59 päeva jäänud… ja plaadipanija läinud

Aeg läheb nii kiiresti. 59 päeva on jäänud kolimiseni. Ma mäletan kui ma ootasin oma Austriasse kolimist ja Michiga taaskohtumist tundusid päevad venivat. Mis sest, et tegelikult tegevust jagus ja ülikooli lõpetamine oli käsil. Nüüd lähevad aga päevad turbo kiirusel ja reaalselt on edasiminek olnud minimaalne.

Plaadipanija saaga sai oma kohutava lõpu teisipäeval. Nagu ma eelnevalt kirjutasin oli tal kõige kohta ütlemist. Ütleme nii, et selle me kannatasime ilust ära. Finaaliks pani ta meie vannituppa plaadid nii lohakat ja ilma igasuguse loogikata. Michael siis helistas talle, et see on kole kui vuuk ei ole dushi keskel ja WC keskel. Lisaks oli ta plaadid nii lohakalt pannud et plaadi taga on tühimikud. Selle peale ta kukkus sõimama, et enam hullemat ehitust tal ei ole olnud ja ta ei kavatse neid plaate maha võtta. Michi vihastas selle peale ja ütles, et ta ei ole enam oodatud ja võib järgmisel päeval oma seitse asja kokku panna. Mida ta ka tegi.

Dushi äravool on ka täiesti pagast ära… tervelt 7mm viltu.

Lähemal plaatide vaatlemisel oli ta kogu puidust plaatitega seina samuti valesti ladunud. Plaadid olid viltu. Ühed ulatusid rohkem välja kui teised moodustades teravad kohad. Lisaks ei olnud ta korralikult elektripistikute kohtasid välja lõiganud. Ehk siis hiljem on elektrikutel vaja ise neid suuremaks teha, seal juures on oht et plaat võib katki minna. Põhimõtteliselt tuleb meil meie vannituba suures osas uuesti teha. Ehk plaadid maha klopsida ja uuesti alustada.

Lisaks kui sa vanni tuppa sisse jalutad langeb pilk kohe vannile. Vanni ja kõrgendi ülemineku koht oli nii lohakalt tehtud et vuuk läheb alt ülesse suuremaks.

Kõige tipuks peame osa laste vannitoa plaatidest ka välja kiskuma, sest nad on nii halvasti paigaldatud, et osa on kõrgemal kui teised. Kokkuvõttes tekitas plaadipanija meile kahju kusagil Michi kuupalga jagu.

Kolmapäev oli ikka päris kohutav, sest nagu ma juba maininud olen, on siin riigis plaadipanijate defitsiit. Kõige parem pakkumine tuli meile suure kisa ja mangumisega, et on võimalik 4 nädala pärast aidata. 4 nädala pärast tuleb aga puitpõrand ja selleks ajaks peavad plaadid pandud olema ja maja seest värvitud. Lisaks see ringi helistamine ei olnud ka kõige mõnusam tegevus, sest enamik olid üsna ebasõbralikud ja küsisid lausa, et kas me mõtleme seda tõsiselt. Enamus helistamist tegi Michi ehk siis ta oli päeva lõpuks omadega täiesti läbi. Olukord tundus lootusetu.

Lõpuks saime siis kokku oma elektrikutega, sest nad ütlesid, et on võimelised ka plaate panema. Meil on kuskil 100m2 plaate veel panna ja see oli liiga palju nende jaoks. Olukord oli väga nutune. Korraga tuli ühele elktrikutest meelde, et ta sõbral panid mingid noored kutid põrandat ja väga hästi. Lootus oli, et äkki neil on aega. Veidi aja pärast saimegi siis nende numbri ja Michi kohe helistas neile. Tunni äja pärast olid nad meie juures kohal ja me lõime käed. Meil oli tegelikult hullult õnne, sest nad olid 1. juunil alles firma asutanud ja neil ei olnud nii palju kliente veel ning nad said meid vahele võtta.

Esmaspäeval alustavad nad siis meie juures oma tööga. Eks näeb kas tasus ära või on katastroof 2.0. Mulle endale tundusid nad tublid ja nägid kohe vead ära. Ma ise olen suht kindel, et kui ma 24 juunil Seattlest tagasi tulen on maja kvaliteetselt plaanitud. Selle eelmise tüübi puhul ei olnud mul seda tunnet algusest pleale, sest ta vingus juba meie plaadi valiku üle. Aga see selleks, elu läheb edasi ja ehk nüüd on meil parem varian,t lisaks meie uued plaadipanijad olid päris rõõmsad me plaadi valiku üle.

Plaatida on siis järgnev mille me uued plaadipanijad (2) lubasid nädalaga ära panna:

Osa plaate ansendada ja vuugid laste vannitoas.

Meie vannitoas eelmised plaadid maha, uued asemele.

Saun tervenisti

Köök tervenisti

Majapidamisruumi põrand ja vuugid

Alumise korruse WC tervenisti

Esik tervenisti

Garaazi seinad ära lõpetada.

Eelmine plaadipanija (üksinda) jõudis kolme nädala jooksul kus kokku ta tegi 9 päeva tööd:

Tehnikaruumi seinad

Garaazi Ühe seina

Majapidamisruumi seinad ilma vuukideta

Laste vannituba ilma vuukideta

Meie vannitoa seinad.

Mõlematega oli kokku lepidud ruutmeetri hind. Aga see eelmine plaadipanija pani meile lisaks tunni hinda juurde, sest meie ehitus on nii halb ja neid plaate on liiga keeruline panna.

Positiivsest poolest ka nüüd – MEIL ON RIPPLAED VALMIS. Need tegid meile kaks vanemat meest normaalse hinnaga pooleteise päevaga ära. Nüüd on peavad elektrikud oma asjad ära ühedama ja siis saab maalrid peale lasta.

Eks näeb mis järgmine nädal toob. Logistiliselt saab üsna keeruline olema, sest Michi on kursustel ja ma olen tööreisil ja nõmedas ajatsoonis ka veel.

76 päeva jäänud

76 päeva kolimiseni. Ehk mis hetkel toimub.

Ütleme nii, et Draama Queen Plaadipanija ikka nutab kui keeruline tema elu meie juures on. Eilne probleem oli siis, et põrand ei ole ühest kohast päris tasane. Mul hakkavad väikesed kahtlused selle vennikese osas tekkima, et kas ta teeb ikka oma tööd õigesti ja piisava kiirusega. Ta on selline old school vanake aga selle pideva vingumise peale tekib tunne, et äkki ta töö ei vasta n.ö. “uuema aja” nõuetele.

Nina tõmbus tal vingu ka selle peale kui nägi me duši äravoolu. Ta oli Michile öelnud, et sellist asja pole ta elu jooksul veel näinud. Tuleb ära öelda, et tegelikult on see mega lihtsalt paigaldatav ja plaaditav äravool. See pärast tekivatki igasugused kahtlused, et kas see tüüp teab mis ta teeb.

Lisaks minu arvates on ta üsna aeglane. Tãnase päeva jooksul jõudis ta kaks vannituba täielikult veekindlaks mättida ja siis ühe poolikult. See nädal me teda enam ei näe, sest tal pole aega…

Lisaks tuli välja üks väike probleem milleks on soojuspumba asukoht. Nimelt pidi me ehitaja selleks sokli tegema. Mis aga ära unustati on see sokkel. Õnneks selle sai Michi eilse päevaga ära organiseeritud. Homme peaks betoon valatud olema sokli jaoks ja elu läheb edasi. Reaalselt on seda vaja alles järgmiseks kolmapäevaks, sest täna alustati sisetöödega.


Päev 81 – garaaz plaaidtud ja imede ime

Garaaz sai plaaditud. Kuna aga meie plaatija on paras diiva ja reedeti ta ei tööta. Siis nädalavahetusel kargavad ehitusel ringi elektrikud.

Igal juhul oli meil täna esimene laks draamat. Alustuseks meie üllatuseks pidid tulema kõik vajalikud asjad kütteks. Me sellest muidugi midagi ei teadnud, sest siin on kombeks kõik sissesõidu teele vedelema jätta ilma ette helistamata. Muidugi kui keegi koha peal on siis küsivad allkirja ka. Meie plaatija saatis aga meie kütte sama targalt lihtsalt tagasi.

Okei. Pole probleemi… juhtub eksole. Siis tahtis me kütte paigaldusfirma esmaspäeval oma tööga pihta hakata. Probleem üks – plaadid pole veel vuugitud. Lahendus üks, Michi vuugib need homme ise ära. Probleem kaks… plaatija ei taha tööd teha kui need kütte panijad koha peal on. Ta tahab rahu saada ja ta ei taha, et keegi tema eest vuugib. See ei sobi. Kokkuvõttes lükkas Michi kogu selle kütte paigaldamise draama teisipäevale kui see vanamees on omadega garaazis ja tehnika ruumsi lõpetanud ja saab end oma ette kuhugi sauna või vannituppa või kööki peita.

Ausalt, kui neid plaatijaid veid rohkem oleks saadaks küll selle mehe kuu peale. Aga hetkel tundub, et oma tööd teeb ta hästi. Tuleb siis kaks nädalat ära kannatada ja helliku nõudmisi taluda.

Positiivsemal noodil: MEIL ON PÖÖNINGU TREPP!!!!!!! Lõpuks suutis see tüüp end kokku võtta ja selle asja ära lõpetada. Nüüd peab ta veel garaazis need tehnika ruumi ja panipaiga ruumi uksed kohandama, sest nad on liiga suured. Ja siis on kõik… ma ei taha seda meest enam näha.

Lisaks suutsid elektrikud jalad kõhu alt välja võtta ja on viimased kuus tundi tegutsenud ehitusel ja lubasid laupäeval ka tulla. Eks näis.

Ah jaa. Lisaks leidsime ehitajate viimase sõnumi ka meile mis Alex jättis.

“Kuhu kadusid 50 miljonit? Võib olla on nad tõkkeplaatide all?” Hahahaha… See on nr 1 nali ikka veel siin kandis. Nimelt 2015 enne jõule virutati firmas kus me Michiga sel hetkel tööl olime c.a. 50 milli ära… ja kuna Michi finants koha peal töötab… kes teab, kes teab? eksole 🙂

84 päeva jäänud ehk jalutuskäik majas

Kolmapäeval alustab plaadi panija oma tööf. Ehk siis viimased vaated majas enne kui järgmine etapp hakkab.

By the way. Pööningu trepi vend lubas reedel tulla, aga tal kahjuks ei olnud aega. Helistas ja lükkas selle laupäevale. Kes laupäeval kohale ei ilmunud – pööningu trepi panija.

Vähemasti on maha puhas ja nii kaugel, et plaatide panija saab oma tööd probleemideta alustada.

Oma jalutuskäiku alustan ma esikust. Paremale jääb WC.

WC läheb üsna kaugele trepi alla. Kus mina saan enam-vähem püsti käia. Sellest osast saab panipaik. Vahesein uksega on juba tellitud.

WC ise

Edasi läheb trepist ülesse

Ma eelistan alustada ringkäiku üldiselt meie vannitoast. Mulle tundub, et see on kõige kaugem punkt majas.

Dušš ja WC

Michi tegi eile ka soone lakke kuhu tuleb LED valgustus.

Edasi liigume meie magamistuppa

Magamistuba ise

Läbikäidav kapp

Vaade esikust kappi ja magamistuppa

Laste vannituba

Latetuba nr 1

Lastetuba nr 2

Vaade lastetoast esikusse

Trepi pealne vaade

Nüüd liigume tagasi trepist alla

Selline näeb hetkel garaaž välja

Pesuruum

Esik vaatega büroo ja sauna poole

Büroo

Saun

Vaade saunast garaaži, büroo ja pesuruumi poole

Esik

Söögiruum. Siia tuleb laud

Siia tuleb köök. Vaade lauast kööki.

Vaade köögist laua poole

Veel köögi vaateid

Elutuba

Siin kus laud on tuleb diivan

Vaade diivanilt

Akendest paremale tuleb telekas.

Oeh. Ei jõua enam ära oodata millal me Peterskirchenisse kolida saame.

87 päeva ehk garaaz on valma ja plaadid kohal!

87 päeva on kolimiseni jäänud. Ehituse kestvus 319 päeva. Kopp löödi maasse 312 päeva tagasi.

Samal ajal eelmine aasta mässas Michi Peterskircheniga, et me saaksime oma ehitusloa kätte. Probleem oli selles, et ehituslubade taotlusi võeti vastu ainult teisipäevit ja ennelõunal. See oli sellel ametnikul ehituslubade päev… Naljakas oli, et ametnik oli iga päev tööl, aga kui sa juhtusid neljapäeval oma ehitusloa taotlusega tulema, siis ta saatis sind tagasi, et tule teisipäeval. Nagu Peterskirchenis ehitataks hullult… Me olime ainukesed eelmise aasta kevadel kes ehitusluba vajasid… AINUKESED! Kokku väljastati selles külas 2 (!) ehitusluba aastal 2017. Ja siis käis kamm edasi, et ainul teisipäeviti võeti vastu otsuseid ehituslubade välja andmise kohta (mis sest, et see inimene oli ka kogu aeg koha peal) ja ainult teisipäeviti väljastati neid.

Michi on õnneks julge poiss ja ütles neile veidi teravamalt, et nad oma teisipäeva jamaga koomale tõmbaks ja meil on vaja dokumente KOHE ja NÜÜD… Minusugune ei oleks julgenud vastu hakata. Kokkuvõttes saime me selle asjaga nii kaugele, et koguda naabritelt allkirjad, et nad on nõus meie ehitusega.

Ma ei tea kuidas see Eestis korraldatud on, aga Austrias peavad naabrid enne ehitusloa andmist oma nõusoleku andma, et neile su plaan sobib. Naabritelt allkirjade kogumine läks ka Michil üsna ladusalt, kuigi üks teatud künka otsas olev naaber oli veidi imelik. Nimelt kui Michi oli neile helistanud, et kas ta tohib allkirja järgi tulla, öeldi, et nad annavad allkirja ei hiljem ega varem kui reedel kell 13:00. Michi siis viisaka inimesena, oli kohal 5 minutit varem. Künka naabrid seisid siis põhimõtteliselt need 5 minutit ukse peal ja ootasid kuni kell saab 13:00, et allkiri anda. Meie õnneks saime me allkirja ilma suurema kisa ja kärata. See paar kes aasta enne meid ehitas pidi mitu head kuud nendega kemplema, kuni komisjonist tuli otsus, et kõik on nõuete järgi ja künka naabrid PEAVAD alla kirjutama. Ehk see tähendab, et ilma mõjuva põhjuseta ei ole naabritel tegelikult mingit õigust ehitust takistada.

Kinnitatud ehitusloa saime kätte nädal enne kui ehitusfirma oma kodinad meie maatükile kolis ehk kuskil 27. juunil 2017, ehk TEISIPÄEVAL!

Tagasi tänase päeva juurde:

Vahepeal on meil garaazi põrand valmis saanud. Veidi on vaja veel sellega tegeleda, sest keset põrandat on lõhe. Aga see lõhe on taotluslik ja suletakse spetsiaalse silikoniga juhuks kui maja liigub, et garaazi põranda kate ei rebeneks.

Juba on osa meie plaatidest kohale jõudnud ja teisipäeval alustab plaatija oma tööd. Võite viis korda arvata, et kas maja on puhtaks pühitud või ei… Kahjuks ei ole me selleni jõudnud. Ehk siis laupäeval mängime tolmuahve ja pühime maja puhtaks. Või noh, mina pühin ja Michi tassib plaate laiali. Eile tassisd Michi ja Fabian kaks euopaleti täit juba majja ära. Plaadid on aga nii rasked, et rohkem nad ei jaksanud. Kuna Fabianil enam nädalavahetusel suurt aega ei ole, siis peab Michi ülejäänud kolm paletitäit üksinda majja tassima. Mina ei jaksa neid plaate tõstagi. Minu jaoks oli juba üks plaat raske.

Meie pööningu trepp on ka kohale jõudnud. Tegelikult jõudis see trepp juba pea kolm nädalat tagasi kohale, aga kes ei ole seda paigaldama jõudnud on töömehed. Üldse ajab mind see tüüp veidi närvi, sest ta lükkab kogu aeg edasi töid, mis sest et ajad on kokku lepitud. Garaazi ustega oli ka paras draama, aga need sai siiski viimasel minutil ette. Pööningu trepiga onõnneks veel 1-2 nädalat aega. See peab lõpetatud olema enne kui maalrid peale tulevad.

Teised kes venitavad on elektrikud. Nad pole end aprilli algusest enam näole andnud. Kogu aeg lükkavad edasi. Õnneks hetkel nede taha suurt midagi ei jää, nad peavad elektroonilised kardinad vaid ära ühendama. Vannitoa muudatused ühendab Michi ise ära. Seal on vaja lausa soon seina teha… Muud tööd tulevad peale maalimist.

Gipsi tööde koha pealt peaks üsna pea selguma, et kas me leiame töötajad kes on me eelarves arvestatud summaga nõus, või peab Michi vabaks võtma ja ise neid töid tegema. Sellega on täpselt sama palju aega kui pööninguga… Ehk siis hakkab napikaks kiskuma.

Michi on pidevalt telefoni otsas ja korraldab asju. Täna peaks tulema köögi paigaldaja ja mõõdud köögiks ka ära võtma. Kui kõik hästi läheb, siis peaks selleks ajaks kui ema-isa ja tädi Vika külla tulevad enam-vähem kolimiseks valmis olema. Lisaks oleme kõik sanitaar asjad ära tellinud. Hetkel veel on vaja vannitubadesse kraanikausid ja laste vannituppa vannitoa mööbel veel soetada, aga see on ka ainuke asi mis veel puudu on.

Põhimõtteliselt on me elu hetkel üsna üksluine. Ma üritan meie majapidamist maja ehituse kõrval kontrolli all hoida ja Michi mässab siis ehitusel ja korraldamisega peale tööd. Tööpäevad ei ole ka eriti lühikesed, arvestades Austria riigipühasid peab suutma viie päeva töö kolme päevaga ära teha. Kohutav laiskus on ka peal. Üldse ei viitsi midagi teha… Tahaks lihtsalt niisama olla. Kahjuks hetkel lihtsalt ei ole seda võimalust. Ehk tuleb see suve lõpus?

Praegu on ka teemas maja värv. Hetke idee on täiesti valgeks teha ja tõenäoliselt ehk juba enne sisse kolimist. Pärast välisfassadi valmimist saab teiste välistööde ja aiaga peale hakata. Enne seda ei ole mõtet, sest maja ümbrus lagastatakse nagu nii ära.

Teine teema on sissesõidutee, sest oleks üsna tähtis, et see oleks kolimise ajaks valmis. Esiteks kuna on mööblit ja muid asju väga ebamugav kolida. Teiseks kogu see tolm ja kivid on ühel hetkel toas. Millal see valmis tehakse on sõltuv jälle küla plaanist ja kui küsida siis keegi ei tea mitte midagi mitte millestgi… See on lihtsalt nii geniaalne selles külas…

98 päeva jäänud, ehk mis edasi?

Plaatide teema on meil selleks korraks läbi. Viimased tellin ma täna peale tööd ära.

Hetkel on põhirõhk organisatoorne. Sellega tegeleb meil algusest peale Michi. Kui päris aus olla, siis tegelikult on Michi kogu maja puudutavad asjad organiseerinud. Ma olen pigen nõu ja jõuga nii palju abiks olnud kui ma oskan. Austrias välismallane olla ei ole selles suhtes kerge, sest kohati maksad kolmekordset hinda. Ma tean seda juba Johni kogemusest, et kui ta midagi ehitusfirmalt tellis siis sai ta mingid utoopilised hinnad, kui aga naabrid midagi tellisid tema jaoks siis oli hind ikka kordades väiksem. Seega lasi ta kõik asjad oma naabril organiseerida. Masendav eks ole.

Igal juhul on logistiliselt nüüd asi üsna keeruliseks läinud. Esimestena on garaazi põranda vendadel aega. Garaazi tuleb meil plaatide asemel selline pinnas mis tööstuses on üsna levinud. Seda on üsna kerge survepesuriga pesta ja on pikema elueaga kui plaadid, eriti kui midagi peaks peale kukkuma.

Kui garaazi pinnas on käidav kolime me kõikide asjadega mis majas laiali on (tööriistad, tsemendikotid jne) garaazi ja pühime maja puhtaks. Meil on plaadi panijaga kokku lepitud, et tema alustab oma tööd 22. mail. Plaadid on tellitud 17. maiks ehk nädalavahetusel enne plaadi panemist peame me need mööda maja laiali tassima. Tõenäoliselt minust seal abi ei ole, sest ma jaksan beid plaate ühe kaupa tassida. Enamik plaate on meil 60×60 cm.

Vahepeal peaksid eletrikud ka oma tööd ära lõpetama. Täna peale tööd olemegi me Michiga kaheks jaotunud. Mina tegelen plaatidega ja tema elektrikutega. Sest meil on plaanis kolme tuppa ripplaed teha ning valgustuse teemad on vaja enne seda paika panna. Elektrikutega on kokku lepitud, et nad tulevad oma töid lõpetama reedel, sest lisaks kõigele on osa elektroonilistest kardinatest ka veel ühendamata. Ma plaanin kell 15 jalga lasta, sest ma tahaks maja peal olla kui elektrikud tulevad. Samas on kodus hunnik pesusid triikida, millega ma ei viitsinud nädalavahetusel tegelda… Prioriteedid eksole…

Ripplagedega on selline teema, et meil oli plaan need töölistelt tellida. Kahjuks, see mees kes hinna poolest oleks sobinud murdis töö õnnetuses oma ribi ja ei saa enam mitu head nädalat midagi teha. Teine vend tegi meile aga nii utoopilise hinna pakkumise, et selle jätsime kohe kõrvale. Me ei maksa kohe kindlasti kolmekordset hinda. Kokkuvõttes proovime kätt ise nende ripplagede paigaldamisel. Igal juhul tuleb sellega kohe tegelema hakata, sest need peavad enne maalreid valmis olema. Maalrid peaksid maja peale 28. mail tulema.

Me mõtlesime vahepeal, et maalime ise maja ära, et see pole ju tegelikult mingi kunst. Aga põranda valamise ja muude töödega majas on tekkinud nii palju auke, kriime, plekke ja ebatasasusi mida me Michiga ilusaks maalida ei oska. Maalijad peaksid kõik vead ja ebatasasused eemaldama.

Viimaseks peaksid tulema puitpõrandad ja siis liigume edasi köögi juurde ja sanitaartehnika paigaldamise juurde. See peaks pihta hakkama kuskil juuni lõpus ja juuli alguses. Oleneb millal me seinte ja põrandatega valmis jõuame. Enne me asju ära ei telli, sest muidu on oht kaoseks. Hetkelgi on juba kõik üsna napikas ja pidevalt peab näpuga järge ajama kes millal tuleb ja kellega tuleb enne kokku leppida mis järjekorras peab tööd ära tegema. Ma ei tea kuidas Michi oma ülevaadet peab, aga poole ajast olen ma lihtsalt segaduses ja panustan Michile. Mu töö on hetkel lolle küsimusi esitada. Igal juhul me loeme täiga juba päevi millal see kaos lõppeb.

Vaikselt arutame ka välistööde osa, aga enne tahaks siiski sees nii kaugele jõuda, et saab sisse kolida. Ainuke asi millega tahaks algust teha on sisseõidu ala. Kuna enne kui see on asfalteeritud garaazi sisse sõita ei saa, sest muidu kraabib kogu põranda kohe ära. Lisaks üritame otsusele jõuda kas teha välisfassaad see aasta või siis järgmise aasta kevadel. Ühed ütlevad, et laseks sellel kevadeni kuivada, teised jälle, et enam pole tarvis, sest kivid on ju liimitud ja mitte mördiga kokku kleebitud nagu vanasti. Eks vaatab.

50 Shades of Grey

50 halli varjundit. See iseloomustab hetkeolukorda siinsel plaaditurul. Võimalik on saada üks kõik mis toonis ja varjundis valgest mustani kõiksuguseid halle plaate. Mida ei ole – beezid ja nendega sobivad plaadid.

Aga kui alguse juurde tagasi minna, siis me suutsime oma plaadid lõpuks välja valida. Põhiliseks plaadiks saab tume Isla Nordica mis läheb esikusse, pesuruumi, vannitubadesse ja kööki.

Esiku ala on üsna lihte valge sein ja Isla Nordica. Tänu kogusele saime lausa 10% plaadi hinnast alla, mis on suurepärane. Sama on ka köögiga, sest me köök on must-valge ja see hall sobib sinna suurepäraselt.

Vannitoad saavad ka selle sama halli põranda aga me kombineerime selle tammepuu plaadiga ja valge plaadiga.

Raske juhus on aga sauna plaatidega, sest Michi suurim soov on see liivakarva plaatidega teha. Liivakarva põrandaplaat on meil olemas, aga kuna me thame dushi teist värvi teha, siis selleks sobiva plaadi otsimine on mega raske. Ei ole nagu üldse midagi mis põranda plaadiga kokku sobiks. Saadaval on kas sarnases toonis mingid heledad plaadid, aga mitte midagi lahedat pruuni mida saaks seina panna. Selle laupäeva eesmärk ongi lõpuks sauna plaadid ja vannitubade seina plaadid ära tellida. Muud on juba tellitud.

Samal ajal eelmisel aastal olime me nii kaugel, et otsustasime, et põhimajale tuleb ikkagi tavaline katus. Ehk siis valikus olid lame katus tervele majale või tavaline katus põihimajale. Ütlen ausalt, et katusega näeb me maja ikka tunduvalt parem välja, ma ei salli neid kingakarpe. Meie oma oleks ka oma disaini poolest siiski kingakarp olnud. Et seda vältida oleks pidanud teise korruse kuidagi välja ulatuvaks planeerima ja see oleks tunduvalt kallimaks läinud, tänu igasugustele staatilistele probleemidele ja hunnikule metallile mis oleksime pidanud lisaks kasutama. Ehk samal ajal see aasta oli me plaan lõpuks valmis ja me valisime ka oma ehitusfirma välja ja leppisime hinnas kokku. Hea uudis oli see, et nede pakkumine oli peaaegu sent-sendilt täpselt mis maja ehitus maksma läks. Ülejäänud pakkumised olid meil fikseeritud hinnaga.

Tänasega oleme nii kaugel, et ehitus on kestnud 305 päeva ja me kolime sisse 102 päeva pärast. Algust arvestame me sellest hetkest kui ehitusfirma oma asjad meie maatükile viis.

Valikud, valikud, valikud…

Kui eelmine aasta samal ajal oli meil käsil maja plaani fikseerimine. Siis praegu mässame me plaatide ja parketi valikuga. Ma ei teagi kumb oli raskem, kas garaazi ja magamistoa paigutuse otsustamine või mis plaadid me vannituppa paneme.

Michil oli ühe plaadi firmaga (Wesentaler) kokku lepitud eelmiseks reedeks, et ma käin sealt läbi ja vaatan ta valitud plaadid üle. Lisaks oli ta veel paar plaadi mustrit kataloogist juurde tellinud. Kokku lepitud oli, et ma võtan nad kaasa, et vaadata maja peal kas meile ikka meeldib, sest päris tunnetuse saab kätte siis kui plaate ikka majas vaatad. Mida ei olnud reedel olid plaadid, sest see naine kes oli meile need lubanud oli nad kellelegi teisele kaasa andnud ja palus, et me teisipäeval tagasi tuleme.

Laupäeval käisime teises plaadi firmas (Huemer Fliesen) ja tõime sealt valitud plaadi ära. Samuti käisime parketi firmas (Fox). Parketi tellisime tegelikult oktroobris juba ära. Mustri saime ka kohe kaasa, aga kuna põrandat ei olnud valatud siis me ei ole kunagi proovinud seda reaalselt uste ja akendega võrrelda. Enne kui ma USA-sse lendasi võtsime oma mustri välja ja järsku tundus see meie maitse jaoks liiga tume. Poes oli see nii ilus välja näinud. Peale väikest arutamist helistasime Foxile ja ülesime, et me ikkagi ei ole parketiga rahul ja kas oleks võimalik veel ümber mõelda.Õnneks ei olnud nad parketti veel valmis teinud ja meil oli vaba maa ümber otsustada. Nii me tellisime laupäeval endale teise mustri. Põhimõtteliselt on parkett sama, aga värv lihtsalt heledam.

Teisipäeval käisin ma nii plaadi mustritel kui ka parketi mustril järgi.

Parketi osas tuli otsus üsna kiiresti, sest meile väga meeldis see heledam parkett ja see sobib ka paremini meie akende ja ustega.

Plaatide osas alustasime valikut siis nedest mis peaksid tulema alla korruselle ja kööki. Sauna tulevad teised ja me ei ole neid veel välja valinud. Plaatide valik oli tegelikult üsna raske, sest see plaat mis meile meedis on tunduvalt kallim kui teised. Aga me lähtusime põhimõttest, et kas me kahetseme kui me seda plaati ei võta ja võtame odavama. Vastus oleks jah, see tõttu otsustasime (hetkel) kesminse plaadi kasuks milleks on Isla Nordica.

Täna on siis plaan peale tööd korter puhtaks kraamida ja siis edasi plaatide jahile minna. Samuti tahame vaadata mis nägu on veidi tumedam Isla Nordica. Kui kõik hästi läheb siis me hakkame mai kuus juba plaate panema. Hetke plaan on sisse kolida Augusti keskel. Me loobusime mõttest seda minu sünnipäeval teha, sest siis läheb liigseks kiirustamiseks.

Sevilla, L.A. ja San Diego

Ehk millal ma viimane kord kordus olin?

Tegelikult hakkab vaikselt mu tööreis lõpule lähenema. Homme läheb natuke peale kahte lõunal lend Los Angelesse ja siis edasi A380 Münchenisse. Maandun ma kella kahe paiku neljapäeval Münchenis. Reede võtsin ma vabaks, sest peale kolme nädalat eemalolekut oleks vaja üht-teist kodus ka teha ja lisaks ei ole mul eriti energiat tõenäoliselt tööl midagi mõelda, sest ma olen siinse ajaga juba nii ära harjunud. Ümber harjumine saab huvitav olema.

Aga ma liiguks tagasi kogu selle hulluse algusesse. Mu lend läks kohe peale lihavõtteid, mis möödusid meil üsna rahulikult, sest me tohtisime maja õhutada korra päevas ja korraga 30 minutit. Ühel korral käisid meil Fabian ja Sabine maja peal külas ja esmaspäeval tuli Sabine jälle külla.



Mu lend Sevillass läks kell kaks ja oli otselend Lufthansaga. Kuna meie firmal on komme tekkinud, et koondatakse kõik töötajad kokku ühte autosse ja kuna mina olin see kellel läks lend esimesena oli sõit Münchenisse minu jaoks üsna närviline, sest kõik oli viimasel minutil. Minu õnneks ei olnud liikluses mingit probleemi ja ma jõudsin ilusti tund enne lendu lennujaama. Lisaks ei olnud kuskil järjekordi ja mul oli käsipagas, nii et kõik läks sujuvalt.

Tavaliselt ei ole München – Sevilla otselendu, aga kuna Bayern München mängis Sevillas jalkat Sevilla meeskonna vastu, siis oli Lufthansa selleks otselennu tekitanud. Lennuk oli täis jalka fänne, ma olin nagu ainuke imelik, kes ei olnud punavalgesse riietatud, ega end õllest täis joonud. Lennuk lõhnas vist lõpuks higi ja alkoholi järgi kui me kaks ja pool tundi hiljem Sevillas maandusime. Mingid jalka prominendid oli ka Business Classis. Mina neist midagi ei tea, mis tõttu mul erilist vaimustust ei olnud, aga osa rahvast ikka kiheles ja ronis Business Classi pilti tegema.

Igal juhul möödus lend üsna kiiresti ja kõik kulges üsna sujuvalt kuni ma Sevilla kesklinna jõudsin. Mu hotell oli täpselt katedraali kõrval. Ma panin hotelli aadressi navgatsiooni süsteemi sisse ja siis hakkas trall pihta. Kuna see oli nii umbes 10 meetrit ühesuunalise tänava poole, siis muidugi arvas GPS ja Google, et ma peaksin terve Sevilla vanalinna läbi sõitma, et sinna jõuda. Hotelli nimi oli Donna Maria. Kokkuvõttes sõitsin ma vist hotellist viis korda mööda enne kui ma sinna jõudisn. Aga hotellini jõudmine oli paras katsumus.

Esimesel ringil ma panin kuskil nii pange, et sattusin jälle suurele teele. Teisel ringil sattusin ma mingite mega kitsaste tänavate vahele kus kummid krigisesid vastu äärekive… Aga see oli veel üsna lai tänav. Selleks ajaks olin ma juba hea tunni tiirutanud ja mõtlesin, et kolm on kohtuseadus. Kuna auto navigatsiooni süsteem andis vanalinnas otsad ja enam pilti ette ei võtnud, siis võtsin appi Google. Mis oli mega suur viga, sest see saatis mind nii kitsastele tänavatele, et ma enam oma jõududega välja ei tulnud. Ma olin ikka nii närvis juba ja kui ma pidin 90 kraadise pöörde tänaval tegema kus seina ja peegli kaugus oli 1cm ja kummid inisesid ikka väga kurja kuulutavalt vastu äärekivi. Okei, selle pöörde tegin ära, aga kaks pööret hiljem ja Google juhatamist olin tagasi samal tänaval siis oli selline tunne, et ma jätan selle paganama auto sinna samasse ja lähen kuhu iganes jala…

Minu õnneks märkas üks kohalik hispaania härra, kellele kuulus tapaste restoran minu veidraid manöövreid ja pakkus ilusas inglise keeles, et sõidutab mind minu autoga hotelli. Mul oli kopp nii ees, et ma andsin talle siis autovõtme ja ta viiski ming 500m eemal olevasse hotelli. Nemad on nii harjunud nende kitsaste tänavatega, et ta pani suht suvakalt kummide krigisedes hotelli poole ja samal ajal jutustas, kuidas ta ema oli koduabiline ja sundis kõik oma seitse last inglise keelt õppima. Minu jaoks oli lihstalt nii tore, et keegi suvaline inimene aitab mind ilma omakasuta hädast välja. Muidugi ma andsin talle väikese taskuraha ka, sest teist moodi oleks veider olnud ja nii litsalt kuidas ta selle vastu võtis, ma arvan, et ta oli seda oodanud.

Edasi läks sujuvamalt. Peale hotelli check-in’i juhatasid mind hotelli töötadajad lähimasse parklasse ja asi oligi lahendatud. Igal hommikul oli mul c.a. 10 minutiline jalutuskäik läibi apelisinipuu õite lõhnalise Sevilla auto poole, mis mulle isegi väga istus. Teisel päeval ma vahetasin oma parkimiskoha ümber, sest tarnija poolt tulles oli see mõistlikum.



Ilm oli päikseline ja mõnus. Sellest ma suurt osa ei saanud, sest ma liikusin pimedas tööle ja päksese loojangu ajal töölt ära. Lihstalt oli nii mega palju tegemist. Õhtuti haarasin ma kuskilt midagi kiiresti süüa ja siis jõin ühe koksi hotelli katusel ja läksin magama. Hotell oli täitsa OK. Natuke kulunud, aga samas Hispaania kohta ei saa kurta. Kes otsib luksust peaks kuhugi keti hotelli minema. Ma valisin see kord pigem asukoha järgi ja ei kahetsenud, arvestades seda, et ma käisin seal magamas.

Esimese õhtu söök

Kala vaagen

Ja õhtused koksid

Reedel läks mul lend tagasi kell viis Iberia õhuga läbi Madridi. See kord oli ka lend Business klassis ja möödus väga kiirelt. Madridis oli isegi 30 minutit aega passida. Koju jõudsin ma kuskil kella ühe paiku. Käisin pesus ja kohe magama. Laupäeval mässas Michi ehitusel elektrikutega, et elektroonilised kardinad käima saada. Pooled neist nüüd töötavad. Samal ajal varusin ma Michile kaheks nädalaks toitu külmkappi, pakkisin oma kohvrit ja tegelesin koduste asjadega. Päev läks mega kiirelt ja õhtul tõime me Ernestost nuudleid ja nautisime „meie“ aega.

Kuna pühapäeval läks lend kell 12, siis ei pindanud ma end poole öö pealt ülesse ajama vaid äratus oli kell 6 hommikul. Sõit oli väga rahulik ja üldse kõik läks rahulikult. Lennukiks oli see kord A380, mis on see kaekordne lennuk. Muidu oli see täitsa OK, aga kõrvaklappide ühenduse asukoht on absoluutselt idiootses kohas… tooli siseküljel. Ehk iga kord kui oli vaja püsti tõusta siis jäin ma kuhugi kinni. Lennu lõpuks oli oht, need üldse katki teha.

Los Angeleses oli päris OK. See kord olin ma lennujaama hotelli asemel Manhattan Beatchil (kuskil 3 km rannast). Kuna hotellis restorani ei olnud, siis pidin ma enamasti kuhugi jalgsi minema või midagi tooma. Randa ma ei jõudnudki, sest ma lihtsalt ei viitsinud peale pikka tööpäeva midagi teha. Sest tööpäevad olid pikad ja päeva lõpuks olin ma ikka nii väsinud, et kella kaheksaks enamasti ma magasin juba. Reedel olime me kella 20-ni tööl, pärast mida me otsustasime töötajatega kohalikku Mehhiko restorani minna. Vat see oli elamus. Samuti kokkas mulle Iraani päritolu kvaliteedi juht selles firmas iga kord midagi oma riigist lõunaks ja küpsetas küpsiseid. Inimesed olid selles firmas hästi toredad, kui välja arvestada need kellega ma igapäevaselt suhtlema pean.

A380

L.A.s õitsesid roosid… aga veider oli see, et nad ei lõhnanud mitte millegi järgi.

Karbid õhtusöögiks.

Mehhiko toit

Traditsiooniline Iraani lõuna

Iraani küpsised

Ma arvan, et L.A.-ga ma ei saa vist kunagi sõbraks. Seal on liiga palju karvaseid ja sulelisi.

Ega San Diego ei ole väga palju parem suleliste poole pealt, aga tunduvalt rahulikum. Ma saabusin San Diegosse laupäeva pärastlõunal ja siin oli kuskil 30C sooja. Nii, et üsna palav. Mu hotell on lahe sopis ja siin übruses on hunnikute viisi jäid restorane, nii et ma olen oma paari päeva siin täiega nautinud.



Kuna mul oln nii palju tööd siis enamuse pühapäevast veetsin ma tööd tehes. Siin oli kalastus tarvete laat hotelli kõrval ja ma käisin lõuna paiku seal inimesi uudistamas. Lisaks ma täiega rõõmustasin kui nägin poolakaid ja silti Pirogi. Siis ma mõtlesin, et lahe lõuna saan pirukaid nagu kodus. Teate mis need tegelikult olid… Pelmeenid. Mul oli nagu OMG… kas nad teavad üldse mida nad müüvad… Noh kuuest pelmeenist ma kõhtu täis ei saanud, nii et võtsin hot dogi lisaks ja läksin edasi tööd tegema.



Õhtul võtsin ette pikema jalutuskäigu Hawaii restorani, mis oli hotellist kuskil 2 km kauguse. See oli iga sammu väärt. Vaade mis restoranist avanes oli nii ilus tervele linnale. Ja toit ning kokteilid olid mõnusad.



Eile ühines minga Ryan, kes on mu kolleeg ja elab Seattles ja me jaurasime hotelli lähedal restoranis niisama ja rääkisime maast ja ilmast. Täna ma käisin ühes merandide restoranis. Kuna ma tahtsin magustoiduks kokteili ja teenindaja tõi mulle hoopis arve, siis ma läksin hotelli kõrvale pubisse ja jõin magustoiduks kaks kokteili.



Nüüd ma istungi hotellis ja vaatan telekat. Kohver pakitud… Check-In ebaõnnestus, sest nad peavad mulle passikontrolli tegema, ma loodan, et ma ei pea kuskil keskel reas A380-s olema… Aga jah, seiklus on läbi ja ma juba ootan millal koju saab.

Majaga on asi nii kaugel, et kamin on valmis. Nüüd me kuivame tublisti. Täna peaks tulema põranda panija ja trepi mõõtmed võtma, ehk me areneme. Ma väga ootan juba meie kolimist ja loodan, et enam ei pea pikemat aega kuhugi tööreisile lendama, sest see kõik on ikka päris väsitav.