2019 lõpp

2019 oli ikka lõpuks hullumaja. Põhimõtteliselt veetsin ma terve novembri kuu Seattles tööreisil. Midagi erilist Seattle minu jaoks enam ei ole. Peaaegu nagu kolmas kodu. Igal juhul ma tunnen linna juba sama hästi kui Tallinna. Tegelikul oli see tööreis üsna intensiivne ja isegi vaba pühapäeva ei olnud. Ühel pärast lõunal käisime Boeing muuseomis, aga see oli ka suht kõik. Eks kõige meelde jäävamad olidki restoranis käigud.

Ühe korra suutsime me 300 Dollari eest Sushit süüa – Shiro’s Sushi restoranis. Siin on üks pilt taldrikutäiest mis maksis $50.

Koht oli tegelikult väga pisike. Samas Sushi oli värskelt valmistatud ja käsitsi otse silme all.

Teine koht mis oli taskukohasem ja kus me maksime ca $120 kolme käigulise õhtusöögi eest koos veinidega oli Kreeka restoran Omega Ouzeri. Sisustuselt oli see täiesti uue välimusega ja puhas. Pearoa sõime me nii kiiresti ära, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Aga see oli väga hea kvaliteediga ja autentne restoran.

Üks restoranidest mis veel väga hea oli ja meelde jäi, oli india restoran Nirmal’s. Sinna pidime aga enne juba koha kinni panema, sest ta oli päris täis. Mis mulle meeldis oli, et toidud ei olnud väga vürtsikad aga samas nendes oli nii plaju erinevadi vürtse sees. Pearoogadeks olid meil karrid loomalihaga ja sealihaga.

Please Seattle reisi hüppasin korra kodunt Austrias läbi ja edasi läks vanaema 80.ndale sünnipäevale Eestis. Kodus oli mõnus olla ja jälle pere näha. Isa oli värskelt ka angerjat suitsutanud. See angerjas isutab mind ikka veel pidevalt. Selline tunne nagu oleks sõltuvus tekkinud.

Peale Eestit tegin jälle pisikese põrke koju selles, et see ära ehtida ja siis viis mu tee Inglismaale Derby kanti. Seal ma olin vaid kolm päeva. Vihma sadas ja suht sombune oli. Ei midagi erilist. Inglismaa võttis see kord mind suhteliselt külmalt ja ebasõbralikult vastu. Teenidus ja inimesed olid kuidagi väga ebameeldivad. V.a. siis firmas kus ma auditeerimas käisin. Seal oldi ikka viisakad ja sõbralikud.

Jõulud veetsime Austrias. Michi perekond oli meil lõunaks juba ja järgmisel päeva hommikusöögiks. Ütleme nii, et järgmine aasta veedame me jõulud kas üksinda või Eestis, sest mulle jäi mulje, et selles perekonnas peale meie Michiga kedagi jõulud väga ei huvita.

26. Detsembril lendasin ma Eestisse neljaks päevaks, et saaksin vanematele ikka isiklikult ka häid jõule soovida. See oli hästi mõnus ja kuidagi kahju oli, et nii vähe aega Eestis olin.

Uue aasta võtsime vastu kodus. Meile tulid üllatuskülalistena lõuna paiku kõik külla. Vaid Julia oli tööl. Tekkis idee fondued süüa, aga Sabine ei viistsinud ja teda huvitas pigem uusaasta programm telekas. Mis tõttu nad läksid õhtu poole ilusti oma kodudesse tagasi ja me võtsime uue aasta vastu rahulikult Michiga koos. Ehk siis 2019 sai väga rahulikult ära saadetud.

Tere kevad!

Uhh… Viimasest postiusestt on pea kuu aega möödas. Põhjuseks on, et tööl on üsna kiire ja isegi pause ei ole ma jõudnud teha.

Esiteks oli käsil ühe tarnija kvalifitseerimine. Isegi piletid Põhja-Saksamaale olid broneeritud, aga kuna disain ei teinud kell 3 öösel tööd siis otsustas klient, et ta lihtsalt ei anna audiitorit vabaks ja kõik. Tulemuseks oli hoopis see, et me pidime Hispaania tarnija võtma, keda me ei tunne.

Eelmisel kolmapäeval käisimegi sutsaki Sevillas ära. Lendasime Iberia õhuga. Kuna lend oli täiesti täis saime Business classi piletid. Euroopas peale joogi ja söögi erilist eelist siiski sellel ei ole kui välja arvuatud, et igalt poolt saab kiiresti ja eelisjärjekorras läbi ja jala ruumi on rohkem. Aga milleks? Et siis esimesena lennukis istuda. Ma saaks aru kui keegi oleks kohe Cava klaasi kätte andnud aga… eih. Toit oli see eest OK ja ikkagi… veidi tähtis tunne ka.

Tegelikult Economys Iberiaga lennata ei olnud hea. Kui istmesse mahub ära… siis põlvede jaoks mul ruumi ei olnud. Nad on selle mega kitsaks ajanud.

Lend Sevillasse läks kiiresti. Kahjuks sadas Sevillas vihma ja me olime üsna väsinund ning otsisime söögi koha Hotelli juures. Hotelliks oli Don Paco. Me leppisime kokku, et saame 19:15 kokku. Et siis saab süüa kidlasti. Siiski mitte. Nad hakkasid serveerima alles 20 30.

Igal juhuks otsustasime Servesa kasuks. Ma jõin ka teistega õlut, sest ma ei viitsinud jaurata veini valimisega. Kelner ei olnud ka kõige motiveeritum meid teenindama.

Pärast külma märjukest otsustasime, et otsime tapad ülesse. Jochen otsis Googlest lähima ja kõrgemate punktidega restorani.

Kahjuks oli see rahvast nii täis, et meie suure kamba jaoks ruumi ei olnud. Lõpuks läksime ikkagi sinna hotelli vastas olevasse restorani.

Toit oli üsna OK. Kokk tegi meile eelroogadest ka valiku. Ehk siis meil olid ikkagi oma veidi erilisemad tapased. Pearoaks oli meil kala. Mis oli OK. Aga ei midagi erilist. Mulle lihtsalt sattus roog mis mulle väga ei maitsenud. Teiste tuunikala oli kuulduste järgi suurepärane.

Järgmisel päeval võttis tööle jõudmine 30 minutit. Mis on täitsa hea arvestades, et me olime Sevilla kesklinnas. Peale tööd läksime kergele jalutuskäigule ja siis istusime maha. Seekord ma tellisin endale Rijoa. Mille peale kelner ütles Mui Bien(?)… igal juhul hea valik. Ha ha. Ainuke asi mis mind häiris olid kerjused ja meie 45 minutise istumise juures käis neid 3. Ühed küll mängisid muusikat aga teised olid pesuehtsad kerjused ja üsna jultunud. Kui neid ignoreerisid siis kukkusid sõimama ka. Hea, et ma hispaania keeles sõimusõnu ei tea. Emme, äkki üks väike koolitus?

Õhtune söögi otsingu jalutuskäik viis meid tarnija soovitatud restoraini vanalinnas. Kelner arvas tõenäoliselt, et me oleme õgardid kuna me tellisime tema arust hunniku tapaseid ja oleks pidanud kõhu täis saama. Aga näljased nagu me olime ei saanud me kõhtu täis. Ehk siis tellisime pearoa juurde ja nautisime õhtut. Väljas küll väga soe ei olnud, aga neil olid igal pool infrapunased lambid. Puhkuse tunne oli küll. Hotelli jõudsime kesköö paiku.

Viimasel päeval kella viie paiku läks me lend koju läbi Madridi. Kahjuks hilines me lend juba Sevillase tulles ja lisaks oli boarding nii halvasti organiseeritud, et me jäime oma järgnevast lennust maha. Uksed löödi põhimõtteliselt meil nina ees kinni. Eks midagi muud üle ei jäänud kui infosse loivata. Õnneks organiseeriti meile imelised toad lennujaama kõrvale hotelli ja õhtusöögi Voucherid. Kuna me aga polnud ainukesed kes lennust maha jäid, siis me moodustasime Müncheni rahvaga grupi ja panime väikese peo püsti. Mu kell näitab, et me läksime kahe paiku magama.

Tagasilend vol 2 kulges ilma suuremate sündmusteta kui välja arvata, et pidime Dominiku kohvrit tund aega ootama ja tüüp ilmus pärast seda jäätisega välja.

Koju oli hea tulla, Michi oli korteri puhtaks kraaminud ja selle aja peale kui ma Münchenist koju sõitsin juba maja ka täiesti põranda valamiseks ette valmistanud.

Majaga on hetkel nii, et põrandasoendus on veetud ja kõik on valmis selleks, et põrand saaks valatud. Põranda valamine pidi toimuma 19. Märtsil. Aga kuna talv ei taha kuidagi taanduda, siis kokkuvõttes lükkus see 26. märtsi peale edasi. Pöidlad pihku, et ta 7. Maiks kõik kuiv on. Siis tuleb plaatija. Mis sest, et meil plaate veel ei ole.

Igal juhul on meil kõik ajaliselt hetkel veel üsna OK. Kõik oleneb nüüd kuivamise kiirusest. Kahe nädala pärast laotakse meil kamin. Siis tulevad gipsi tööd ja seinte värvimine ja ongi aeg põrandate jaoks 🙂

Nädalavahetuseks plaane meil ei ole, sest Michi peab tööl olema. Neil on mingi kevadmessi taoline värk ja kõik peavad tööl olema. Michi sünnat pidasime õigel päeval Uschi juures. Söögiks olid kalaroad.

Toit oli väga maitsev ja me chillisime kusagil kella kümneni seal. Vahelduseks oli päris lõbus jälle kokku saada.

Jälle üks nädal möödas

Nädal on väga kärmelt jälle mööda tiksunud.
Kuna ma eelmise nädala lõpetasin meie nädala ostukorviga, siis ma alustan see nädal, sellega mis välja tuli.

Laupäeval plaanisin ma sealiha teha. Kuna ma vaatan ALATI kuupäevasid, et kõige värksem meile lauale satuks, siis oli mul ruumi mängimiseks. Kus juures pakendatud juurikate puhul saab vaadata kui on kõrgem number, siis on see hiljem korjatud. Igal juhul, sealiha me ei teinud. Nagu ei tekkinud seda „suurt“ söögi isu. Michi ütles lõpuks, et tema tahab hoopis seda külmutatut pizzat. Ma ise tegin endale tuunikala mozzarella salati. Mul oli kodus salatimaterjal olemas. Nii läks mozzarella kohe käiku.

Pühapäeval tegime kala ära. Kala roast jäi keedukartulit järgi mille ma tööle kaasa võtsin ja sõin lõunaks kodujuustuga. Esmaspäeval sai siga ära tehtud ja teisipäeval kana. Kana oli siis riisi, teryaki ja juurviljadega (korralki mehine portsion sisaldas c.a. 500kcal, ma arvutasin selle huvi pärast välja).Kanast jagus kaheks päevaks. Samuti oleme hoolsalt puuvilju ja marju hävitanud. Üht-teist on neist veel järgi, see tähendab, et see nädal ma enam puuviljadesse investeerima ei pea. Lõunaks sõin ma enamuse nädalast tatraputru. Eile käisime me Ernestos kohtingul, ehk siis kodus ei söönud ja lõuna tegi firma välja kuna ma olin koolitusel. See nädal läks minul ei rohkem ega vähem kui 0€. Michi maksis eilse arve ja tellis enale üks kord 3€ eest lõunat. Nii, et hästi majandasime nädala see kord ära.

Mis on veel järgi on supimaterjal. Kuna ma seda lurri Michi suppi ei tee, vaid kavatsen korraliku supi teha, siis on mul selle jaoks paari asja veel vaja nagu näiteks kapsas. Igal juhul on mul nädala menüü enam-vähem paigas.

Täna teen siis pasta bologneset – ma pole seda 100 aastat teinud ja hull isu on selle järgi.

Homseks on plaanitud Risotto, sest noh… ma tahan seda. Ma olen kõikidest risotto retseptidest lõpuks enda oma leiutanud, mis on nagu väga hea.

Pühapäeval teen ma praetud kanafileed, seenekastme, kartuli ja juurviljadega. Samuti teen ma supi valmis, sest ma kavatsen selle tööle kaasa võtta ja sellest nädal aega toituda.

Esmaspäeval läheb jälle käiku mu kana teryaki roog. Michit ei tüüta vist see kunagi ära. Ma pean veel mõtlema mis ma kolmapäevaks teen, sest neljapäeval ma lähen kollegidega välja ja Michil on siis pizza päev. Samas on mul Cammemberti kodus ja sinna sobiks salat kõrvale. Eks vaatab, ehk hakkab midagi veel silma. Igal juhul on mul ostunimekiri juba paigas.

Nädal on iseenesest olnud üsna rahulik. Tavapäraselt tööd, ehk siis kui ma arvasin, et mul hakkab igav, tuli hulk tööd juurde. Lisaks veel üllatus koolitus ISO 14001 peale. Mis oli põnev ja keskkonnakaitse põhine. Koolitus keskendus CO2 jalajäljele, mis muutub aina suuremaks teemaks meie maailmas. Varsti on asi nii kaugel, et me peame hakkama mõõtma iga tarnija CO2 jalajälge ja see saab ka olema üheks kriteeriumiks, mille järgi peame tarnijaid valima. Nii surutakse peale, et USA ja Hiina peavad hakkama ka keskkonna teadlikumalt tegutsema. Muidu jäävad nad osadele klientidele lihtsalt mängust välja. Aga sinna on veel pikk ma. Igal juhul point oli selles, et kui me oma tarbimis kultuuri ei muuda, siis ühel hetkel surevad inimesed välja.

Majaga on nii, et see puhkab ja kuivab. Väga kenasti kuivab, sest aknad enam niiskeks ei lähe. Ma usun, et kuna nädala pärast lubavad Norrkad usinasti +10 saame hakata tegutsema. Täna läheme valime WC kapi välja. Meil on ju WC nii pikk, et me teeme sinna lisaks panipaiga. Homme valime värvid kaminaks välja. Ma arvan, et see tuleb üsna lihtne must-valge kamin. Järgmisel reedel läheme plaate välja valima. Keda meil veel ei ole on plaadi panija. Seda me otsime nagu tiku-tulega taga. No ei ole kedagi, kellel oleks aega plaatida. Ma loodan, et kogu me elu selle taha ei jää. Köök on tellitud juuni alguseks ja selleks ajaks peab põrand valmis olema. Keda meil veel vaja on maaler ja keegi kes teeb kips tööd ära. Meil on suures toas, söögitoas ja saunas ripplaed plaanitud koos valgustusega. Elektrikud on oma töö teinud (garaaz on veel tegemata aga majas on kõik valma), nüüd peaksime kellegi leidma, kes me laed valmis teeks. Ja noh põrand tuleks ka millalgi ära valada. Enne seda peame garaazi tühjaks tegema. Michi tahtis seda sellel nädalal teha, aga mu meelest ei ole -15 kraadiga ei mõnus ega mõttekas väljas jännata. Pigem siis juba järgmisel nädalavahetusel. Eks vaatab, ma üritan talle augu pähe rääkida, et me see nädal puhkame. Lisaks on mul hunnnnnnniiiiiik triikida ja kapp veel sorteerimata.

Elektrikuteg on nii, et meil pidi välis kardinate jaoks tulema üks tsentraalne lüliti. Elektrik aga unustas selle pakkumisse panna. Ta lubas meile küll mingit lahendust, kuidas me selle odavamalt saame, aga need asjad on hetkel ka elektrikute poolt tegemata. Pluss kõik voolu vägrid garaazi, et saaks garaazi uksi puldist lahti teha jne. Ühesõnaga hullult palju nipet-näpet.

Muidu on olnud rahulik. Kuna õhutama enam ei pea ja liiga külm on ka siis oleme nautinud rahulikke õhtuid koos. Varsti läheb aga jälle mässamiseks. Ma juba täiega ootan millal stabiilsus tagasi.

Hellou

Tervitused Tulsast!

Ma olen Tulsas tegelikult korra juba olnud, aga see oli jõulude paiku ja suhteliselt lühikest aega. Kõige rohkem näeb tööreisil olles kui on võimalus pikemat aega samas kohas olla. Vastasel juhul on pigem tunne, et näed vaid lennujaamu ja hotelle.

Seekord olen ma ühe tarnija juures ja nädalaega. Kahjuks tänu pidevalt puhuvale kliimaseadmele, mida välja lülitada ei saa, õnnestus mul endale korralik külmetus hankida. Mistõttu pole ma viitsinud oma nina hotellist välja pista ja olen pigem nautinud toateenindust. Korra käisin Sushit söömas, sest külmetuse alguses arvasin, et äkki aitab selle vastu vana hea soe Sake. Aga siiski mitte.

 Mul olid küll ennatlikult paar köhapastilli ja mõned peavalurohud kaasas, aga nendest jätkus täpselt kaheks korraks. Ehk siis pidin ette võtma retke kohalikku aapteeki. Kuna Austrias Ibuprofeeni enam käsimüügis ei müüda, siis täiendasin kohe lisaks ka oma valuvaigisti varusid. Valutava kurgu vastu leidsin super head pastillid. Kui neid võtta siis tekib selline tunne, et terve kurk on kaetud mingi kihiga ja valu pole üldse tunda. Nohuga on paraku raskem juhus. Käsimüügis olevad nohurohud aitavad siin vaid allergiate vastu. Ja oi kui närvi see ajab kui su nina on tatti täis ja sa ei saa hingata ja sulle igaüks pidevalt allergia rohtu topib ja noogutab jaa… jaaa… praegusel ajal need allergiad. Suht võimatu oli neile selgeks teha, et mul ei ole allergiaid. No mitte ühtegi ei ole. Eile siis pika pahandamise peale aapteekriga õnnestus mul mingi retsepti rohi välja manguda. See ikka kõige parem ei ole. Vähemalt sain täna öösel magada ja saan nüüd henam-vähem inimese kombel hingata.

Tulsa ise on üsna rahulik linn. Midagi eriti ei toimu ja inimesi on ka kuidagi vähe. Liiklust praktiliselt ei ole. See eest kõik on super viisakad ja kena on vaadata kuidas mehed naisi kohtlevad. Linn ise on üsna tööstuslik ja linna ümbrus tundub üsna vaene olevat. Minu arvates ei ole siin suurt midagi vaadata ega uurdia. Muidugi võimalus oleks sõita kaks tundi Oklahoma Citysse või siis üles otsida Route 66, aga see on ka minua arvates kõik. Ma isegi uurisin natuke mida vaadata, aga no päriselt mind ei huvta viie meetrine kullavärvi kaevuri kuju. Downtown on väga pisike. Kõik on käe ja jala juures kohe.

Shopata ma pole oma külmetuse tõttu üldse jaksanud. Pigem on tahtmine rahu saada ja omaette õhtu veeta. Nädala alguses kui mul oli veel hea olla oli siin kandis suur tormi oht ja lausa võimalus tornaadoks. Meedia tekitas parajat paanikat. Reaalselt aga tibutas korra vihma ja oli veidi tuulisem. Pöidlad pihku, et enam nii tormiseks siin ei lähe, sest ma asun homme tagasiteele ja ööd lennujaamas veeta ma ei taha!

Inglismaal

Esmaspäeva hommikul tuli mul kell 4:50 end maast lahti ajada. Põhjuseks ei
olnud eelolev tööreis, vaid Michael pidi varem tööl olema. Samal ajal kui ta
end pesi ja sättis valmistasin ma talle hommiksöögi. Jõin koos temaga oma
esimese hommikukohvi ja arutasime niisama maast ja ilmast. Vahepeal käisid
kassid toas oma toitu nosimas ja jooksid esimesel võimalusel jälle õue. Juu
siis ei olnud veel aru saanud, et see nädal on neil üks külmkapiukse avaja
vähem. Tavaliselt muutuvad nad imelikuks kui kohvreid näevad. Aga ma ei olnud
neid veel alla toonud, sest kõik ei olnud veel valmis pakitud.


Kui Michael tööle ära läks hakkasin ma tegutsema. Alustuseks käisin ise
pesus ära ja pakkisin viimased asjad kovrisse. Siis oli minu kord hommikust
süüa. Kuna külmkapis oli veel üks avokaado otsustasin sellest midagi võluda.
Kuna kaks näkileiba ja avokaadu ei tundunud väga toitev, siis keetsin endale lisaks
kaks muna.


Kella poole kaheksa paiku tuli mulle Michi ema järgi. Tal oli esimene päev
samas firmas kus mina ja Michael töötame, mis tõttu oli tal hea mind kaasa
võtta. Enne firmast lahkumist oli mul kaks koosolekut ja siis paar  ettevalmistust lisaks ja aeg oligi nii
kaugel, et haarata auto võtmed ja asuda teele Müncheni poole.


Esimese hooga ei leidnud ma rendiautot ülesse. See oli suhteliselt totralt
pargitud, sinna kus ma üldse ei osanud otsida. Tavaliselt on rendiautod meil
selleks mõeldud parkimisplatsidel. See oli aga nii palju eemal, et mul kulus
viis minutit selle leidmiseks. Autoks oli Ford Maxi miskit. Mõnusalt suur auto,
diisel, võttis 7l sajale ja jõudu oli tal ka. Mu probleem saksa kiirteel on
see, et jalg on kuidagi väga raske. Nii vaikselt märkamata osa teest sõitsin
lausa 160 km/h. Siinkohal mainin ära, et enamus teed MUCi lennujaama on
kiirusepiiranguta. Alfaga pressisin 180 km/h välja. Oleks isegi rohkem andnud
aga ma ei julgenud.


Ilma, et ma oleks kuskil ummikutes seisnud võttis mul lenujaama jõudmine
kaks tundi aega.  Kuna mul oli rendiauto,
siis pidin seda ka tankima. See aeg tuleb alati juurde arvestada ja siis sai
auto ära viidud. Kuna ma unustasin Check-Ini firmas teha tuli sellega lennujaamas
jaurata. Õnneks eriti rahvast ei olnud, mis tõttu käis see üsnagi kiiresti.
Esimest korda küsis mul Check In-i monitor passi. Noh… tuli siis talle
ID-kaarti näidata. Pagasi ära andmine ei olnud ka mingi kunst, käis suhteliselt
kiiresti.


Nimelt on Müncheni lennujaamas iseteenidatavad pagasi ärandmise kohad. See
tähenab, et tõstad pagasi lindile, paned pileti scannerisse. Siis kaalub see
lint pagasi ära ja kui kõik on korras, siis prindib sulle lipiku mille pead ise
pagasile kleepima. Kui kõik need toimingud on lõpetatud, siis saab veel ühe
lipiku, mida tuleb reisi lõpuni alles hoida juhuks kui midagi peaks pagasiga
juhtuma.


Kuna kell oli juba kaks ja kõht nõudis süüa, siis otsisin ma endale sushi
restorani. Kiire ja mõnus lõuna. Tundus tervislik ka, sest kuhugi ei olnud
mingit toorjuustu pandud. Puhas kala ja riis ja natuke avokaadot.


Edasi läksin ma turvakontrolli. Mingil põhjusel piiksus turvavärav- ehk see
tähendas personaalsemat kontrolli. Ma ei tea mida see naine kontrollides tegi,
aga tudub, et mu number väiksemad teksad on ka liiga suured ja mul läks nööp
lahti. Õnneks püksid jäid jalga… Aga mul oli väga naljakas. Turvakontrollis
pidin see kord kõik oma elektroonika vahendid ka sisse lülitama, näitamaks, et
nad töötavad.


Peale kiiret shoppamist tax frees läksin edasi passi kontrolli. Ma ei tea
mis teema Inglismaale lennuga on, aga iga kord on hull passide uurimine. Õnneks
Eesti ID kaarti tuntakse ja see läks mul libedalt. Minu üllatuseks kontrolliti
enne bussi laskmist jälle dokumente. Eks ma lehvitasin oma ID kaardiga.
Kontrollijaid oli kaks ja kui üks neist mu ID kaarti nägi läks täitsa elevust
täis. Võttis selle käest ära ja kukkus seletama, et näe selline näeb välja
Eesti reisidokument. Eestlane ei jaluta sul iga päev läbi nende väravate, mis
tõttu tuleb see dokument hästi meelde jätta. Ja siis kukuti minuga inglise
keeles rääkima. Mis sest, et ma saksa keeles enne nedega rääkisin. Igljuhul
imetleti mu kaarti kolm minutit ja teised pidid ootama, kuni kontrollijatel mu
kaardist isu täis sai.


Lend sujus okeilt. Kuna mul oli arvutiga vaja veidi tegeleda, siis tundusid
need istme vahed eriti kitsad… Birminghamis sujus passikontroll ja pagasi
sain kätte väikese lennujaama kohta samas väga aeglaselt. Peale pagasi kätte
saamist hakkas aga trall pihta. Eisteks halvasti (loe ei olegi) märgitud
rendiauto asukohad. Sel puhul läksin valele poole. Muidu ei olekski väga lugu
olnud, aga kahe kohvriga on ikka päris tüütu ringi tuigerdada. Siis jõudsin
Sixti laua juurde. Kedagi seal ei olnud. Väljas oli silt, et väljuge paremast
uksest ja jälgige silte mis suunavad parklasse. Seal teenindatakse teid. Astun
siis lennujaamast välja ja vahin ringi. EI ÜHTEGI SILTI. Siin kohal olin ma aga
õnnelik, et see ei olnud mu esimene kord Birminghami lennujaamas, mis tõttu
väikese õnnega läksin õiges suunas.


Jõudsin siis Sixti putka juurde (jah, need on putkad). Seal tuli välja, et
sekretär oli mulle valesti auto kinni pannud. Ehk automaadi asemel manuaal.
Hallelujah… Vasakul pool liigelda, sinna otsa sadamiljonit ringteed ja hullu
tihedusega liiklus… Ma ütlesin neile päris ausalt, et ma ei saa käigu
vahetamisega selles riigis hakkama. Mu kohta on hea tulemus kui ma õigel pool
teed püsin. Ma olen siin riigis manuaaliga sõitnud. Jah elasin üle ja auto elas
ka… Aga mis hinnaga… Ma ei saanud esimest käiku sisse, mis tõttu panin
pidevalt kolmanda käiguga kohapealt minema. Jah… Ma olen nii loll, et ma saan
sellega hakkama ilma, et ma aru sain, et vale käik oli sisse pandud. Ise
mõtlesin samal ajal, et no BMW ja läheb nii halvasti kohapealt ära.


Sixti meeskond oli aga äärmiselt sõbralik ja tubli. Ma ei ole üheski teises
lennujaamas nii sõbralikku, kaastundliku, inimlikku ja abivalmit teenus rendifirmalt
saanud. Pool tundi ootamist ja mul oli automaat Opel Mokka pestuna ja sidruni
järgi lõhnavana käes. Hakkas siis sõit Quorni poole. Oma üllatuseks avastasin,
et sinna on väga pikka maa. Pea tund sõitu.


Parklast sain ma välja hästi kuni … esimese ringteeni. Ausalt ka ma
seisin seal ringtee ääres suurte silmadega teadmata mis pidi ma sinna sisenema
peaksin. Ma ei julgenud liigutada. Ootasin ära kuni üks auto sinna ringteele
sisenes ja suund oli teada.


Ülejäänud sõit möödus viperdusteta.
Jõudsin ilusti hotelli. Kuna oli üsna hilja siis einestasin hotellis.
Toit oli päris hea.


Järgmine päev läks ka nii nagu ta läks. Töö – hotell – veel tööd… ja siis
sööma. Kuna ma oma plaanitud pubisse esmaspäeval ei jõudnud, siis läksin see
kord. Päris mõnus oli istuda ja inimesi jägida. Sõin maailma parimat Fish &
Chipse White Horse Pubis. Nüüdseks olen harjunud ka vasakpoolse liiklusega. See
on see esimene päev, mis on  tavaliselt keerulisem.


 

Kolmapäeval pubis sai ming antiigimüüaga niisama juttu puhutud. Üsna palju
rahvast vooris minu kahe tunnise istumise ajal läbi. Võeti üks või kaks õlut ja
liiguti edasi. Söömise koha pealt olin ma ainuke kes selle aja jooksul miskit
tellis.


Pubist väljude helisesid kellad. Nad ei löönud mitte tavaliselt, vaid
kõlisesid erilises toonis. Nimelt sai Elisabeth II-st  teisipäeval kell 5:30 Inglismaa kõige pikemalt
võimul olev monarh. Vahva tunne on sellest siin osa saada.


Komapäevane teekond tarnija juurde kestis kuskil tunnikese. Töö tehtud
võtsin suuna Burtoni poole. Hotell oli veidi vana. Kraanikauss oli liiga
pisike, mul ei mahtunud midagi sinna ära. Muidu asukoht oli mõnus.


 

 

Täna oli tarnijani vaid 10 minutit sõitu. Audit kestis küll pikalt aga ei ole
hullu. Sai hakkama ja tegelikult oli põnev, sest see oli esimene kod kui sain
igasuguseid asju katsuda ja ise proovida. Tagasisõit lennujaama möödus sujuvalt
kuni ma pidin leidma koha kus autot tankida. Navigatsiooni süsteem oli vana mis
tõttu tankla mis ma sisse panin ei eksiteerinud. Kokkuvõttes tiirutasin ma
poolteist tundi kuni lõpuks leidsin bensuka. See oli küll samal pool teed, aga
ma ei pääsenud sellele ligi kuna saar oli vahel. See tähendas, et ma tegin pika
tiiru selleks et jõuda bensukani. Sama tiiru tegin otsa, et lõpuks auto tagasi
anda ja kokkuvõttes hotelli jõuda.


Ibis on nii nagu ta on. Päris ausalt meeldib mulle tuba rohkem kui Newton
Parki Merkuri oma. Merkuris oli päris mõnus pikalt õhtust süüa ja niisama
baaris chillida. Siin ma seda ette ei kujuta. Odav kujundus ja liiga steriilne.
Ja steriilse koha pealt ma ei mõtle puhtust, sest ma pidin oma klaasi veini
tagasi saatma, kuna klaas oli must (seal olid kellegi huulepulga jäjed peal). Mercur
oli mega hubane ja kui mul oleks võimalus olnud oleks sinna diivanile magama
visanud.


Homme on siis kella nelja paiku äratus, sest kell 07:10 läheb lend tagasi
Münchenisse. Ma juba ootan. Aitab küll hotelli elust ja vasakpoolsest
liiklusest.

99 problems… +1

Ma ei tea miks minuga need asjad alati juhtuvad. Eelmine nädal oli auto katki. See nädal, täpsemalt eile, otsustas mu pangakaart, et tore oleks ennast lukku panna.

Kuna keegi mu kolleegidest eile lõunale minna ei soovinud (loe: nad ei leidnud midagi sobivat endale menüüst), siis esimese asjana mõtlesin, et sõidan linna ja võtan endale sushit kaasa. Meil avati eelmine nädal kaubanduskeskus ja sushi restoran. Olin siis poolel teel linna ja sattusin ummikusse (linnas kus elab 18 000 inimest). Tuli välja, et kaubanduskeskuse maaaluste parklatega oli mingi probleem ja kedagi sinna sisse ei lastud. See tekitas aga kitsastel tänavatel ummikud. Sinne valitsus oli nii tore ja otsustas kaubanuskeskuse kesklinna ehitada. A’la Kaubamaja stiilis. Ainukese vahega, et Kaubamaja ümbruses on mitmerealised teed, siin aga üks rida paari ringteega, et olukorda ikka võimalikult keeruliseks ajada.

Otsustasin siis, et ei hakka kesklinnas parkimiskohta otsima vaid sõidan hoopis Merkurisse ja võtan salati kaasa. Hakkasin kassas siis maksma. Esimene viga mis ma tegin oli, et suskasin kaardi liiga kiiresti kaardilugejasse. Olen enne ka seda teinud, aga midagi ei ole juhtunud. Seekord aga ei lubanud mul enam maksta. Okei, mul on ka krediitkaart, millega ma siis oma toidukraami eest maksin. Õhtul oli siis aeg autot tankida ja pangakaart jälle ei töödanud. Nüüd ta ütles mulle juba, et on blokeeritud.

Täna hommikul helistasin siis panka. Nad kontrollisid järgi ja ütlesid, et süsteemi järgi on kõik korras. Aga ma peaksin kaks päeva ootama, sest kaardi seaded lähevad tagasi algseisu ja siis saab seda jälle kasutada. Mulle pakkus see veidi nalja. Ma ei teagi miks. Natuke tobedalt kõlas, et ära siis mõnda aega seda kasuta… Kokkuvõttes virutan ma selleks nädalavahetuseks Michaeli kaardi. Tal nagu nii seda vaja ei ole. Püüan siis esmaspäeval kuskil oma kaardiga makset sooritada (tuleb siis Müncheni lennujaamas ajakirju varuda), sest tööreisil kasutan ma töökrediitkaarti ja reaalselt läheb mul pangakaarti alles järgmise nädala reedel vaja. Välismaal isiklike ostude jaoks kasutan ma eelistatavalt oma krediitkaarti.

Tööreis on aga mul juba täiesti ette valmistatud. Pühapäeval on aeg pakkida. Natukene olen plaaninud ka mis ma oma vaba ajaga peale hakkan aga ma ei oska hinnata kaua mul need auditid aega võtavad. Esimene peaks olema easy cheesy, sest selle tarnijaga pole mingeid probleeme probleeme. Eesmärk on lihtsalt uurida mis nad teevad ja kas see vastab “reeglitele”.

Teine Audit on natuke keerulisem, sest seal on juba paar kvaliteedi teemat. Aga see on pigem kontroll kas nad teevad seda mis nad ütlevad, et teevad.

Komanda Auditiga on paraku nii, et ma ei ole kindel kas ma üldse sellega valmis jõuan. Seal kvaliteedi poole pealt ei olegi väga palju kiunuda vaid pigem nende süsteem ei tööta. Süsteemi auditid on aga rasked, sest reegel on: “You are never allowed to tell the supplier how to run their business”. Ehk tuleb väga ettevaatlik olla mida ja mis moodi ma asju ütlen. Ehk kui ma mingi tõsisema vea leian, siis pean mingit pidi läbi standardite ja “reeglite” selle neile selgeks tegema, et nad oma tegevusega valesti toimivad. Samas süsteemi auditiga näed firma sisse. See on jälle põnev ja samal ajal aitab mõista kuidas selles firmas tööd tehakse.

Vaba ajaga on mul vaid teisipäev veidi ära plaanitud, sest ma ei usu, et auditiga üle määra pikalt läheb.

Esmaspäeval alustan ma firmast kella kümne paiku sõitu Müncheni poole. Kell kolm nelikümmend läheb mul lend Birminghami. Ma olen natuke rohkem aega sisse plaaninud, sest tee peal on paar teedeehitust. Lisaks ei tea kuidas ja mis pagulased esmaspäeval teevad, sest vahepeal pannakse siin piire kinni ja kontrollitakse autosid. Eriti karmiks on läinud just see autode kontroll, sest püütakse neid pagulaste vedajaid. Ma usun, et mõned on lugenud uudistest, et Ungarist tulnud autost avastati eelmisel nädalal 71 surnuks lämbunud inimest. Siis tuleb auto ära tankida ja rendi firmale tagasi anda. Lõunaks ma ei plaani midagi suurt, sest ma tahan õhtul küla pubisse minna ja Fish & Chips’e süüa. Hotelli peaksin ma jõudma kuskil kuue paiku kohaliku aja järgi.

Teisipäeval plaanin ma Tescost läbi käia, sest see jääb esiteks tee peale ette ja teiseks mulle meeldib poodides ringi vaadata. Eriti neid toidulette ja hindu. Samuti on Inglismaal Strepsils väga odava hinnaga ja külm aeg on tulemas mis tõttu peab varusid täiendama. Olenevalt kõhu tühjusest ja Tesco sushi näost einestan ma kas hotelli restoranis või toas. Eesmärgiks on mul nii palju aruandest ära lõpetada kui võimalik mis tõttu ma ei taha kuhugi kaugemale minna kui hotell.

Kolmapäeval on mul üsna pikk sõit ees tagasi hotelli, mis tõttu ma sinna miskit enam ei plaani. Mu hotell on ka keset parki ja ümbruskonnas ei ole mitte kedagi. Ma loodan, et ilm on ilus ja ma saan parki jalutama minna.

Neljapäev saab olema nii või naa hotellis, sest see asub lennujaamas ja ma plaanin oma auto samal päeval tagasi anda. Esiteks, kuna ma ei taha väga Inglismaa liikluses iseseisvalt ringi töllerdada ja teiseks, kuna mu lend läheb kell seitse hommikul, mis tõttu ei ole mul mõtet keset ööt hakata auto tagastamisega mässama, kui hotell asub lennujaamast üle tee.

Hea uudis on veel see, et meil on vahepeal sügis kätte jõudnud. Nii mõnus… sajab vihma ja saab lõpuks jälle teksaseid kanda ja ennast meikida ilma, et kardaks, et see maha sulab.

Töö jutte

Eilne päev möödus uskumatult kiiresti. Nagu ma eelmises postituses mainisin olin ma tarnija juures auditeerimas. Auditite tegemine on üks osa mu tööst mis tõttu ma pean paar korda aastas kuhugi reisima, Enamus tarnijaid on mul Inglismaal mis tähendab, et väga kaugele mu reisid ei vii. Eelmine aasta sai nii palju USAs käidud selle pärast, et ma oli teises tehases abiks. See aasta saab olema tundvalt rahulikum, mis on samuti hea.

Mul on siia maani ainult positiivsed koegmused oma tarnijatega. Nad lasevad mind igale poole ligi ja ma saan kõike mis ma tahan vaadata. Kui on kuskil süsteemis viga, siis aktsepteeritakse seda ja parandatakse see ära. Üsna põnev on ka vaadata kuidas keegi oma sisemisi protsesse reguleerib ja kuidas firmas tööd tehakse.

Auditid on väiksem osa mu tööst. Enamasti on mul tegemist tarnijate kvaliteedi teemadega ja nende parandamisega ning artiklitega mis esmakordselt turule tulevad või on läbinud mingi muutuse. Esmaartiklite puhul ma kontrollin pabereid ja tehnilisi parameetreid, et kas nad ikka vastavad nõuetele. Kvalieedi puhul kui avastatakse, et varuosas on kuskil viga siis on mu ülesanne kindlaks teha mis viga see on, kes on selle põhjustanud ja selle kõrvaldamine. Eesmärk on siiski, et vigu ei oleks ja enamasti tegelen ma nende ennetamisega. Ennetamise kõige parem viis ongi auditite läbi viimine ja tarnija tegevuse kontrollimine.

Reisida saan ma erinevatel põhjustel üsna palju oma töös. Kahjuks on enamus reise seotud pigem mingisuguste suuremate kvaliteedi teemadega. Sel juhul on mu ülesanne vaadelda protsessi ja kindlaks teha mis põhjustel on see viga tekkinud. Vahest on ka põhjus suurema koguse dokumentide kontrollimine. Kohapeal on parem olla, kuna kui on kuskil mingi viga sees, siis saab selle tunduvalt kiiremini kõrvaldatud kui meili vahenusel või telefoni teel.

Vahva on ka see, et mu töökeeleks on inglise keel. Mu saksa keel ei ole halb, aga elu teeb siiski lihtsamaks keel mida ma oskan juba alates 9. eluaastast. Mis ma veel märganud olen, et need õudsad väljendid ja laused mis õpetaja Toome tunnis iga nädal tuupima pidime on ennast ära tasunud. Inglastele meeldib väga kui ma neid kasutan. Nad üritavad iga kord mulle midagi uut õpetada.

Ma võin päris ausalt öelda, et mulle meeldib mu töö väga. Tööülesanded on vahelduvad ja iga kord on mingi muu üllatus. Kolleegid ja ülemus on suurepärased ja palga üle ei saa ka kurta. Lisaks pole vaja kuhugi kaugele tööle sõita. Kuna mul on n.ö. üheksast viieni töö, siis tööreisidel on ka võimalus miskit peale tööd vaadata. Niisamagi kui aega ei ole ja on intensiivsed tööpäevad näed ühte-teist ümbruskonnas ja õpid uusi inimesi tundma.