2019 lõpp

2019 oli ikka lõpuks hullumaja. Põhimõtteliselt veetsin ma terve novembri kuu Seattles tööreisil. Midagi erilist Seattle minu jaoks enam ei ole. Peaaegu nagu kolmas kodu. Igal juhul ma tunnen linna juba sama hästi kui Tallinna. Tegelikul oli see tööreis üsna intensiivne ja isegi vaba pühapäeva ei olnud. Ühel pärast lõunal käisime Boeing muuseomis, aga see oli ka suht kõik. Eks kõige meelde jäävamad olidki restoranis käigud.

Ühe korra suutsime me 300 Dollari eest Sushit süüa – Shiro’s Sushi restoranis. Siin on üks pilt taldrikutäiest mis maksis $50.

Koht oli tegelikult väga pisike. Samas Sushi oli värskelt valmistatud ja käsitsi otse silme all.

Teine koht mis oli taskukohasem ja kus me maksime ca $120 kolme käigulise õhtusöögi eest koos veinidega oli Kreeka restoran Omega Ouzeri. Sisustuselt oli see täiesti uue välimusega ja puhas. Pearoa sõime me nii kiiresti ära, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Aga see oli väga hea kvaliteediga ja autentne restoran.

Üks restoranidest mis veel väga hea oli ja meelde jäi, oli india restoran Nirmal’s. Sinna pidime aga enne juba koha kinni panema, sest ta oli päris täis. Mis mulle meeldis oli, et toidud ei olnud väga vürtsikad aga samas nendes oli nii plaju erinevadi vürtse sees. Pearoogadeks olid meil karrid loomalihaga ja sealihaga.

Please Seattle reisi hüppasin korra kodunt Austrias läbi ja edasi läks vanaema 80.ndale sünnipäevale Eestis. Kodus oli mõnus olla ja jälle pere näha. Isa oli värskelt ka angerjat suitsutanud. See angerjas isutab mind ikka veel pidevalt. Selline tunne nagu oleks sõltuvus tekkinud.

Peale Eestit tegin jälle pisikese põrke koju selles, et see ära ehtida ja siis viis mu tee Inglismaale Derby kanti. Seal ma olin vaid kolm päeva. Vihma sadas ja suht sombune oli. Ei midagi erilist. Inglismaa võttis see kord mind suhteliselt külmalt ja ebasõbralikult vastu. Teenidus ja inimesed olid kuidagi väga ebameeldivad. V.a. siis firmas kus ma auditeerimas käisin. Seal oldi ikka viisakad ja sõbralikud.

Jõulud veetsime Austrias. Michi perekond oli meil lõunaks juba ja järgmisel päeva hommikusöögiks. Ütleme nii, et järgmine aasta veedame me jõulud kas üksinda või Eestis, sest mulle jäi mulje, et selles perekonnas peale meie Michiga kedagi jõulud väga ei huvita.

26. Detsembril lendasin ma Eestisse neljaks päevaks, et saaksin vanematele ikka isiklikult ka häid jõule soovida. See oli hästi mõnus ja kuidagi kahju oli, et nii vähe aega Eestis olin.

Uue aasta võtsime vastu kodus. Meile tulid üllatuskülalistena lõuna paiku kõik külla. Vaid Julia oli tööl. Tekkis idee fondued süüa, aga Sabine ei viistsinud ja teda huvitas pigem uusaasta programm telekas. Mis tõttu nad läksid õhtu poole ilusti oma kodudesse tagasi ja me võtsime uue aasta vastu rahulikult Michiga koos. Ehk siis 2019 sai väga rahulikult ära saadetud.

Vancouver ja Seattle

Veebruari lõpus pidime me kolleegiga Vacoverisse ja Seattlisse tööreisile minema.

Ütleme nii, et mulle meeldib kuskil pool tundi lisa aega plaanida, juhul kui midagi valesti peaks minema. Igal juhul oli see kord üks mu lemmik kolleegidest mu kaaslaseks. Ma olen temaga juba korra kliendi juures Le Havres käinud. Nii kena kui mu kohvrit tõstetakse ja tassitakse ja uksi lahti tehakse.

Igal juhul hakkasime siis Müncheni poole sõitma. Meil oli suhteliselt keeruline lend ostetud. München- Frankfurt- London- Vancouver. Esimene takistus oli poolel teel Münchenisse. Täpselt meie ees toimus pirakas avarii. Lausa nii, et autod läksid põlema. Meil vedas, et see oli täpselt autobahni mahasõidu juures ja me saime kohe kõrval teedele liiklema. See läks meile maksma 20 minutit.

Lennujaamas tuli välja, et sekretär ei olnud meile pagasit tellinud. Hallelujah! Ehk siis ostsime pagasi 50€ lisaks. Vahet ei ole. Ehk siis sinna mu lisa minutid kaovadki.

Edasi läks hommikusöögi aeg sujuvalt. Üsna pea oli lennuki peale minek ja sättisime end mugavalt istuma. Sai natuke aega istutd ja siis teatas piloot, et lennuk on katki ja nad püüavad seda parandada. See tegi mind natuke närviliseks, sest meil oli vaid tund aega Frankfurdis, et jõuda Heatrow lennule.

Natukese aja pärast teatas piloot, et lennuk on katki ja sellega me täna ei lenda kuhugi. Järgmine lend pidi minema samal ajal kui me oleksime pidanud Frankfurdis maanduma. Ehk siis me poleks ühelegi järgnevale lennule jõudnud.

Ega siis midagi. Loivasime Lufthansa Service keskusesse ja rääkisime oma kurva loo ära. Meid pandi üsna kiiresti Toronto lennule Air Canadaga ja sealt edasi Vancouveri lennule. Ainuke asi, et Toronto lennule oli pardale minek alanud ja me pidime rongiga terminali teise osasse jõudma. Aga jõudsime ilusti. Küll viimastena, aga ikkagi. Kus juures me olime jumalast kindlad, et pagas ei jõua lõpu sihtkohta.

Mind tegi murelikuks vaid see, et meil oli 40 minutit aega Torontos selleks, et jõuda Vancouveri lennule. Meie õnneks olid nad seadust muutnud ka me ei pidanud pagasit välja võtma. Passi kontroll võttis aega täpselt 2 minutit ja buss viis meid peaaegu Gateini. Lõpp kokkuvõttes pidime me 30 minutit ootama.

Toronto-Vancouveri lennu magasin ma maha. Siis oli järgmine tõe hetk. Pagas. Meie üllatuseks jõudis see kohale. Ma ei tea kuidas nad seda tegid. Aga meie mõlema pagas oli kohal. Minu oma oli minu lennuile jõudnud ja kolleegi oma läks läbi Londoni.

Hotell oli meil kesklinnas. Õhtul me tegime kiired söögid ja läksime magama.

Järgmisel päeval läks külastus mega hästi ja me olime juba nelja paiku tagasi hotellis ning läksime jalutama. Kanadalased on mega sõbralikud ja viisakad. Kõik on ka abivalmid kui midagi on. Kuna meil õnnestus ära eksida, siis otsustasin korraks- 1 minutiks andmeside sisse lülitada ja vaadata kus hotell on. See läks mulle 10€ maksma.

Õhtul tiirutasime natuke autoga ringi. Kuna oli üli külm, siis me ei jaksanud hotellist välja sööma minna.

Järgmisel päeval pakkusid kandalased mulle jäätist vahtra siirupiga hommiku söögiks, sest ma olin ühe kokaga eelmisel päeval jutustanud, et mulle maitseb see. Ehk nad olid mulle jäätise organiseerinud. Ma olin väga liigutatud.

Edasi läks autoga Seattlisse. Sõit ise sjus kenasti. Piiril läks meil pikalt, sest meid peedistati täiega. Piirivalvurile ei mahtunud pähe, et me autoga tuleme ja lennukiga läheme… ta ei saanud aru miks me Kanadasse tagasi ei lähe.

Seattles olime me Downtownis Warwickis. Saime mega halvad toad. Vaade oli seina. Toas oli pime. Kõikjal olid kasutamise jäljed ja koht oli vana. Samas asukoht oli tore.

Me väga palju ei teinudki. Esimesel õhtul käisime sushit söömas.

Teisel Riederi baaris.

Ja kolmandal Argentiina restoranis.

Väga palju aega ringi käia ei saanud, sest palju tööd oli. Aga Kerry park sai ära vaadatud ja lihtsalt Downtownis ringi jalutatud

Tagasilend oli õnneks sündmustevaene.

4 kuud hiljem, isa 60 ja Alicante

Hetkel istun ma lennukis. Kolmandat korda see aasta teel Seattle poole. Mul on äärmiselt igav, sest filmidest midagi põnevat ei ole hetkel Lufthansal pakkuda ja oma alla tõmmatud Grey Anatoomiat ka ei viitsi vaadata.

See kord on nett la üliaeglane Lufthansal. Tööd ei saa teha. Mu parim sõbranna on lennukis Hiina poole. Teistel on ka tegemist. Michi on ka väsinud, sest ega ta väga peale mu öiset lahkumist ju ei maga.

Nagu eelmises postitses neli kuud tagasi mainisin olin selleks ajaks läinud Alicantes, Vancouveris ja Seattles. Nüüdseks on lisandunud Pariis, Seattle ja Eesti.

Alicante meeldis mulle väga. Seal oli Veebruaris ikka normaalne temperatuur ja Hispaania toit on mega.

Alicantes tähistasime isa 60. sünnipäeva. Me saime vanematega kokku 14. veebruari hommikul Müncheni lennujaamas. Nemad tulid Eestist LOTiga ja ma Austriast autoga. Peale õllesid ja weißwurste läks siis Norvegianiga Hispaania poole.

Novegiani lend oli päris mugav. Jalaruumi neil oli. Natuke häiris, et esimesel lennul olime me viimaste seas ja me pagas visati üldpagasisse. See tähendab, et me pidime lennujaamas pagasit ootama. Samas sai see ka üle elatud.

Esmamulje sellest piirkonnast oli, et see sarnaneb San Diegole. Vähemasti õhust. Oli natuke eksootilisem ja samas ma tundsin ennast hästi.

Peale auto kätte saamist hakkasime liikuma öömaja poole. Vahepeale jäi poe peatus. Mulle väga meeldivad need Hispaania poed. Hinnad on ka mõistlikud. Ühe tuunikala steigi hind jäi 4€ kanti.

Õhtusöögi valik oligi sel päeval tuunikala ja ema oli peakokk. Ööbisime Pilar de la Horadadas. Isa oli mõnusa korteri broneerinud. Kaks vannituba ja neli magamistuba. Suur lahtine köök.

Järgmisel päeval viis meid isa väikesele ringsõidule. Ema jäi samal ajal korterisse õhtusööki ja muid asju korraldama.

Sõit viis mööda külavahe teid veehoidlatest mööda. Möödusime sidruni, apelsini, mandariinide ja mandli põldudest. Vaated olid ilusad.

Üks sihtkohtadest oli Santuario de Santa María Magdalena. See on Gaudi loodud kirik nõlva otsas. Vaated olid kaugusesse ilusad ja parajasti harjutati oreli mängu kirikus.

Peale seda tegime kiire lõuna ühes küla restoranis ja edasi läks Canelobre koobastesse. Need ei olnud väga suured koopad ja kuskil 40 minutiga olid läbi. Pileti hind oli vist 10€. Igal juhul ronimist jagus aga need olid väga ilusad.

Peale tuuritamist läksime tagasi koju, kus ema oli juba õhtusööki valmistamas. Sellel õhtul olid loomaliha steigid menüüs. Toit on Hispaanias ikka nii hea kvaliteediga.

Järgmisel päeval oli isa 60 pidu. Hommiku poole läksime ringi sõitma. Alustasime mere äärega, aga seal oli nii tugev tuul ja külm, et see ei olnud mingi nauding.

Peale jalutuskäiku sattusime kogemata turule. Isa sooviks olid värsked mandariinid. Jalutasime kogu turu läbi ja uudistasime tooteid ning saime ka mandariinid kätte ja oluline. Mega maitsvaid oliive.

Peale turgu läks La Manga poolsaarele ringi sõitma. Mulle meeldis see täiega. See on selline piklik poolsaar mille peal on linn. Need vaated merele olid ilusad ja mulle meeldis see koht väga. Kõrged hooned, hotellid, meri… tekkis täielik puhkuse tunne.

Enne koju jõudmist lippasime poest läbi ja ostsime järgmise lõuna ära. Ette rutates selle lõuna tegin ma üle järgmisel päeval õhtusöögiks Austrias. Praadisin kala ära. See oli nii hea ja sain veel tööle ka seda kaasa võtta. Igatahes näksisime natuke ja siis läksime kõik uinaku tegema. Kui ma ei oleks ärganud, oleksime tõenäoliselt peole hiljaks jäänud.

Pidu oli vägev. Sissejuhatuseks mängis meile mariachi bänd tunnikese muusikat. Alguses olime üksinda kogu restoranis, sest Hispaanlased söövad ju õhtusööki üsna hilja.

Tellitud road olid nii head ja kõrghetk olid loomaliha tükid mida saime ise kuumal soola plaadil praadida. Siin on mõned pildid õhtust.

Järgmisel päeval sai isa siis päriselt 60. Meil oli pikk brunch koos sinimerekarpidega. Kell 16 läks lend Münchenisse. Vahepeal jamasime võtme ära andmisega, aga õnneks võttis see ukrainlane kellele pidime ära maksma lõpuks telefoni vastu.

Münchenis tähistasime siis korraliku saksa šnitsliga sünnipäeva edasi.

Hispaaniast on mul vaid soojad mälestused ja nagu ma enne mainisin ma tunnen end seal üsna kodus.

Tööreis Pariisi ja isadepäev

See aeg läheb nii mega kiiresti. Mul on juba praegu selline tunne, et kohe on jõulud. Kaasa ei aita muidugi, et terve Austria on täis jõulukaunistusi ja järgmisel nädalal on firma jõulupidu. Ainuke probleem on ilm – selline tunne on, et kevad on käes.

Eelmise nädala sain ma veedetud tööasjus Pariisi. Üsna väsitav reis oli ja ma pole praeguseks oma und täis maganud. Samas oli see täiega lahe ja esimest korda nägin ma Pariisi. Lisaks kolleeg kellega ma tööreisil olin, oli hästi tore ja see tegi elu väga lihtsaks. Ütleme nii, et see oli üks parimaid tööreise.

Igatahes oli reisi eesmärk tarnija kvalifitseerida. Oma reisi alustasime me teisipäeval. Ööbimine oli Chantillys, mis on 11 000 elanikuga linn ja on veel n.ö. osa Pariisi äärelinnadest. Kuigi seda Pariisi hõngu seal üldse ei ole, sest lennujaamast sõit kulges läbi metsade ja parkide ja oli imeilus.

Ööbisime me Best Westernis.

Kuna lennujaamast Chantillysse jõudmiseks kulus meil vaid nelikümmend minutit siis me jõudsime veel valges linnakesse. Seda valget aega kasutasime me usina

Õhtust sõime me hotelli restoranis, sest Google ütles, et see on hea. Ütleme nii, et see ei olnud midagi erilist. Võib-olla seisnes see mu toidu valikus ka, aga ikkagi liha ei olnud hästi tehtud.

Järgmisel päeval oli eesmärk tarnija kenasti auditiks ette valmistada, sest järgmisel päeval oli kunde platsis ja pidid hakkama siis meid peedistama. Igatahes kulges see kõik sujuvalt ja vastupidiselt minu ootustele oli tarnija end hästi ette valmistanud.

Tööga saime me õigeaegselt valmis. Kuna õhtusöögini oli veel aega tekkis tarnijal idee, et tellib meile limusiini mis viib meid Pariisi ja nätab meile seda enne kui õhtusöök algab. See autojuhi sõitmine oli veidi hull, ma ei julgeks. Lisaks see Pariisi liiklus ja märgistamat ringteed. Nad sõidavad ringteedel kaose põhimõttel. Hullumaja!

Igatahes sõidutati siis meid mööda Pariisi. Me saime isegi kiire foto Louvre juures teha. See sõit üksinda oli juba super elamus.

Meil oli kella 19:45 paadi sõit ja õhtusöök Saine’i ääres broneeritud. Õhtusöök algas aperitiiviga. Sinna kõrvale toodi igasuguseid ampse. Peedi kartulikrõpse, toorjuustu ampse, täidetud seeni.

Õhtusöök ise oli mega maitsev. Eelroaks oli vedel muna koos trüfflitega. See oli super maitseelamus.

Siis serveeriti meile tortellinisid koos krabisabadega. See kaste mille sees nad on oli tummine kala- ja mereandide kaste. See oli nii hea. Nii, nii, nii hea.

Pearoaks oli loomaliha rulaad. Mis oli nii pehme ja ülimegamaitsev.

Millest ma väga ei hoolinud oli magustoit. See oli küll maitsev, aga ma ei ole suur magus sõber. Vahepeale serveeriti veel juustu ka.

Õhtu ja vaated olid surepärased. Neid nautisime nii paadi aknast kui ka käisime paar korda väljas Eiffeli Torni ja Jumalaemakiritut vaatamas. See oli üks väga ilus õhtu ja me saime nii ilusa elamuse.

Enne tagasisõitu Chantillysse käisime ka Pariisis vaateplatformil kus avanes veelkord vaade tervele Pariisile. Mis mind üllatas oli, et südaööl olid igal pool veel ummikud ja üsna tihe liiklus. Moulin Rudgei nägime ka autoaknast ära.

Hotelli jõudisme me kell kaks öösel ja kell kuus hommikul oli juba äratus. Tuli jälle tööle minna. Audit läks väga hästi. Saime rohelise tule kundelt, et võime edasi tegutseda. Samas oli see üsna keeruline audit, sest ma olen ise harjunud vigu otsima. Nüüd oli mu töö tarnijal aidata vigu parandada. Igatahes kõik läks hästi ja kella kuueks õhtul olime valmis.

Siin kohal tuli tarnija mõttega, et tahaks meid Pariisi sööma viia. Ta oli L’Oiseau Blanc’i laua broneerinud. See on üks katuse restoran Triumfi kaare lähedal.

Aperitiiviks oli meil Champagne. Lisaks sellele pakuti igasuguseid ampse jälle.

Eelroaks oli champignoni vaht. See maitses väga hästi.

Teine eelroog oli krabitasku. Kuna see oli külm, siis ei läinud see mulle nii hästi please.

Pearoaks oli loomaliha beekonil ja koriandril. Ma ei ole suur koriandri fänn, aga see sobis sinna suurepäraselt ja maistese väga hästi. Ainuke asi mis mind selle roa puhul häiris oli, et nuudlid olid juba serveerimise ajal suhtelsielt külmaks läinud.

Magustoiduks oli mul kohupiima vaht mingi veidra jäätisega. Minu jaoks maistes see nagu kala, kuigi me arvasime, et see võis ka mingit sorti pähkel olla.

Ütleme nii, et õhtusöök laeval maitses mulle rohkem kui selles uhkes restoranis. Igal juhul oli see mõnus lõpp ühele toredale tööreisile.

Samal ajal kui ma nautisin oma Pariisi elu asus isa kodust Saksamaa poole teele ja lubas ka meilt läbi tulla. Alguses ta täpselt ei teadnud millal ta meie juurde jõuab. Kokkuvõttes jõudis ta meie juurde laupäeval poole seitsme paiku õhtul. Me veetsime terve õhtu lobisedes ja Michi tõi meile vahepeal õhtusöögiks pizza. Meil oli ka midagi muud varuks ja plaanitud, aga me lasime isal valida mida ta pigem sooviks.

Isadepäeval tõi meile Michi värsked saiad pagarilt ja peale hommikusööki sõitsime me Juliale külla. Julia oli lõunaks ka pizza valmistanud. Peale lõunat ja magustoitu sõidsime me tagasi koju ja isa hakkas kella kolme paiku Tsehhi poole liikuma. Ma olen nii rõõmus, et ta meile külla tuli ja et ma sain isadepäeva isaga veeta. Mu meelest võiksid vanemad tihemini nii minu juurde tulla.

Vahepeal sai ka sissesõidutee meil valmis ja lisaks see nädal tegid plaatijad ka ukseesise valmis. Nädalavahetusel plaanime äärekivid maja ümber ära panna ja siis on selleks aastaks kõik maja töödega… ma… loodan


Lend koju

Nädal möödus ülihelikiirusel. Hetkel istun Condori lennul Frankfurti jee jee jee!! See kord on mu linnuks Boeing 767-300. See Boeingu mudel meedib mulle kõige vähem. Muide Ameeriklased kasutavad 767 ka sõjalennukina. Condori variant on igal juhul mugavam kui Delta oma. Kuigi mu põlved on vastu teist istet ja mul on mega “õnne” sellega, et ma olen keskmisel istmel ja mul mõlemal pool kõrval on inimesed. Ma loodan, et nad ei jää õhkutõusul magama… mulle ei meeldi see inimeste tülitamine kui on vetsu vaja.

Ma liiguks tagasi sinna kus mu eelmine postitus lõppes. Me jõudsime Seattlesse kuskil 20 minutit varem kui plaanitud. Kahjuks pidime lennukuga vaba kohta ootama pea tund aega, mis tõttu kaotasime 40 minutit.

Kuna ma korra kuus (mõningate eranditega) USA pinnale maandun, siis käib passikontroll üsna kiiresti. See kord siis ei läinud õnneks. Kahjuks ei suutnud ma automaati enda sõrmejälgi lugema panna ja kokkuvõttes pidin lisaks automaatsele kontrollile ka tavalise läbima. Kuna ma olin äristel eesmärkidel USAd külastamas, siis oli see naine kes mind kontrollis veidi veider. Küsis mitu korda, et ega mul mingeid tooteid kaasas ei ole. Ma siis seletasin, et ma olen kvaliteedi kontrollis ja ma ei jaura mingite lennukiosadega mööda maailma ringi (mitte, et ma seda teinud ei oleks, aga ma olen osi USAst Austriasse transportinud). Naine siis noogutas usinasti ja tegi irvitades mu tollideklaratsioonile märke. Kolm korda võite arvata kes läbi tolli scannerite minema pidi. Jep – mina. Õnneks oli ajakadu heal juhul kaks minutit, sest nad lasid mu kohvrid scannerist läbi ja asi ants.

Järgmiseks siis viis rong meid S terminalist A terminali ja me saime lõpuks õue! Seattles viib rendiautodeni buss ja need käivad üsna tihti. Kusagil 30 minutiga olime me rendiautode majas ja rendiauto oli ka käes.

See kord oli sekretär Sixti asemel Alamo kinni pannid. Ehk siis ma võisin suu puhtaks pühkida GMC-st. Autoks osutus Nissan Versa. Valida oli veel mingi teine Nissan ja Ford Focus. Aga kuna nendel autodel olid kriimud, siis me valisime kõige puhtama auto. Me ei tahtnud hiljem tõestamisega jamada, et me seda autot ära ei lõhkunud, sest Alamo ei olnud võimeline meile kahjude nimekirja näitama.

Nissan Versa ei olnud üldse minu maitse järgi auto. Suure tagumikuga ja veel suuremaga pimeda nurgaga. No nii raske oli sõita ja mu meelest oli pidurdusteekond väga pikk võrreldes sellega millega mina harjunud olen.

Samas sõit hotelli kulges ilma suuremate sündmusteta. Meie hotelliks oli Best Western Plus Edmondsis. Täiesti tavaline Best Western – ei kisu päeva hotellis veetma aga magamiseks piisav. Eks koristamise teenusega ma ka rahule ei jäänud, sest pidevalt unustati midagi asendada ja korralikult tolmu ei imetud ja ei võetud. Samas must ei olnud.. Ütlen päris ausalt, et see oli siiski üks kehvematest hotellidest tööreisil kus ma olnud olen. Aga noh ma olen ära hellitud ka.

Esimesel õhtul saime kolleegiga kokku, kes järgmisel päeva Tulsase lendama pidi. Ma olen õnnelik, et mul seal enam tarnijat ei ole. Ma eelistan iga kell Seattlet üks kõik mis USA linnale.

Ülejäänud päevad möödusid töötähe all. Oli üsna pingeline nädal. Kuna meil väga aega ei olnud, siis otsustasime kohe esimesel päeval Seattle tripi ära teha. Liiklus oli kohutav. Nad on nii palju tänavaid kinni pannud Downtownis. Meil võttis Lake Unioni juurest Poolteist tundi, et jõuda Pike Place Marketini (tavatingimustes võtab see max 10 minutit).

Selleks ajaks kui me Pike Place Marketini jõudisme oli see juba kinni pandud. See eest sai seal ees tasuta parkida. Ütleme nii, et ma ei nautinud see kordset Seattlet üldse. Nii palav oli ja haises. Lisaks oli nii palju inimesi ja miski ei sjunud nagu tavaliselt. Mu seekordne kolleeg ei olnud ka väga huvitav kaaslane. Ta oli küll jutukas aga ka paras targutaja.

Peale linnapeal käiku käisime kärmelt Lake Unioni juures söömas, kus pidime ka 30 minutit ootama enne kui istekoha saime. Seal istusime kuskil tunni ja kui kinni panema hakati kell 22, pidime ka liikuma hakkama. Toit oli suurepärane. Ma sõin krabikoogi eelroaks ja lõhe pearoaks. Väga maitsev oli.

Õhtu parim hetk oli vaade Kerry Pargis. Kuigi tundus, et ma olen üksinda oma vaimustuseks ja seal oli hunnik jaapanlasi kes poosetasid ja tegid oma nägusid enne kui ma löögile sain. Aga vaade oli ilus.

Hotelli jõudsime kokkuvõttes kell 00. Järgmine päev veinis tööl juba nii pikale, et kohe peale tööd läksime sööma hotelli kõrval olevasse Sunset 190. See kord sõin 10 Dollari eest kolm austrit eelroaks ja siis pearoaks oli kreveti, lobsteri ja porkbelly pasta. Meg-ha-hea hiigelports pastat.

Kolmapäeval viis tarnija meid New New-Mexico restorani, mis oli päris OK, aga ei midagi märkimisväärset. Austrias saab ka paremat Mehhiko toitu.

Neljapäeval lendas mu kolleeg tagasi Austriasse kuna ta sai oma teemadega valmis. Mul oli veel üht-teist arutada ja ma pidin reedeni jääma. Kuna neljapäev venis ka pikaks ja mul ei olnud energiat midagi teha siis ma tõin endale Blue Sushist hunniku Sushit ja mugisin töökõrvalt seda edasi, sest noh nii palju oli lihtsalt teha.

Reede läks päris rahulikult juba, osalt selle pärast, et siis kui ma ärkasin olid enamik inimestest koju läinud. Kiiremad meilid vastasin kohe ära ja siis oli tarnija juurde minek ja otsade kokku tõmbamine. Ma lootsin täiega, et jõuan shoppama, aga peale Walmarti ma lihtsalt ei viitsinud kuhugi minna. No ei olnud energiat ja ütleme nii, et tänu plaadipanija kahjudele ei ole seda raha ka, et shopata.

Õhtul jõudsin hotelli kõrval olevasse kalarestorani, minu meelest oli selle nimi Arnies. Toit oli päris OK, kuid mitte midagi jalust rabavat. Peaasi, et kõhu sai täis ja meele heaks.

Ma olen võib-olla veidi asotsiaalne, aga ma eelistan viimasel ajal pigem üksinda tööreisil olla. Võib-olla on asi selles, et enda eest hoolitsemine on lihtsam kui võõra inimese vajaduste eest hoolitsemine ja temaga arvestamine.

Täna hommikul pidingi hotellist check-outi kell 11 tegema. Kuna mul tõesti ei olnud midagi targemat teha ja telekas hoitatati, et ei ole mõtet Downtowni minna ja mul oli värskelt meeles see jube sõidu kaos, siis ma otsustasin lennujaama minna. Geniaalne oli see, et ma olin kokkuvõttes viis tundi varem kohal. Tavaliselt läheb ca 1,5 tundi Everettist koos tankimise ja auto tagasianmisega terminali jõudmine. Minu “rõõmuks” ei oldud check-in‘i veel avatud. Ja ma pidin 2 tundi ootama kuni see lahti tehti.

Condoril on siis Euroopa ja USA vahelisteks reisideks lubatud 23 kg üldpagasit ja 6 kg käsipagasit. Üldpagasiga polnud suurt probleemi, kuigi ma olin oma dokumentidega selle ilusad 5 kg raskemaks teinud. Hea oli, et ma need üldpagasisse toppisin. Käsipagas oli 7,5 kg ja seal oli läpakas kotiga. Alguses taheti see ära võtta ja tasuta check in teha. Siis ma küsisin selle poniti, kuna lennuki kaalu see ei vähenda ja lisaks ma ju ei maksa midagi. Pluss ma võtan selle kohvri sisu nagu nii välja. Miks mul see käsipagasi kohver üldse on, on puhas mugavus. Kokkuvõttes ma ajasin selle neiu nii segadusse, et mul lubati siiski mu käsipagasi kohver kätte jätta. Nali seisnes selles, et ma pidin lubama, et ma võtan lennukis läpaka koti välja. Nagu WHAT? Siis ma võtan ju veel rohkem ruumi. Kuna see kõik olu nii loogika vastane, siis ma ütlesin, et jaa jaa ma võtan selle välja. NOT. Ma olen juba kaks tundi lennukis ja kellelegi pole midagi ette jäänud.

Nüüd siis lennu ja teeninduse juurde. Maapealne teenindus oli päris sõbralik ja lennuk lahkus Seattlest õigel ajal. Lennuk ise on vana aga see eest sisu tundub uuema poolne. WC-st saab aru, et lennuk on päris kasutatud juba, sest WC pott logiseb. Mul oli päris hirm, et see annab kohe otsad nu raskuse all. Maandumisel tulid lausa päästepaadid lahti.

Muidugi on Economys kõik mugavused ära võetud ja jäänud vaid kõik mis vajalik aga nii vähe kui võimalik. Samas on istmed laiemad kui Thomas Cookil ehk mu tagumik mahub kenasti ära ja ruumi jääb ülegi. Samuti pakutakse hinna sees süüa ja alkoholivabu jooke. Toit on kesine. Valikus vaid üks lihata pasta roog. Aga ikkagi parem kui mitte midagi. Meelelahutus süsteem on tasuline. Tasuta on kaks filmi – Avatar ja Lego Batman. Ja sarjadest on Two Broke Girls ja mingi mõttetu multikas. Kogu muusika valik on tastua. Selleks, et ülejäänud filme vaadata tuleb 8€ maksta. Paraku ei ole seal midagi huvitavat vaadata ja ma ei kavatse seda 8€ maksta. Pealegi ma peaksin pigem enamus lendu magama mitte filme passima. Täiendus: magasingi põhimõtteliselt kogu lennu maandumiseni maha… 🙂

Mis mind ees ootab on siis kahe tunnine peatus Frankfurdi lennujaamas, kus tuleb ka passikontroll läbida ja halvemal juhul turvast läbi minna. Ma maandun c.a. kell 13:00 ja lennuk Münchenisse läheb 15:00. Münchenis tuleb siis pagas ära oodata (mis tavaliselt võtab seal ülipikalt aega) ja siis auto Sixtist saada. Kui kõik hästi läheb olen ma kell 17 teel Austria poole ja kuskil 19 kodus.

Me leppisime Michiga kokku, et läheme koos ehitusele. Ta ei ole mulle kaks päeva enam pilte saatnud ja rääkinud kaugel nad on, sest see peaks olema üllatus. Ootan täie põnevusega. Sabine on mulle küll pilte saatnud aga need ei ütle mulle midagi, sest need on nii veidra nurga alt tehtud, et ei saa midagi aru. Aga no ta üritab. Igal juhul peavad järgmiseks elektrikud oma töö ära tegema. See ei takista küll põrandapanijaid, aga köögi tulekuks peab kõik valmis olema. Köök tuleb juuli keskel. Uhh… ma juba ootan seda lõppu!

Lend Seattlesse

Istun hetkel vanas Airbus 330-200. Magada olen saanud vist mingi 40 minutit ja no enam ei tule und. See on suht jama, sest ma pigem magaks lennu lõpu poole. Eks näeb, äkki jään magama.

Ma ei tea enam mitmendal tööreisil ma see aasta juba olen. Eks teen aasta lõpus kokkuvõtte. Eelmine aasta olin kokku kodust ära tööreisidel 9 nädalat, pluss siis mõned Eestis käimised. Ühesõnaga ma elan lennukis ja kohvrite otsas. Ok, ok, ok… tegelikult asi nii hull ka ei ole.

Üldiselt kui ma tööreisiks ette valmistan, siis põhi rõhk on tööjuures ettevalmistusel, sest põhjuseta ma ju ei lenda. See kord on põhjuseks uued osad. Need tuleb üle vaadata ja kinnitus leida, et nad on integreeritavad meie firma tootega. Lisaks tuleb kõik dokumendid üle kontrollida ja kindlaks teha, et tarnija süsteem vastab meie vajadustele. Selleks läks kokkuvõttes kolm päeva tehniliste andmete kogumist ja ette valmistamist.

Kuskil kaks päeva enne reisi hakkan ma rohkem vett jooma, et olla võmalikult hüdreeritud. Lennates on nimelt suurem oht dehüdratsiooniks läbi rõhu muutuste, õhu, kliima jne. Eriti hull on vanade lennukitega. Uued lennukid mida arendatakse hetkel on tunduvalt inimese sõbralikumad. Ainuke lennuk mis selle uues süsteemiga lendab on 787.

Lisaks sellele üritan veidi rohkem liikuda ja venitada. Pakkides ei ole mul mingeid nippe. Ainuke asi mille ma endale alati kaasa pakin on nohurohi. USAs ei saa mitte ühtegi normaalset nohurohtu ilma retseptita. Olen selle jura juba läbi teinud… never again.

Tagasi lennu juurde tulles. Meie esimene lend läks Lufthansaga Münchenist Manchesteri 8.30. Riedist sõitsime ära kell 4 ja mu äratus oli kell 3. See kord oli üllatavalt kerge end voodist välja ajada. Samal ajal kui ma pesus olin tegi Michi mulle hommikusöögi ja peale seda viis mu firmasse.

Firmas oli mulle juba rendiauto ettevalmistatud. Pidin vaid seifist võtme võtma ja sõitma hakkama. Sõit kulges ilma sündmusteta. Sama moodi nagu kõik Münchenis. Ma olen selle lennujaamaga juba nii harjunud. Isegi security tundub sõbralik. Aga neile vist meeldib, et ma tühjendan oma kotid ilma probleemideta ära. Lisaks saan ma kiita oma vedelike koti eest alati. On mille üle uhke olla eksole…
Lend Manchesteri oli sündmuseta. Mind üllatas Lufthansa teenindus see kord, sest see oli üle keskmise parem ja teenindajad olid sõbralikud.

Manchesteri lennujaamas hakkas väike kamm pihta. Järjekord rahvusvahelisse terminali oli ülipikk. Esiteks ei lasknud Thomas Cook ei interneti teel, kui ka Münchenis check-ini teha. See tähendas, et esimene ootamine oli seal ja see naine oli üliaeglane. Peale seda oli turvakontroll mis möödus jälle ilma eriliste sündmusteta. Kokku võttis kogu see kamm tund aega. Hiljem ma küsisin töötajatelt, et mis värk on. Nad siis seletasid, et neil on personali puudus ja uued töötajad on aeglased ja kogenematud.

Järgmine lennuk oli siis mu kardetud Thomas Cook. Ütleme nii, et mu ootused olid hullemad. Minu jalgadele ja tagumikule on piisavalt ruumi. Tänu sellele, et mul on tahvelarvuti saan ma probleemideta filmi vaadata. Siin on muidu ühine telekas. Ma pole aru saanud kuidas ma hääle tööle sellel saan aga ok… Filmi valik on nigel. Kellegi ei ole oma ekraani. Kui aku tühjaks saab siis on kõik, sest laadimisvõimalust ei ole. Veepudel 0,5 liitrit oli istmel ja kohe kättesaadav. Vahepeal siiani in jagatud kaks klaasi vett. Mul on õnneks endal kaks pudelit vett lisaks, nii et janusse ma ei jää, aga vee vajadus on peale poolt lendu ikka korralik. Ajab jooma….vett… Lisaks on lennukis üsnagi külm. Tekke ja patju ei jagata. Aga selles suhtes on mul suva, sest ma võtsin enda omad kaasa.

Toidu koha pealt on nii, et esimesed snäkid on tasulised. Aga neid on mõttetu osta, sest peale snäkke hakatakse kohe toitu jagama. Toit on isegi päris maitsev ja ok kvaliteediga lennuki toidu kohta. Üllatas päris positiivselt. Lisaks jagati siin vahepeal jäätist. Kokkuvõttes ületab see lend ootusi.

Kodust oli raske lahkuda. Eriti kuna Michit ootab ees logistiliselt mega raske nädal. Ta on neli päeva õhtuti Salzburgis kursustel, homme alustavad (esmaspäeval) uued plaadi panijad ja maalrid. See saab olema järgmine logistiline kaos. Lisaks veel peab Michi ju oma tööd ka tegema. Ma aga istun Seattles, ajatsoonis kus minust ei ole vähematki kasu ja ma ärkan siis kui enamus tööpäevast Austrias on möödas. Kuidagi kripeldab see kõik, et ma pidin just nüüd tööreisile minema. Halb tunne on.
Eile me hakkasime siis vaatama, millega me eelmine plaadipanija hakkama sai. Põhimõtteliselt saime osa plaate seinast kruvikeerajaga maha võtta.

Lisaks klopsisime maja läbi ja märkisime plaadid ära mis lähevad vahetusse. Eks näeb mis me uued plaadipanijad ütlevad. Igal juhul on igas ruumis midagi valesti.
Heal noodil nii palju, et kui kõik hästi läheb, siis on suurem osa plaatimisest ja värvimisest tehtud kui ma Seattlest tagasi tulen järgmisel pühapäeval.

Nüüd on 4,5 tundi lendu jäänud… eks ma killin kõik oma akud ära ja siis vaatan mis edasi saab. Õnneks oli mul piisavat taipu kaamera kaasa võtta, nii et kui õhtuks on telefonide akud tühjad siis on suva.

Sevilla, L.A. ja San Diego

Ehk millal ma viimane kord kordus olin?

Tegelikult hakkab vaikselt mu tööreis lõpule lähenema. Homme läheb natuke peale kahte lõunal lend Los Angelesse ja siis edasi A380 Münchenisse. Maandun ma kella kahe paiku neljapäeval Münchenis. Reede võtsin ma vabaks, sest peale kolme nädalat eemalolekut oleks vaja üht-teist kodus ka teha ja lisaks ei ole mul eriti energiat tõenäoliselt tööl midagi mõelda, sest ma olen siinse ajaga juba nii ära harjunud. Ümber harjumine saab huvitav olema.

Aga ma liiguks tagasi kogu selle hulluse algusesse. Mu lend läks kohe peale lihavõtteid, mis möödusid meil üsna rahulikult, sest me tohtisime maja õhutada korra päevas ja korraga 30 minutit. Ühel korral käisid meil Fabian ja Sabine maja peal külas ja esmaspäeval tuli Sabine jälle külla.



Mu lend Sevillass läks kell kaks ja oli otselend Lufthansaga. Kuna meie firmal on komme tekkinud, et koondatakse kõik töötajad kokku ühte autosse ja kuna mina olin see kellel läks lend esimesena oli sõit Münchenisse minu jaoks üsna närviline, sest kõik oli viimasel minutil. Minu õnneks ei olnud liikluses mingit probleemi ja ma jõudsin ilusti tund enne lendu lennujaama. Lisaks ei olnud kuskil järjekordi ja mul oli käsipagas, nii et kõik läks sujuvalt.

Tavaliselt ei ole München – Sevilla otselendu, aga kuna Bayern München mängis Sevillas jalkat Sevilla meeskonna vastu, siis oli Lufthansa selleks otselennu tekitanud. Lennuk oli täis jalka fänne, ma olin nagu ainuke imelik, kes ei olnud punavalgesse riietatud, ega end õllest täis joonud. Lennuk lõhnas vist lõpuks higi ja alkoholi järgi kui me kaks ja pool tundi hiljem Sevillas maandusime. Mingid jalka prominendid oli ka Business Classis. Mina neist midagi ei tea, mis tõttu mul erilist vaimustust ei olnud, aga osa rahvast ikka kiheles ja ronis Business Classi pilti tegema.

Igal juhul möödus lend üsna kiiresti ja kõik kulges üsna sujuvalt kuni ma Sevilla kesklinna jõudsin. Mu hotell oli täpselt katedraali kõrval. Ma panin hotelli aadressi navgatsiooni süsteemi sisse ja siis hakkas trall pihta. Kuna see oli nii umbes 10 meetrit ühesuunalise tänava poole, siis muidugi arvas GPS ja Google, et ma peaksin terve Sevilla vanalinna läbi sõitma, et sinna jõuda. Hotelli nimi oli Donna Maria. Kokkuvõttes sõitsin ma vist hotellist viis korda mööda enne kui ma sinna jõudisn. Aga hotellini jõudmine oli paras katsumus.

Esimesel ringil ma panin kuskil nii pange, et sattusin jälle suurele teele. Teisel ringil sattusin ma mingite mega kitsaste tänavate vahele kus kummid krigisesid vastu äärekive… Aga see oli veel üsna lai tänav. Selleks ajaks olin ma juba hea tunni tiirutanud ja mõtlesin, et kolm on kohtuseadus. Kuna auto navigatsiooni süsteem andis vanalinnas otsad ja enam pilti ette ei võtnud, siis võtsin appi Google. Mis oli mega suur viga, sest see saatis mind nii kitsastele tänavatele, et ma enam oma jõududega välja ei tulnud. Ma olin ikka nii närvis juba ja kui ma pidin 90 kraadise pöörde tänaval tegema kus seina ja peegli kaugus oli 1cm ja kummid inisesid ikka väga kurja kuulutavalt vastu äärekivi. Okei, selle pöörde tegin ära, aga kaks pööret hiljem ja Google juhatamist olin tagasi samal tänaval siis oli selline tunne, et ma jätan selle paganama auto sinna samasse ja lähen kuhu iganes jala…

Minu õnneks märkas üks kohalik hispaania härra, kellele kuulus tapaste restoran minu veidraid manöövreid ja pakkus ilusas inglise keeles, et sõidutab mind minu autoga hotelli. Mul oli kopp nii ees, et ma andsin talle siis autovõtme ja ta viiski ming 500m eemal olevasse hotelli. Nemad on nii harjunud nende kitsaste tänavatega, et ta pani suht suvakalt kummide krigisedes hotelli poole ja samal ajal jutustas, kuidas ta ema oli koduabiline ja sundis kõik oma seitse last inglise keelt õppima. Minu jaoks oli lihstalt nii tore, et keegi suvaline inimene aitab mind ilma omakasuta hädast välja. Muidugi ma andsin talle väikese taskuraha ka, sest teist moodi oleks veider olnud ja nii litsalt kuidas ta selle vastu võtis, ma arvan, et ta oli seda oodanud.

Edasi läks sujuvamalt. Peale hotelli check-in’i juhatasid mind hotelli töötadajad lähimasse parklasse ja asi oligi lahendatud. Igal hommikul oli mul c.a. 10 minutiline jalutuskäik läibi apelisinipuu õite lõhnalise Sevilla auto poole, mis mulle isegi väga istus. Teisel päeval ma vahetasin oma parkimiskoha ümber, sest tarnija poolt tulles oli see mõistlikum.



Ilm oli päikseline ja mõnus. Sellest ma suurt osa ei saanud, sest ma liikusin pimedas tööle ja päksese loojangu ajal töölt ära. Lihstalt oli nii mega palju tegemist. Õhtuti haarasin ma kuskilt midagi kiiresti süüa ja siis jõin ühe koksi hotelli katusel ja läksin magama. Hotell oli täitsa OK. Natuke kulunud, aga samas Hispaania kohta ei saa kurta. Kes otsib luksust peaks kuhugi keti hotelli minema. Ma valisin see kord pigem asukoha järgi ja ei kahetsenud, arvestades seda, et ma käisin seal magamas.

Esimese õhtu söök

Kala vaagen

Ja õhtused koksid

Reedel läks mul lend tagasi kell viis Iberia õhuga läbi Madridi. See kord oli ka lend Business klassis ja möödus väga kiirelt. Madridis oli isegi 30 minutit aega passida. Koju jõudsin ma kuskil kella ühe paiku. Käisin pesus ja kohe magama. Laupäeval mässas Michi ehitusel elektrikutega, et elektroonilised kardinad käima saada. Pooled neist nüüd töötavad. Samal ajal varusin ma Michile kaheks nädalaks toitu külmkappi, pakkisin oma kohvrit ja tegelesin koduste asjadega. Päev läks mega kiirelt ja õhtul tõime me Ernestost nuudleid ja nautisime „meie“ aega.

Kuna pühapäeval läks lend kell 12, siis ei pindanud ma end poole öö pealt ülesse ajama vaid äratus oli kell 6 hommikul. Sõit oli väga rahulik ja üldse kõik läks rahulikult. Lennukiks oli see kord A380, mis on see kaekordne lennuk. Muidu oli see täitsa OK, aga kõrvaklappide ühenduse asukoht on absoluutselt idiootses kohas… tooli siseküljel. Ehk iga kord kui oli vaja püsti tõusta siis jäin ma kuhugi kinni. Lennu lõpuks oli oht, need üldse katki teha.

Los Angeleses oli päris OK. See kord olin ma lennujaama hotelli asemel Manhattan Beatchil (kuskil 3 km rannast). Kuna hotellis restorani ei olnud, siis pidin ma enamasti kuhugi jalgsi minema või midagi tooma. Randa ma ei jõudnudki, sest ma lihtsalt ei viitsinud peale pikka tööpäeva midagi teha. Sest tööpäevad olid pikad ja päeva lõpuks olin ma ikka nii väsinud, et kella kaheksaks enamasti ma magasin juba. Reedel olime me kella 20-ni tööl, pärast mida me otsustasime töötajatega kohalikku Mehhiko restorani minna. Vat see oli elamus. Samuti kokkas mulle Iraani päritolu kvaliteedi juht selles firmas iga kord midagi oma riigist lõunaks ja küpsetas küpsiseid. Inimesed olid selles firmas hästi toredad, kui välja arvestada need kellega ma igapäevaselt suhtlema pean.

A380

L.A.s õitsesid roosid… aga veider oli see, et nad ei lõhnanud mitte millegi järgi.

Karbid õhtusöögiks.

Mehhiko toit

Traditsiooniline Iraani lõuna

Iraani küpsised

Ma arvan, et L.A.-ga ma ei saa vist kunagi sõbraks. Seal on liiga palju karvaseid ja sulelisi.

Ega San Diego ei ole väga palju parem suleliste poole pealt, aga tunduvalt rahulikum. Ma saabusin San Diegosse laupäeva pärastlõunal ja siin oli kuskil 30C sooja. Nii, et üsna palav. Mu hotell on lahe sopis ja siin übruses on hunnikute viisi jäid restorane, nii et ma olen oma paari päeva siin täiega nautinud.



Kuna mul oln nii palju tööd siis enamuse pühapäevast veetsin ma tööd tehes. Siin oli kalastus tarvete laat hotelli kõrval ja ma käisin lõuna paiku seal inimesi uudistamas. Lisaks ma täiega rõõmustasin kui nägin poolakaid ja silti Pirogi. Siis ma mõtlesin, et lahe lõuna saan pirukaid nagu kodus. Teate mis need tegelikult olid… Pelmeenid. Mul oli nagu OMG… kas nad teavad üldse mida nad müüvad… Noh kuuest pelmeenist ma kõhtu täis ei saanud, nii et võtsin hot dogi lisaks ja läksin edasi tööd tegema.



Õhtul võtsin ette pikema jalutuskäigu Hawaii restorani, mis oli hotellist kuskil 2 km kauguse. See oli iga sammu väärt. Vaade mis restoranist avanes oli nii ilus tervele linnale. Ja toit ning kokteilid olid mõnusad.



Eile ühines minga Ryan, kes on mu kolleeg ja elab Seattles ja me jaurasime hotelli lähedal restoranis niisama ja rääkisime maast ja ilmast. Täna ma käisin ühes merandide restoranis. Kuna ma tahtsin magustoiduks kokteili ja teenindaja tõi mulle hoopis arve, siis ma läksin hotelli kõrvale pubisse ja jõin magustoiduks kaks kokteili.



Nüüd ma istungi hotellis ja vaatan telekat. Kohver pakitud… Check-In ebaõnnestus, sest nad peavad mulle passikontrolli tegema, ma loodan, et ma ei pea kuskil keskel reas A380-s olema… Aga jah, seiklus on läbi ja ma juba ootan millal koju saab.

Majaga on asi nii kaugel, et kamin on valmis. Nüüd me kuivame tublisti. Täna peaks tulema põranda panija ja trepi mõõtmed võtma, ehk me areneme. Ma väga ootan juba meie kolimist ja loodan, et enam ei pea pikemat aega kuhugi tööreisile lendama, sest see kõik on ikka päris väsitav.


Tere kevad!

Uhh… Viimasest postiusestt on pea kuu aega möödas. Põhjuseks on, et tööl on üsna kiire ja isegi pause ei ole ma jõudnud teha.

Esiteks oli käsil ühe tarnija kvalifitseerimine. Isegi piletid Põhja-Saksamaale olid broneeritud, aga kuna disain ei teinud kell 3 öösel tööd siis otsustas klient, et ta lihtsalt ei anna audiitorit vabaks ja kõik. Tulemuseks oli hoopis see, et me pidime Hispaania tarnija võtma, keda me ei tunne.

Eelmisel kolmapäeval käisimegi sutsaki Sevillas ära. Lendasime Iberia õhuga. Kuna lend oli täiesti täis saime Business classi piletid. Euroopas peale joogi ja söögi erilist eelist siiski sellel ei ole kui välja arvuatud, et igalt poolt saab kiiresti ja eelisjärjekorras läbi ja jala ruumi on rohkem. Aga milleks? Et siis esimesena lennukis istuda. Ma saaks aru kui keegi oleks kohe Cava klaasi kätte andnud aga… eih. Toit oli see eest OK ja ikkagi… veidi tähtis tunne ka.

Tegelikult Economys Iberiaga lennata ei olnud hea. Kui istmesse mahub ära… siis põlvede jaoks mul ruumi ei olnud. Nad on selle mega kitsaks ajanud.

Lend Sevillasse läks kiiresti. Kahjuks sadas Sevillas vihma ja me olime üsna väsinund ning otsisime söögi koha Hotelli juures. Hotelliks oli Don Paco. Me leppisime kokku, et saame 19:15 kokku. Et siis saab süüa kidlasti. Siiski mitte. Nad hakkasid serveerima alles 20 30.

Igal juhuks otsustasime Servesa kasuks. Ma jõin ka teistega õlut, sest ma ei viitsinud jaurata veini valimisega. Kelner ei olnud ka kõige motiveeritum meid teenindama.

Pärast külma märjukest otsustasime, et otsime tapad ülesse. Jochen otsis Googlest lähima ja kõrgemate punktidega restorani.

Kahjuks oli see rahvast nii täis, et meie suure kamba jaoks ruumi ei olnud. Lõpuks läksime ikkagi sinna hotelli vastas olevasse restorani.

Toit oli üsna OK. Kokk tegi meile eelroogadest ka valiku. Ehk siis meil olid ikkagi oma veidi erilisemad tapased. Pearoaks oli meil kala. Mis oli OK. Aga ei midagi erilist. Mulle lihtsalt sattus roog mis mulle väga ei maitsenud. Teiste tuunikala oli kuulduste järgi suurepärane.

Järgmisel päeval võttis tööle jõudmine 30 minutit. Mis on täitsa hea arvestades, et me olime Sevilla kesklinnas. Peale tööd läksime kergele jalutuskäigule ja siis istusime maha. Seekord ma tellisin endale Rijoa. Mille peale kelner ütles Mui Bien(?)… igal juhul hea valik. Ha ha. Ainuke asi mis mind häiris olid kerjused ja meie 45 minutise istumise juures käis neid 3. Ühed küll mängisid muusikat aga teised olid pesuehtsad kerjused ja üsna jultunud. Kui neid ignoreerisid siis kukkusid sõimama ka. Hea, et ma hispaania keeles sõimusõnu ei tea. Emme, äkki üks väike koolitus?

Õhtune söögi otsingu jalutuskäik viis meid tarnija soovitatud restoraini vanalinnas. Kelner arvas tõenäoliselt, et me oleme õgardid kuna me tellisime tema arust hunniku tapaseid ja oleks pidanud kõhu täis saama. Aga näljased nagu me olime ei saanud me kõhtu täis. Ehk siis tellisime pearoa juurde ja nautisime õhtut. Väljas küll väga soe ei olnud, aga neil olid igal pool infrapunased lambid. Puhkuse tunne oli küll. Hotelli jõudsime kesköö paiku.

Viimasel päeval kella viie paiku läks me lend koju läbi Madridi. Kahjuks hilines me lend juba Sevillase tulles ja lisaks oli boarding nii halvasti organiseeritud, et me jäime oma järgnevast lennust maha. Uksed löödi põhimõtteliselt meil nina ees kinni. Eks midagi muud üle ei jäänud kui infosse loivata. Õnneks organiseeriti meile imelised toad lennujaama kõrvale hotelli ja õhtusöögi Voucherid. Kuna me aga polnud ainukesed kes lennust maha jäid, siis me moodustasime Müncheni rahvaga grupi ja panime väikese peo püsti. Mu kell näitab, et me läksime kahe paiku magama.

Tagasilend vol 2 kulges ilma suuremate sündmusteta kui välja arvata, et pidime Dominiku kohvrit tund aega ootama ja tüüp ilmus pärast seda jäätisega välja.

Koju oli hea tulla, Michi oli korteri puhtaks kraaminud ja selle aja peale kui ma Münchenist koju sõitsin juba maja ka täiesti põranda valamiseks ette valmistanud.

Majaga on hetkel nii, et põrandasoendus on veetud ja kõik on valmis selleks, et põrand saaks valatud. Põranda valamine pidi toimuma 19. Märtsil. Aga kuna talv ei taha kuidagi taanduda, siis kokkuvõttes lükkus see 26. märtsi peale edasi. Pöidlad pihku, et ta 7. Maiks kõik kuiv on. Siis tuleb plaatija. Mis sest, et meil plaate veel ei ole.

Igal juhul on meil kõik ajaliselt hetkel veel üsna OK. Kõik oleneb nüüd kuivamise kiirusest. Kahe nädala pärast laotakse meil kamin. Siis tulevad gipsi tööd ja seinte värvimine ja ongi aeg põrandate jaoks 🙂

Nädalavahetuseks plaane meil ei ole, sest Michi peab tööl olema. Neil on mingi kevadmessi taoline värk ja kõik peavad tööl olema. Michi sünnat pidasime õigel päeval Uschi juures. Söögiks olid kalaroad.

Toit oli väga maitsev ja me chillisime kusagil kella kümneni seal. Vahelduseks oli päris lõbus jälle kokku saada.

Väike nädala kokkuvõte

Ma olen juba viis päeva tagasi vihmases Austiras. Vihma hakkas alles täna hommikul sadama. Lõpuks ometi on pluss. Muidu on kogu aeg külm olnud. Aga tagasi kus mul pooleli jäi.

Viimane kord kui ma kirjutasin istusin ma restoranis ja nautisin mõnusat rooga. Seattles on tekkinud parematel restoranidel panna tipp kohe arvele otsa, et sul ei ole valikut vaid sa pead 20% automaatselt andma. See mulle ei meeldi, sest teenindus oli väga aeglane selles restoranis, mis tõttu ma hakkasingi kirjutama, sest mul oli igav. Esimese joogi sain ma pool tundi pärast tulekut. Ma poleks kohe kindlasti 20% andnud.

Järgmisel päeval läks siis kell kümme lend L.A.-sse. Ma ei tea mis mul nende navigatsioonisüsteemidega sellel reisil oli, aga Volvo navi viis mind ka mingid X-teed pidi lennujaama. Ma pidin vahepeal kinni pidama ja kontrollima, et kas ma ikka liigun õigesse kohta. Veidi hirmutav ka oli see tee, sest see viis läbi tööstusliku sadama osa mida ma ei olnud näinud. Samas lennujaama jõudisn ma ilma probleemideta. Check in käis kärmelt, aga turvas seisin c.a. pooltesit tundi. Kuna ma olin aga piisavalt vara hotellist lahkunud, siis oli mul piisavalt aega üks korralik hommikusööks süüa ja natuke ringi jalutada.

Kuna see oli kohalik lend, siis L.A.s läks lennujaamast välja saamine üsna kärmelt. Kuna mul oli aga autot vaja siis selle saamine võtab parajalt aega. Kokkuvõttes olin ma kella kolme paiku Hiltonis. Kuna ilm oli ilus ja ma tahtsin natukenegi päikes saada, siis ma võtsin jalad kõhu alt välja ja sõitsin Venice Beach’ile. Miks just sinna? Sest mu kolleegid ütlesid, et see on mega lahe rand. Siia maani olen ma käinud Manhattan Beachil, mis on mulle meeldinud.

Venice Beach mulle ei meeldinud. See oli hullult rahvast täis. Üsna palju oli pilves inimesi ja prükkareid. Ma üritasin end sellest mitte häirida lasta, vaid püüdsin vaiksemasse kohta jalutada, aga see suurt eiõnnestunud. Samas palmi vett on ilus vaadata. Siin siis mõned pildid rannast ja promenaadist.

Hotell ise oli täitsa mõnus. Hommikusöök rikkalik ja päris mitu söögikohta. Esimesel õhtul käisin ma Itaalia restoranis, kus Itaaliast oli asi ikka väga kaugel. Toit oli päris hea ja teenindus ka, aga pigem pakuti tavalisi ameerika toite nagu burksid ja steigid. Teisel päeval tellisin ma toidu tuppa, sest peale tööd ma üldse ei viitsinud ega jaksanud midagi teha. Selle päeva lõunal olime käinud mingis Pärisa restoranis. Tundus pigem selline kiirtoidu moodi koht ja toit oli päris huvitav. Mulle need vürtsid maitsesid.

Laupäeval hakkas tagasitee koju. Mingil põhjusel ärkasin kuskil kuue paiku. Rääksin Michiga veidi juttu ja siis vanematega. Kui vanematega oli kõne lõpetatud oligi aeg pessu minna ja siis sööma. Kahjuks ma sööma ei jõudnudki, sest mu kõht vedas mind alt ja ma veetsin hommikupooliku vetsu vahet joostes ja magades. Lõuna ajal pidin ma hotellist lahkuma ja siis oli mul juba täitsa OK olemine. Lihtalt tugev väsimus. Hotellist välja saamine võttis kuskil tunni, sest rahvast oli lihtsalt nii palju. Kokkuvõttes läks kuskil kaks tundi, et lennujaama jõuda ja kuskil tund, kuni olin kõikidest check-indest ja turvadest läbi. Ainuke asi mis ma süüa suutsin oli külmutatud jogurt.

Boarding lennule läks hästi kiiresti ja see oli hästi organiseeritud. See tähendas, et me startisime tervelt pool tundi varem kodu poole. Lennukis ma üritasin veidi süüa, aga midagi oli mu pastaga metsa läinud, sest kastmes olid veidrad tükid sees ja ma ei suutnud seda süüa. Pärast sööki jäin ma magama ja ärkasin alles siis kui me hakkasime Münchenisse maanduma. Edasine möödus samuti kiiresti ja ma olin kuskil viie paiku ilusasti kodus.

See nädal on möödunud töötähe all. Valentini päeval käisime Mehhiko restoranis söömas. Majaga on nii, et põranda täitematerjal peab veel kuivama. Ma eile käisin seal peal ja ta pole veel päris nii kõva kui peaks olema. Seal kus päike peale paistab on juba kuivanud aga näiteks esik tahab veel kuivada. Igatahes me enne märtsi midagi ei tee. Lisaks peab soojemaks ka minema. Ehk siis ootamise tähe all. Ma ise mõtlen nii, et meil on nüüd kaks nädalavahetust puhkust.

Sellel nädalavahetusel läheme me laupäeval Ernestosse hommikust sööma ja ma tahan peale seda oma kapi ära sorteerida. Kevad hakkab ka peale tulema (või noh, ma unistan pigem sellest, järgmisel nädalal lubab -12) ja tuleb vähe rõõmsamad riided välja otsida. Michil läheb oma uuel tööl ka hästi, tundub hetkel, et talle meeldib ja see võiks olla midagi püsivamat.

Hello from Seattle

Tervitused Seattlest. Hetkel ma istun Riederi restoranis ja joon mingit Ivani. Mõnusalt mõru on teine. Mu tööreis Seattles hakkab lõppu jõudma ja homme viib mind metallist lind Los Angelesse kus lubab 30 C sooja.
Enne kui aga ma Seattle juurde jõuan, väike uudis maja kohta. Meil on nüüd põranda täide tehtud. Michi jalutab rõõmsalt juba peal ka. See peab veel kaks nädalat kuivama siis tohib edasi teha. Austiras on temperatuurid päeval kuskil pluss viie kandis ja öösel kuni miinus seitse. Ega see põranda täitmine ilma viperdusteta ei läinud. Põranda valaja ei öelnud, et mingite torudega tekib probleem, kuna nad on liiga kõrgel. Lisaks on garaazis ka mingid torud liiga suured ja on oht, et põrand selle koha peal ei pea auto kaalule vastu. Ehk siis need asjad tuleb nüüd ümber teha. Õnneks see pole meie süü, mistõttu tegeleb sellega firma.

Nädalavahetuse veetsin ma üksinda. Michi oli suusatamas. Kuigi keegi tema suusakaaslastes mäele ei jõudnuki, sest tähtsam oli pigem see alkohoolne pool. Michi ei ole suusataja, aga ta ei ole ka väga pidutseja ja selle pärast oli see n.ö. suusa ekskursioon pigem piinapink tema jaoks. Igaljuhul jõudis ta koju alles laupäeval kell 23:00. Ma keeldusin magama minemast ja ootasin teda ilusti. Mis sest, et järgmisel päeval läks lend kell 7:00 Linzist.

Ärkama pidin ma kell 3:50. Kell näitas, et olin head kaks tundi maganud. Ega me ei läinud ju kohe magama kui Michi tuli. Me arutasime tunnikese tema muljeid. Auto mis ma sain firmalt oli Fiat 500. Õnneks olin ma eelneval päeval piisavat tark olnud ja konrollinud, et kas autol ikka Autobahni kleepekas ka on. No ei olnud ja ma olin selle eelmisel päeval ära ostnud.
Igaks juhuks panin ma Google Mapsi telefoni Linzi lennujaama asukoha, sest ma ei olnud kindel kust ma täpselt maha sõitma pean. Kui Torontos oli Google täiuslik kaaslane ja viis meid igast ummikust mööda, siis Austrias saatis ta mind üle põldude lennujaama. Vähemalt selline tunne tekkis mul. Lõpuks ma ei teadnud kus ma olen ja kas ma üldse lennujaama jõuangi. Aga jõudsin kell 6… Igatahes on meil reegel, et auto tuleb enne tagastamist ära tankida. Muidu maksame tankimise eest 70€ ise kinni. Tore oli aga see, et pühapäeval ei ole lennujaama ümbruses ükski tankla enne kuute avatud. Check in pandi aga kell 6:30 kinni. Ehk ma jätsin tankimata. Lennupilet maksab rohkem kui see tankimata jätmine. Lisaks kui on hea vabandus siis maksab ikka firma. Lihtsalt peab oma süütust tõestama ja ma saatsin kohe meili, et mul ei olnud võimalik tankida. Ma olen kindel, et mul ei teki probleeme sellega.
Pagasi ära andmine ja turvakontroll läksid sujuvalt, aga siis hakkas mul ninast verd jooksma. Lahmas ikka korralikult. Muidu oleks mul suva olnud aga seda verd lennujaama peldikus kraanikaussi loputada kui teised inimesed kaamelt pealt vahivad…. ei ole mu esimene valik. Lend Frankfurti läks tavaliselt ilma erilste vahejuhtumiteta. Frankfurti jõudes teadis sõber Google juba enne tahvleid kuhu ma minema pean ja see kord ta ei pannudki pange.
Kuna ma teadsin, et nagu nii istun ma järgmised 11 tundi lennukis, siis otsustasin ma terminal 1 Z osa otsast lõpuni läbi jalutada. Hea oli, et ma seda tegin, sest 11 tunni asemel chillisin ma sellel istmel 14 tundi. Lisaks ei saanud ma oma istet alla panna, sest mu seljas elas üks pikkade koibadega mees, kellest mul hakkas kahju. Ta ei oleks lihtsalt ära mahtunud kui ma oleks istme alla lasknud. Igal juhul kuidagi õnnestus Frankfurdi lennujaamas lennuk jääst vabastada ja peale kolme tunnist maa peal chillimist tõusu Boeing 747 lõpuks õhku. (See on see Gupi lennuk).
Lufthansa teenindus andis nõksa soovida, sest nad oleksid võinud rohkem vett pakkuda. Mul oli õnneks liitrine pudel kaasas aga see sai jube kiiresti otsa. Istmed olid üsna okeid… aga ma sain endale mõnusalt kange selja, kuna noh… oma seljataga istuvat inimest ei saanud ju piinata. Vaatamata kõigele magasin ma vähemalt 4 tundi lennust maha.
Seattlesse saabumine oli üsna sündmuste vaene. Kui ma hotelli viie paiku jõudsin otsustasin ühe pisikese uinaku teha. Ärkasin siis kell 19:00. Käisin mugisin üle tee Sushit ja magasi edasi. Tulemuseks oli see, et järgmisel päeval oli kell 2 uni läinud. Ma sundisin end veel 2 tundi magama… aga reaalselt ei tulnud sellest midagi välja.

Hotell on väga huvitav. Vana kohtub modernsega. Hotelli nimi on Theodor. See on tema renoveeritud nimi, vana nimi oli Roosevelt. Tuba on väike aga väga hubane. Ja ma magan nii hästi selles toas.

Aeg Seattles on üsna rahulik olnud. See ongi vist mis mulle selle linna juures meeldib. Suur linn, aga rahulik. Hea auraga ja ei tekita stressi.

Esimesel õhtul viis mind kolleeg kes siin elab mind välja sööma ja näitas mulle veidi linna. Tänu temale avastasin ma veelgi lahedama vaateplatformi. See asub Kerry pargis. See on see kuulus Grey Anatomy vaade. Mega ilus. Söögi koha pealt oli OK. Prantsuse köök. Aga no Prantsusmaal saab sama hinna eest ikka midagi palju, paju paremat. See eest Chremant oli tasemel. Eeloraks oli hanemaks ja pearoaks pork belly. Eelroog oli väga maitsev aga see eest pearoog… söödav ütleme nii. Polnud minu teema, sest see oli lihtsalt liiga rasvane. Ma olen seda enne Inglismaal prantsuse restoranis söönud ja see oli hoopis teine tase. Seattles ei olnud see krõbe ja no puhas pekk.

Teisel õhtul käisime tarnijaga ühe viina tootja juures kokteile proovimas ja ma sõin esimest korda makarone juustuga (Mac n’ Cheese). See oli täitsa O.K. aga enam ma seda sööma ei pea. Üsna üksluine teine. Aga ära proovitud sai!

Ja nüüd ma siis istund Riederis. Kõht on austreid ja kaheksajalga täis ning elu on ilus. Kui ma ise saan valida kus ma sööma minna tahan on see alati täiuslik. Aga need kohad on ka minu maitse ja isude järgi ju valitud. Ma küll see kord shoppama ei jõudnud, sest tööpäev venis pikaks ja tore ummik oli ka tagasi teel. Aga olemine ja tuju on head ning ma olen valmis L.A.-d vallutama minema.