Head uut aastat!

Head uut aastat!

Hoiatan ette, et see kord tuleb pikk blogipostitus, sest ma pole järjekordselt pikka aega kirjutanud ning veidi hüppava struktuuriga, sest ma ei tea kust alustada ja millega lõpetada.

Meie uus aasta tuli väga rahulikult. Korra käis Sabine meil külas fondüüd söömas aga alates kella kuuest olime me kahekesi. Kümne paiku otsustasime, et lähme hoopis magama. Telekast midagi ei tulnud ja väsinud olime ka. Eriti mina, sest mul oli äratus juba kell neli hommikul, et lennujaama sõita. Sõidud ja lennud kulgesid probleemideta. Lennu magasin ma põhimõtteliselt maha.

Ilutulestikku me maha ei maganud, sest äratuskell helises meil 23:50 ja me vaatasime selle oma rõdult ära. See ei olnud midagi erilist. Eestis on ikka Vabaduse väljakul hoopis teine melu ja palju lõbusam. Peale ilutulestikku üritasime korra veel telekaga õnne, aga ikka ei tulnud sealt mitte midagi ja me kobisime magama. Ütleme nii, et kui meil on võimalus tulevikus uus aasta kuskil mujal vastu võtta kui kodus, siis seda me ka teeme. Veidi igav ja üksluine oli see aasta 2017 ärasaatmine.

Jõululaupäeva ja jõulu esimese püha veetsime me samuti kahekesi. Arvestades seda, et me üksida olime oli see ikkagi päris lõbus. Mõnus oli vahelduseks kahekesi ka aega veeta. Mingi hetk tekkis üksik tunne, aga mis seal ikka… Maja vajas õhutamist ja keegi peale meie seda ju ei tee, sest oleks olnud nõme Sabinet paluda, et ta ohverdaks oma jõulud meie maja pärast. See aasta me ei kaunistanud korterit üldse ja kuuske ka ei olnud. Esiteks ei tahtnud raha kulutada selle peale ja teiseks ma oli nagu nii kaks nädalavahetust enne seda ära olnud tööreisil. Siis olime me kõhugripis ja kogu aeg oli muud tegemist majaga, et ei olnud seda aegagi selleks, et midagi korraldada.

Samuti seekord ei teinud me mingit erilist jõulupraadi jõululaupäevaks vaid sõime praevorsti ja hapukapsast ning õhtul veidi juustu veini kõrvale. Jõulu esimesel päeval läks veidi lappama, sest hommikust me ei söönud kohe peale ärkamist vaid sõitsime maja õhutama. Kusagil kella üheteist paiku olime omadega valmis ja hakkasime kodus hommikusööki tegema. Hommikusöögiks olid röstitud crossantid koos munapudru ja lõhega, värskelt pressitud apelsinimahl ja sekt. 

Vahepeal käisime õhutamas jälle peale hommikusööki kahe paiku ja siis jõime sekti edasi. Mingil põhjusel keegi meist ei viitsinud midagi süüa teha mistõttu me ei sööndki midagi sel õhtul. Järgmisel päeval pidin ma juba kell 4 ärkama, et asuda Eesti poole teele. Sõit võttis veidi üle kahe tunni, kuna oli paks udu ja vahepeal oli nähtavus nii halb, et üle 80km/h ei saanud sõitagi.

Eestis käik oli tore. Kodus on alati hea käia. Kõik tehakse ette ja taha ära, ning sai nautida ema kokkamist täiel rinnal. Kahjuks ilm oli üsna hall ja päikest nägin ma alles viimasel päeval 30.12. Mul hakkas vaikselt juba tunne tekkima, et Eestis päike enam ei paistagi… 

Samuti käisime ema, isa ja tädi Vikaga „Minu veetlevat leedit“ Estonias vaatamas. Mulle väga meelids see etendus. See oli üsna täpselt filmi järgi tehtud. Osa laule olid natuke pikad minu maitse jaoks, aga see on pigem minu probleem. Kahjuks jäi jällegi tunne, et aega oli liiga vähe ja reis oli liiga lühike. Tahaks korragi nii kaua Eestis olla kuni isu täis saab. Aga noh mis teha… Mulle vist nii palju puhkust ei anta.

Majaga oleme nii kaugele jõudnud, et aknad on ees ja siseviimistlus on tehtud. Hetkel on peamine töö meil usinasti õhutada ja aknaid kuivatada. Hetkel on väljas külm ja aknaid terve aja lahti hoida ei saa mis tõttu hakkavad nad higistama. Kuna meil on puit aknad, siis tuleb vaadata, et nad väga märjad ei ole. Michi kuivatas aknaid ja õhutas usinasti kui ma Eestis olin. Üsna palju oli kuivand eilseks, aga noh see võtab ikka oma aja. Lisaks on meil juba garaazi uksed ja välisuks ka ees. Enam ilma võtmeta majja ei saa.

Järgmisel nädalal hakkame edasisi samme organiseerima. Tundub, et Austrias väga külmaks see talv ei lähe, sest hetkel lubab minimaalselt null kraadi järgmiseks kümneks päevaks. Vahepeal on isegi kolmteist kraadi sooja. Me hetkel hoiame pöialt, et äkki tuleb samasugune talv nagu 2014, kus me 9. veebruaril valasime betooni, sest väljas oli juba viisteist kraadi ja kevad möllas täies hoos. Sellel aastal ei tulnudki lund enam maha ja märtsi kuuks oli juba temperatuur 20 kraadi ringis.

Igatahes on meil vaja organiseerida järgmised asjad:

  • Alustuseks tuleb maja põrandad puhtaks saada, sest igal pool on kuhjakesed siseviimistlusest. Need kuhjakesed on nüüd piisavalt kuivad ja need tuleb majast välja viia. Selleks peame organiseerima prügikonteineri ja eks mingi nädalavahetuse veedame maja kraamides.
  • Kogu ülejäänud torustik koos äravooludega. See saab olema esimene asi järgmine nädal, sest see nädal on enamus Austria rahvast puhkusel.
  • Kamin. Sellega me ei ole isegi alustanud… Vähemasti idee on olemas mida me tahame. Sellega tegeleme ka järgmisel nädalal.
  • Siis kui torud on paigaldatud peab tulema põranda firma ja ära mõõtma kalded ruumides. Pärast mida pannakse paika põranda täitematerial.
  • Edasi tuleb panna kiht mis summutab heli. Ma ei tea kuidas see õige nimetus eesti keeles on. Selle paigaldame me Michaeliga ise.
  • Please seda heli summutavat kihti tuleb põranda soendus.
  • Lõpetuseks valatakse põrand. Hetkel on eesmärk põrand valada veebruari keskel. Muidugi oleneb see välistemperatuuridest, aga kui see nii edasi soe püsib, siis saame isegi varem kõigega alustada. Põrand peab kuus nädalat kuivama ja siis saab edasi mässata.

Nagu ma mainisin kõik see peaks juhtuma veebruari keskpaigani, ehk meil on miljon asja vaja ära teha ja organiseerida. Kui kõik plaanipäraselt läheb siis on väga võimalik, et me kolime juba mai kuus oma uude koju. Eile istusime majas ja juba unistasime järgmistest jõuludest. Plaan on proovida vanematele auk pähe rääkida, et nad järgmisel aastal jõuludeks meile tuleks. Tulete eks?

Siis sai vahepeal enne jõule Inglismaal ära käidud. Inglismaa hotellid, kui välja arvata need uhkemad lennujaamades, on kuidagi kulunud ja vanad. Dush oli näiteks selles Angeli hotellis Altonis täiesti koristamata. Igal pool olid veepritsmed jne. Hotelli kohta oli vannituba mu meelest ikka väga must. Igal juhul kui ma peaks sinna kanti kunagi jälle minema siis ma otsin midagi muud. Samas Gatwickis olev hotell oli mega mõnus jaõhtusöögi sõin ma mõnusas prantsuse restoranis. 

Kuna mu lend läks hästi vara, siis hommikusöögi sõin ma lennujaamas. Minu üllatuseks oli seal Jamie Oliveri restoran ja hommikusöök oli ikka mega hea. Täiega minu.

Lisaks Inglismaale käisin ka Torontos ja Tulsas. Toronto on ikka päris suur linn. Ma miski pärast eeldasin, et see on nagu Seattle. Aga ei. Seattle on palju pisem ja kompaktsem. Totontos on ka mega hull liiklus. Tänu Google kaartidele me siiski ummikus ei pidanud istuma ja üle 50 minuti meil ei võtnud see tööle sõit aega. Esimesen õhtul käisime Hy restoranis söömas. See oli stakehouse aga pigem uhkema poolne. Hea oli, et me otsustasime kohe esimesel päeval hästi sööma minna, sest ülejäänud aeg oli juba ette ära sisiustatud. Tarnija viis meid iga päev lõunale, ehk siis teisel õhtul meil suurt söögisu ei olnud ja me jätsime õhtusöögi vahele. Viimasel päeval Torontos organiseeriti meile lisaks lõunale ka õhtusöök mingis Jaapani-Ameerika fusiooni restoranis. Kõik mis pakuti maitses sarnaselt, sest igale poole oli ingverit sisse pandud. Lisaks olid tarnijal veel jaapanist külalised kelle ta ka kaasa võttis, mis tegi asja veel vähem personaalsemaks ja pooled jaapanlased jäid peale sööki laua taha magama.

Ühest küljest meeldis mulle Toronto, sest need pilvelõhkujad ja vaated olid ikka mega lahedad ning kui me ise restorane valisime, siis toit oli ka suurepärane. Hotell oli hästi mõnus ja täpselt kogu melu keskel. Lisaks kõik oli käe ja jala juures, kui vaid aega oleks olnud seda kõike nautida… Mis mulle ei istunud oligi just see melu. Toronto on ikka päris suur linn ja sinna on pakitud nii palju erinevaid kultuure ja inimesi. See kõik lihtsalt väsitas.

Tulsa oli jälle vastupidine Torontole, mu jaoks on see nagu nii pommi auk… Tühi, kesklinna saab mega kiiresti ja autosid peaaegu ei ole. Esimesel õhtul käisime Sushit söömas. Jah, sushi Tulsas. Aga mis keegi ei tea on see, et iga päev tuuakse värske kala sinna sushi restorani ookeani äärest. Miks? Sest nad ei ole ainukesed kes seda teevad. Mul on mulje jäänud, et mitu kalarestorani seal kandis tellivad kala ühest ja samast kohast, ehk kui suurem kogus sisse lennutatakse siis on ka odavam. Ja tõesti neil on mega hea mereandide valik ja super kalarestoran peaaegu tarnija kõrval. Seal ma käisin eelmine kord kui ma Tulsas olin.

Teisel päeval otustasime, et me hommikust ei söö, kuna tarnija juures saab nagu nii midagi ja õhtul tahtsime minna õigesse Ameerika BBQ restorani. Kahjuks kuna oli nii palju tegemist siis tarnija meile lõunat ei tellinudki ja kella kuueks õhtul olime me ikka mega näljased. Nii me siis jalutasimegi head ribi sööma. Ja tõesti see oli super hea. Ribi lausa kukkus kondi pealt maha ja seda liha ikka oli. Lisaks oli kõrval veelBirsket (aeglaselt suitustatud loomaliha), kartulisalat ja kapsasalat. Eelroaks jagasime me pulled porkiga natschosid. Igal juhul toit oli mega-super-druuper hea.

Siis kui me olime oma söögiga lõpetanud, küsis teenidaja, et kas me tahame kuhugi edasi minna, sest tema vahetus lõppeb veerand tunni pärast ja ta läheb sõpradega dringile. Eks me alguses natuke kahtlesime, aga kuna me olime kahekesi siis mõtlesime, et miks mitte. Kokkuvõttes avastasime, et igas teises hoones Tulsas on mingi baar. Esimene oli kohe söögikoha kõrval ja see oli mingi Iiiri pubi. Igal juhul oli neil menüüs kuskil 300 õlut seal hulgas ka Austria õlled. Ma pole suur õlle sõber ja ma jäin rosé juurde.

Teiseks kohaks osutus mingi 90ndate baar kus oli hunnikus vidoemänge ja viie dollari eest sai endale nendega mängimiseks münte osta. Ma proovisin mingit jooki mille nimi oli Hasselhof. See maitses nagu mullinäts ja oli ikka päris magus. Enam ma midagi sellist ei jooks. Üsna jura oli…

Kaks maja edasi oli mingi eriti räämas baar kuhu me läksime. Ma ei julgenud endam suurt midagi juua ja tellisin vee. Igal juhul välimuselt oli see baar õudne aga rahvast pungil täis. Kõik olid hästi toredad ja uudishimulikud. Ehk seal me sõbrunesime kohalikega ja osa neist ühinesid meiega.

Viimane baar kuhu me kaasa läksime oli üle tee. See oli mingis konserdi hallis ja mega suur. Samas üsna tühi. Seal jooksid mingid botoxi beibedringi kellel vist isegi silmavärv ei olnud päris nende oma. Igal juhul me jõime oma dringid seal ära ja liikusime tagasi hotelli. Ilm oli üsna külm ka juba. Kuskil miinus kümme oli. Igal juhul olime me kuskil kell üks öösel alles hotellis. Hommikul kell seitse oli äratus, et hakata kodu poole lendama. Kuna ma olin viimases kahes baaris vaid vee peal, siis ma tundsin ennast üsna hästi, aga mu kolleeg oli ikka päris kahvatu ja ei suutnud midagi süüa.

Lend tagasi läks läbi Chicago. Mulle meedis vaade õhust enne kui me maanduma hakkasime, sest nende kesklinn kulgeb mööda ookeani äärt pikalt, pikalt. Ehk õnnestub mul see kunagi ka maa pealt ära näha aga õhust tundus see ikka väga lahe. Tagasi lendasime Austrian Airlinesiga. Mis oli ikka ülimugav. Esiteks ei olnud see puupüsti täis aga lisaks on neil ikka ülimugavad istmed. Lennukiks oli vana Boeing 767-300. Ma juba põdesin ette, et jama lennuk, sest Deltaga lennates on see olnud iga kord katastroof… Kitsad istmed, vähe jala ruumi, vana tehnika, vana lennuk… Aga Austrian on oma lennukid ikka seest kenasti korda teinud. Mugavad istmed ja mõnusasti jalaruumi. Lennuk oli küll vana, aga see sisustus ja teenidus kompenseeris selle ära. Lisaks pool lendu sain ma magada ja lennuk maandus 50 minutit varem kui plaanitud Austrias. Viini lennujaamas oli ka teenindus kordades kiirem kui Münchenis. Lisaks sai auto ka kohe kätte. Münchenis on mul paar korda juba nii juhtunud, et ootad tundaega kuni saad auto. Ainuke miinus on, et Viinist sõidad ikka oma 30 minutit pikemalt koju ja nädala sees on üsna tihe liiklus võrreldes Müncheniga. Aga kuna me maandusime laupäeval, siis saime üsna kiiresti ka koju. Kokkuvõttes nägin uusi asju ja sain mõne kogemuse võrra rikkamas sellel tööresil. Kuigi ma jään ikkagi selle juurde, et Seattle on seal pool ookeani siiski hetkel mu lemmik linn.

Tagasi uue aasta juurde. Uusaasta lubadused on pigem tagasihoidlikumad ja realistlikud sellele aastal. Eesmärk on meil Michaeliga hetkele ja teineteisele keskenduda. Samuti tahaks mõnest kilost lahti saada, aga mingit dieeti pidama me ei hakka. Lihtsalt toitume targemalt ja paremini. Ehk siis rohkem juurikaid ja puuvilju. Vähem magusat ja veini. Rohkem liigutamist väljaspool ehitust.

Igast tahes head uut aastat, et see tuleks parem kui teised siiani on olnud!

Kodus!

Jeeei! Olen jälle
kodus. Nii hea oli koju tulla. Mu kallis abikaasa oli kõik puhtaks küürinud ja
isegi värsked lilled lauale toonud.


Enesetunne oli
nii ja naa. Mega väsimus oli peal, kuigi lennukis sai magatud kuskil kaks
tundi. Aga lennukis magamine ei ole magamine. Lisaks oli nende meelelahutussüseteem
maas. See tähendas, et filme said vaid need vaadata kellel oli tahvelarvuti
kaasas ja aku laetud. Mina ei saanud kobiseda, mul olid kõik vajalikud asjad
olemas ja ma ei viitsinudki suurt midagi vaadata.


Maandusime
Münhenis kümme minutit varem. Kahjuks oli passi kontroll see kord nii aeglane,
et see üksinda võttis oma pool tundi. Siis pidin Sixtis 45 minutit järjekorras
oma autot ootama kuni sain kodu poole teele asuda. Ma ei tea mis geenius paneb
vaid kaks teenindajat pühapäeva hommikuks tööle.


Sõit ise oli suht
sündmustevaene kui välja arvata Vigneti tädi. See kukkus sõimama, et miks mul
sularaha ei ole. Ma haige ja väsinua ei viitsinud jaurata ja ütlesin talle
otse, et kui tema mu krediit kaarti ei taha siis ma sõidan need kümme kilomeetrit
ja ostan mujalt Vigneti. Ma tavaliselt ostan selle 30 km enne piiri olevast
tanklast. Lihtsalt mugavam on.


Kokkuvõttes oli
eilne päev suht sündmuste vaene. Käisime pikalt jalutamas ja Michi üritas mind
üleval hoida kuni eile kella kaheksani. Siis sain tuttu. Ma küll kõige paremini
ei maganud, sest ma olin suht tihti üleval, aga ikkagi parem kui ei midagi.


Kuna täna ei
tundud ma end ikka veel kõige paremini siis otsustasingi koju jääda. Hommikul käisin
arsti juures ja sain oma haiguslehe. Ehk lähen siis alates neljapäevast alles
tööle. Austrias on selles suhtes hea, et siin makstakse sulle palka edasi ja esimesest
haiguspäevast alates. Ehk siis pole mingit mõtet haigena ega  ka pool haige tööle pisikuid levitama ronida.

Hetkel pikutangi
diivanil ja mõtlen, et võiks väikese uinaku teha. Kodus on hea!

Igav…

Kuna lennujaamades pole suurt midagi teha, siis tekkis idee, et paneks vahelduseks oma mõtted kirja.

Tulsa: No nii. Nüüd lennujaamas. Üritan esimest korda blogi postitust läbi tahvli teha. Vabandan juba vigade eest ette ära. Kuskil tund on jäänud väljalennuni. Lennukit veel kohal ei ole. Aga see on kohaliku lennu puhul normaalne, et ta 20 minutit enne väljalendu jõuab.

Äratus oli täna kell 5 hommikul. Ma magasin suhteliselt halvasti. Kuidagi ei suutnud endale mugavat magamisasendit leida. Oma asjad sain mega kiiresti kokku pakitud ja kokkuvõttes jäi pool tundi isegi üle.

Enesetunne on täitsa okei. Hingata saan, aga nüüd on mingi köha alge tekkinud. Mul saavad varsti nohu tabletid otsa. Ma loodan, et nende mõju veab Münchenini välja. Või parem variant oleks, et ma olengi oma nohust enam-vähem lahti saanud. Igal juhul olen kuskil 20 tunni pärast kodus ja siis saab end normaalselt ravima hakata.

Peale rahulikku toimetamist enne hommikusööki hakkas jauramine pihta. Reklaamide järgi pidi restoran uksed lahti tegema kell 6:30. Ma siis kobisin kell 6:35 alla ja restoran ei olnud veel lahti. Kuna ma ei olnud ainuke ootaja, siis ma eeldasin, et nad jäävad hiljaks. Nii oligi. Nagu ma juba mainisin oli hotellis mega aeglane teenindus. Kokku võttis mu hommikusöök tunni. Oleks veel kauemgi läinud kui ma ei oleks hakanud pinda käima, et millal ma oma arve tasuda saan. Lisaks ei jäänud ma oma hommikusöögiga rahule. Tellisin endale omleti ja see ujus rasvas. Mingi osa sellest suutsin ma endale sisse ajada aga tervet ära süüa ei suutnud. No hakkas vastu. Nende rasvainel on minu arvates liisunud või maitse. Väkk!

Kuni ma hakkasin autot tagastama läks kõik üsna sujuvalt. Peale rendi auto tagastus punkti jõudmist ootasin teenindust aga kedagi ei tulnud. Kannatus ei ole mu voorus ja nii ma siis sõitsin 2 meetrit eemal asuvasse Nationali (rendiauto firma) teenindusse. Tädike hakkas jaurama, et ma olen vales kohas. Siis ma ütlesin, et ma tean, aga õiges kohas mind keegi ei teeninda, et äkki saaks keegi mu auto siin vastu võtta. Ei, see ei sobinud. Eks ma siis sõitsin lollakalt jälle tagasi. Siis tuli see sama eit ja kontrollis auto ära ja esitas arve. No ma ei tea. Oleks tahtnud halvasti öelda. Aga mis sa ikka lolli sõimad…

Õnneks läks pagasi ära andmine ja turvakontroll juba normaalsel kiirusel ja ilma vahejuhtumiteta. See kord ei imestanud keegi isegi selle üle, et mis riik see Eesti on. Kolm aastat tagasi olin ma tunduvalt huvitavam.

Igal juhul on kell 10:02 ja ma olen juba lennukis. Kuidagi hea tunne on, et saab siit ära. Hea uudis on ka, et Atlantas on ilus selge ilm. Jääb nüüd loota, et see püsiks.

Atlantas: Maandusin täpselt kell 13:00. Lend oli ok. Deltaga on mõnus lennata, sest ma saan oma tahvliga nende süsteemi logida ja filme vaadata. Atlantas on üsna tugev tuul, mis tõttu maandumisel raputas päris korralikult ja mul läks süda päris pahaks. Kuid suht kohe kui ma lennukist välja sain hakkas parem. Rõhkude vahetusega hakkas jälle mul tatt lippama. Oli lausa tunda kuidas see tatt liikuma sai. See oli veidralt hea isegi. Hetkel on kõik stabiilne ja hea on olla.

 Järgmise lennuni on pea viis tundi aega. Esimene probleem oli, et mis terminali ma minema pean. Kuna Atlanta lennujaam on nii suur, siis iga terminali näitab ainult enda lende. Õnneks on igas metroo peatuses ka interaktiivne kaart, mis näitab terve lennujaama lende. Ehk siis sain teada, et mu lend läheb E terminalist.

Lennujaam ise on super puhas ja hästi hooldatud. Ma siis haarasin ühe kiire Sushi lõunaks kui terminali jõudsin ja nüüd passin niisama. Pardale minekuni on nüüdseks kuskil kaks tundi ja ma olen terve terminali läbi marssinud. Ma arvasin alati, et reisi päevadel teen nii palju samme. Tutkit. Olen terminali kõik nurgad läbi kõndinud ja just ületasin 5000 sammu künnise. Eks ma lähen liigutan end natuke veel ja siis ongi aeg juba nii kaugel, et peab lennukisse ronima.

Hellou

Tervitused Tulsast!

Ma olen Tulsas tegelikult korra juba olnud, aga see oli jõulude paiku ja suhteliselt lühikest aega. Kõige rohkem näeb tööreisil olles kui on võimalus pikemat aega samas kohas olla. Vastasel juhul on pigem tunne, et näed vaid lennujaamu ja hotelle.

Seekord olen ma ühe tarnija juures ja nädalaega. Kahjuks tänu pidevalt puhuvale kliimaseadmele, mida välja lülitada ei saa, õnnestus mul endale korralik külmetus hankida. Mistõttu pole ma viitsinud oma nina hotellist välja pista ja olen pigem nautinud toateenindust. Korra käisin Sushit söömas, sest külmetuse alguses arvasin, et äkki aitab selle vastu vana hea soe Sake. Aga siiski mitte.

 Mul olid küll ennatlikult paar köhapastilli ja mõned peavalurohud kaasas, aga nendest jätkus täpselt kaheks korraks. Ehk siis pidin ette võtma retke kohalikku aapteeki. Kuna Austrias Ibuprofeeni enam käsimüügis ei müüda, siis täiendasin kohe lisaks ka oma valuvaigisti varusid. Valutava kurgu vastu leidsin super head pastillid. Kui neid võtta siis tekib selline tunne, et terve kurk on kaetud mingi kihiga ja valu pole üldse tunda. Nohuga on paraku raskem juhus. Käsimüügis olevad nohurohud aitavad siin vaid allergiate vastu. Ja oi kui närvi see ajab kui su nina on tatti täis ja sa ei saa hingata ja sulle igaüks pidevalt allergia rohtu topib ja noogutab jaa… jaaa… praegusel ajal need allergiad. Suht võimatu oli neile selgeks teha, et mul ei ole allergiaid. No mitte ühtegi ei ole. Eile siis pika pahandamise peale aapteekriga õnnestus mul mingi retsepti rohi välja manguda. See ikka kõige parem ei ole. Vähemalt sain täna öösel magada ja saan nüüd henam-vähem inimese kombel hingata.

Tulsa ise on üsna rahulik linn. Midagi eriti ei toimu ja inimesi on ka kuidagi vähe. Liiklust praktiliselt ei ole. See eest kõik on super viisakad ja kena on vaadata kuidas mehed naisi kohtlevad. Linn ise on üsna tööstuslik ja linna ümbrus tundub üsna vaene olevat. Minu arvates ei ole siin suurt midagi vaadata ega uurdia. Muidugi võimalus oleks sõita kaks tundi Oklahoma Citysse või siis üles otsida Route 66, aga see on ka minua arvates kõik. Ma isegi uurisin natuke mida vaadata, aga no päriselt mind ei huvta viie meetrine kullavärvi kaevuri kuju. Downtown on väga pisike. Kõik on käe ja jala juures kohe.

Shopata ma pole oma külmetuse tõttu üldse jaksanud. Pigem on tahtmine rahu saada ja omaette õhtu veeta. Nädala alguses kui mul oli veel hea olla oli siin kandis suur tormi oht ja lausa võimalus tornaadoks. Meedia tekitas parajat paanikat. Reaalselt aga tibutas korra vihma ja oli veidi tuulisem. Pöidlad pihku, et enam nii tormiseks siin ei lähe, sest ma asun homme tagasiteele ja ööd lennujaamas veeta ma ei taha!

Bonjur

Tere jälle,

Siin on üsna pikka aega vaiksevõtu olnud. Peamine põhjus on pikad tööpäevad peale mida ei ole üldse tahtmist õhtuti enam ekraani vaadata.

Viimasest kirjutisest on ikka nii palju aega möödas, et ma olen vahepeal Eestis vanaisa 80. sünnipäeval ära käinud, natukene blondimaks end värvinud ja isegi USAs pool West Coasti läbi lennanud.

Kodus oli mega mõnus ikka olla. Kuna me müüsime maja Eberschwangis maha, siis kõige kodusem ja mõnusam on ikka Kaius. Ma ei usu, et see ka nii pea muutub. Korteriga ma ei ole ikka veel päris sõbraks saanud. Lihtsalt ei suuda kuidagi seda hubaseks muuta. Nädalavahetusel liigutasime veidi mööblit ja nüüd on mõnusam. Aga noh, sellest korterist on selles mõttes nagu nii suva, sest see on ajutine.

Maja plaaniga oleme nii kaugele juba jõudnud, et see on valmis. Küsimus hetkel on kas katusega või ilma. Me kaldume katuse poole, sest see lihtsalt meeldib mõlemale rohkem, aga eks see oleneb hinnast ka. Pakkumise võtame igal juhul mõlemale. Plaan on pesa punuma hakata juuli viimasel nädalal. Aga jälle, oleneb mis hind on meie majal, kas ehitajal on aega ja kes parema pakkumise ning kui kiiresti teeb. Ehk siis sada aga… Eks elame näeme. Igal juhul me võtame rahulikult juba pakkumisi, panime eelarve kokku ja elame näeme mis saab. Igav ei hakka.

Tööreisi kohta tahaks öelda, et see oli sündmuste vaene. Plaan oli siis nädalakese Seattles veeta. Kuna ma olin üksinda siis ma sain oma vajaduste järgi kõike plaanida. Kuna selle magamisega on mul alati esimene nädal veidi keeruline, siis ma pidin end sundima kuidagi ärkvel olema.

Tööpäevad olid üsna energiat nõudvad ja keerulised. Esimesel õhtul käisin mere ääres veidi jalutamas, sest oli mõnus ja soe kevadilm. Kahjuks ma polnud ainuke jalutama ja seal oli igasuguseid veidrike ei jäänud ma päikeseloojangut ootama.

Teisipäeval mõtlesin, et kuna Valentinipäev, siis ehk on allahindlused igal pool. Aga tegelikult ei miskit. Minisugustelt ehetelt ja ka minimaalselt. Aga ei ole head halvata, sest ma sain tellitud asjad ostetud.

Kolmapäeval ja neljapäeval oli ikka nii palju tööd, et ma tegin seda hotellis edasi. Kuigi neljapäeval oli plaan Seattle peale lällama minna otsustasin reede kasuks. Reedel oli siis plaan kaks tundi tarnija juures veeta ja siis korralikult shoppama minna, sest Teisipäeval olin eeltöö ära teinud. Siis oli plaan hotelli ja kohver kokku pakkida ja Seattlesse jalutama ja Brasiilia Stake’i sööma minna. Reaalsus oli aga selline: Kell kaks öösel helistas ülemus, et üks tarnijates LA-s peatab meie tööstusliini ja ma pean kohe sinna lendama ja jalaga tagumikku andma.

Hakkasin siis kõike ümber korraldama ja hotelli, autot ja lendu orgunnima ja ümber orgunnima. Meil on firmal üsna hea reisibüroo mis tõttu oli mul kella viieks juba kõik teada kus ma nädalavahetuse veedan. Siis tuli hakata asju pakkima ja lennujaama poole sõitma hakata. Pakkimise vahepeal sain ma natuke osa Whatsappi teel ka isa sünnast.

Lend oli ok, kuni me jõudisime LA kohale. Kuna seal oli nii jube ilm siis lennukit raputas ikka mõnuga. Enne lendu olin ma endale ilusa suure Burroito sisse ajanud, et mul tühja kõhu pärast paha ei hakkaks, sest ma ei teadnud millal ma hotelli jõuan. See Burrito tahtis vägisi välja kui me läbi pilvede maandusime. Mul päriselt ka pole sellist õudust enne olnud. Ma olin kaetud külma higiga ja võitlesin, et see mehhiko üllitis mul sees püsiks. Naljakas oli ka see et mu kõrvale sattusid istuma kaks meest, kellest üks oli vene lennukite kvaliteedi insener ja teine oli lennukite kvalifitseerija. Mõlemad teadsid mis firmast ma tulin. Hästi viisakad olid, see vene poiss aitas mul kohvri viia isegi autoni, sest meil oli sama rendi auto firma.

La-s oli ilm katastroof, vihma sadas ja kõik ujus. Selline mulje jäi, et inimesed ei oska sellise ilmaga seal sõita, ehk siis mu 20 minutsest sõidust tarnija juurde kujunes pooleteisetunnine. Kokkuvõttes olin tarnija juures 40 minutit. Koos hommikuste ja lõunaste telefonikõnedega oli asi nii kaugele arenenud, et ma sain hakata organiseerima oma lennukipileteid tagasi koju esmaspäevaks.

Esmaspäeval läks kõik enam-vähem sujuvalt ja lõunaks olid mul osad käes. Peale kuute tundi lennujaamas ootamist sain ma lõpus Swis Airi Boeing 777 peale mis oli täiesti tühi. Lennud tagasi koju ma magasin täiesti maha. Halb üllatus ootas siis mind eest kui ma Münchenis maandusin, sest nad olid mu kulda väärt paki ära kaotanud. Selle ma sain kätte järgmisel päeval alles.

Muidu läks kõik kenasti, ei saa kurta. Päris huvitav kogemus oli. Natuke kahju on, et Las nii halb ilm oli ja ma veetsin enamuse ajast hotellis. Korra sain tunnikeseks randa ja käisin veidi shoppamas. Aga ma pean tunnistama, et Seattles on palju parem valik mis tõttu ma seda eriti ei nautinud.

Nüüd on aga kõik suht rahulik ja rutiinis jälle, mis mulle isegi väga meeldib. Vahepeal muutsime oma majaplaani kaks korda ringi kuni jõudsime praeguse variandini, aga see pidi olevat normaalne. Mõni muudab seda kakskümmend korda, me saime viiega juba hakkama. Eks vaatab nüüd selle hinda. Muidu hetkel muid plaane ei olegi. Julia tuleb nädalavahetusel külla ja kodus tahaks niisama ka veidi lebotada.

Osa 2

Aega võttis, aga asja sai. Ehk siis teine osa meie väikesest seiklusest.

Öö lossis ei olnud kõige rahulikum. Ma küll rongi ei kuulnud, aga osa inimesi startis hotellist juba kuskil kolme paiku öösel ja mitte kõige vaiksemalt. Kuna oli palav, siis oli mul ka aken lahti, mis tõttu oli väljas toimuvat ikka üsna detailselt kuulda.

Peale hommikusööki asusime teele, et emale auto ära osta. Isa oli veel hommikul natuke autosid uurinud ja avastanud, et neil on üks veel parem auto koos vastuvõetava hinnaga. Kuigi emal oli auto juba välja valitud, vaatasime ka selle üle. Tulemus oligi, et see netis vaadatud auto oli väga heas korras ja meeldis meile kõigile. Peale proovisõitu oli meil otsus üsna kiiresti tehtud.

Dokumentide korda ajamine võttis kuskil tund aega ja siis võis alata sõit Stuttgarti lennujaama poole, et rendiauto tagasi anda. Auto tagasitamine käis väga kärmelt ja edasi võtsime suuna Prantsusmaa poole läbi maalilise Schwartzwaldi. Enne Prantsusmaad aga tuli korra veel „vanamehe“ juurest läbi põigata ja eelmistele veinidele paar juurde osta. See kord ei võtnud meind vastu farmer ise vaid ma pakun, et tema tütar. Aga ka tema oli hästi sõbralik ja väga ilus naine. Peale farmerit põrkasime läbi veel ühest veinikeldrist, aga see oli nii uus ja steriilne, oli näha, et veini hinnale oli koha remont juurde pandud. 

Ma ei tea kuhu see aeg kadus, aga peale neid veinikeldreid oligi järgmine peatus Prantsusmaal olev öömaja, kus oli meil ka tellitud õhtusöök. Järgmise päeva öömaja oli aga meil broneerimata, mis tõttu ootas mind hommikul üllatus, et me sõidame tagasi Saksamaale. Isa oli öö jooksul apartmenti kinni pannud, mille üle ema megalt rõõmustas, sest see tähendas, et ta saab lõpuks ise kokata. Selle päeva eesmärk oli lihtsalt natuke ring shopata.

Alustasime Saksamaa outletits, kus aeg kadus nagu tina tuhka. Me jõudsime alles ühe poega valmis kui oli aeg jälle autosse liikuda. Edasi sõitsime järgmise outleti poole Prantusmaal enne mida tegime väikese söögi peatuse. Prantsumaa outlet jäi natuke alla Saksamaa omale, mis tõttu saime sealt kiiremini tulema. Järgmine peatus oli Saksamaa Real. Vahepeal hakkas meile muret aga tegema auto tagaratta juurest kostuv klopsimine.

Kuna kell hakkas viiele lähenema, siis oli selge, et kohe pannakse autotöökojad Saksamaal kinni. Mitte kuidagi ei õnnestunud meil leida VW töökoda. Reali kõval oli aga Fiati töökoda. Ma mõtlesin, et lähen teen kurba nägu ja äkki nad saavad edasi aidata või vähemalt vaatavad auto kärmelt üle. Ja tundus, et mu kurb nägu aitas, sest nad võtsid meid enne tööpäeva lõppu vahele. Autoga oli kõik korras, ainuke probleem oli rehv, see ei olnud päris ümmarugune, mis tõttu ka kogu see klopsimise taoline heli.

Peale Fiati lõpetasime ka ostud Realis ja sõitsime öömajja. Ema tegi meile maitsva õhtusöögi ja me chillisime niisama poole ööni ja jutustasime.

Järgmine hommik viis meid Schwartzwaldi Kella muuseumi. Tee sinna oli juba üsna siiru-viiruline, aga ilus. Enne muuseumi jalutasime natuke linnapeal ja vaatasime ka kellapoodidesse sisse. Need kellad olid nii armsad. Puidust, linnukestega ja üks kell oli Swarovski kristallidega kaetud. Peale seda viiski meid teekond muuseumi. Meil vedas kohe, sest natuke peale seda kui me sinna saabusime hakkas muusikaliste kellade etendus. Väga huvitav oli ka näha kellasid erinevatest sajanditest. Kui praegu kantakse kella käe peal, siis vanasti olid nad ka kaelas ja sõrmusena. Ja kui peenelt nikertatud kõik. Kokkuvõttes meeldis mulle see muuseum väga.

Peale muuseumi pöörasime nina jälle Prantsusmaa poole. Vahepeal tegime peatuse ühes kenas restoranis, kus aias jooksid ka flamingod ringi. Ma muidugi seda flamingode karja kohe tähele ei pannud. Ei tea… jäi kuidagi kahe silma vahele mis sest, et ma kohe nende kõrval seisin.

Peale kena lõunat oli järgmine sihtpunkt paar veinikeldrit, sest ma tahtsin Cremanti. Kuna Michaelile Prantsuse veinid mis ma tõin väga peale ei läinud, siis see kord ma veine enam ei vaadanud. Esimeses kohas olid täitsa okeid Cremantid. Teine veinikelder kus me käisime, vat seal olid mega head Cremantid ja ma sain sealt endale pulma hommikuks oma mullid kätte.

Edasi viis tee Kolmarisse mida kutsutakse ka “Väikeseks Veneetsiaks”. Me jalutasime natuke linna peal ja avastasime natuke enne sulgemist, et isegi turg on lahti. Turult haaras ema näksimiseks kaasa paar juustu. Peale Kolmarit käisime me ka poest läbi, sest otsustasime, et peame öömaja toas piknikku.

Tegelikult olime me kõik päevast üsna väsinud ja peale sööki ronisime tuttu. Paraku ma väga hästi ei maganud. Lihtsalt järsku ei tulnud und ja ma kuulsin igat autot mis mööda sõitis. Kui lõpuks rahunesid autod maha hakkasid sääsed pinisema.

Järgmisel päeval, peale kesist hommikusööki, suundusime Šveitsi poole. Ma ei tea miks aga need Prantsuse hommikusöögid mulle üldse ei sobi. Crossaint läheb veel aga need marmelaadi saiad ei ole üldse minu teema.

Šveitsi piir oli kuskil mümne kilomeetri kaugusel meie öömajast. Piir ise oli olematu. Üsna kärmelt peale piiri ületamist hakkasime ka künka otsa ronima ja siis tulime kohe kolinal jälle alla tagasi. Edasi viis teekond türkiissinise järve äärde. Nii nagu ka Austrias värvitakse Šveitsis järvesid. Need olid nii hele hele sinised. Aga ka jääkülmad. Me seisime emaga ühe järve ääres ja sealt lausa õhkas seda külma.

 Tegelikult oli ees üsna pikk päev ja mäkke ronimine. Enne mäkke ronimist tegime kärme lõuna. Ja siis sõitsime alguses mööda orgu enne kui hakkas mäkke tõus pihta. See orus sõitmine oli ka niiiiiii ilus. Oli näha kus kosed lume sulamisest alla jooksid ja lumised mäetipud. See oli nii ilus. Võimsam oli veel kui hakkasime mäkke ronima, sest mida kõrgemale me jõudsime seda ilusamaks vaated läksid. Need vaated on lihtsalt miski mida ma kirjeldada ei oskagi. Isegi varbad sai lumiseks.

Edasi viis teekond alla orgu ja siis jälle ülesse mäkke tagasi. Me jõudsime kokkuvõttes 2500 meetri kõrgusel ära käia. Need vaated ja liustiikud ja mägilambad…. Lihsalt nii ilus oli. Peale seda hakkas aga kõik alla mäge minema… sõna otseses mõttes ja ilma piireteta. Vahepeal oli päris hirmus lausa. Peale neid mägesid oli suud Lichtersteini poole. Sealt sõitsime üsna kärmelt läbi ja siis oligi Austria ja kiirtee.

Austrias ööbisime ilusas suusa piirkonnas Tirolis. Õhtul käisime mõnusas restoranis söömas. Ühtlasi oli see esimene õhtu kus oli mõnusalt jahe ja ma magasin mega hästi. Järgmisel päeval läks sõit edasi kodu poole. Kuna see rehvi logistamine oli üsna valjuks muutunud ja vanematel oli järgmisel päeval eest 2000 km pikkune sõit koju, siis otsustasime korra ikkagi VW töökojast läbi sõita ja ratas üle vaadata. VW mees ütles sama mis see Fiati mees, et rehv ei ole päris ümmarugne ja ütles, et kui me tahame, siis kõrval on rehvi töökoda ja nad vahetavad üsna kiirest revid ära. Kuna ei olnud mõtet autot lõhkuda, siis otsustasid vanemad selle asjadga kohe ühele poole saada.

Rehvi vahetus võttis tunnikese mille me sisustasime väikese shoppamisega kõrval poes. Edasi oli otse suund siis minu juurde. Ma ei tea kuhu see aeg libises aga kokkuvõttes enne välja minekut ei jõudnud ma ennast isegi korralikult korda teha. Aga see selleks. Väga tore reis oli ja nii kahju, et see aeg nii võrd kiiresti mööda läks. Ma ei saa üldse aru kuhu see aeg kaob… alles oli ju jaanuar.

Igal juhul veelkord aitähh ilusa nädala eest emale ja isale!

Tervitused

Hello, thank you, cheese, yes, no, good bye… sõnad mida oskab öelda üks daam inglise keeles Alsace külas, kes meile veini proovida andis.

Ma ei ole pikemat aega enam oma blogisse miskit kirjutanud. Põhjuseid on erinevaid aga nagu tavaks saanud on peamine aeg. Sellel ma peatun kunagi hiljem. Hetkel chillin ma Leonbergis (mitte väga kaugel Stuttgartist) ja naudin 25 kraadist õhtut lossist millest on tehtud hotell.

Kogu see seiklus hakkas tegelikult juba reede õhtul. Kell 19:24 läks rong Passaust Würtzburgi. Kuna rong tuli Austriast, siis otsiti see Saksamaal läbi, et kindel olla ega mingeid pagulasi ennast kuhugi ära peitnud ei ole. Sõit iseenesest oli sündmuste vaene kui välja arvata need pidevad kõned, et kas minuga on ikka kõik korras kuna Münchenis keegi hull lasi inimesi maha ja terve linn pandi põhimõtteliselt kinni. Kuna aga mu rong läbi München ei läinud, siis mind see mitte kuidagi pidi ei mõjutanud.

Peale pea kolme tunnist rongisõitu jõudsin Würtzburgi. Minu saabumise hetkel oli ilm veel ilus aga kuskil 10 minutit hiljem hakkas vihma kui oavarrest tulema. Iseenesest ei olnud see halb, sest õhu tõmbas see klaariks. Hotell oli päris mõnus. Kahjuks olid me aknad tee äärde mis tõttu oli kogu tänava müra kuula.
Laupäeval hakkasime me siis emale autot otsima. Esimeseks kohaks oli meil valitud auto otse omanikult. Omanik oli hispaanlane kes ei osanud sõnakestki saksa keelt, mis tõttu vahendajaks oli ta sõber. Iseenesest olid nad sõbralikud, aga miski tundus veider, sest auto oli nende käes olnud vaid kuu aega. Lisaks rippus põrkraua vahelt mingi erk sinine riie… tekkis tunne nagu oleks seda parandatud. Edasi liikusime ühe Autohausi pole kus oli tegelikult täitsa kena Passat,. Lähemal vaatlusel selgus aga, et see auto oli mingi kõksu saanud. Kuigi mulje oli hea ja võimalus hinda alla saada sai selle auto puhul otsustavaks aeg. Me oleks pidanud üle tunni aja ootama kuni oleks saanud proovisime teha. Seega otsustasime, et lähme edasi.

Järgmises automajas, kus omanikeks olid vene keelt kõnelevad inimesed tegime ka oma proovisõidu. Sõelale jäi üks tumehall Passat. Edasi sõitsime ühte suurde Autohausi, kus tegelikult olid päris mitu huvitavat autot. Üks punane ja valge jäid silma. Punane tundus täitsa okei. Valged me nägime aga n.ö. korrastamata olekus, sellel olid sildid peal, mõlgid ja lisaks haises see suitsu järgi. See panigi mõtema, et mida kõike on võimalik auto n.ö. korda tegmisega ära peita… ehk siis langesid need autod meie jaoks välja. Kuna tundus, et aega meil on siis kimasime veel viimasesse kohta, aga kahjuks oli see kinni…

Edasi oli kell juba kaks ja oli aeg otsida miskit süüa. Natuke tiirutasime ringi ja isa üritas näidata ka ühte kuulsat seal kandi kloostrit, aga kuna kõhud olid tühjad ja paha oli olla otsis ta meile üsna kärmelt ühe söögikoha. See oli tüüpiline saksa kõrtsi taoline koht aga künka otsas ja mega vaatega. Peale sööki läksime me Kauflandi ja siis viis meid maaliline teekond Schwartzwaldis Silberbergi Schloss hotelli.

Täna hommikut alustasime me seal suure hommikusöögiga. Esimene osa teekonnast viis meid üsna kärmelt saksa poolsesse Alsace alale. Esimesena käisime me ühe farmeri veini keldris. See mees rääkis mingit kohalikku dialekti, mille dešifreerimiseks läks mul iga mu aju rakku vaja. Aga tegelikult oli see täitsa tore onu. Ta soovitas üle künka edasi minna… miks ma ei saanud sellest kohe aru ja mõtlesin, et äkki ajan ma miskit sassi, aga kuna teekond nagu nii üle künka viis, siis saimegi aru, et seal on kõik ületanud veinikeldrid. Meie teine peatus oli mäe otsas olevas lossis. Vaated olid imelised ja vein oli ka hea. See oli ka esimene koht kust me ostsime mullikat kaasa.

Edasi viis me teekond üle Reini jõe Prantsusmaale. Me eesmärgiks oli leida miskit söödavat. Nagu ma üsna kiirelt õppisin on pühapäeva lõuna menüü kas väga raskesti kätte saadav (ehk kas on koht kinni või siis peab reserveeritud olema) või maksis see hinge hinda. Õnneks kolmandal katsel leidsime me üsna kena kolme muna restorani kus saime kõhud täis. Isa sõi Tatar Le böfi, mul oli loom kastmega ja emal hanemaksa pasteet.

Peale seda jäi tee peale veel üks veinikelder kust oligi see tädi keda ma blogi alguses mainin pärit ja peale seda sõitsime läbi Strasbourgi ja heitsime pilgu hoonele mida kasutab europarlament kuu aega kaks korda aastas. Kahju oli vaadata, mis eesmärgiks euro liidu maksumaksja raha kasutatakse… aga noh, minul kirbuna pole siin palju ütlemist.

Edasi võtsime suuna öömajale. Õhtusöögina pidasime pikniku lossis olevas hotellitoas ja nautisime head juustu ja veini. Homme läheme edasi autot otsima ja eks näeb mille kasuks otsus langeb. Eks näeb kuhu meid homme see tee viib…

This lady is back

Mõtlesin, et ei ole päris pikalt enam sulge kätte võtnud ja kirjutanud. Aeg on kuidagi väga kiiresti läinud ja väga napikas olnud, mis tõttu invesreerisin seda muudesse tegevustesse kui blogi. Ikka vahel juhtub. Aga see eest nüüd pikem kirjutis.

 Mis siis vahepeal tehtud sai. Esimest korda elus võtsin osa Krampusest. Krampus on koletis kes tuleb päev enne Püha Nikolausi päeva ja karistab kõiki kes on halvad olnud. Me käisime seda näitemängu Salzburgis vaatamas. Oli väga vahva, aga ma oleks eelistanud kui nad mind käperama ei oleks tulnud. Eks ise olen süüdi, et sinna ronisin. Näitemäng ise oli väga vahva. Krampused tulid kaljude otsast köitega alla ja siis hakkasid lapsi otsima ja suvaliselt andsid ka ülejäänud rahvahulgale vitsa. Lisaks oli natuke tulemängu ja lõpetuseks ilutulestik. Natuke tüütu oli, et etendus hakkas 45 minutit hiljem pihta kui oleks pidanud.

 Samuti käisime Wolfgansee jõuluturul, aga see oli nii paksult rahvast täis, et minu jaoks oli ainult järve ääres olemine see mõnusam osa. Jõulu turg oli ka tagant järele mõeldes lahjaks jäänud. Ei olnud enam nii suurt valikut kohalikke spetsialiteete mille pärast tasus sinna alati minna. Kõigele lisaks oli ka 15 soojakraadi ja puudus jõulutunne.

Peale seda oli mul peas vaid töö, töö ja veelkord töö. Ma ei tea miks aga oli tunda, et on aasta lõpp ja jäi mulje, et meil oodatakse, et me kahe nädala tööd ette ära teeme.

Enne kui isegi aru sain oli juba jõulunädal käes. Kuna mu vanemad tulid ka see kord meile jõule pidama siis tahtis Michael, et need oleks eriti ilusad.

 Esiteks oli (tegelikult siia maani veel on) kolme meetrine kuusk toas. Seda oli keerulisem ehtida ja see kord söögitoa asemel asetses see meil esikus. 

Siis oli meil plaanis teha nelja käiguline õhtusöök:

·         Lõhe sai

·         Pankoogi supp

·         Kalkun

·         Ahjuõun.

Michael kokkas kokkuvõttes pea kümme tundi järjest. Toit oli päris hea, kahjuks kalkun jäi natuke liiga kauaks ahju mis tõttu ta oli kuivema poolne. Aga arvestades seda, et Michael tegi kõiki neid roogasid esimest korda maitesid nad ikka väga hästi. Mu lemmikuks jäi Michaeli tehtud siidri kaste kalkuni kõrvale ja see supp oli ka mega hea.

25. detsembril käisime me nagu iga aasta Michaeli vanaisa juures. See õhtu oli üsna tore, aga täpselt sama nägu nagu iga aasta. Vastuvõtt Proseccoga, kook, siis veel joogipoolist, laulmine kuuse ümber ja Eduardi kõne ning siis soolane toit ja natuke istumist. Isegi jututeemad haakuvad enamasti. Anna oli ka palju aega toitudesse investeerinud ja jause oli väga maitsev. Minu jaoks oli kõige toredam, et mu vanemad ka kaasas olid. Mõnus oli lobiseda ka n.ö. „omade inimestega“ ja ka selle üle oli mul hea meel, et nad said ka sellest osa, mida ma pean iga aasta Austrias üle elama.

26. vara hommikul startisid mu vanemad Eesti poole. Me järgnesime neile paar tundi hiljem ja sõitmise asemel eelistasime lennata. Sai siis NAG ära proovitud. Tegelikult kõik sujus väga hästi. Kuskil ei olnud järjekordi ja check in-ist kuni me turvaalal sees olime kulus heal juhul viisteist minutit. NAG-ga oli täitsa ok lennata, kuigi lennuk oli suhteliselt vana juba, aga 2,5 h-d talus ilusasti ära. Osade inimeste käitumine jäi soovida, aga sellel ma pikemalt ei peatu – lollakaid on igal pool.

Hotell oli ka täitsa ok. Minu jaoks jäi puhtus soovida, sest viiendal päeval tundsid juba talla all liivateri, kuigi me olime väga hoolsad ja välisjalanõudega ikka mööda tuba ringi ei jooksnud. Aga mulle jäi mulje, et vaip tolmuimejat selle aja jooksul ei näinud kui me seal olime.

 Mulle jäi see kord siiski maal olemisest väga puudu. Tegelikult me Michaeliga arutasime päris mitu korda, et enam otse hotell minna ei taha. Tahaks ikka järgmine kord maale.  Mingi hetk tekkis tüdimus hotellist ja päevad muutusid üsna ühetaolisteks. Muidugi sai Michaeliga räägitud, maailma asju arutatud, linna vaadatud ja elu nauditud.

Vana-aasta päev ja õhtu erinesid teistest ikka täielikult. 31. Detsembri hommikul peale hommikusööki läksime me Michaeliga jalutama. Me ei olnud veel eelneva paari päeva jooksul vaateplatformidele jõudnud ja Michael tahtis seal ära käia. Võtsime siis jalad selga ja ronisime Toompeale. Eismene vaateplatform seal Kohtu tänaval oli rahvast üsna täis. Üks hulljulge tibi ronis mööda äärt samuti ringi. Otsustasime edasi minna sinna mere poolsele platfromile, kus peaaegu mitte kedagi ei olnud.

Siis me vaatasime seal ringi ja Michael hakkas siis rääkima, et me ole üsna kaua juba koos olnud ja ütles mulle ka täpse aastate ja päevade arvu. Ma muidugi ütlesin talle vastu, et hea, et tal seegi kuupäev meeles on, sest mu sünnipäeva ta ikka ei mäleta (hotelli check-inides ei tulnud talle see järjekordselt meelde). Ja siis vaatasime veel ringi ja siis võttis ta sõrmuse välja ning küsis kas ma tulen talle naiseks. Mina sealt alates väga palju enam ei mäleta, sest see oli ikka pars šokk. Aga ma olevat küsinud, et kas ta mõtleb seda tõsiselt. Ja Michael olevat mult ikka mitu korda küsinud kuni mu jah sõna sai.

 Pärast seda küsimust jalutasime hotelli ja tähistasime seda sündmus natuke iseksis kuni oli aeg vanaema ja vanaisa juurde minna. Seal me istusime lauas mõnda aega ja jutustasime niisama. Väga tore oli, Michaelile meeldib ka see traditsioon väga, et me nende juures vana-aasta õhtul kõik koos istume.

Pärast seda läksime me  pirukad ja kingikotid kaenlas Michaeliga tagasi hotelli ja chillisime niisama kahekesi. Sai isegi telekast veidi vana-aasta õhtu programmi nautida. Meil oli ka kokku lepitud, et saame mu vennaga Vabakal kokku. Aga teatud hetkest ei olnud mul enam mingit telefoni ühendust. Esimesena andis alla Whatsapp ja peale seda muud vidinad. Kahjuks Harrit ma ei näinudki, sest noh ei teadnud kummas Vabaka otsas ta oli.

Nautisime siis Tallinna ilutulestikku seekord Michaeliga kahekesi, mis oli ka väga kena. Kuna väljas oli ikka väga külm ja tuuline, siis me otsustasime, et see aasta lähme pigem varem tagasi hotelli. Kokkuvõttes sai tegelikult kuskil kella kaheni ringi chillitud ja siis magama mindud. Vähemasti oli enesetunne esimesel jaanuaril hea.

 Esimese jaanuari veetsime rahulikult ja laupäeval viiski järjekordne NAG lend meid tagasi Münchenisse.

Kui me koju jõudisme ilmus sinna ka Michaeli ema, kes väga tahtis kihlumist tähistada. Ma polnud veel selle mõttegagi ära harjunud ja tema hakkas juba kuupäevadest, kleidist, soengust jne. rääkima. Tunnistan ausalt, et see oli mulle natuke vastukarva. Ma saan aru, et ta mõtles seda kõike hästi, aga ma ei taha, et keegi ilma minu palumiseta midagi korraldama hakkaks. Aga jah… Õnneks jagas Michael minuga sama tunnet, sest ta palus oma emal veidi maha rahuneda ja küünte närimise lõpetada.

Tegelikult praeguseks on kuupäev enam-vähem paigas ja ma tean enam-vähem mis stiilis pulm ja selle „värvid“ tulevad. Aga sellest siis kui oleme kuupäeva ka Austria ametiasutustes ära kinnitanud ja natuke argipäevaga edasi liikunud.

Mis nädalavahetus?

Oeh… miks need nädalavahetused nii kiiresti mööduvad? Alles oli reede…

Reedel lasime kell 12 tööjuurest kolleegidega jalga. Aeg oli Johanna tripp ette võtta. Võtsime suuna Welsi poole, kus alustuseks käisime itaalia restoranis Olivi söömas. Minu lõuna koosnes salatist ja suitsulõhe pastast. Pasta oli ise tehtud ja väga maitsev. Magustoidu jagasime kolmepeale ära – shokolaadikreem.

Pärast poole tegime väikese jalutuskäigu Welsi vanalinnas peale mida edasi läks siis päeva pea ürituse juurde. Nimelt olime broneerinud 40 minutit “Press the Buttonis”. See on fotostuudio kus oli kolm kaamerat. Kätte saime me puldid ja nuppu vajutades tegi kaamera pilti. 

Johanna oli väga närvis, sest Roman oli lolli juttu ajanud ja ta oli arvamusel, et me olime talle stripiklubisse aja bronninud ja ta kohtub “Magic Mike” taolise strippariga. Kui me siis “Press the Buttonisse” jõudsime oli ta päris paanikas. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et stuudio asus vanas meieris. Koht nägi päris tööstuslik välja. Õli valasime tulle veel sellega, et käskisime tal piitsa kaasa võtta (tal on kolm hobust kodus, mistõttu piits oli olemas). 

Kokkuvõttes naersime need 40 minutit kui igasuguseid lollie pilte tegime. No ei oska/ taha tõsiselt poosetada. Homme valime pildid välja ja nädala jooksul peaksid siis olemas olema. Eks ma mingi hulga postitan ka siia.

Edasi sõitsime Eferdingi Austria parimat jäätist sööma. Ja parim on ta tõesti maitselt. Vaarika jäätisel on isegi vaarika seemned sees. Ja sellega saigi me sõit läbi. 

Eile siis mässasime Fabiani kolimisega. Plaanitud oli, et Michael ja Johann kolivad Fabiani kuue tunniga ümber Riedist Mehrnbachi. Kokkuvõte oli aga see, et Michael helistas mulle veidi enne kümmet hommikul, et tule appi, sest Fabian ei ole pakkimist alustanudki. Fabiani idee seisnes selles, et kolib vaikselt asju ühe kaupa järgmised viis nädalat. Mu kõik laupäevased plaanid aknaid pesta ja veidi korda luua lendasid vastu taevast. Eile õhtul kella kaheksani kolisime kuuekesi Fabiani. Täna aitab Sabine pesude pesemise ja triikimisega edasi.

Täna tulevad juba ühe tunni pärast Victoria ja Johann kooki sööma, ehk siis päev jälle plaanitud. 

Järgmisel nädalavahetusel on Michaeli tädi sünnipäeva pidamine laupäeval. Michaeli vanaisal on aga esmaspäeval sünnipäev mis tõttu pole veel teada kas pühapäeval läheb ka peoks või alles nädal hiljem. Sellise tempoga pole siin midagi imestada, et nädalavahetustest puudu tuleb… 

Aastapäev ja Volksfest… ja palju, palju tööd

Hei hopsti.

Reede hommikul oli varajane äratus. Kuidagi väga raske oli ennast voodist välja ajada ja ma lükkasin äratust pool tundi edasi. Otsustasin et uni on magusam kui hommikusöök. 

Kui te arvate nüüd, et ma magasin lennu maha siis eksite. Ma olen hullem üle paanitseja kui see reisidesse puutub. Ärkasin siis ilusasti pool tundi hiljem, käisin pesus ja sättisin end ilusaks. Lennujaama oli 2 minutine jalutuskäik. Väikese lennujaama kohta oli Birmingham elu täis. Tund aega ootasin kokku erinevates järjekordades. Lõpuks sain viimase kahekümne minutiga oma kohvi doosi ka kätte. 

Lennu magasin ma maha kuulates Mozarti. Lihtsalt muu muusika hakkas närvidele ja ma panin klassika mängima. Münchenis tuleb alati ülipikalt pagasit oodata. Kokkuvõttes olin ma poolteist tundi hiljem prantsuse numbrimärkidega Fiat 500 ja kimasin Austria poole. Pigistasin ikka 150 km/h sellest nunnust välja. Aga aeglaselt liikus… Mis tõttu mu unistuste auto ei ole enam Fiat 500. Peab uue leidma.

Firma juures ootas mind Michi ja soovis head aastapäeva. Nimelt sai meil reedel kuus aastat koos. Lisaks oli ta maja puhtaks küürinud.  Aastapäeva tähistasime tagasihoidlikult. Käisime söömas ja nautisime ülejäänud õhtu head veini ja teineteise seltsi. Kingituse sain muidugi ka, sellised nunnud rippuvad kõrvarõngad 🙂

Laupäeval käisime siis “Rahva pidustustel” ehk siis Volksfestil. Väga tore oli. Terve õhtu mängiti muusikat. Kui midagi väga meeldis siis ronisid inimesed pinkidele ja laulsid ning tantsisid kaasa. Alkoholi müüdi vaid kas spritzeri puhul pooleliitristes anumates või siis õlut liitrites. Kuna mehed olid pigem õlles poolt siis veetsime enamuse aja õlle telgis. 

Siis kui õllest siiber sai käisime Michaeliga õudustemajas ja lasime mingisuguse paadiga ka mäest alla. Muidugi pidid mehed hakkama mõõtu võtma ja lasid meile paar minionit lasketiirul. Lõpetuseks uurisime ka mis toimub veidi telgis, aga seal oli nii palju rahavast, et kauaks me sinna ei jäänud ja kutsusime Sabine meile järgi.

Pühapäev möödus pigem rahulikult. 

Ülejäänud nädal on olnud katastroof. Super stressirikas nii minul kui ka Michil. Kuna Michi on veel pikemalt tööl siis sain ma rahus ka sporti veidi teha. Positiivne on, et olen Annule jälle järgi jõudnud ja ka see, et kohe on reede! Jeei!

Homme läheme Johanna “sõitu värvilisse”. Mis see on jätan hetkel saladuseks 😉