üle ei jäänud kui infosse loivata. Õnneks organiseeriti meile imelised toad lennujaama kõrvale hotelli ja õhtusöögi Voucherid. Kuna me aga polnud ainukesed kes lennust maha jäid, siis me moodustasime Müncheni rahvaga grupi ja panime väikese peo püsti. Mu kell näitab, et me läksime kahe paiku magama.

Tagasilend vol 2 kulges ilma suuremate sündmusteta kui välja arvata, et pidime Dominiku kohvrit tund aega ootama ja tüüp ilmus pärast seda jäätisega välja.

Koju oli hea tulla, Michi oli korteri puhtaks kraaminud ja selle aja peale kui ma Münchenist koju sõitsin juba maja ka täiesti põranda valamiseks ette valmistanud.

Majaga on hetkel nii, et põrandasoendus on veetud ja kõik on valmis selleks, et põrand saaks valatud. Põranda valamine pidi toimuma 19. Märtsil. Aga kuna talv ei taha kuidagi taanduda, siis kokkuvõttes lükkus see 26. märtsi peale edasi. Pöidlad pihku, et ta 7. Maiks kõik kuiv on. Siis tuleb plaatija. Mis sest, et meil plaate veel ei ole.

Igal juhul on meil kõik ajaliselt hetkel veel üsna OK. Kõik oleneb nüüd kuivamise kiirusest. Kahe nädala pärast laotakse meil kamin. Siis tulevad gipsi tööd ja seinte värvimine ja ongi aeg põrandate jaoks 🙂

Nädalavahetuseks plaane meil ei ole, sest Michi peab tööl olema. Neil on mingi kevadmessi taoline värk ja kõik peavad tööl olema. Michi sünnat pidasime õigel päeval Uschi juures. Söögiks olid kalaroad.

Toit oli väga maitsev ja me chillisime kusagil kella kümneni seal. Vahelduseks oli päris lõbus jälle kokku saada.

Väike nädala kokkuvõte

Ma olen juba viis päeva tagasi vihmases Austiras. Vihma hakkas alles täna hommikul sadama. Lõpuks ometi on pluss. Muidu on kogu aeg külm olnud. Aga tagasi kus mul pooleli jäi.

Viimane kord kui ma kirjutasin istusin ma restoranis ja nautisin mõnusat rooga. Seattles on tekkinud parematel restoranidel panna tipp kohe arvele otsa, et sul ei ole valikut vaid sa pead 20% automaatselt andma. See mulle ei meeldi, sest teenindus oli väga aeglane selles restoranis, mis tõttu ma hakkasingi kirjutama, sest mul oli igav. Esimese joogi sain ma pool tundi pärast tulekut. Ma poleks kohe kindlasti 20% andnud.

Järgmisel päeval läks siis kell kümme lend L.A.-sse. Ma ei tea mis mul nende navigatsioonisüsteemidega sellel reisil oli, aga Volvo navi viis mind ka mingid X-teed pidi lennujaama. Ma pidin vahepeal kinni pidama ja kontrollima, et kas ma ikka liigun õigesse kohta. Veidi hirmutav ka oli see tee, sest see viis läbi tööstusliku sadama osa mida ma ei olnud näinud. Samas lennujaama jõudisn ma ilma probleemideta. Check in käis kärmelt, aga turvas seisin c.a. pooltesit tundi. Kuna ma olin aga piisavalt vara hotellist lahkunud, siis oli mul piisavalt aega üks korralik hommikusööks süüa ja natuke ringi jalutada.

Kuna see oli kohalik lend, siis L.A.s läks lennujaamast välja saamine üsna kärmelt. Kuna mul oli aga autot vaja siis selle saamine võtab parajalt aega. Kokkuvõttes olin ma kella kolme paiku Hiltonis. Kuna ilm oli ilus ja ma tahtsin natukenegi päikes saada, siis ma võtsin jalad kõhu alt välja ja sõitsin Venice Beach’ile. Miks just sinna? Sest mu kolleegid ütlesid, et see on mega lahe rand. Siia maani olen ma käinud Manhattan Beachil, mis on mulle meeldinud.

Venice Beach mulle ei meeldinud. See oli hullult rahvast täis. Üsna palju oli pilves inimesi ja prükkareid. Ma üritasin end sellest mitte häirida lasta, vaid püüdsin vaiksemasse kohta jalutada, aga see suurt eiõnnestunud. Samas palmi vett on ilus vaadata. Siin siis mõned pildid rannast ja promenaadist.

Hotell ise oli täitsa mõnus. Hommikusöök rikkalik ja päris mitu söögikohta. Esimesel õhtul käisin ma Itaalia restoranis, kus Itaaliast oli asi ikka väga kaugel. Toit oli päris hea ja teenindus ka, aga pigem pakuti tavalisi ameerika toite nagu burksid ja steigid. Teisel päeval tellisin ma toidu tuppa, sest peale tööd ma üldse ei viitsinud ega jaksanud midagi teha. Selle päeva lõunal olime käinud mingis Pärisa restoranis. Tundus pigem selline kiirtoidu moodi koht ja toit oli päris huvitav. Mulle need vürtsid maitsesid.

Laupäeval hakkas tagasitee koju. Mingil põhjusel ärkasin kuskil kuue paiku. Rääksin Michiga veidi juttu ja siis vanematega. Kui vanematega oli kõne lõpetatud oligi aeg pessu minna ja siis sööma. Kahjuks ma sööma ei jõudnudki, sest mu kõht vedas mind alt ja ma veetsin hommikupooliku vetsu vahet joostes ja magades. Lõuna ajal pidin ma hotellist lahkuma ja siis oli mul juba täitsa OK olemine. Lihtalt tugev väsimus. Hotellist välja saamine võttis kuskil tunni, sest rahvast oli lihtsalt nii palju. Kokkuvõttes läks kuskil kaks tundi, et lennujaama jõuda ja kuskil tund, kuni olin kõikidest check-indest ja turvadest läbi. Ainuke asi mis ma süüa suutsin oli külmutatud jogurt.

Boarding lennule läks hästi kiiresti ja see oli hästi organiseeritud. See tähendas, et me startisime tervelt pool tundi varem kodu poole. Lennukis ma üritasin veidi süüa, aga midagi oli mu pastaga metsa läinud, sest kastmes olid veidrad tükid sees ja ma ei suutnud seda süüa. Pärast sööki jäin ma magama ja ärkasin alles siis kui me hakkasime Münchenisse maanduma. Edasine möödus samuti kiiresti ja ma olin kuskil viie paiku ilusasti kodus.

See nädal on möödunud töötähe all. Valentini päeval käisime Mehhiko restoranis söömas. Majaga on nii, et põranda täitematerjal peab veel kuivama. Ma eile käisin seal peal ja ta pole veel päris nii kõva kui peaks olema. Seal kus päike peale paistab on juba kuivanud aga näiteks esik tahab veel kuivada. Igatahes me enne märtsi midagi ei tee. Lisaks peab soojemaks ka minema. Ehk siis ootamise tähe all. Ma ise mõtlen nii, et meil on nüüd kaks nädalavahetust puhkust.

Sellel nädalavahetusel läheme me laupäeval Ernestosse hommikust sööma ja ma tahan peale seda oma kapi ära sorteerida. Kevad hakkab ka peale tulema (või noh, ma unistan pigem sellest, järgmisel nädalal lubab -12) ja tuleb vähe rõõmsamad riided välja otsida. Michil läheb oma uuel tööl ka hästi, tundub hetkel, et talle meeldib ja see võiks olla midagi püsivamat.

Hello from Seattle

Tervitused Seattlest. Hetkel ma istun Riederi restoranis ja joon mingit Ivani. Mõnusalt mõru on teine. Mu tööreis Seattles hakkab lõppu jõudma ja homme viib mind metallist lind Los Angelesse kus lubab 30 C sooja.
Enne kui aga ma Seattle juurde jõuan, väike uudis maja kohta. Meil on nüüd põranda täide tehtud. Michi jalutab rõõmsalt juba peal ka. See peab veel kaks nädalat kuivama siis tohib edasi teha. Austiras on temperatuurid päeval kuskil pluss viie kandis ja öösel kuni miinus seitse. Ega see põranda täitmine ilma viperdusteta ei läinud. Põranda valaja ei öelnud, et mingite torudega tekib probleem, kuna nad on liiga kõrgel. Lisaks on garaazis ka mingid torud liiga suured ja on oht, et põrand selle koha peal ei pea auto kaalule vastu. Ehk siis need asjad tuleb nüüd ümber teha. Õnneks see pole meie süü, mistõttu tegeleb sellega firma.

Nädalavahetuse veetsin ma üksinda. Michi oli suusatamas. Kuigi keegi tema suusakaaslastes mäele ei jõudnuki, sest tähtsam oli pigem see alkohoolne pool. Michi ei ole suusataja, aga ta ei ole ka väga pidutseja ja selle pärast oli see n.ö. suusa ekskursioon pigem piinapink tema jaoks. Igaljuhul jõudis ta koju alles laupäeval kell 23:00. Ma keeldusin magama minemast ja ootasin teda ilusti. Mis sest, et järgmisel päeval läks lend kell 7:00 Linzist.

Ärkama pidin ma kell 3:50. Kell näitas, et olin head kaks tundi maganud. Ega me ei läinud ju kohe magama kui Michi tuli. Me arutasime tunnikese tema muljeid. Auto mis ma sain firmalt oli Fiat 500. Õnneks olin ma eelneval päeval piisavat tark olnud ja konrollinud, et kas autol ikka Autobahni kleepekas ka on. No ei olnud ja ma olin selle eelmisel päeval ära ostnud.
Igaks juhuks panin ma Google Mapsi telefoni Linzi lennujaama asukoha, sest ma ei olnud kindel kust ma täpselt maha sõitma pean. Kui Torontos oli Google täiuslik kaaslane ja viis meid igast ummikust mööda, siis Austrias saatis ta mind üle põldude lennujaama. Vähemalt selline tunne tekkis mul. Lõpuks ma ei teadnud kus ma olen ja kas ma üldse lennujaama jõuangi. Aga jõudsin kell 6… Igatahes on meil reegel, et auto tuleb enne tagastamist ära tankida. Muidu maksame tankimise eest 70€ ise kinni. Tore oli aga see, et pühapäeval ei ole lennujaama ümbruses ükski tankla enne kuute avatud. Check in pandi aga kell 6:30 kinni. Ehk ma jätsin tankimata. Lennupilet maksab rohkem kui see tankimata jätmine. Lisaks kui on hea vabandus siis maksab ikka firma. Lihtsalt peab oma süütust tõestama ja ma saatsin kohe meili, et mul ei olnud võimalik tankida. Ma olen kindel, et mul ei teki probleeme sellega.
Pagasi ära andmine ja turvakontroll läksid sujuvalt, aga siis hakkas mul ninast verd jooksma. Lahmas ikka korralikult. Muidu oleks mul suva olnud aga seda verd lennujaama peldikus kraanikaussi loputada kui teised inimesed kaamelt pealt vahivad…. ei ole mu esimene valik. Lend Frankfurti läks tavaliselt ilma erilste vahejuhtumiteta. Frankfurti jõudes teadis sõber Google juba enne tahvleid kuhu ma minema pean ja see kord ta ei pannudki pange.
Kuna ma teadsin, et nagu nii istun ma järgmised 11 tundi lennukis, siis otsustasin ma terminal 1 Z osa otsast lõpuni läbi jalutada. Hea oli, et ma seda tegin, sest 11 tunni asemel chillisin ma sellel istmel 14 tundi. Lisaks ei saanud ma oma istet alla panna, sest mu seljas elas üks pikkade koibadega mees, kellest mul hakkas kahju. Ta ei oleks lihtsalt ära mahtunud kui ma oleks istme alla lasknud. Igal juhul kuidagi õnnestus Frankfurdi lennujaamas lennuk jääst vabastada ja peale kolme tunnist maa peal chillimist tõusu Boeing 747 lõpuks õhku. (See on see Gupi lennuk).
Lufthansa teenindus andis nõksa soovida, sest nad oleksid võinud rohkem vett pakkuda. Mul oli õnneks liitrine pudel kaasas aga see sai jube kiiresti otsa. Istmed olid üsna okeid… aga ma sain endale mõnusalt kange selja, kuna noh… oma seljataga istuvat inimest ei saanud ju piinata. Vaatamata kõigele magasin ma vähemalt 4 tundi lennust maha.
Seattlesse saabumine oli üsna sündmuste vaene. Kui ma hotelli viie paiku jõudsin otsustasin ühe pisikese uinaku teha. Ärkasin siis kell 19:00. Käisin mugisin üle tee Sushit ja magasi edasi. Tulemuseks oli see, et järgmisel päeval oli kell 2 uni läinud. Ma sundisin end veel 2 tundi magama… aga reaalselt ei tulnud sellest midagi välja.

Hotell on väga huvitav. Vana kohtub modernsega. Hotelli nimi on Theodor. See on tema renoveeritud nimi, vana nimi oli Roosevelt. Tuba on väike aga väga hubane. Ja ma magan nii hästi selles toas.

Aeg Seattles on üsna rahulik olnud. See ongi vist mis mulle selle linna juures meeldib. Suur linn, aga rahulik. Hea auraga ja ei tekita stressi.

Esimesel õhtul viis mind kolleeg kes siin elab mind välja sööma ja näitas mulle veidi linna. Tänu temale avastasin ma veelgi lahedama vaateplatformi. See asub Kerry pargis. See on see kuulus Grey Anatomy vaade. Mega ilus. Söögi koha pealt oli OK. Prantsuse köök. Aga no Prantsusmaal saab sama hinna eest ikka midagi palju, paju paremat. See eest Chremant oli tasemel. Eeloraks oli hanemaks ja pearoaks pork belly. Eelroog oli väga maitsev aga see eest pearoog… söödav ütleme nii. Polnud minu teema, sest see oli lihtsalt liiga rasvane. Ma olen seda enne Inglismaal prantsuse restoranis söönud ja see oli hoopis teine tase. Seattles ei olnud see krõbe ja no puhas pekk.

Teisel õhtul käisime tarnijaga ühe viina tootja juures kokteile proovimas ja ma sõin esimest korda makarone juustuga (Mac n’ Cheese). See oli täitsa O.K. aga enam ma seda sööma ei pea. Üsna üksluine teine. Aga ära proovitud sai!

Ja nüüd ma siis istund Riederis. Kõht on austreid ja kaheksajalga täis ning elu on ilus. Kui ma ise saan valida kus ma sööma minna tahan on see alati täiuslik. Aga need kohad on ka minu maitse ja isude järgi ju valitud. Ma küll see kord shoppama ei jõudnud, sest tööpäev venis pikaks ja tore ummik oli ka tagasi teel. Aga olemine ja tuju on head ning ma olen valmis L.A.-d vallutama minema.

Saagu valgus!

Kui vahepeal oli tunne, et midagi enam ei liigu ehitusel, siis viimase kahe nädaga oleme ikka päris kenasti arenenud. Esiteks on maja puhas. Me oleme seda juba kaks korda koristanud. Esimene kord viisime kõik need siseviimistluse jäägid välja konteinerisse. Teisel korral lasime elektrikud peale ja nad tekitasid uue sega-summa-suvila. Teoorias peaksid nad enda järgi need juhtmed kokku korjama, aga seda nad ei teinud. Igal juhul me veetsime pühapäeval kolm tundi juhtme jääke ja konisisd kokku korjates. See on nii rõve kui palju nad suitseavad. Reede ja laupäevaga korjasin ma kokku maja pealt KUUS tühja suitsupakki. Igal juhul eile keelasime me neil majas suitsetamise ära. Aitab küll. Naljakas oli kui palju kiiremini nad end liigutasid kui kogu aeg seda pläru nina all ei olnud. Positiivse noodi all saime me juba reedel elektri majja sisse. See tegi kuidagi väga õnnelikuks ja tekib juba tunne, et hakkame eesmärgile lähemale jõudma.

Pühapäeval oli ka ühel tisleri firmal müügi päevad, mis tõttu olid nad ka avatud. Meil oli selleks päevaks kokku lepitud, et me fikseerimie köögi plaani. Michil on juba pikka aega olnud unistus teppanyaki grill lisaks tavalisele pliidile juurde teha. Me leppisime kokku, et kui me hea hinna välja kaupleme, siis me võtame selle ära. Pühapäeval me kokkuleppele ei jõudnud, aga eile nad helistasid ja ütlesid, et nad aktsepteerivad me hinda. See tähendab aga seda, et me peame seina ühe augu juurde tegema ja seda üsna kiiresti, et teise ventilatsiooni jaoks ava teha.

Teine probleem mis me lahendama pidime on meie WC. Plaanilt ei olnud aru saada, aga kui WC valmis oli siis oli saime aru, et ruum on üli-pikk. Me otsustasime, et ei hakka seda trepi alust kinni müürima vaid teeme sellest panipaiga. Igal juhul leppisime tisleriga ka selle hinnas kokku ja varsti peaksime täpse plaani saama kuidas see välja nägema hakkab. Igal-juhul on nüüd meil hea koht kus saab tomuimejat ja muid selliseid pushastus töövahendeid hoida.

Lisaks on meie vann juba kohale jõudnud, sest see paigalatakse ka enne põranda valamist ära. See tuleb nagu meil Eberschwangis oli natuke põranda sisse ja ümbert siis plaatidega kaetud (ei pea väga kõrgelt sisse ronima). Lisaks pannakse täna meile vesi sisse, sest enam nii külmaks ei lähe. Austrias on põhimõtteliselt hetkel vara-kevad täies hoos. Isegi linnud on hakanud laulma. Majas on terassil õhtul päikese loojangu ajal nii mõnus istuda ja linnukesi kuulata.

Eile otsustasime ka ära millised päeikesepaneelid meil tulevad. Otsustasime selliste kasuks mis toodavad elektrit. Ainuke miinus on, et elektrit tuleb kohe kasutada, aga kuna meil lapsed nagu nii plaanis ja siis on päeva ajal ka suurem tarbimine, siis hetkel tasub meil just see variant ära.

Täna tõi DHL (ette helistamata) ka me vannitoa mööbli ära. Selle me tellisme netist ja hetkel tundub, et läks õnneks ja on täspelt selline nagu kirjelduses kirjas. Sellest, et Michael on viimased kaks ja pool nädalat kodune olnud on väga palju kasu. Ta on kõik pistikud lihtsamad elektri asjas majas ise paigaldanud. Lisaks nii palju pisikesi asju ette valmistanud, et nüüd on meil tõesti roheline tuli põrandaga pihta hakata. Täitematerjaliga alustataksegi neljapäeval.

Neljapäeval läheb Michi uude kohta tööle ja reedel siis kohe uute töökaaslastega suusatama. Kuna ta ei suusata, siis ma ei tea mis ta seal mäe peal pihta hakkab või aega õhtuni parjaks teeb, aga ma ei saa teda ka kuidagi pidi siin kohal aidata. Natuke nadi oleks kui ta kaasa ei läheks, vähemasti õpib kõiki inimesi tundma. Ma chillin siis laupäeva ööni (kuna Michi jõuab kesköö paiku) üksinda. Meil oli Johannaga kokku lepitud kinno minek, aga kuna ta onu suri nädalavahetusel ära, siis jääb see ära.

Pühapäeval kell 7 läheb mul lend Linzist Seattlesse ja Neljapäeval 8. veebruaril lendan ma edasi LA-sse. Seattle üle on mul hea meel, aga LA… no ma ei tea kuidas suhtuda. Vähemasti on seal soe ja ma maandun seal ca kell 14:00. Ma arvan, et ma viskan oma kohvrid hotelli ja lähen otse joones randa jalutama. See on ainuke koht mis mulle selle linna juures meeldib. Seattles tahaks shoppama minna. Lihtsalt on riideid vaja. Ma pole endale midagi pea kaks aastat enam ostnud ja mu kevade riided on üsna kulunud välimusega juba. Kuna pühapäeval on Superbowl ma loodan, et poodides on üsna vähe rahvast.

Head uut aastat!

Head uut aastat!

Hoiatan ette, et see kord tuleb pikk blogipostitus, sest ma pole järjekordselt pikka aega kirjutanud ning veidi hüppava struktuuriga, sest ma ei tea kust alustada ja millega lõpetada.

Meie uus aasta tuli väga rahulikult. Korra käis Sabine meil külas fondüüd söömas aga alates kella kuuest olime me kahekesi. Kümne paiku otsustasime, et lähme hoopis magama. Telekast midagi ei tulnud ja väsinud olime ka. Eriti mina, sest mul oli äratus juba kell neli hommikul, et lennujaama sõita. Sõidud ja lennud kulgesid probleemideta. Lennu magasin ma põhimõtteliselt maha.

Ilutulestikku me maha ei maganud, sest äratuskell helises meil 23:50 ja me vaatasime selle oma rõdult ära. See ei olnud midagi erilist. Eestis on ikka Vabaduse väljakul hoopis teine melu ja palju lõbusam. Peale ilutulestikku üritasime korra veel telekaga õnne, aga ikka ei tulnud sealt mitte midagi ja me kobisime magama. Ütleme nii, et kui meil on võimalus tulevikus uus aasta kuskil mujal vastu võtta kui kodus, siis seda me ka teeme. Veidi igav ja üksluine oli see aasta 2017 ärasaatmine.

Jõululaupäeva ja jõulu esimese püha veetsime me samuti kahekesi. Arvestades seda, et me üksida olime oli see ikkagi päris lõbus. Mõnus oli vahelduseks kahekesi ka aega veeta. Mingi hetk tekkis üksik tunne, aga mis seal ikka… Maja vajas õhutamist ja keegi peale meie seda ju ei tee, sest oleks olnud nõme Sabinet paluda, et ta ohverdaks oma jõulud meie maja pärast. See aasta me ei kaunistanud korterit üldse ja kuuske ka ei olnud. Esiteks ei tahtnud raha kulutada selle peale ja teiseks ma oli nagu nii kaks nädalavahetust enne seda ära olnud tööreisil. Siis olime me kõhugripis ja kogu aeg oli muud tegemist majaga, et ei olnud seda aegagi selleks, et midagi korraldada.

Samuti seekord ei teinud me mingit erilist jõulupraadi jõululaupäevaks vaid sõime praevorsti ja hapukapsast ning õhtul veidi juustu veini kõrvale. Jõulu esimesel päeval läks veidi lappama, sest hommikust me ei söönud kohe peale ärkamist vaid sõitsime maja õhutama. Kusagil kella üheteist paiku olime omadega valmis ja hakkasime kodus hommikusööki tegema. Hommikusöögiks olid röstitud crossantid koos munapudru ja lõhega, värskelt pressitud apelsinimahl ja sekt. 

Vahepeal käisime õhutamas jälle peale hommikusööki kahe paiku ja siis jõime sekti edasi. Mingil põhjusel keegi meist ei viitsinud midagi süüa teha mistõttu me ei sööndki midagi sel õhtul. Järgmisel päeval pidin ma juba kell 4 ärkama, et asuda Eesti poole teele. Sõit võttis veidi üle kahe tunni, kuna oli paks udu ja vahepeal oli nähtavus nii halb, et üle 80km/h ei saanud sõitagi.

Eestis käik oli tore. Kodus on alati hea käia. Kõik tehakse ette ja taha ära, ning sai nautida ema kokkamist täiel rinnal. Kahjuks ilm oli üsna hall ja päikest nägin ma alles viimasel päeval 30.12. Mul hakkas vaikselt juba tunne tekkima, et Eestis päike enam ei paistagi… 

Samuti käisime ema, isa ja tädi Vikaga „Minu veetlevat leedit“ Estonias vaatamas. Mulle väga meelids see etendus. See oli üsna täpselt filmi järgi tehtud. Osa laule olid natuke pikad minu maitse jaoks, aga see on pigem minu probleem. Kahjuks jäi jällegi tunne, et aega oli liiga vähe ja reis oli liiga lühike. Tahaks korragi nii kaua Eestis olla kuni isu täis saab. Aga noh mis teha… Mulle vist nii palju puhkust ei anta.

Majaga oleme nii kaugele jõudnud, et aknad on ees ja siseviimistlus on tehtud. Hetkel on peamine töö meil usinasti õhutada ja aknaid kuivatada. Hetkel on väljas külm ja aknaid terve aja lahti hoida ei saa mis tõttu hakkavad nad higistama. Kuna meil on puit aknad, siis tuleb vaadata, et nad väga märjad ei ole. Michi kuivatas aknaid ja õhutas usinasti kui ma Eestis olin. Üsna palju oli kuivand eilseks, aga noh see võtab ikka oma aja. Lisaks on meil juba garaazi uksed ja välisuks ka ees. Enam ilma võtmeta majja ei saa.

Järgmisel nädalal hakkame edasisi samme organiseerima. Tundub, et Austrias väga külmaks see talv ei lähe, sest hetkel lubab minimaalselt null kraadi järgmiseks kümneks päevaks. Vahepeal on isegi kolmteist kraadi sooja. Me hetkel hoiame pöialt, et äkki tuleb samasugune talv nagu 2014, kus me 9. veebruaril valasime betooni, sest väljas oli juba viisteist kraadi ja kevad möllas täies hoos. Sellel aastal ei tulnudki lund enam maha ja märtsi kuuks oli juba temperatuur 20 kraadi ringis.

Igatahes on meil vaja organiseerida järgmised asjad:

  • Alustuseks tuleb maja põrandad puhtaks saada, sest igal pool on kuhjakesed siseviimistlusest. Need kuhjakesed on nüüd piisavalt kuivad ja need tuleb majast välja viia. Selleks peame organiseerima prügikonteineri ja eks mingi nädalavahetuse veedame maja kraamides.
  • Kogu ülejäänud torustik koos äravooludega. See saab olema esimene asi järgmine nädal, sest see nädal on enamus Austria rahvast puhkusel.
  • Kamin. Sellega me ei ole isegi alustanud… Vähemasti idee on olemas mida me tahame. Sellega tegeleme ka järgmisel nädalal.
  • Siis kui torud on paigaldatud peab tulema põranda firma ja ära mõõtma kalded ruumides. Pärast mida pannakse paika põranda täitematerial.
  • Edasi tuleb panna kiht mis summutab heli. Ma ei tea kuidas see õige nimetus eesti keeles on. Selle paigaldame me Michaeliga ise.
  • Please seda heli summutavat kihti tuleb põranda soendus.
  • Lõpetuseks valatakse põrand. Hetkel on eesmärk põrand valada veebruari keskel. Muidugi oleneb see välistemperatuuridest, aga kui see nii edasi soe püsib, siis saame isegi varem kõigega alustada. Põrand peab kuus nädalat kuivama ja siis saab edasi mässata.

Nagu ma mainisin kõik see peaks juhtuma veebruari keskpaigani, ehk meil on miljon asja vaja ära teha ja organiseerida. Kui kõik plaanipäraselt läheb siis on väga võimalik, et me kolime juba mai kuus oma uude koju. Eile istusime majas ja juba unistasime järgmistest jõuludest. Plaan on proovida vanematele auk pähe rääkida, et nad järgmisel aastal jõuludeks meile tuleks. Tulete eks?

Siis sai vahepeal enne jõule Inglismaal ära käidud. Inglismaa hotellid, kui välja arvata need uhkemad lennujaamades, on kuidagi kulunud ja vanad. Dush oli näiteks selles Angeli hotellis Altonis täiesti koristamata. Igal pool olid veepritsmed jne. Hotelli kohta oli vannituba mu meelest ikka väga must. Igal juhul kui ma peaks sinna kanti kunagi jälle minema siis ma otsin midagi muud. Samas Gatwickis olev hotell oli mega mõnus jaõhtusöögi sõin ma mõnusas prantsuse restoranis. 

Kuna mu lend läks hästi vara, siis hommikusöögi sõin ma lennujaamas. Minu üllatuseks oli seal Jamie Oliveri restoran ja hommikusöök oli ikka mega hea. Täiega minu.

Lisaks Inglismaale käisin ka Torontos ja Tulsas. Toronto on ikka päris suur linn. Ma miski pärast eeldasin, et see on nagu Seattle. Aga ei. Seattle on palju pisem ja kompaktsem. Totontos on ka mega hull liiklus. Tänu Google kaartidele me siiski ummikus ei pidanud istuma ja üle 50 minuti meil ei võtnud see tööle sõit aega. Esimesen õhtul käisime Hy restoranis söömas. See oli stakehouse aga pigem uhkema poolne. Hea oli, et me otsustasime kohe esimesel päeval hästi sööma minna, sest ülejäänud aeg oli juba ette ära sisiustatud. Tarnija viis meid iga päev lõunale, ehk siis teisel õhtul meil suurt söögisu ei olnud ja me jätsime õhtusöögi vahele. Viimasel päeval Torontos organiseeriti meile lisaks lõunale ka õhtusöök mingis Jaapani-Ameerika fusiooni restoranis. Kõik mis pakuti maitses sarnaselt, sest igale poole oli ingverit sisse pandud. Lisaks olid tarnijal veel jaapanist külalised kelle ta ka kaasa võttis, mis tegi asja veel vähem personaalsemaks ja pooled jaapanlased jäid peale sööki laua taha magama.

Ühest küljest meeldis mulle Toronto, sest need pilvelõhkujad ja vaated olid ikka mega lahedad ning kui me ise restorane valisime, siis toit oli ka suurepärane. Hotell oli hästi mõnus ja täpselt kogu melu keskel. Lisaks kõik oli käe ja jala juures, kui vaid aega oleks olnud seda kõike nautida… Mis mulle ei istunud oligi just see melu. Toronto on ikka päris suur linn ja sinna on pakitud nii palju erinevaid kultuure ja inimesi. See kõik lihtsalt väsitas.

Tulsa oli jälle vastupidine Torontole, mu jaoks on see nagu nii pommi auk… Tühi, kesklinna saab mega kiiresti ja autosid peaaegu ei ole. Esimesel õhtul käisime Sushit söömas. Jah, sushi Tulsas. Aga mis keegi ei tea on see, et iga päev tuuakse värske kala sinna sushi restorani ookeani äärest. Miks? Sest nad ei ole ainukesed kes seda teevad. Mul on mulje jäänud, et mitu kalarestorani seal kandis tellivad kala ühest ja samast kohast, ehk kui suurem kogus sisse lennutatakse siis on ka odavam. Ja tõesti neil on mega hea mereandide valik ja super kalarestoran peaaegu tarnija kõrval. Seal ma käisin eelmine kord kui ma Tulsas olin.

Teisel päeval otustasime, et me hommikust ei söö, kuna tarnija juures saab nagu nii midagi ja õhtul tahtsime minna õigesse Ameerika BBQ restorani. Kahjuks kuna oli nii palju tegemist siis tarnija meile lõunat ei tellinudki ja kella kuueks õhtul olime me ikka mega näljased. Nii me siis jalutasimegi head ribi sööma. Ja tõesti see oli super hea. Ribi lausa kukkus kondi pealt maha ja seda liha ikka oli. Lisaks oli kõrval veelBirsket (aeglaselt suitustatud loomaliha), kartulisalat ja kapsasalat. Eelroaks jagasime me pulled porkiga natschosid. Igal juhul toit oli mega-super-druuper hea.

Siis kui me olime oma söögiga lõpetanud, küsis teenidaja, et kas me tahame kuhugi edasi minna, sest tema vahetus lõppeb veerand tunni pärast ja ta läheb sõpradega dringile. Eks me alguses natuke kahtlesime, aga kuna me olime kahekesi siis mõtlesime, et miks mitte. Kokkuvõttes avastasime, et igas teises hoones Tulsas on mingi baar. Esimene oli kohe söögikoha kõrval ja see oli mingi Iiiri pubi. Igal juhul oli neil menüüs kuskil 300 õlut seal hulgas ka Austria õlled. Ma pole suur õlle sõber ja ma jäin rosé juurde.

Teiseks kohaks osutus mingi 90ndate baar kus oli hunnikus vidoemänge ja viie dollari eest sai endale nendega mängimiseks münte osta. Ma proovisin mingit jooki mille nimi oli Hasselhof. See maitses nagu mullinäts ja oli ikka päris magus. Enam ma midagi sellist ei jooks. Üsna jura oli…

Kaks maja edasi oli mingi eriti räämas baar kuhu me läksime. Ma ei julgenud endam suurt midagi juua ja tellisin vee. Igal juhul välimuselt oli see baar õudne aga rahvast pungil täis. Kõik olid hästi toredad ja uudishimulikud. Ehk seal me sõbrunesime kohalikega ja osa neist ühinesid meiega.

Viimane baar kuhu me kaasa läksime oli üle tee. See oli mingis konserdi hallis ja mega suur. Samas üsna tühi. Seal jooksid mingid botoxi beibedringi kellel vist isegi silmavärv ei olnud päris nende oma. Igal juhul me jõime oma dringid seal ära ja liikusime tagasi hotelli. Ilm oli üsna külm ka juba. Kuskil miinus kümme oli. Igal juhul olime me kuskil kell üks öösel alles hotellis. Hommikul kell seitse oli äratus, et hakata kodu poole lendama. Kuna ma olin viimases kahes baaris vaid vee peal, siis ma tundsin ennast üsna hästi, aga mu kolleeg oli ikka päris kahvatu ja ei suutnud midagi süüa.

Lend tagasi läks läbi Chicago. Mulle meedis vaade õhust enne kui me maanduma hakkasime, sest nende kesklinn kulgeb mööda ookeani äärt pikalt, pikalt. Ehk õnnestub mul see kunagi ka maa pealt ära näha aga õhust tundus see ikka väga lahe. Tagasi lendasime Austrian Airlinesiga. Mis oli ikka ülimugav. Esiteks ei olnud see puupüsti täis aga lisaks on neil ikka ülimugavad istmed. Lennukiks oli vana Boeing 767-300. Ma juba põdesin ette, et jama lennuk, sest Deltaga lennates on see olnud iga kord katastroof… Kitsad istmed, vähe jala ruumi, vana tehnika, vana lennuk… Aga Austrian on oma lennukid ikka seest kenasti korda teinud. Mugavad istmed ja mõnusasti jalaruumi. Lennuk oli küll vana, aga see sisustus ja teenidus kompenseeris selle ära. Lisaks pool lendu sain ma magada ja lennuk maandus 50 minutit varem kui plaanitud Austrias. Viini lennujaamas oli ka teenindus kordades kiirem kui Münchenis. Lisaks sai auto ka kohe kätte. Münchenis on mul paar korda juba nii juhtunud, et ootad tundaega kuni saad auto. Ainuke miinus on, et Viinist sõidad ikka oma 30 minutit pikemalt koju ja nädala sees on üsna tihe liiklus võrreldes Müncheniga. Aga kuna me maandusime laupäeval, siis saime üsna kiiresti ka koju. Kokkuvõttes nägin uusi asju ja sain mõne kogemuse võrra rikkamas sellel tööresil. Kuigi ma jään ikkagi selle juurde, et Seattle on seal pool ookeani siiski hetkel mu lemmik linn.

Tagasi uue aasta juurde. Uusaasta lubadused on pigem tagasihoidlikumad ja realistlikud sellele aastal. Eesmärk on meil Michaeliga hetkele ja teineteisele keskenduda. Samuti tahaks mõnest kilost lahti saada, aga mingit dieeti pidama me ei hakka. Lihtsalt toitume targemalt ja paremini. Ehk siis rohkem juurikaid ja puuvilju. Vähem magusat ja veini. Rohkem liigutamist väljaspool ehitust.

Igast tahes head uut aastat, et see tuleks parem kui teised siiani on olnud!

Weekend

Eelmine postitus oli tegelikult üsna sisutühi a la, et „hei mina siin“. Täna siis veidi pikemalt.

Ma olen ikka veel täiega häppi, et ema ja isa külas käisid. Kahju, et see külastus nii lühikeseks jäi. Nii hea oli neid näha ja lisaks sai oma „eesti varud“ täiendatud. Mis sest, et Tiina kommid on juba selle postituse hetkeks otsas. Ema ja isaga käisime kolmapäeva õhtul, peale seda kui olime oma maja ära näidanud ja neile uue hotelli leidnud, Ernestos söömas. Ernesto on me lemmik Itaalia restoran ja neil on meie arvates väga maitsev pasta ja pizza valik.

 Nädalavahetus möödus väga rahulikult. Reedel oli Michi pikalt tööl. Ma kasutasin seda aega selleks, et korter puhtaks küürida. Pärast seda kui Michael koju jõudis, otsutasime, et läheme teeme viimased asjad ehitusel ära, sest ilmateade midagi ilusat järgmisteks päevadeks ei lubanud. Nii me siis tegutsesime kella seitsmeni õhtul Peterskirchenis.

Laupäev hakkas ka tegusalt, sest me käisime kööke vaatamas. Aeg on nüüd juba nii kaugel, et peaks köögi juba välja valima. Ühe köögi oleme lasknud juba plaanida. Plaan on iseenesest OK, aga see köök mis sisse joonistati mulle ei meeldinud. Tundus, et inimene väga oma ajusid ja fantaasiat polnud viitsinud kasutada.

 Millega veel lootusetult hiljaks oleme jäänud on vannitoad. Ehk nüüd on väike paanika, sest kogu vannitoatehnika tuleb reedeni ära fikseerida. Miks just reedeni? Sest on aeg teha sooned seina, aga selleks, et sooned seina teha on tehnikutel vaja teada mis tüüpi dushid, wc-d ja vannid me sisse panna tahame. Prageuseks on juba asi nii kaugele arenenud, et me sõidame homme hommikul Linzi ja vaatame selle asja üle. Miks see nii kiirelt kõik juhtuma peab on kuna ma olen järgmisel nädalal tööreisil ja siis pärast seda on meil Work Shop ümberstruktueerimise teemadel. See tähendab põhimõtteliselt, et järgmised kaks nädalat on ära plaanitud ja kalender täis.

 Muidu läheb meil täitsa kenasti ja ilma eriliste muutusteta. Kivikatuse oleme majale lõpuks peale saanud ja sel nädalal peaksid lamekatused valmis saama. Elektrik käis ka meil külas ja seinad on juba ära märgistatud, et kuhu mis juhtmed tulevad. Lisaks on me majja nüüd ka elekter ja vesi sisse veetud. Ehk plaan on järgmise kahe nädala jooksul sooned sisse majale. Aknad tullakse ja mõõdetakse samuti homme ära ja siis saab tellimuse sisse anda. Novembriks peaksid siis meil aknad ja välisuks olemas olema. Ehk siis maja võtab juba maja ilmet.

Kirjutatud lennukis

         No nii. Ma siin siis lõpuks Nordica pardal leian igavusest mahti miskit ka kirja panna.  Aeg on juba nii kaugel, et ma olen lennus Katrini pulma ja saan kaks täis päeva jälle Eestimaa pinnal veeta. Neli nädalat on möödas nurgakivi panekust majale. Neli nädalat tagasi samal ajal me naiivselt lootsime Michaeliga, et oleme selleks ajaks valmis. Aga ei veel läheb nädalake.

Täna said teise korruse välisseinad valmis ja lisaks basseini korpus. Mida on vaja veel teha? Vahelagi teisele korrusele, vaheseinad nii all ja üleval ja terass garaazi juurde ja siis maja taha. Ja siis on katuse panemise aeg… Me kavatseme järgmise nädala õhtud Michaeliga veeta vundamenti soojustades mis on ka pooleli, sest oleme pidanud kõige muuga ehitusel tegelema. 

Ühe päeva ma veetsin prügi sorteerides ja ära viies. Austrias on see eriti banaalne. Iga jumala erinev plasmass toode tuleb eraldi konteinerisse panna. Plastmass pudelid tuleb isegi värvi järgi sorteerida. Ja oumaigaad kui on miskit must, siis tuleb see üld prügisse viia. See enam ei sobi… ehk siis ideaalis peaksin ma oma prügi ka ära pesema. 

Aga jah, me oleme lootusetult maas oma ehitusega. Naaber kellega me nö läbi ei saa juba imestas, et miks meil nii kaua läheb. Vahe on aga selles, et me teeme korraga valmis nii palju kui on võimalik. Esiteks tuleb see odavam kui korraga kõik masinad koha peal on. Teiseks, meil ei ole mahti sada aastat ehitada nagu naabritel. Nad hakkasid alles nüüd kanalisatsiooni ehitama. Neil kühveldas kopp maja ees kaks päeva järjest… Kui meil läks see kõik ühes vundamendiga. Eks igale ühele oma. Lihtsalt mind häirib veidi, et nad topivad oma nina meie asjadesse… 

Üks tore näide kuidas nina meie asjadesse topitakse ja üsnagi pahatahtlikult. 15 august on Austrias vaba. Kuna Michael oli oma telefoni ema juurde unustanud siis viskasin ma ta ehitusele välja, et ta saaks oma korve punuda ja sibasin ta telefoni järgi. Paar minutit peale seda kui ma olin näinud tulid siis need samad imelikud naabrid oma künkakese otsast alla. Kuna üks neist oli elektrik siis tõenäoliselt eesmärgiga midagi nende maja juures vaatama. Michael punus oma korvikesi telliskivide taga, sest meie töödejuhataja Alex oli nad sinna ette valmistanud. Naabrid jäid siis teisele poole telliskive jutustama. Esiteks jäi neile ette naabrite maja, et nii noored üksinda seda ehitavad ja kindlasti on neil seal nii palju asju valesti. Siis jäi ette, et me hoiame oma ehitusmaterjali naabrimaatükil. (Kus juures me küsisme luba ja ta ütles, et kui me tahame võime selle ka üles künda, sest kuita kunagiehitab siis nagu nii künnab selle ülesse.) Milles siis see probleem oli? Probleemiks oli, et me kasutame liiga suurt osa maatükist ja keegi peaks sellest politseisse teatama. Ma ei tea mida see annab, aga nõmeda maigu jätab küll.  Lõpuks jõudsid nad oma jalutuskäiguga Michi vaatevälja ja olid veidi shokeeritud, et ta nende jutuajamist pealt kuulis. Aga jah, natuke ebameeldiv on selline olukord küll. Aga oli teada, et meie maja ja ehitusmeetod ja kiirus neile ei sobi. Mis seal ikka. Meile andis pank tähtaja, et peame 1. Jaanuar 2019 valmis olema… Meil ei ole võimalik 100 aastat ehitada…

Ehitusest nii palju, et esimesed kaks nädalat olid füüsiliselt katastroof. Kuna teine nädal nii kuum oli, siis hoidis keha ka vett kinni ja kõik läks paiste. See eest kolmandal nädalal ma vist jooksin sada korda päevas vetsu vahet. Nüüd on juba suht okei kuigi päeva lõpuks jalad ikka valutavad. Ehitajad on super. Fabian ja Michael panid meie ehituse juhile kohe hüüdnime predatori tapja… sest kui Schwarzenegger enam eijaksa, siis tuleb Alex ja lõpetab töö ära. Tüüp on 42, ta ei ole küll mega muskli mees aga tal on jaksu. Ta tõmbab end me büroo aknast vabalt käte toel sisse. Või siis treppide podestilt kohe teisele korrusele. Ja noh eks ta piinas Michaeli ja Fabiani omaa hullude ülesannetega ära. Vahva on aga see, et ta meie lollide naljadega kaasa läheb. Aga noh, me pole kunagi väitnud, et me oma nelja seina vahel täiskasvanulikult käitume. 

Mis mulle väga istub, et kogu aeg peab töö käima. Tööpäev hakkab kell 7. Selleks ajaks oleme me Michiga enamus ajast kõik tööriistad ja mördid ja värgid ette valmistanud. Enamasti nad on 15 minutit varem kohal (mida töö aja sisse ei arvestata). Esimene 15 minutiline paus on kell 9 kus ka einestatakse. Meil on kas vorsti või juustu võikud, sest pole aega kokata kui kõik meist tööd rügavad. Teine paus on lõuna ja jälle võikudega kell 12:30 30 minutit. Kes tahab sellele pakume ka õlut. Tavaliselt vanemad ehitajad joovad meelsasti ühe õlle lõunaks. Kell 15:00 on siis kohustuslik 10 minutit ja kella kolme õlu. See on üsna püha… kõik joovad. Kaks korda olen ma ka seda mängu kaasa teinud… a noh, ma ei jaksa pärast seda tööd teha… aga neil läheb hea tujuga edasi kuni 17:00. See kella kolme õlu on traditsioon. Meil on kokkulepe, et nad ainult ehitavad. Koristamine on meie probleem. 

Praeguseks olen ma juba nii ära harjunud, et ehitus käimas ja pidevalt on mingit sagimist, et natuke kahju on isegi, et see läbi saab. Samas saab ehk kunagi n.ö. oma elu tagasi. Me rutiin on hetkel küll väga ühekülgne. Kell 5 äratus. Pesemine. Hommimusöök. Kasside hommikusöök. Kasside kastide puhastus. Riidesse. Ehitusele. Kell 18:00 koju. Süüa. 30 minutit telekas. Teleka ees ära kukkumine. Magama minek… See hakkab ajudele ajapikku. Aga noh, pole palju jäänud… Ma usun, et kahe aasta pärast meenutame enamus asju positiivsetes toonides ja põneva kogemusena. Mis sest, et ma ei taha enam kunagi maja ehitada….

Nädal neli ehitusel ja Lucifer

Kui eelmisel nädalal sadas täiega ja kaks päeva me tööd teha ei saanud, siis see nädal oli täpselt vastupidine eelmisele. Siinkandis möllas kuumalaine Lucifer. Kõige kuumemal päeval näitas ilm 38 C ja päriselt ka oli tunne, et mingi hetk paned pildi taskusse.


Esmaspäeval tuli meie vana töödejuhataja puhkuselt tagasi. Puhkuse ajal sendas teda kolleeg. Minu ülesanne oli terve nädala vundamendi veekindlaks tegemine. Materjali segan kokku mingist mustast pulbrist ja valgest vedelikust. See on mega kleepuv. Soojuse tõttu läks ta ka üsna kiiresti kõvaks mis tõttu ma pidin tempos seda seinale kandma. See oli palavusega aga üsna raske ja peale kolme polnud asjal enam mõtet, sest materjal läks üsna kiiresti raisku. Igal juhul higistasime nii hullult, et higi sõna otseses mõttes voolas ning sellel ei olnud mingit maitset. Päeva lõpuks olime omadega nii läbi, et energiat jätkus vaid söömiseks ja magama minekuks.


Samuti valutas kogu keha kogu aeg. Selg, jalad, sõrmed… kõik. Aga mis seal ikka, eks see on osa ehitusest. 

Ehitamise koha pealt on nüüdseks garaaz valmis. Maja on ka veekindel ja Michael alustas juba vundamendi soojustamisega. Garaazile on vaja veel teine kiht veekindlaks tegevat materjali peale kanda siis on ka see valmis. Garaazi seinad on peaaegu valmis. Üks rida veel enne katust vaja panna. Peamaja sai ka lõpuks valmis. Üsna pikalt võttis köögi akna tegemine, sest see tuli staatilistel põhjustel betooniga valada. Teisipäeval peaks ka peamajale lagi peale tulema. Samuti oli üsna palju tööd garaaz, sest osa seinast jääb väljaspoolt maa alla ja see tõttu tuli ka betoonseinad valada. 

Järgmine nädal on siis plaanis peamaja vahelagi, katused garaazile, saunale ja suurele toale. Terassi betoneerimine. Vundamendi soojustus ja alsutada teise korrusega. Eks näeb kui kaugele me jõuame. Igal juhul plaanid on suured ja kahe nädala pärast peaks nii kaugel olema, et katus tuleb peale. Katus on meil fikseeritud hinnaga ja seal enam abikäsi ei ole vaja. 
Tuju on nii ja naa, sest puhkuse tunnet ei ole üldse. Pigem olen rohkem väsinud kui enne puhkust. Raske on ka kogu see ehituse teema just füüsiliselt. Samas on ka uhke tunne kui majas seisad mis oma higi ja verega ehitatud. Ma ütlen ausalt. Hetkel meeldib meile see maja oma plaanilt ikka väga väga väga ja asukoht täiega. Ma juba ootan aega kui ma kõiki vaateid täies ilus näen. 





24; 25 ja 26 ehk neljapäev, reede ja laupäev: 1/4 saavutatud

Kolm päeva möödusid välgukiirusel. Esimese päevaga jõudsime nii kaugele, et kõik mis sai põrandalt laotud sai tehtud.

 

25. Päeval sai suur tuba valmis müüritud.

Eile saime sauna enam-vähem valmis.

3,5 päeva kohta on see päris kiiresti. Michaeli tööks on välja kujunenud kivide lõikamine saega. Ma olen jooksupoiss ja koristaja. Ja jooksmist on. Kellele on mörti vaja, kellele mingit tööriista jne. Päeva lõpuks peavad tööriistad puhtad olema ja ehitusplats puhas. Kivid tuleb ka alati ära katta, sest kunagi ei tea millal äikesetorm üle käib ja kui nad on märjad, siis on nad ka kohutavalt rasked. 

Need kolm päeva möödusid täie rauaga töötähe all. Õhtuks oleme me nii väsinud, et magama mineku aeg on meil kuskil 20:30. 

Lõpuks jäi ka vihm järele ja järgmine nädal tuleb päikeseline aga ka kuum. Siin lubab 38 C sooja. Ma täpselt ei tea mis tööd järgmisel nädalal tehakse, sest selline tunne on, et mega palju on veel teha. Aga eks selgub esmaspäeval. Me ei tulnud eile selle peale, et küsidagi. Elame näeme.