Aastapäev ja Volksfest… ja palju, palju tööd

Hei hopsti.

Reede hommikul oli varajane äratus. Kuidagi väga raske oli ennast voodist välja ajada ja ma lükkasin äratust pool tundi edasi. Otsustasin et uni on magusam kui hommikusöök. 

Kui te arvate nüüd, et ma magasin lennu maha siis eksite. Ma olen hullem üle paanitseja kui see reisidesse puutub. Ärkasin siis ilusasti pool tundi hiljem, käisin pesus ja sättisin end ilusaks. Lennujaama oli 2 minutine jalutuskäik. Väikese lennujaama kohta oli Birmingham elu täis. Tund aega ootasin kokku erinevates järjekordades. Lõpuks sain viimase kahekümne minutiga oma kohvi doosi ka kätte. 

Lennu magasin ma maha kuulates Mozarti. Lihtsalt muu muusika hakkas närvidele ja ma panin klassika mängima. Münchenis tuleb alati ülipikalt pagasit oodata. Kokkuvõttes olin ma poolteist tundi hiljem prantsuse numbrimärkidega Fiat 500 ja kimasin Austria poole. Pigistasin ikka 150 km/h sellest nunnust välja. Aga aeglaselt liikus… Mis tõttu mu unistuste auto ei ole enam Fiat 500. Peab uue leidma.

Firma juures ootas mind Michi ja soovis head aastapäeva. Nimelt sai meil reedel kuus aastat koos. Lisaks oli ta maja puhtaks küürinud.  Aastapäeva tähistasime tagasihoidlikult. Käisime söömas ja nautisime ülejäänud õhtu head veini ja teineteise seltsi. Kingituse sain muidugi ka, sellised nunnud rippuvad kõrvarõngad 🙂

Laupäeval käisime siis “Rahva pidustustel” ehk siis Volksfestil. Väga tore oli. Terve õhtu mängiti muusikat. Kui midagi väga meeldis siis ronisid inimesed pinkidele ja laulsid ning tantsisid kaasa. Alkoholi müüdi vaid kas spritzeri puhul pooleliitristes anumates või siis õlut liitrites. Kuna mehed olid pigem õlles poolt siis veetsime enamuse aja õlle telgis. 

Siis kui õllest siiber sai käisime Michaeliga õudustemajas ja lasime mingisuguse paadiga ka mäest alla. Muidugi pidid mehed hakkama mõõtu võtma ja lasid meile paar minionit lasketiirul. Lõpetuseks uurisime ka mis toimub veidi telgis, aga seal oli nii palju rahavast, et kauaks me sinna ei jäänud ja kutsusime Sabine meile järgi.

Pühapäev möödus pigem rahulikult. 

Ülejäänud nädal on olnud katastroof. Super stressirikas nii minul kui ka Michil. Kuna Michi on veel pikemalt tööl siis sain ma rahus ka sporti veidi teha. Positiivne on, et olen Annule jälle järgi jõudnud ja ka see, et kohe on reede! Jeei!

Homme läheme Johanna “sõitu värvilisse”. Mis see on jätan hetkel saladuseks 😉

Inglismaal

Esmaspäeva hommikul tuli mul kell 4:50 end maast lahti ajada. Põhjuseks ei
olnud eelolev tööreis, vaid Michael pidi varem tööl olema. Samal ajal kui ta
end pesi ja sättis valmistasin ma talle hommiksöögi. Jõin koos temaga oma
esimese hommikukohvi ja arutasime niisama maast ja ilmast. Vahepeal käisid
kassid toas oma toitu nosimas ja jooksid esimesel võimalusel jälle õue. Juu
siis ei olnud veel aru saanud, et see nädal on neil üks külmkapiukse avaja
vähem. Tavaliselt muutuvad nad imelikuks kui kohvreid näevad. Aga ma ei olnud
neid veel alla toonud, sest kõik ei olnud veel valmis pakitud.


Kui Michael tööle ära läks hakkasin ma tegutsema. Alustuseks käisin ise
pesus ära ja pakkisin viimased asjad kovrisse. Siis oli minu kord hommikust
süüa. Kuna külmkapis oli veel üks avokaado otsustasin sellest midagi võluda.
Kuna kaks näkileiba ja avokaadu ei tundunud väga toitev, siis keetsin endale lisaks
kaks muna.


Kella poole kaheksa paiku tuli mulle Michi ema järgi. Tal oli esimene päev
samas firmas kus mina ja Michael töötame, mis tõttu oli tal hea mind kaasa
võtta. Enne firmast lahkumist oli mul kaks koosolekut ja siis paar  ettevalmistust lisaks ja aeg oligi nii
kaugel, et haarata auto võtmed ja asuda teele Müncheni poole.


Esimese hooga ei leidnud ma rendiautot ülesse. See oli suhteliselt totralt
pargitud, sinna kus ma üldse ei osanud otsida. Tavaliselt on rendiautod meil
selleks mõeldud parkimisplatsidel. See oli aga nii palju eemal, et mul kulus
viis minutit selle leidmiseks. Autoks oli Ford Maxi miskit. Mõnusalt suur auto,
diisel, võttis 7l sajale ja jõudu oli tal ka. Mu probleem saksa kiirteel on
see, et jalg on kuidagi väga raske. Nii vaikselt märkamata osa teest sõitsin
lausa 160 km/h. Siinkohal mainin ära, et enamus teed MUCi lennujaama on
kiirusepiiranguta. Alfaga pressisin 180 km/h välja. Oleks isegi rohkem andnud
aga ma ei julgenud.


Ilma, et ma oleks kuskil ummikutes seisnud võttis mul lenujaama jõudmine
kaks tundi aega.  Kuna mul oli rendiauto,
siis pidin seda ka tankima. See aeg tuleb alati juurde arvestada ja siis sai
auto ära viidud. Kuna ma unustasin Check-Ini firmas teha tuli sellega lennujaamas
jaurata. Õnneks eriti rahvast ei olnud, mis tõttu käis see üsnagi kiiresti.
Esimest korda küsis mul Check In-i monitor passi. Noh… tuli siis talle
ID-kaarti näidata. Pagasi ära andmine ei olnud ka mingi kunst, käis suhteliselt
kiiresti.


Nimelt on Müncheni lennujaamas iseteenidatavad pagasi ärandmise kohad. See
tähenab, et tõstad pagasi lindile, paned pileti scannerisse. Siis kaalub see
lint pagasi ära ja kui kõik on korras, siis prindib sulle lipiku mille pead ise
pagasile kleepima. Kui kõik need toimingud on lõpetatud, siis saab veel ühe
lipiku, mida tuleb reisi lõpuni alles hoida juhuks kui midagi peaks pagasiga
juhtuma.


Kuna kell oli juba kaks ja kõht nõudis süüa, siis otsisin ma endale sushi
restorani. Kiire ja mõnus lõuna. Tundus tervislik ka, sest kuhugi ei olnud
mingit toorjuustu pandud. Puhas kala ja riis ja natuke avokaadot.


Edasi läksin ma turvakontrolli. Mingil põhjusel piiksus turvavärav- ehk see
tähendas personaalsemat kontrolli. Ma ei tea mida see naine kontrollides tegi,
aga tudub, et mu number väiksemad teksad on ka liiga suured ja mul läks nööp
lahti. Õnneks püksid jäid jalga… Aga mul oli väga naljakas. Turvakontrollis
pidin see kord kõik oma elektroonika vahendid ka sisse lülitama, näitamaks, et
nad töötavad.


Peale kiiret shoppamist tax frees läksin edasi passi kontrolli. Ma ei tea
mis teema Inglismaale lennuga on, aga iga kord on hull passide uurimine. Õnneks
Eesti ID kaarti tuntakse ja see läks mul libedalt. Minu üllatuseks kontrolliti
enne bussi laskmist jälle dokumente. Eks ma lehvitasin oma ID kaardiga.
Kontrollijaid oli kaks ja kui üks neist mu ID kaarti nägi läks täitsa elevust
täis. Võttis selle käest ära ja kukkus seletama, et näe selline näeb välja
Eesti reisidokument. Eestlane ei jaluta sul iga päev läbi nende väravate, mis
tõttu tuleb see dokument hästi meelde jätta. Ja siis kukuti minuga inglise
keeles rääkima. Mis sest, et ma saksa keeles enne nedega rääkisin. Igljuhul
imetleti mu kaarti kolm minutit ja teised pidid ootama, kuni kontrollijatel mu
kaardist isu täis sai.


Lend sujus okeilt. Kuna mul oli arvutiga vaja veidi tegeleda, siis tundusid
need istme vahed eriti kitsad… Birminghamis sujus passikontroll ja pagasi
sain kätte väikese lennujaama kohta samas väga aeglaselt. Peale pagasi kätte
saamist hakkas aga trall pihta. Eisteks halvasti (loe ei olegi) märgitud
rendiauto asukohad. Sel puhul läksin valele poole. Muidu ei olekski väga lugu
olnud, aga kahe kohvriga on ikka päris tüütu ringi tuigerdada. Siis jõudsin
Sixti laua juurde. Kedagi seal ei olnud. Väljas oli silt, et väljuge paremast
uksest ja jälgige silte mis suunavad parklasse. Seal teenindatakse teid. Astun
siis lennujaamast välja ja vahin ringi. EI ÜHTEGI SILTI. Siin kohal olin ma aga
õnnelik, et see ei olnud mu esimene kord Birminghami lennujaamas, mis tõttu
väikese õnnega läksin õiges suunas.


Jõudsin siis Sixti putka juurde (jah, need on putkad). Seal tuli välja, et
sekretär oli mulle valesti auto kinni pannud. Ehk automaadi asemel manuaal.
Hallelujah… Vasakul pool liigelda, sinna otsa sadamiljonit ringteed ja hullu
tihedusega liiklus… Ma ütlesin neile päris ausalt, et ma ei saa käigu
vahetamisega selles riigis hakkama. Mu kohta on hea tulemus kui ma õigel pool
teed püsin. Ma olen siin riigis manuaaliga sõitnud. Jah elasin üle ja auto elas
ka… Aga mis hinnaga… Ma ei saanud esimest käiku sisse, mis tõttu panin
pidevalt kolmanda käiguga kohapealt minema. Jah… Ma olen nii loll, et ma saan
sellega hakkama ilma, et ma aru sain, et vale käik oli sisse pandud. Ise
mõtlesin samal ajal, et no BMW ja läheb nii halvasti kohapealt ära.


Sixti meeskond oli aga äärmiselt sõbralik ja tubli. Ma ei ole üheski teises
lennujaamas nii sõbralikku, kaastundliku, inimlikku ja abivalmit teenus rendifirmalt
saanud. Pool tundi ootamist ja mul oli automaat Opel Mokka pestuna ja sidruni
järgi lõhnavana käes. Hakkas siis sõit Quorni poole. Oma üllatuseks avastasin,
et sinna on väga pikka maa. Pea tund sõitu.


Parklast sain ma välja hästi kuni … esimese ringteeni. Ausalt ka ma
seisin seal ringtee ääres suurte silmadega teadmata mis pidi ma sinna sisenema
peaksin. Ma ei julgenud liigutada. Ootasin ära kuni üks auto sinna ringteele
sisenes ja suund oli teada.


Ülejäänud sõit möödus viperdusteta.
Jõudsin ilusti hotelli. Kuna oli üsna hilja siis einestasin hotellis.
Toit oli päris hea.


Järgmine päev läks ka nii nagu ta läks. Töö – hotell – veel tööd… ja siis
sööma. Kuna ma oma plaanitud pubisse esmaspäeval ei jõudnud, siis läksin see
kord. Päris mõnus oli istuda ja inimesi jägida. Sõin maailma parimat Fish &
Chipse White Horse Pubis. Nüüdseks olen harjunud ka vasakpoolse liiklusega. See
on see esimene päev, mis on  tavaliselt keerulisem.


 

Kolmapäeval pubis sai ming antiigimüüaga niisama juttu puhutud. Üsna palju
rahvast vooris minu kahe tunnise istumise ajal läbi. Võeti üks või kaks õlut ja
liiguti edasi. Söömise koha pealt olin ma ainuke kes selle aja jooksul miskit
tellis.


Pubist väljude helisesid kellad. Nad ei löönud mitte tavaliselt, vaid
kõlisesid erilises toonis. Nimelt sai Elisabeth II-st  teisipäeval kell 5:30 Inglismaa kõige pikemalt
võimul olev monarh. Vahva tunne on sellest siin osa saada.


Komapäevane teekond tarnija juurde kestis kuskil tunnikese. Töö tehtud
võtsin suuna Burtoni poole. Hotell oli veidi vana. Kraanikauss oli liiga
pisike, mul ei mahtunud midagi sinna ära. Muidu asukoht oli mõnus.


 

 

Täna oli tarnijani vaid 10 minutit sõitu. Audit kestis küll pikalt aga ei ole
hullu. Sai hakkama ja tegelikult oli põnev, sest see oli esimene kod kui sain
igasuguseid asju katsuda ja ise proovida. Tagasisõit lennujaama möödus sujuvalt
kuni ma pidin leidma koha kus autot tankida. Navigatsiooni süsteem oli vana mis
tõttu tankla mis ma sisse panin ei eksiteerinud. Kokkuvõttes tiirutasin ma
poolteist tundi kuni lõpuks leidsin bensuka. See oli küll samal pool teed, aga
ma ei pääsenud sellele ligi kuna saar oli vahel. See tähendas, et ma tegin pika
tiiru selleks et jõuda bensukani. Sama tiiru tegin otsa, et lõpuks auto tagasi
anda ja kokkuvõttes hotelli jõuda.


Ibis on nii nagu ta on. Päris ausalt meeldib mulle tuba rohkem kui Newton
Parki Merkuri oma. Merkuris oli päris mõnus pikalt õhtust süüa ja niisama
baaris chillida. Siin ma seda ette ei kujuta. Odav kujundus ja liiga steriilne.
Ja steriilse koha pealt ma ei mõtle puhtust, sest ma pidin oma klaasi veini
tagasi saatma, kuna klaas oli must (seal olid kellegi huulepulga jäjed peal). Mercur
oli mega hubane ja kui mul oleks võimalus olnud oleks sinna diivanile magama
visanud.


Homme on siis kella nelja paiku äratus, sest kell 07:10 läheb lend tagasi
Münchenisse. Ma juba ootan. Aitab küll hotelli elust ja vasakpoolsest
liiklusest.

Viimane osa meie seiklustest

Hommikusööki me ei hakanud seal hotellis sööma vaid
otsustasime otsida pagaritöökoja. Kuna oli pühapäev me ei olnud päris kindlad,
kas midagi Weingartenis avatud on. Ma arvan, et me ei jõudnud kilomeetritki
sõita, kui pagarit nägime. Isa sai oma Crossainti hommikusöögiks ja me sõime
emaga punasesõstra kooki.

Tujud head võtsime suuna minu kodu poole. Muidugi mitte
otseteed pidi vaid ikka natuke keerulisemalt läbi Tiroli ja Baieri. See teekond
oli nii ilus. Algus oli küngaste vahel ja metsa vahel sõites. Mõne aja pärast
hakkasid Alpid paistma, mis tõttu tekkis tunne, et sõidad „Helisevas Muusikas“.
Tekkis isegi tahtmine laulda „The hills are alive…“. Ühes külas oli vanade
autode kokkusaamine mis tõttu mingi hetk tulid meile vastu farmerid oma vanade
traktoritega. Vahva oli vaadata neid õnnelikkudena oma traktoritega. Õnneks
olid nad kõik vastassuuna vööndis, mis tõttu meid nad ei häirinud.

Mingi hetk läks maantee üle kiirteeks ja enamus saksa
kiirteid on ilma kiiruse piiranguta mis tõttu lähenesime Alpidele üsna
kiiresti. Mulle meeldivad mäed väga. Nende kõrval tekib tunne kui võimas loodus
on ja kui pisike see inimene seal kõrval on. Saksamaa kõige kõrgem mäe tipp sai
ka ära vaadatud – Zugspitze.

Peale Zugspitzet sõitsime mööda neid mägiteid ja ilusaid
Saksa linnakesi edasi kodu poole. Vahepeatuseks valisime ühe kõrtsi. Mina sõin
selles kõrtsis parti ja ema isa tellitud kitse guljaši ja isa ema tellitud sealiha
praadi. Saksamaa portsud olid mega suured. Mulle piisas sellest portsust
terveks ülejäänud päevaks.

Edasi sõites sattusime järsku mingile maksustatud teele.
Sissepääs oli 4€. See viis jõekallast pidi ja mööda metsavaheteed lõpuks suure
mäe järveni. See oli nii hingematvalt ilus. Allikad voolasid samuti mööda mäe
äärt pidi nii jõkke kui sinna järve.

Peale neid hingematvaid vaateid hakkasime me kõik vaikselt
ära väsima. Isa valis armsa teekonna mägede vahet pidi Salzburgi poole. Saime
isegi lund mägede tippudes näha. Ma mõtlesin veel oma ette, et ma elan
sellistele ilusatele vaadetele ikka paganama lähedal. Kahju, et ei ole alati
inimest kellega selliseid trippe ette võtta. Aga mul oli hea meel, et mul on
sellised lahedad vanemad, kes mulle sünnipäeva kingis midagi sellist
organiseerivad. Asjad tulevad ja lähevad aga mälestused jäävad.

Peale neid lumiseid tippe jõudsime ka üsna lühikese aja
päras Salzburgi, kus me enam ei peatunud vaid sõitsime otse joones koju. Kodus
oli ka mõnus olla. Michael oli kõik ettevalmistanud. Õhtu veetsime mõnusasti
terrassil istudes ja jutustades. Päeva lõpetas mõnus jahutav äikesetorm.

Minu sünnipäeva veetsime me enamuse ajast koos. Käisime
Passaus, kus ma sain enda silmadele kingituse – lõpuks ometi korralikud
päikeseprillid (aitäh emme!). Lõunatasime Schärdingus mis oli ka väga mõnus.
Päev möödus nii kiiresti. Enne kui aru saingi oli õhtu käes ja külalised kohal
ning aeg  kõrtsi edasi minna.

Ja nii see uus aasta tuli. Nii välgu ja pauguga, kui ka uute
kogemuste ja ilusate mälestustega. Isu Prantsusmaale tagasi minna on üsna suur.
Jäi kummitama nii Alsace – tahaks rohkem näha ja kauem seal aega veeta, kui ka
Lorraine. Lisaks tahaks ülejäänud Prantsusmaad ka näha, sest ema jutustas, et
see on hoopis teist moodi kui see mis meie nägime. Igal juhul sai mulle
järjekordselt selgemaks asjaolu, et nii palju on veel näha ja nii paljusid
kohti veel külastada.

Siinkohal tahaksin lõpetuseks veelkord oma vanemaid selle
ilusa reisi eest tänada. Te olete maailma parimad!!! Aitähh!!!

Teine päev

Hommikusöök oli järgmisel päeval kell kaheksa. Laud oli
kaetud perekonna söögitoas ja me sõime hommikust hollandlastega samas lauas.
Hommikusöök oli Prantsusmaa kohta üsna rikkalik. Laual oli nii vorsti, juustu
kui ka igasugu moose ja kodune jogurt ning aiast virsikuid. Puhusime natuke ka
hollandlastega juttu. Vahepeal rääkisid nad ka hollandi keeles ja arutasid, mis
on Eesti pealinn. Siis jõudsime selleni, et ma elan Austrias ja oskan saksa
keelt. Kuna hollandi keel on sarnane saksa keelele siis ma saan sellest suures
osas aru. Hollandlaste näod olid hindamatud kui neile jõudis kohale, et ma olin
suurest osast nende jutuajamisest aru saanud.

Peale hommikusööki võtsime suuna Nancy poole. Enne seda
käisime Arrys kloostri juures ja korra ka nende kirikus. Prantsuse kirikud on
ilusate pitsiliste tornidega. Mulle meeldivad nad väga. Saksa kirikud on üsna
matsakad prantsuse omade kõrval. Peale seda lühikest vahepeatust oli järgmiseks
sihtpunktiks nagu eelpool mainitud Nancy.

Isa pani meid seegi kord Nancys maha ja me läksime emaga
linna peale kondama. Piilusime sisse ühte veini poodi, kus müüdi pakiveine.
Lootsime, et äkki saam miskit head pakiga Eestisse vedada, sest siis jääb ära
esiteks see pudeli kaal ja teiseks oht, et midagi kohvris katki läheb. Tuli
välja aga et Alsace veine ei tohi seadusega kuhugile pakendada. Neid võib
ainult pudelites müüa. Väikese pettumusega liikusime me emaga edasi.

Piilusime sisse ühte pagaritöökotta. Oi kui ilusad
koogikesed seal olid. Näha oli ka lettide taga teises ruumis olev küpsetamise
tuba. Kuna me ei teadnud kaugel ja kus isa on, siis ei hakanud miskit kaasa
võtma. Mida me hiljem natuke kahetsesime. Oleks ikka võinud ju midagi kaasa
osta.

Piilusime ka ühte juurvilja poodi sisse. See oli nii armas.
Austrias neid kahjuks enam ei ole, kuna siin on supermarketid sellised
pisikesed poed välja suretanud. Vaikselt hakkavad ka pagaritöökojad välja
surema, sest lihtsam on kõike ühest kohast osta. Sellest pisikesest poest
ostsime kaasa kilo kirsse mida terve teekonna vältel ka nosisime.

Edasi liikusime Nancy katedraali poole. Kahjuks oli see
samuti selle hommikul kui me seal olime kinni. Seal oli ka kujude keskel üks
lehma kuju. Ma üritasin googlest selle kohta infot leida, aga kahjuks
prantslased ei kirjuta väga palju inglise keeles.

Vahepeal saime kokku ka isaga, kes näitas meile teed
kuldsete väravate poole ja tuletas meelde, et meil ei ole enam palju aega.
Jalutasime siis Stanisla Palee poole. Kuna me olime Nancys nii vara, siis ei
olnud väga palju rahvast liikvel. Saime rahulikult ringi vaadata ja pilti teha.
Kui kuldsed väravad ja Amphitrite purskkaev olid vaadatud sättisime end Alsace
poole teele.

Sõit oli üsna pikk ja kui me lõpuks sihtkohta jõudsime oli
lõuna käes. Sihtkohta jõudmine oli veidi takistatud, kuna kaks kilomeetrit enne
söögikohta oli kiri, et on tänav suletud. Samas keelumärki ei olnud ja autod
sõitsid mis tõttu me otsustasime ka, et riskime ja sõidame edasi. Ühel hetkel
tuli meile võre ette. Kuna see oli halvasti paigaldatud, siis sõitsime sellest
mööda kuni tuli järgmine võre. Restorani oli juba näha, aga autoga mööda ei
saanud. Me otsustasime, et ei hakka enam tagasi sõitma vaid võtame võre eest
ära. Nii me emaga siis ronisime autost välja ja eemaldasime takistuse. Me
panime muidugi pärast seda kui auto oli läbi lastud kõik asjad omale kohale
tagasi.

Lõuna oli suurepärane. Me emaga võtsime eelroaks teod ja isa
sõi mingit loomaliha tarrendist. Pearoaks oli vanematel vutt ja mul oli lõhe.
Magustoiduks sõime me isaga Creme Brüleed ja ema juustu variatsiooni. Ma sain
oma bucket listilt teod ja creme brülee maha tõmmatud. Need siis on siin elus
ära proovitud. Ja väga maitsvad olid. Teod olid või ja küüslagu sees küpsetatud
ja maitsesid ka vastavalt või ja küüslaugu järgi. Lõhe oli täitsa hästi tehtud,
aga ma ise leidsin, et oleks võinud sama tellida mis vanematel oli.

Peale lõunat liikusime edasi veinikeldrite poole. Tahtsime
külastada sama küla keldreid, aga mõlemad olid kas kinni või parajasti oli
perel lõuna pooleli, mis tõttu meid ei teenindatud. See meid ei muserdanud vaid
me liikusime edasi.  

Kokkuvõttes käisime kolmes veinikeldris. Viimane Engeli
kelder asus Roschwiri muinasjutu linnas. Hästi nunnu linnake oli. Ilusate
nukumajadega. Selles linnas oli ka piparkoogimaja kus olid igavessti jõulud.
Isa andis meile selle külastamiseks kakskümmend minutit, sest meil oli veel
vaja Saksamaale ööbimiskohta jõuda. Meil läks, ütleme nii, et veidike rohkem.
Ja Alsace külastus lõppes sellega, et mul on keldris neli kasti vanemate veini.
Muidugi on mul ka enda veinid sinna keldrisse ära peidetud, lootuses, et nad
mul meelest ära lähevad ja kunagi hiljem avastan, et oi nii palju head veini.

Peale Roschwiri külastamist pöörasime BMW nina selle kodumaa
poole. Enne sai Prantsusmaa ja Saksamaa piiril veel Carrefourist läbi hüpatud
ja jäätist ning nii möödaminnes veel veini ostetud. Oli seda märjukest ju niigi
vähe varutud. Siin kohal mainin ära, et Alsace veinid läksid mulle tunduvalt
paremini peale kui Moseli omad. Maitse poolest olid Alsacei veinid lihtsalt
peenemad ja värskemad.

Enne öömajja suundumist sai meil ära vaadatud ka Doonau
algus. Sellel ma väga pikalt peatuda ei taha, kuna see ei olnud midagi muud kui
kaks kraavi (või siis sopajõge) saavad kokku. Koht ei olnud mitte kuidagi moodi
ilus. Maantee ääres, räpane… Nagu terve Doonau isegi…

Öömajja sõit oli tegelikult väga ilus. Oli nii mägesid,
künkaid, kui ka puuvilja- ja viljapõlde. Väga ilusate vaadete ja loodusega. Kui
me lõpuks kell üheksa õhtul öömajja Weingartenis Ravensburgi lähedal jõudsime
tuli välja, et see oli kinni. Helistasin siis antud numbril ja tuli välja, et
omanik ei olnud meile öömaja ära broneerinud. Ma helistasin talle ekstra
kuuaega enne ja lasin kinni panna. Lisaks kõigele saatsin veel kinnituseks
meili. Kuna mul on enne ka sakslastega kogemust, et kui midagi tellid siis nad
ei kinnita seda meili ära vaid kaup on õigeks ajaks õiges kohas valmis pandud,
siis ma ei teinud sellest suuremat numbrit, et mulle mingit vastust ei tulnud.

Ei jäänud midagi muud üle kui hakata uut öömaja otsima.
Sõitsime alustuseks kõrval olevasse hotelli ja küsisime kas neil vaba kohta on.
Kahjuks ei olnud, aga nad helistasid ühte teise hotelli samas linnas, mis asus
mõne kilomeetri kaugusel. Seal oli koht meile olemas. See oli üks keti hotell
vastavate standarditega. Meil oli nii palju õnne, et jõudsime sinna Hiinlaste
turismibussiga koos. Pidime natuke ootama. Kui ma enne olin üsna rahulik, siis
selle hotelli teenindaja kiirus ajas mind närvi. Ma pole elus veel nii aeglast
inimest näinud. Me pidime mingisuguse lehe ära täitma oma andmetega ja siis ta
vajas ikkagi lisaks meie dokumente. Peale nende paberite täitmist ja
dokumentide näitamist eeldasime, et sisestatud andmed on siis õiged. Aga ei,
ema nimi oli ikkagi valesti kirjutatud. Natuke peale kümmet saime siis õhtust
sööma ja peale seda kukkusin ma jala pealt voodisse.

 

I’m back – Esimene päev meie seiklusest

Minu viimane blogipostitus oli juba päris ammu. Asi ei ole
selles, et ma oleksin kuidagi moodi laisk olnud ja kirjutamise ära unustanud
vaid lihtsalt on nii palju tegemist olnud, et ei ole jõudnud arvuti taha istuda
ja kirjutada. Kirjutada on see kord palju, sest vahepeal vahetus mul vanus ja
muljeid sai hunnikutes kogutud.

Alustan sealt kus pooleli jäi. Neljapäeval (16.07.2015) oli
meil Michaeliga plaanis firma peole minna. Kahjuks me sinna ei jõudnud, kuna
Michael oli pea kella kümneni tööl. Ma siis konutasin üksinda kodus ja ootasin
teda, sest meil oli kokku lepitud, et lähme koos ja üksinda ma ei viitsinud
sinna minna. Vahepeal pakkisin oma asjad järgmise päeva väljasõdu jaoks kokku
ja tegelesin omale meelepäraste asjadega. Kui Michael lõpuks koju jõudis
vaatasime veel mingisugust filmi natuke aega, sest tal võtab vahest aega enne
kui suudab tööst maha rahuneda.

Reedel (17.07.2015) toimus me äratus juba kell kolm
hommikul. Kokku magasime sel ööl siis kuskil neli tundi. Michael viis mu kella
05:11-sele rongile Passaus. Me olime seal pea nelikümmend minutit varem kohal.
Isegi rongi ei olnud veel ees. Michael ise sõitis tagasi Austriasse ja läks
otse tööle. Ma jäin rongi ootama. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama, sest
kuskil kümne minuti pärast oli rong juba jaamas. Mul oli ääretult hea meel
selle üle, et ma koha broneerisin, sest rong täitus üsna kiiresti. Rongisõit
oli ise üsna OK. Ühel hetkel suutsin ma isegi magama jääda. Ärkasin ma selle
peale, et vagunis hakkas pihta hullem kisa. Üks teisest rassist perekond ei
suutnud oma lapsi kontrolli all hoida ja need jooksid kisades mööda vagunit
ringi. Õnneks oli ca. tund aega jäänud sõita ja kisa sai kõrvaklappidega ja
muusikaga ära summutatud.

image
image

Kui ma Frankfurdis rongist maha tulin ei olnud mu vanemad
veel rongijaama ülesse leidnud, mis tõttu tuli mul natuke oodata. Ühel hetkel
tundsin ma, et keegi näpib mu seljatagust. Keerasin siis ringi ja seal oli üks
muri käsi mu suure koti küljetaskus. Mu reaktsioon oli vähe aeglane ja ta oli
nagu välk kadunud. Mul nii palju oidu veel on, et ma küljetaskutesse midagi ei
pakkinud. Ehk siis midagi ta kätte ei saanud. Aga ebameeldiv tunne jäi ikkagi
natukeseks ajaks kummitama.

Vanemad korjasid mu üsna kiiresti oma musta saksa ratsuga
mind peale ja teekond jätkus Moseli veinipiirkonna poole. Ema oli mulle heeringaleiva
kaasa pakkinud, sest mu hommikusöök oli kell kolm öösel ja selleks hetkeks kui
ma vanematega kohtusin oli juba seitse tundi möödas. Oi kui mõnus oli seda
mugida samal ajal kui isa otsis teekonda Frankfurdist välja. Värsket heeringaleiba
hapukoorega ma ei saa Austrias never-ever. Esimeseks peatuseks oli isal välja
mõeldud Bernkastel-Kues. Bernkasteli pool jõest meeldis meile emaga veidi
rohkem kui Kues, kuna selle vanalinna osa oli nagu muinasjutust võetud.
Linnakest ümbritsesid suured viinamarja väljad. Temperatuur oli sel hetkel veel
üsna OK. Mu vanemad ei uskunud, et siin kandis nii soe on, sest väidetavalt
läks Eestis kevad üle sügiseks. Me jalutuskäik emaga oli üsna lühike, sest
lõuna aeg oli kätte jõudmas ja kõigil hakkas kõht päris tühjaks minema.

image
image
image
image

Peale seda jalutuskäiku suundusime Kuesi poolele, mis asus
teisel pool jõge. Lühikese otsingu tulemusena sai parkimiskoht leitud ja edasi
suundusime sööma. Mina sõin oma mereandide pastat, emal oli kanasalat ja isal
gorgonzola kastmega sealiha ja nuudlid. Toit oli väga maitsev.

image
image

Peale lõunat suundusime me veinimuuseumisse. Seal oli
võimalik ka tellida ekskursioon, aga me otsustasime hoopis seda keldri osa
külastada ja veine proovida. Nimekirjas oli neil üle 160 veini millest ca 30
sai ka ära proovitud. Enda jaoks avastasin ma, et Moseli veinid mulle väga ei
istu. Nad olid minu jaoks natuke liiga marjase maitsega. Need mis istusid olid
natuke kallid ja ma ei leidnud, et minu jaoks seda hinda väärt. Me proovisime
ka üsna paljusid magusaid veine, aga kahjuks nende sõber ma üldse ei ole. Üks
veinidest pakkus meile emaga üsna palju nalja, kuna see lõhnas nagu hallitanud
seep ja maitses täpselt sama moodi. Lõpetuseks me proovisime ka sekte, meie
üllatuseks tuli välja et Brut sekt on kuivem kui ekstra trocken. Kui küsisime,
et miks see nii on, siis seletati, et saksa sektid lihtsalt nii on.

image
image
image
image
image
image

Edasi viis me teekond Trieri poole. Seal me tegime emaga
samuti jalutuskäigu linna peal. Isa pani meid Porta Nigra juures maha ja ise
sõitis Frankenturni juurde meid ootama. Selleks hetkeks oli juba kohutavat
palav. Mingi kraadiklaas näitas lausa 39 kraadi. Emal õnnestus kohe alguses oma
kingadelt kontsaplekid eemaldada, mis tõttu tuli meil hädakorras kingi otsima
minna. Õnneks leidsime emale üsna kiirelt ühed saksa disaineri kingad, mis
sobisid enamiku ta kaasavõetud kleitidega suurepäraselt.

image
image
image

Peale seda väikest shopingut suundusime Trieri Katedraali
poole. Kirik oli üsna rahvast täis. Kiriku tunnet nagu otseselt ei tekkinud,
pigem oli rohkem nagu mingi turistikas. See oli ka põhjus miks me seal väga
pikalt ei viibinud.

image
image

Käisime ka teises kirikus – St. Gandolfi kirikus. Seal ei
olnud mitte ühtegi turisti peale meie. Inimesed palvetasid ja me hiilisime
natuke seal ringi. Ei tahtnud mitte kedagi segada. Pisike armas kirik keset
linna. Kahjuks oli selle torn sel hetkel kui me seal viibisime remondis.

image
image
image

Isa oli jäätise tellinud mille järgi me ka läksime peale St.
Gandolfi külastust. Peale isa ülesse otsimist ja jäätise söömist jätkasime oma
teekonda Luksemburgi poole. Esimene peatus toimus jõe ääres, kus oli palju
luikesid. Ühele poole jõge jäi Saksamaa ja meie seisime Luksemburgi poole peal.
Sõit jätkus Moseli äärt mööda ja viinamarja väljade vahel. Lahe oli vaadata
kuidas isegi mõnel majapidamisel oli terve aed ka viinamarju täis istutatud.

image

Moseli äärne oli väga
ilus. Korra peatusime ka ühes veinikeldris. Kus vanemad ühe kasti veini kaasa
ostsid. Dilemma seisnes selles, et kuna nad pidid lennukiga tagasi lendama siis
oli nende pudelite transportimine Eestisse probleemiks. Üsna kiiresti otsustati
ära, et need jäävad siis vajadusel minu juurde keldrisse. Ma küll hoiatasin, et
mul kipuvad need veinid seal keldris ära aurama, aga ju siis oli see riski
väärt.

Selle reisi üheks suuremaks probleemiks oli aja puudus.
Luksemburgist võtsime suuna Metzi poole. Vahepeal käsime poes ja ostsime endale
head paremat sööki õhtuks. Menüüsse kuulusid pea 600g krevette, mõned juustud
ja veise keel. Metz meeldis mulle väga. Kuigi ma nägin seda üsna põgusalt
jättis see väga mõnusa linna mulje. Metzi katedraal oli väga ilus. Kahjus olime
me sinna liiga hilja jõudnud mis tõttu nii katedraal kui ka turuhoone olid juba
suletud. Aga ma tahaks väga seda seest näha. Ma lohutasin end selle mõttega, et
järgmine päev on Nancy veel ees ja ehk näen seda katedraali seest.

Peale Metzi jätkus me teekond Arrysse kus oli ka me
ööbimiskoht. See koht oli väga nunnu kodumajutus. Autentne prantsuse
majapidamine. Kuna me olime väga pikalt üleval olnud, siis hakkas väsimus
võimust võtma. Peale õhtusööki läksime peaaegu kohe magama.