Pulmade organiseerimisest

No nii, nädalavahetus on möödas ja jälle olen Esmaspäeva lainel. Nädalavahetusel suutsime siis oma aia tööriistad ära sorteerida ja need oma ajutisse koju viia. Oma suureks rõõmuks avastasime, et me ei olegi väga palju kola kokku koguda jõudnud.

See nädal saab olema viimane nädal, kui me väga ei paki. Pigem sorteerime asjad ära ja koristame sahtleid. Siin kohal tervitused isale, kes ütleb, et sahtleid võib lõpmatuseni koristada. Me siiski kraamime sisu kastidesse ja mõttetu kraami viskame ära. Selle nädala eesmärkideks on ka korter ära puhastada ja aknad seal ära pesta.

Kuna nädalavahetus oli suhteliselt sündmustevaene ja ma ei taha hakata langema sorteerimise üksikasjadesse, siis ma mõtlesin, et räägiks natuke lähemalt kuidas me saime oma pulmad orgarniseeritud. 

Kuupäev:

Esimese asjana sai muidugi kuupäev ära otsustatud. 29.10.2016 – miks just see? Väga lihtne, kuna Austrias on 26.10 riigipüha ja 01.11 riigipüha ja me saime riigilt kolm päeva tasuta pulma puhul vabaks, tundus see valik kõige targem, sest siis sai järjest pikemalt puhata. 29, kuna see oli laupäevane päev. Ei mingit romatikat, ei mingisugust erilist päeva. Oktoober, kuna enamasti on see Austrias ilus ja värviline ning samal ajal ei ole liiga palav.

Dokumendid:

Kuupäev paigas, informeerisime kohe oma plaanist linnavalitsust. Seal oli küll kirjas, et aeg tuleb alles kolm kuud enne pulma kinni panna, aga nii kannatamatu nagu ma olin, otsustasin ma järgi küsida. See naine, kes meid ka paari pani, oli väga sõbralik ja ütles, et pole probeemi ja paneme kohe selle kuupäeva kirja. Lisaks saatis ta mulle nimekirja dokumentidest mis oli vaja organiseerida selleks, et abielluda. Nendeks olid siis rahvusvaheline sünnitunnistus, kehtiv isikut tõendav dokiment ja tõestus, et ma ikka olen vaba ja vallaline. Lisaks pidid see tõestus olema mitte vanem kui kuus kuud.

See ei tekitanud mingeid probleeme, kuna mul oli nagu nii eesmärk mai lõpp isamaal veeta. Kui ma aga dokumentidele järgi läksin perekonnaseisuametisse, siis oli see tädi sealt unustanud öelda, et osadele dokumentidele tuleb apostill hankida. Nii ma siis läksin lampi kohe peale perekonnaseisuametit, Eestis, notari büroosse ja niutsusin sekretärile oma kurva loo ära. Õnneks nad olid vastutulelikud ja peale 20 minutit ootamist olid mul dokumendid vormistatud. Aga sellega see saaga ei lõppenud. 

Kuna ma elan juba viis aastat Austrias, siis pidin ka selle kohta, et ma olen vaba ja vallatu kinnituse allkirjastama ja notari poolt allkirja kinnitama. Lisaks veel erinevad dokumentide vormistamise maksud jne. Kokku läks juba ainult dokumentide peale kuskil 500€.

Fotograaf:

Mida me ka üsna varakult organiseerima hakkasime oli fotograaf. See teema vääriks isegi omaette postitust kui aus olla.

Julia soovitas meile oma sõbrannat. Kahjuks oli tema rase ja ta ei olnud kindel, et kas ta oktoobris juba pidistada soovib. Aga ta oli nii kena ja ta saatis meile nimekirja fotograafidest kes temaga sarnases stiilis pildistavad ja keda ta hea meelega soovitaks. Nendest leidsime me tõesti väga sümpaatse fotograafi. Leppisime kõik kokku ja plaanisime ka kohtumise ära ning maksime ka ettemaksu ära.

Mai kuus sain siis temalt meili, et ups ma olen rase ja ei saa oktroobris teie pulma pildistama tulla. Ta maksis raha tagasi ja andis järjekordse nimekirja inimestest kes teda asendada saaksid. Me siis Michaeliga valisime ühe neist välja jälle piltide jne järgi. Esimest märki oleksin ma ise juba pidanud märkama, kui tal oli probleem sellega, et ta meie kanti tuleks ja kohad üle vaataks. Ei, ta tahtis Linzis kokku saada, sest tema jaoks oli meie juurde liiga pikk maa sõita. Ok. Me siis leppisime kohtumise kokku. Kohtumine oli ise OK. Aga me Michaeliga üldse ei tundund ennast temaga hästi. Ja lisaks hakkas ta rääkima kuidas me oma pulma organiseerima peaksime jne. No keemia üldse ei sobinud. Ehk peale arutelu otsustasime, et otsime teise fotograafi.

Sel puhul tuli meile Johann appi ja me leidisime tõesti inimese kellega me mõlemad sobisime. Kõik oli kokku lepitud ja organiseeritud ja siis tuli pauk. Vähem kui 24 tundi enne registreerimist saatis tüüp mulle Facebookis sõnumi, et ta on haige ja ei saa meid pildistama tulla. Kuna me ei sõlminud eel lepingut ei olnud sinna midagi teha. Muidugi üritasime teda telefoni teel kätte saada jne. Aga ei midagi. Hakkasime siis 28.10.2016 kell 12 paaniliselt fotograafi otsima. Õnneks leiduski Riedis üks naine, kes oli meid nõus pildistama. Ma ei ole pilte veel näinud, aga tal on 28 aastat pildistamise kogemust, nii et ootame põnevusega, kas see kõik tasus ära. Michael tundis ennast temaga suht mugavalt. Mina see eest olin veidi skeptiline, sest mulle see poose-poose ei istu. Aga eks näeb mis välja tuli.

Igal juhul tulevikuks soovitan fotograafiga teha eel leping ja lisaks sinna kinnitus, et kui peaks midagi juhtuma, siis tal on sama hinnaga asendus olemas ja vaba. Sest Wolfgangi asendus oleks meile topelt maksma läinud ja me otsustasime ise miskit paremat organiseerida, sest see neiu oli kka väga kallis.

Asukoht:

Asukoha valik oli üllatavalt lihtne. See pidi olema Eberschwangis ja pidi kodune olema. Kuna Eberschwangis oli täpselt kaks kohta kus pulma pidada saaks, siis me otsustasime kõrtsi kasuks. Hea oli, et me selle kasuks otsustasime, sest see teine koht pani kaks päeva enne pulma oma uksed kinni. Ma pean ütlema, et me jäime oma asukohaga täiega rahule. Esiteks me saime otsustada täpselt mis toidud ja kuidas me need soovime. Teiseks olid enamus magamiskohti võimalik samasse majja organiseerida. Kolmandaks on Uschi väga organiseeritud ja suuris kõik nii korraldada, et see oli täiuslik.

Kutsed:

Kutsete tegemine oli kõige raskem. Otsustamine kuidas välja näevad. Kellelt tellida. Palju maksavad. Mida sisse kirjutada. Ütlen päris ausalt, et kutsete stiil, tekst ja välimus mulle meeldis. Kahjuks värvi valik oli natuke piiratud. Aga siiski… nende peale läks viis tundi tööd ja sinna hulka ma ei arvesta arutamist. Võib öelda, et 100% ma nendega rahule ei jäänud, aga pean tunnistama, et see oli kõige pikem ja aega nõudvam arutelu kogu selle pulma protsessi käigus. Muud asjad said kärmelt otsustatud.

Toit:

Kuna oktoobris on ulukiliha värske ja saadaval siis me otsustasime, et üheks menüüks saab kitse seljafilee. Eelsroaks oli siis kas pannkoogi supp või nagu sügisel siin alati kombeks kõrvitsasupp. Pearoogadeks eelpool mainutud kits või siis samas kombinatsioonis siga. Nendele kellele midagi ei sobi Schnizel ja nendele kes liha ei söö pastaroog pesto ja krevettidega. Tordi organiseerisime kohalikult pagarilt. Kokku oli neli erineva maitsega torti: maasikas, kookos, schokolaad ja pähkel. 

Pagariga oli ka nalja. Me leppisime temaga kokku, et ühel pärastlõunal tuleme külla ja lepime kokku kuidas tort võiks välja näha. Nii me siis seisime tema ukse taga ja tuli välja, et ta magas. Ta vabandas, ta küll teadis, et me tuleme ja kalendris oli ka kirjas, aga ta unustas meid sel päeval lihtsalt ära.

Lilled:

Nende organiseerimine oli hästi lihtne. Mul paluti foto kaasa võtta mida ja kuidas ma sooviksin ja nemad siis panid kõik kirja. Päris ausalt lille seadjat ma usaldasi suhteliselt pimesi, sest meil on ennegi nendega kogemusi olnud ja nad ei ole meid kunagi alt vedanud. Lisaks tekitas usaldust ka see, et nad olid Uschiga juba rääkinud ja kõik osapooled olid paremini informeeritud kui meie ise.

Vidinad:

Kaamerad, mullitajad ja need väikesed kingitused. Peaaegu kõik said kohe peale külaliste kinnitamist ära tellitud. Kingitused sai USA-st toodud ja kõik oli üsna täpselt meil ka ära plaanitud. Nende vidinate puhul oli amazon mu parim sõber. Sealt saab suht hea hinnaga igasuguseid põnevaid asju ja ka ideid.

Bänd:

Selle lasime me Uschil organiseerida, sest meil ei olnud õrna aimugi kes on hea ja kes mitte. Austrias on valik nii kirju. Ursula siis uuris natuke ringi ja leidi meie bändi. Me jäime nedega väga-väga rahule. Mul on siia maani varbaküüned sinisest sellest lõputust kargamisest ja tantsimistest.

Riietus:

Sellega läks üsna lihtsalt. Michaeli ülikonna saime Outletist Grieskirchenis. Seal läks mega libedalt ja siis õmbleja sättis ka pikkused parajaks.

Mina sain oma pulmakleidi Salzburgist. Kokku proovisin ma kuskil kümmet kleiti ja minu valik jäi viiendale. See oli lihtsalt see õige. Nii lõikelt ja mugav oli ka. Kuskilt miski ei kraapinud. Ma otsustasin, et ma ei taha pikas kleidis abielluda, mis tõttu sai minu oma lühikeseks tehtud. Aga ma jäin hullult rahule selle teenidnusega. Samas kohas organiseeriti aksesuaarid, kingad ja õmmeldi kõik parajaks. Kleidi tõin koju kaks päeva enne pulma. Enne koju toomist sain seda veel kord proovida, et kas ikka veel sobib. Õmbleja pidi selle ikkagi natuke väiksemaks tegema, aga ma ütlen päriselt. I never felt prettier.

Sõrmused:

Sõrmustega oli üsna lihtne. Läksid kohale. Siis palus on välja valida viis sõrmust mis kõige rohkem vitriinis meeldivad. Kui need valitud pidime neid proovima. Lõpuks jäid sõelale kahes stiilis sõrmused. Edasi läks asi arvutisse ja programmiga pandigi kokku täpselt sellised sõrmused nagu me soovisime. Kaks nädalat ja olidki nad käes.

Juuksed:

Nendega oli ka veidi draamat. Esimene juuksur kelle juures ma käisin, tegi mulle mega vanamoodsa soengu. No kohe üldse ei sobinud ja mulle endale ka ei meeldinud, üks kõik kui väga ma ei üritanud seda endale ilusaks rääkida. Tuli siis otsida uus. Julia ja Sabine tulid ideele, et lasevad mulle tüdrukute õhtuks teise juuksuri juures soengu teha. Selleks juuksuriks oli me naaber. Ja tema tegi mulle minu jaoks sobiva soengu ja mulle see väga meeldis mistõttu panin just tema juurde aja kirja ja ütlesin esimesele juuksurile ära. Kui ei meeldi siis ei ole mõtet punnida. Pigem paar korda rohkem proovida.

Meik:

Meigikunstiku sain oma kosmeetiku käest. Tegelikult alguses küsisin oma kosmeetikult, kas ta teeks mulle meiki, aga ta ütles, et ta ei ole sellele spetsialiseerunud ja ta ei taha hakata katsetama, kuid ta soovitas ühte teist meikarit. Proovimeigi organiseerisin ma üsna varkault ja see pidas mega hästi palava suveilmaga vastu. Pulmapäeval tegi ta mulle ka peaaegu samasuguse meigi, aga miski pärast kui ma Julia presentatsiooni peale nutma hakkasin siis valgus see ikka nii laiali kui laiali. Ma määrisin nii enda kui ka Michaeli ära. Õnneks sai tänu emale ja Juliale see korrigeeritud ja pidu võis edasi minna.

 Nüüd sai organiseerimisest väikene lühikokkuvõte tehtud. Pulmadest endast kirjutan ma mõni päev hiljem. Aga nii palju ma ütlen, et see oli üks ilusamaid päevi mu elus ja selle tegid kõige erilisemaks inimesed kes võtsid vaevaks kohale tulla ja meiega seda jagada.

There comes a point in your life when you realize who really matters, who never did, and who always will.

Update – Ma olen ikka veel siin

Nonii, jälle pikem vahe vahele tulnud kirjutamises ja väheke vett on merre voolanud. Veebruari elasin kenasti üle. Miks üle? Sest me frimal on Veebruar majandusaasta lõpp ja kuna ma ikka rügan kahel positsioonil siis läks väheke kiireks.

Märtsi algus on samuti kiire olnud aga õnneks mitte nii suur katastroof kui Veebruar. Ütlen päris ausalt, vaikselt tekib tunne, et tahaks puhata. Esimene puhkus on aga alles mais. Lennukipiletid Eestisse on juba ostetud. Seekord tulen Eestisse kaheks nädalaks ja Julia koos oma elukaaslasega tuleb nädalakeseks samuti koos minuga kaasa. Loeme juba päevi ja ma üritan välja mõelda mida kõike võiks ette võtta. Tõenäoliselt veedame paar päeva ka Tallinnas. Aga eks näeb, sinna on veel kaks kuud aega.

Hetkel on täies hoos Michaeli kolmekümnenda sünnipäeva plaanimine. 21. märtsiks ütlesid kõik talle ära, et ei saa tulla. Tegelikult plaan on selline, et Johann helistab talle kella kahe paiku, et tal on auto moororiga midagi lahti ja, et ta ei julge sellega enam sõita. Eesmärk on Michael kella 15:00 paiku kodunt minema saada. Kell 15:00 tulevad külalised. Austrias on selline traditsioon, et iga juubeli puhul tehakse plakat. Meil on see juba valmis ja me riputame selle siis kell 15:00 ülesse. Samuti on meil tort juba tellitud ja väikese näksi korraldan ma ka ära. Kui Michi hakkab kodu poole liikuma, siis seisame kõik õue treppidele vahuveiniklaas käes ja tervitame teda. Tal ei ole sellest hetkel väiksematki aimu. 26 märtsil korraldame siis „ametliku“ pralle. Meil on ka paar mängu välja mõeldud millest Michaelil samuti aimu ei ole. Pidu hakkab palvusega. Julia on preester ja loeb siis peo alguse palvuse ja kõik peavad lonksu veini jooma ja kaasa lugema. Palvus ise on pilatekst ja väga naljakas. Teine mäng näeb välja selline, et on kotitäis kingitusi. Näites, auto ja siis kingitus on mudelauto. Kokku on 12 sellist kingitust. Mull ei ole kahjuks enam meeles mis need kõik on, sest selle osa korraldab Sabine. Komas mäng pidi ka mulle üllatus olema, nii et eks näeb. Ma ootan põnevusega Michi reaktsiooni juba. Aga poolteist nädalat veel ja need lähevad kiiresti. Ma pean veel paar fotot plakati jaoks organiseerima ja siis me oleme valmis kõigeks.

Paar korda oleks peaaegu Michaelile ka vahele jäänud. Eelmine nädalavahetus heilstas Michael oma sugulased läbi, et kas nad ikka tulevad tema sünnale. Kuna mul oli juba ette kokkulepitud nendega, et kõik ütlevad 21. märtsi puhul ei ja 26. märts on kindel jah, siis vanaisa ajas kõik totaalselt sassi. Ta ütles, et ta tuleb 21 aga 26 mitte. Järgmisel päeval sai siis see viga parandatud ja vanaisa naine Anna ütles, et vanaisa ajas kuupäevad sassis ja nad ei saa 21 tulla. Michael oli ikka mega pettunud. Teine olukord oli see, et kuna ma ise torti küpsetada ei saa ja teised on sel päeval tööl, siis ma tellsin küla pagarilt tordi. Ma proovisin teda terve päeva kätte saada, aga ta ei võtnud vastu. Õhtusöögi ajal järsku helisies telefon ja pagar helistas. Ma pidin Michaelile ütlema, et tööasjad ja siis lukustasin end vannituppa ja tellisin tordi ära. Michael vaatas mind väga skeptiliselt ja küsis mitu korda, kes helistas. Kuna mul on ka firma telefon siis ma arvan, et talle tundus veider, et keegi tööjuurest mu personaalsele telefonile helistab. Aga siiski mul on tunne, et see seik on nüüdseks ära unustatud.

Lisaks kõigele oleme tegelenud ka oma pulmakutsetega. Alguses mõtlesime, et teeme selle fototega, aga siis jõudsime järeldusele, et see võib väga valesti minna. Siis leidime netist ühe meile sobiva kutse formaadi. Kahjuks, ei olnud võimalk näha proovi varianti kuidas need välja näevad enne kui nad tellitud ja postkastis. Kokkuvõttes oleme otsustanud, et läheme kohalikku trükikotta Michaeli sünnipäeval, kuna meil mõlemal vaba, ja vaatame mida nemad pakuvad.

Spordiga on nii, et ma veebruari jooksul trenni väga ei jõudnud ja märstsis on ka väga raske olnud ree peale saada. Hetkel on tulemus miinus viis kilo. Järgmisel nädalal on mul kindel plaan oma tagumik jälle trenni vedada, sest see tundub kõige paremini mõjuvat ja lisaks enesetunne pärast trenni on ka tunduvalt parem. Pöidlad pihku, et ma saan oma laiskusest üle.

272 päeva jäänud

Paraku olen ma viimase ajal nii kiire elutempoga, et ei jää eriti aega maha istuda. Ja kui jääb siis ei ole eriti viitsimist enam miskit kirjutada. Aga täna ma võtsin end kokku ja panin jälle mõned read blogisse.

Pulmade koha pealt oleme nii palju teinid, et otsisme lõpuks välja fotograafi. Esimene keda me tahtsime on paraku rase ja ta ei olnud kindel, et ta minu pulmadeks pildistama jälle hakkab. Aga ta saatis mulle nimekirja paari inimesega keda ta soovitab. Lisaks uurisime Juliaga, kes on ka mu peapruutneitsi ja siinkohal ka ainuke pruutneitsi, ka muid kohalikke fotograafe. Sõelale jäi – Julia Kollmann. Mulle meedis ta pildistamise stiil. Ta saatis meile oma portfoolio ja erinevaid videosid mis ta teinud on. Lisaks enne pulma istume koos maha ja räägime läbi mida me temalt ootame.

Kuupäev on olemas, kinnitusmeil vajaminevate dokumentidega ka. Koht on kinni pandud… Nüüd hakkame tõsisemalt kutsetega tegelema.

Tegelikult on veel mega palju asju teha, aga enne tuleb firma finants aasta lõpp üle elada. See ongi tegevuses kogu aeg hoidnud. Üks tarnijatest keeras ka paraja pasa kokku… Aga noh, mis seal ikka… tuleb maha istuda ja tegutseda, tegutseda, tegutseda!

Veebruari kuu jooksul teeme siis loodetavasti kutsed ära. Siis on Michi 30. vaja orgunnida. Ja siis saab edasi mõelda. Tort, kleit, dekoratsioonid, menüü. Mega põnev ja tore 😍… Ma täiega naudin seda plaanimise ja uurimise aega.

Plaanimise ja uurimise koha pealt veel nii palju, et üsna mõnus on ajakirju lapata. Julia tõigi mulle alustuseks ühe Austria ajakirja. See nädal käisin ma Inglismaal ja korjasin lennujaamast endale paar ajakirja lisaks. Sealt saab päris palju ideid. Kus juures kleidi osas, soengu osas ja meigi osas on mul juba enam-vähem paigas mida ma tahan. Tordi osas samuti on idee olemas. Mis minu jaoks on kõige raskem on just see ruumi dekoreerimine. Aga sinna on veel aega. Lisaks ajakirjadele on veel abiks vabadrl hetkedel google, pintrest ja instagram. Fun, fun, fun. Ma elan nagu mingis mullis vahepeal.

Inglismaa reisi koha pealt nii palju, et see oli üsna väsitav ja lühike. Maastik mida möödame me sõitsime oli väga ilus, aga see oligi kõik… kahekümne tunnised päevad ja vähe und. Lisaks õnnestus mul jälle mingi viirus külge saada mis tõttu jälle nohu ja köha… Loodan, et kolm jääb kohtu seaduseks ja see saab olema viimane kord see aasta kui ma haige olen.

292 päeva pulmani

Lubasin kirjutada järgmine kord siis kui pulma kuupäev on paigas. Nüüd ongi see nii kaugel. Me abiellume Michaeliga 29.10.2016 Eberschwangis. Kuupäev sai mu ämma survel juba teisel jaanuaril paika, sest ta lihtsalt enne ei andnud rahu ja oleks kõik oma küüned ära närinud.

Korraldamisega oleme nii kaugel, et peokoht on olemas ja broneeritud. Valik sai üsna kiiresti tehtud. Sõelal olid kolm kohta. Üks oli selline ilusam talu taoline koht Loryhof, aga kuna see on üsna populaarne siin kandis just pulmapidudeks, siis ooteaeg sinna on kaks aastat. Me otsustasime, et koha pärast me kaks aastat ootama ei hakka. Teine koht oli liiga steriilne, väga kõrgete lagedega ja kõle ning iseloomutu – Panoptikum. Otsisme midagi veidi hubasemat. Sõelale jäi lõpuks Eberschwangi kõrts. Neil on seal saal kus saabki just selliseid pidusid pidada. Saal on üsna hubane ja sobib ka meie valitud toonidega kokku. Toidud on neil samuti suurepärased, kõik alati värsked ja regioonaalsed. Boonuseks on võimalus kohapeal ka ööbida.

Samuti on otsustaud ära mis värvitooni me lisaks valgele kasutame – selleks on siis oranz. See sobib sügisega hästi kokku ja on soe toon ka lisaks. Alguses ma kaalusin sinist, aga see jäi just oma külma oleku tõttu kuidagi võõraks ja pigem kaldub juba talve poole.

Külaliste nimekirja panime eelmisel nädalal paika, nüüd olen vaikselt aadresse korjanud. Plaan on siis jaanuari kuu jooksul paika saada kutsed ja nad veebruari kuu jooksul ära saata. Eks vaatab kui pika otsustusaja me anname, sest korraldada on nii palju ja ma ei taha viimase minuti stressi. Info saatsin tegelikult juba eile laiali, et inimesed saaksid oma puhkuseplaanid ära teha.

Laupäeval küsisin ka Julialt, et kas ta hakkab mu peapruutneitsiks. Tegelikult temast saab ka ainuke pruutneitsi ja tunnistaja ühes. Michael ei ole enda tuunnistajat välja valinud. Sabine survestab teda, et ta võtaks Fabiani, sest muidu ta solvub. Aga Fabiani mõttemaailm on nii teist moodi kui meie oma ja lisaks ta ei ole just kõige usaldusväärsem ja organiseeritum inimene. Eks see Michaeli valik ole. Ega selle otsustamisega kiire ei ole. Ma lihtsalt teadsin kohe keda ma küsin see pärast ei näinud ka mõtet oodata.

 Eesmärk on selle nädala jooksul eelarve paika panna ja ehk ka kutsete välimus ja tekst. Aga seda tõenäoliselt nädalavahetusel, sest enne ei ole ei aega ega energiat sellega tegeleda. Kuigi tahaks ja oi kuidas tahaks.

Nädalavahetus möödus välgukiirusel. Laupäeval käisime sõpradega väljas Johanni sünnipäeva pidamas. Laupäeva hommikul sai Michael  kõne kohalikult maalri firmalt, et kas ta äkki ei tahaks tulla ja hakata nende finantsjuhiks. Praegune juht läheb selle aasta jooksul pensionile ja neil oleks kedagi uut ja innovatiivset vaja. Täna õhtul läheb Michael ja vaatab firma üle. Kui talle see meeldib, siis läheb töökoha vahetuseks.

 Mul endal on aasta algus õnneks rahulik kui see pulma teema välja arvata. On küll vahva mõelda ja organiseerida, aga see tekitab parajat stressi ka. Aga see on üks kord elus nii, et ma püüan sellest kõigest maksimumi võtta ja iga hetke nautida. Once in a life time thing.