Sevilla, L.A. ja San Diego

Ehk millal ma viimane kord kordus olin?

Tegelikult hakkab vaikselt mu tööreis lõpule lähenema. Homme läheb natuke peale kahte lõunal lend Los Angelesse ja siis edasi A380 Münchenisse. Maandun ma kella kahe paiku neljapäeval Münchenis. Reede võtsin ma vabaks, sest peale kolme nädalat eemalolekut oleks vaja üht-teist kodus ka teha ja lisaks ei ole mul eriti energiat tõenäoliselt tööl midagi mõelda, sest ma olen siinse ajaga juba nii ära harjunud. Ümber harjumine saab huvitav olema.

Aga ma liiguks tagasi kogu selle hulluse algusesse. Mu lend läks kohe peale lihavõtteid, mis möödusid meil üsna rahulikult, sest me tohtisime maja õhutada korra päevas ja korraga 30 minutit. Ühel korral käisid meil Fabian ja Sabine maja peal külas ja esmaspäeval tuli Sabine jälle külla.



Mu lend Sevillass läks kell kaks ja oli otselend Lufthansaga. Kuna meie firmal on komme tekkinud, et koondatakse kõik töötajad kokku ühte autosse ja kuna mina olin see kellel läks lend esimesena oli sõit Münchenisse minu jaoks üsna närviline, sest kõik oli viimasel minutil. Minu õnneks ei olnud liikluses mingit probleemi ja ma jõudsin ilusti tund enne lendu lennujaama. Lisaks ei olnud kuskil järjekordi ja mul oli käsipagas, nii et kõik läks sujuvalt.

Tavaliselt ei ole München – Sevilla otselendu, aga kuna Bayern München mängis Sevillas jalkat Sevilla meeskonna vastu, siis oli Lufthansa selleks otselennu tekitanud. Lennuk oli täis jalka fänne, ma olin nagu ainuke imelik, kes ei olnud punavalgesse riietatud, ega end õllest täis joonud. Lennuk lõhnas vist lõpuks higi ja alkoholi järgi kui me kaks ja pool tundi hiljem Sevillas maandusime. Mingid jalka prominendid oli ka Business Classis. Mina neist midagi ei tea, mis tõttu mul erilist vaimustust ei olnud, aga osa rahvast ikka kiheles ja ronis Business Classi pilti tegema.

Igal juhul möödus lend üsna kiiresti ja kõik kulges üsna sujuvalt kuni ma Sevilla kesklinna jõudsin. Mu hotell oli täpselt katedraali kõrval. Ma panin hotelli aadressi navgatsiooni süsteemi sisse ja siis hakkas trall pihta. Kuna see oli nii umbes 10 meetrit ühesuunalise tänava poole, siis muidugi arvas GPS ja Google, et ma peaksin terve Sevilla vanalinna läbi sõitma, et sinna jõuda. Hotelli nimi oli Donna Maria. Kokkuvõttes sõitsin ma vist hotellist viis korda mööda enne kui ma sinna jõudisn. Aga hotellini jõudmine oli paras katsumus.

Esimesel ringil ma panin kuskil nii pange, et sattusin jälle suurele teele. Teisel ringil sattusin ma mingite mega kitsaste tänavate vahele kus kummid krigisesid vastu äärekive… Aga see oli veel üsna lai tänav. Selleks ajaks olin ma juba hea tunni tiirutanud ja mõtlesin, et kolm on kohtuseadus. Kuna auto navigatsiooni süsteem andis vanalinnas otsad ja enam pilti ette ei võtnud, siis võtsin appi Google. Mis oli mega suur viga, sest see saatis mind nii kitsastele tänavatele, et ma enam oma jõududega välja ei tulnud. Ma olin ikka nii närvis juba ja kui ma pidin 90 kraadise pöörde tänaval tegema kus seina ja peegli kaugus oli 1cm ja kummid inisesid ikka väga kurja kuulutavalt vastu äärekivi. Okei, selle pöörde tegin ära, aga kaks pööret hiljem ja Google juhatamist olin tagasi samal tänaval siis oli selline tunne, et ma jätan selle paganama auto sinna samasse ja lähen kuhu iganes jala…

Minu õnneks märkas üks kohalik hispaania härra, kellele kuulus tapaste restoran minu veidraid manöövreid ja pakkus ilusas inglise keeles, et sõidutab mind minu autoga hotelli. Mul oli kopp nii ees, et ma andsin talle siis autovõtme ja ta viiski ming 500m eemal olevasse hotelli. Nemad on nii harjunud nende kitsaste tänavatega, et ta pani suht suvakalt kummide krigisedes hotelli poole ja samal ajal jutustas, kuidas ta ema oli koduabiline ja sundis kõik oma seitse last inglise keelt õppima. Minu jaoks oli lihstalt nii tore, et keegi suvaline inimene aitab mind ilma omakasuta hädast välja. Muidugi ma andsin talle väikese taskuraha ka, sest teist moodi oleks veider olnud ja nii litsalt kuidas ta selle vastu võtis, ma arvan, et ta oli seda oodanud.

Edasi läks sujuvamalt. Peale hotelli check-in’i juhatasid mind hotelli töötadajad lähimasse parklasse ja asi oligi lahendatud. Igal hommikul oli mul c.a. 10 minutiline jalutuskäik läibi apelisinipuu õite lõhnalise Sevilla auto poole, mis mulle isegi väga istus. Teisel päeval ma vahetasin oma parkimiskoha ümber, sest tarnija poolt tulles oli see mõistlikum.



Ilm oli päikseline ja mõnus. Sellest ma suurt osa ei saanud, sest ma liikusin pimedas tööle ja päksese loojangu ajal töölt ära. Lihstalt oli nii mega palju tegemist. Õhtuti haarasin ma kuskilt midagi kiiresti süüa ja siis jõin ühe koksi hotelli katusel ja läksin magama. Hotell oli täitsa OK. Natuke kulunud, aga samas Hispaania kohta ei saa kurta. Kes otsib luksust peaks kuhugi keti hotelli minema. Ma valisin see kord pigem asukoha järgi ja ei kahetsenud, arvestades seda, et ma käisin seal magamas.

Esimese õhtu söök

Kala vaagen

Ja õhtused koksid

Reedel läks mul lend tagasi kell viis Iberia õhuga läbi Madridi. See kord oli ka lend Business klassis ja möödus väga kiirelt. Madridis oli isegi 30 minutit aega passida. Koju jõudsin ma kuskil kella ühe paiku. Käisin pesus ja kohe magama. Laupäeval mässas Michi ehitusel elektrikutega, et elektroonilised kardinad käima saada. Pooled neist nüüd töötavad. Samal ajal varusin ma Michile kaheks nädalaks toitu külmkappi, pakkisin oma kohvrit ja tegelesin koduste asjadega. Päev läks mega kiirelt ja õhtul tõime me Ernestost nuudleid ja nautisime „meie“ aega.

Kuna pühapäeval läks lend kell 12, siis ei pindanud ma end poole öö pealt ülesse ajama vaid äratus oli kell 6 hommikul. Sõit oli väga rahulik ja üldse kõik läks rahulikult. Lennukiks oli see kord A380, mis on see kaekordne lennuk. Muidu oli see täitsa OK, aga kõrvaklappide ühenduse asukoht on absoluutselt idiootses kohas… tooli siseküljel. Ehk iga kord kui oli vaja püsti tõusta siis jäin ma kuhugi kinni. Lennu lõpuks oli oht, need üldse katki teha.

Los Angeleses oli päris OK. See kord olin ma lennujaama hotelli asemel Manhattan Beatchil (kuskil 3 km rannast). Kuna hotellis restorani ei olnud, siis pidin ma enamasti kuhugi jalgsi minema või midagi tooma. Randa ma ei jõudnudki, sest ma lihtsalt ei viitsinud peale pikka tööpäeva midagi teha. Sest tööpäevad olid pikad ja päeva lõpuks olin ma ikka nii väsinud, et kella kaheksaks enamasti ma magasin juba. Reedel olime me kella 20-ni tööl, pärast mida me otsustasime töötajatega kohalikku Mehhiko restorani minna. Vat see oli elamus. Samuti kokkas mulle Iraani päritolu kvaliteedi juht selles firmas iga kord midagi oma riigist lõunaks ja küpsetas küpsiseid. Inimesed olid selles firmas hästi toredad, kui välja arvestada need kellega ma igapäevaselt suhtlema pean.

A380

L.A.s õitsesid roosid… aga veider oli see, et nad ei lõhnanud mitte millegi järgi.

Karbid õhtusöögiks.

Mehhiko toit

Traditsiooniline Iraani lõuna

Iraani küpsised

Ma arvan, et L.A.-ga ma ei saa vist kunagi sõbraks. Seal on liiga palju karvaseid ja sulelisi.

Ega San Diego ei ole väga palju parem suleliste poole pealt, aga tunduvalt rahulikum. Ma saabusin San Diegosse laupäeva pärastlõunal ja siin oli kuskil 30C sooja. Nii, et üsna palav. Mu hotell on lahe sopis ja siin übruses on hunnikute viisi jäid restorane, nii et ma olen oma paari päeva siin täiega nautinud.



Kuna mul oln nii palju tööd siis enamuse pühapäevast veetsin ma tööd tehes. Siin oli kalastus tarvete laat hotelli kõrval ja ma käisin lõuna paiku seal inimesi uudistamas. Lisaks ma täiega rõõmustasin kui nägin poolakaid ja silti Pirogi. Siis ma mõtlesin, et lahe lõuna saan pirukaid nagu kodus. Teate mis need tegelikult olid… Pelmeenid. Mul oli nagu OMG… kas nad teavad üldse mida nad müüvad… Noh kuuest pelmeenist ma kõhtu täis ei saanud, nii et võtsin hot dogi lisaks ja läksin edasi tööd tegema.



Õhtul võtsin ette pikema jalutuskäigu Hawaii restorani, mis oli hotellist kuskil 2 km kauguse. See oli iga sammu väärt. Vaade mis restoranist avanes oli nii ilus tervele linnale. Ja toit ning kokteilid olid mõnusad.



Eile ühines minga Ryan, kes on mu kolleeg ja elab Seattles ja me jaurasime hotelli lähedal restoranis niisama ja rääkisime maast ja ilmast. Täna ma käisin ühes merandide restoranis. Kuna ma tahtsin magustoiduks kokteili ja teenindaja tõi mulle hoopis arve, siis ma läksin hotelli kõrvale pubisse ja jõin magustoiduks kaks kokteili.



Nüüd ma istungi hotellis ja vaatan telekat. Kohver pakitud… Check-In ebaõnnestus, sest nad peavad mulle passikontrolli tegema, ma loodan, et ma ei pea kuskil keskel reas A380-s olema… Aga jah, seiklus on läbi ja ma juba ootan millal koju saab.

Majaga on asi nii kaugel, et kamin on valmis. Nüüd me kuivame tublisti. Täna peaks tulema põranda panija ja trepi mõõtmed võtma, ehk me areneme. Ma väga ootan juba meie kolimist ja loodan, et enam ei pea pikemat aega kuhugi tööreisile lendama, sest see kõik on ikka päris väsitav.


Saagu valgus!

Kui vahepeal oli tunne, et midagi enam ei liigu ehitusel, siis viimase kahe nädaga oleme ikka päris kenasti arenenud. Esiteks on maja puhas. Me oleme seda juba kaks korda koristanud. Esimene kord viisime kõik need siseviimistluse jäägid välja konteinerisse. Teisel korral lasime elektrikud peale ja nad tekitasid uue sega-summa-suvila. Teoorias peaksid nad enda järgi need juhtmed kokku korjama, aga seda nad ei teinud. Igal juhul me veetsime pühapäeval kolm tundi juhtme jääke ja konisisd kokku korjates. See on nii rõve kui palju nad suitseavad. Reede ja laupäevaga korjasin ma kokku maja pealt KUUS tühja suitsupakki. Igal juhul eile keelasime me neil majas suitsetamise ära. Aitab küll. Naljakas oli kui palju kiiremini nad end liigutasid kui kogu aeg seda pläru nina all ei olnud. Positiivse noodi all saime me juba reedel elektri majja sisse. See tegi kuidagi väga õnnelikuks ja tekib juba tunne, et hakkame eesmärgile lähemale jõudma.

Pühapäeval oli ka ühel tisleri firmal müügi päevad, mis tõttu olid nad ka avatud. Meil oli selleks päevaks kokku lepitud, et me fikseerimie köögi plaani. Michil on juba pikka aega olnud unistus teppanyaki grill lisaks tavalisele pliidile juurde teha. Me leppisime kokku, et kui me hea hinna välja kaupleme, siis me võtame selle ära. Pühapäeval me kokkuleppele ei jõudnud, aga eile nad helistasid ja ütlesid, et nad aktsepteerivad me hinda. See tähendab aga seda, et me peame seina ühe augu juurde tegema ja seda üsna kiiresti, et teise ventilatsiooni jaoks ava teha.

Teine probleem mis me lahendama pidime on meie WC. Plaanilt ei olnud aru saada, aga kui WC valmis oli siis oli saime aru, et ruum on üli-pikk. Me otsustasime, et ei hakka seda trepi alust kinni müürima vaid teeme sellest panipaiga. Igal juhul leppisime tisleriga ka selle hinnas kokku ja varsti peaksime täpse plaani saama kuidas see välja nägema hakkab. Igal-juhul on nüüd meil hea koht kus saab tomuimejat ja muid selliseid pushastus töövahendeid hoida.

Lisaks on meie vann juba kohale jõudnud, sest see paigalatakse ka enne põranda valamist ära. See tuleb nagu meil Eberschwangis oli natuke põranda sisse ja ümbert siis plaatidega kaetud (ei pea väga kõrgelt sisse ronima). Lisaks pannakse täna meile vesi sisse, sest enam nii külmaks ei lähe. Austrias on põhimõtteliselt hetkel vara-kevad täies hoos. Isegi linnud on hakanud laulma. Majas on terassil õhtul päikese loojangu ajal nii mõnus istuda ja linnukesi kuulata.

Eile otsustasime ka ära millised päeikesepaneelid meil tulevad. Otsustasime selliste kasuks mis toodavad elektrit. Ainuke miinus on, et elektrit tuleb kohe kasutada, aga kuna meil lapsed nagu nii plaanis ja siis on päeva ajal ka suurem tarbimine, siis hetkel tasub meil just see variant ära.

Täna tõi DHL (ette helistamata) ka me vannitoa mööbli ära. Selle me tellisme netist ja hetkel tundub, et läks õnneks ja on täspelt selline nagu kirjelduses kirjas. Sellest, et Michael on viimased kaks ja pool nädalat kodune olnud on väga palju kasu. Ta on kõik pistikud lihtsamad elektri asjas majas ise paigaldanud. Lisaks nii palju pisikesi asju ette valmistanud, et nüüd on meil tõesti roheline tuli põrandaga pihta hakata. Täitematerjaliga alustataksegi neljapäeval.

Neljapäeval läheb Michi uude kohta tööle ja reedel siis kohe uute töökaaslastega suusatama. Kuna ta ei suusata, siis ma ei tea mis ta seal mäe peal pihta hakkab või aega õhtuni parjaks teeb, aga ma ei saa teda ka kuidagi pidi siin kohal aidata. Natuke nadi oleks kui ta kaasa ei läheks, vähemasti õpib kõiki inimesi tundma. Ma chillin siis laupäeva ööni (kuna Michi jõuab kesköö paiku) üksinda. Meil oli Johannaga kokku lepitud kinno minek, aga kuna ta onu suri nädalavahetusel ära, siis jääb see ära.

Pühapäeval kell 7 läheb mul lend Linzist Seattlesse ja Neljapäeval 8. veebruaril lendan ma edasi LA-sse. Seattle üle on mul hea meel, aga LA… no ma ei tea kuidas suhtuda. Vähemasti on seal soe ja ma maandun seal ca kell 14:00. Ma arvan, et ma viskan oma kohvrid hotelli ja lähen otse joones randa jalutama. See on ainuke koht mis mulle selle linna juures meeldib. Seattles tahaks shoppama minna. Lihtsalt on riideid vaja. Ma pole endale midagi pea kaks aastat enam ostnud ja mu kevade riided on üsna kulunud välimusega juba. Kuna pühapäeval on Superbowl ma loodan, et poodides on üsna vähe rahvast.

Weekend

Eelmine postitus oli tegelikult üsna sisutühi a la, et „hei mina siin“. Täna siis veidi pikemalt.

Ma olen ikka veel täiega häppi, et ema ja isa külas käisid. Kahju, et see külastus nii lühikeseks jäi. Nii hea oli neid näha ja lisaks sai oma „eesti varud“ täiendatud. Mis sest, et Tiina kommid on juba selle postituse hetkeks otsas. Ema ja isaga käisime kolmapäeva õhtul, peale seda kui olime oma maja ära näidanud ja neile uue hotelli leidnud, Ernestos söömas. Ernesto on me lemmik Itaalia restoran ja neil on meie arvates väga maitsev pasta ja pizza valik.

 Nädalavahetus möödus väga rahulikult. Reedel oli Michi pikalt tööl. Ma kasutasin seda aega selleks, et korter puhtaks küürida. Pärast seda kui Michael koju jõudis, otsutasime, et läheme teeme viimased asjad ehitusel ära, sest ilmateade midagi ilusat järgmisteks päevadeks ei lubanud. Nii me siis tegutsesime kella seitsmeni õhtul Peterskirchenis.

Laupäev hakkas ka tegusalt, sest me käisime kööke vaatamas. Aeg on nüüd juba nii kaugel, et peaks köögi juba välja valima. Ühe köögi oleme lasknud juba plaanida. Plaan on iseenesest OK, aga see köök mis sisse joonistati mulle ei meeldinud. Tundus, et inimene väga oma ajusid ja fantaasiat polnud viitsinud kasutada.

 Millega veel lootusetult hiljaks oleme jäänud on vannitoad. Ehk nüüd on väike paanika, sest kogu vannitoatehnika tuleb reedeni ära fikseerida. Miks just reedeni? Sest on aeg teha sooned seina, aga selleks, et sooned seina teha on tehnikutel vaja teada mis tüüpi dushid, wc-d ja vannid me sisse panna tahame. Prageuseks on juba asi nii kaugele arenenud, et me sõidame homme hommikul Linzi ja vaatame selle asja üle. Miks see nii kiirelt kõik juhtuma peab on kuna ma olen järgmisel nädalal tööreisil ja siis pärast seda on meil Work Shop ümberstruktueerimise teemadel. See tähendab põhimõtteliselt, et järgmised kaks nädalat on ära plaanitud ja kalender täis.

 Muidu läheb meil täitsa kenasti ja ilma eriliste muutusteta. Kivikatuse oleme majale lõpuks peale saanud ja sel nädalal peaksid lamekatused valmis saama. Elektrik käis ka meil külas ja seinad on juba ära märgistatud, et kuhu mis juhtmed tulevad. Lisaks on me majja nüüd ka elekter ja vesi sisse veetud. Ehk plaan on järgmise kahe nädala jooksul sooned sisse majale. Aknad tullakse ja mõõdetakse samuti homme ära ja siis saab tellimuse sisse anda. Novembriks peaksid siis meil aknad ja välisuks olemas olema. Ehk siis maja võtab juba maja ilmet.

Vahete vahel on vahede vahel vahed vahel..

No nii, nüüd on küll pikem vahe vahele tulnud. Peamine põhjus on, et vaikselt hakkab puhkus lähenema ja on tööl kiire ja natuke kodus ka.

Nädalavahetus oli kuidagi väga lühike, kuid see eest tegus. Reedel käisime sõpradega Eberschwangis söömas ja reserveerisime Moahofi mu sünnaks kohad ära. Miks me ise midagi ei tee tuleneb sellest, et Michil on järgmine esmaspäev väga pikalt koosolek ja me otsustasime, et ei ole mõtet kellelgi meist stressata.

Laupäeval käisime elektriku juures ja võtsime kataloogi kaasa, et lõpuks välja tuled ära tellida. Lisaks käisime kivisid valimas ja tellimas Valisime tumehalli graniidi ja see peaks 27. Juuli hommikul tulema. Michael arvutas välja, et kuskil kuus kuupmeetrit läheb meie maja ümber neid kive ehk siis 9 tonni. Enne seda tuleb aga kaks valgussahti keldriakende ümber eihitada ja osa maapinnast kuhu need ilusa kivid tulevad ära katta, selleks, et umbrohi ei hakkaks läbi kasvama. Lisaks sai veidi aias umbrohtu kitkutud ja siis tuli Michaelil mõte, et peaks basseini ikka sirgemaks saama. Selleks, et seda aga sirgemaks saada tuli see enne veest tühjaks lasta. Siis auk suuremaks kaevata ja siis jälle bassein täis lasta. Nii möödus meie laupäev.

Eilse hommiku veetsime me lampe valides ja üheteist paiku sõitsime me sõprade juurde basseinipeople ja grillima. Loomulikult jäid ülejäänud majapidamistööd laokile, mis tõttu ma veedan tõenäoliselt see nädal iga vaba õhtu kas pesu pestes (kuidagi peavad need ju masinasse ja masinast välja jõudma) või siis triikides.

Pea nelja päeva pärast hakkab ka mu väike seiklus koos vanematega. Olen teekonda veidi uurinud ja ootan juba põnevusega reedet. Reede hommikul läheb kell viis Passaust rong Frankfurti. Sõiduaeg on kuskil neli ja pool tundi ja ma sain oma pileti 19€-ga. Edasi läheb tee Moseli veinikeldritesse, aga sellest lähemalt natuke hiljem. Loen juba minuteid ja ootan põnevusega. Naljakas kui kiiresti läheb aeg. Pool suve on ka põhimõtteliselt möödas…

Ilma koha pealt oli nädalavahetus päikeseline ja mõnus. Sooja oli 25 kraadi. Mul õnnestus vaatamata päikesekaitsele oma selg ikkagi ära põletada – rohijate probleem. Hetkel on siin pilvine ja 18 kraadi, aga nädala lõpp kisub jälle sinna 33 kraadi kanti. Ma küll rändan ringi, aga tunub, et seal kus ma rändan on veelgi soem.

Täna on plaanis peale tööd aapteegist läbi käia ja basseini soolad ära osta, et PH stabiilne püsiks ja see elama ei läheks. Tahan ka elektriku juurde jõuda ja tuled ära tellida. Lisaks on veel hunnik triikimist, mis nädalavahetusel tegemata jäi… ja mõned pesud pesta. Kuigi trenni tahaks ka jõuda, siis tundub, et see jääb vaid tahtmiseks täna. Ehk homme? Eks näeb. Ma ei kavatse igal juhul stressata. Jõuab palju jõuab.